Nagu te ilmselt juba taipasite, veetsime me tänavused munadepühad Salos. Aga seekord olime me nii tublid, et läksime koos sõpradega veelgi kaugemale Soomemaad avastama. Salo on ise küll selline pisike ja üsna õnnetu linnake, kuid selle lähedal paikneb nii mitmeid täiesti võrratuid kohti. Näiteks sõitsime juhuslikult läbi ühest Tammisaari-nimelisest väikelinnast. Hiljem netist uurides sain küll teada, et see polegi enam linn, sest alates 2009. aastast on Tammisaari hoopis Raasepori osa.
Igatahes leidsime sealt tõelise idülli. Kuna olid pühad ja enamik poodidest kinni, olid tänavad põhimõtteliselt tühjad, vaid mõned vanainimesed jalutasid ringi. Eks see tõenäoliselt olegi rohkem pensioniealiste linn, kus eriti midagi ei toimu, aga kõik on nii ilus. Seal oli nii palju selliseid vanu puumaju, kohe koliksin juba homme sisse, kui selline võimalus tuleks.
Ja kui siin Kesk-Soomes võib äragi unustada, et soome keele kõrval on olemas ka teine riigikeel, siis sealkandis nägi rootsi keelt absoluutselt kõikjal. Kohanimede väljahääldamine tegi meile ikka päris kõvasti nalja.
Tammisaarist suundusime edasi Hankosse, kus olin juba ammu käia tahtnud. Seal asub üks Soome kõige populaarsematest randadest ja kohale jõudes sain kohe aru, miks inimesed sinna kokku sõidavad. Meie sattusime sinna suhteliselt halli ilmaga, seega võin ainult ette kujutada, milliseid päikeseloojanguid sealsetel kividel istudes vaadata võib.
Naersime Raunoga, et Hankosse koliks küll kohe, kui rikkaks saaks, sest ilmselgelt pole vaesematel inimestel sinna asja. Ma ei taha teadagi, palju sealne kinnisvara maksta võib, sest kui juba Tammisaari oli ilus, siis Hanko oli veel kümme korda parem. Iga nurga peal vaatasid vastu värvilised nikerdustega kaunistatud puumajad, millest suurem osa kandis ka mingit uhket nime, näiteks Villa Margarita. Muidugi Hankosse kolimine tähendaks, et meil mõlemal tuleks rootsi keel ära õppida, seega tõenäoliselt jääbki see unistus ainult unistuseks.
1874. aastal asutatud Hankos on tavaliselt ajal tegelikult vähem kui 10 000 elanikku, kuid suvel see arv kasvab märgatavalt. Olen aru saanud, et kohalikud selle üle ei rõõmusta. Hanko on ka linn, mida ümbritseb meri lausa kolmest suunast ning see on kogu Mandri-Soome lõunapoolseim vald. Tõeline suvepealinn, soomlaste Pärnu.
Ühele pildile sain korraga nii ühe neist majadest, kuhu hea meelega koliksin, kui Hanko kaks tähtsat vaatamisväärsust - kiriku ja veetorni.
Lõuna-Soomes oli ka kevad lõpuks alanud, nägin isegi oma selle aasta esimesi lumikellukesi ja sinililli. Mikkelisse pole kevade märgid veel päriselt kohale jõudnud, kuigi vähemalt täna on suviselt päikeseline, nii et lootust on.
Kohe-kohe lähmegi rattaga sõitma, sest patt oleks sellise ilmaga toas passida.
Näitusest kirjutan kunagi järgmisel korral. Pidulik avamine on juba 28. aprillil, seega töö juures igav küll ei hakka.
No Comments Yet, Leave Yours!