Haiged ja väsinud

Nädalavahetus oli ju igati tore, meil käisid külalised, sõime kooki ja jõime natuke liiga palju veini. Aga koos selle toredusega saabus meie koju ka mingi salakaval pisik. Rauno oli esimene ohver, sest tal oli juba laupäeval imelik olla ja pärast seda läks ainult hullemaks.

Minul, kes ma juba mõnda aega totaalse kevadväsimuse ja -nördimuse all olen kannatanud, läks natuke kauem. Olin küll väsinud ja pahur, aga uskusin, et see tuleneb abikaasa ma-ei-suuda-seda-isegi-mitte-sõnadesse-panna-stiilis norskamisest, mis mul neli päeva magada polnud lasknud. 

Eile tööl olles hakkasin tajuma, et asi on vist ikkagi milleski enamas ja täna tundus voodist wc-sse jõudmine juba sellise saavutusena, et oleksin tahtnud rõõmust hüpata. Muidugi polnud mul ka selleks jaksu. 

Külm, kuum, kõik kohad valutavad, silmad kuivavad, neelata on valus ja kraadiklaasi meil pole. Ausalt, järgmisesse koju ostame, sest hetkel oleme üksteise palavikku vanade heade meetoditega mõõtnud ja ma täitsa tunnistan, et need pole just kõige veenvamad. Et lööd teisele käe otsa ette ja püüad mingit vähegi adekvaatset hinnangut anda. 

Enne seda jubedat haigust oli aga üks unustamatu pühapäev. Me naersime. Seda on raske seletada, aga me naersimegi terve päeva ja õhtu ning isegi und ei tahtnud tulla, sest ikka veel ajas naerma. Mul pole õrna aimugi, miks tol päeval kõik nii naljakas tundus, aga abikaasa on alati väitnud, et olen peojärgsetel hommikutel kuidagi eriti lõbus. 

Sai tõesti natuke teleka ees maailma kõige veidramaid tantse tantsitud, viisist mööda lauldud ja eriti verist õudukat vaadatud, kuid ükski neist asjadest pole tegelikult erakordne.

Seekord oli kõik lihtsalt kümme korda naljakam. Võib-olla oli see saatus, et enne seda õudust andsid kõrgemad jõud meile ühe ääretult positiivse päeva. Püstitasime vägagi tõenäoliselt mingi naermise rekordi, kahju, et tunnistajaid polnud.

Tagasi olevikku tulles peab aga tõdema, et tänane päev on olnud jube. Lisaks kohutavale enesetundele sai mul lõpuni vaadatud How to Get Away with Murder'i esimene hooaeg ja loomulikult annaksin ma ära suure osa oma olematust varandusest, et järgmist osa näha. Seda aga ei tule enne sügist. Lohutan ennast sellega, et Game of Thrones tuleb aprillis tagasi. GoT ravib kõik vanad haavad (ja tekitab uusi veel rohkem juurde). 

Aga nüüd näljasena tundub, et kõige hullem tänase päeva juures on hoopis see, et mu armas abikaasa ei too enda haigele naisele suppi. Te ei kujuta ette ka, kuidas ma tahaks praegu oma lemmikhiinaka vürtsikat krevetisuppi, aga ta keeldub sellele järele minemast, kuigi muu toit ei isuta kohe üldse. Milline ebaõiglus, olgugi et Rauno on ise ka haige ja peaks seal ilmselt umbes pool tundi ootama. Tuleb vist apteegist toodud Finrexi joomisega leppida. Peaaegu sama maitsev, eks ole.

Nüüd peab pingutama, et nädalavahetuseks terveks saada. Ei tahaks pisikuid maale kaasa võtta.