2015. aastal ilmunud "Vee peal" sattus minu teele, kui otsisin oma (mulgi juurtega) võrukesest emale kingitust. Ja kuna lapsepõlvest mäletan, et nii mõnigi kord venis meil kalapüük kella viieni hommikul välja, teadsin, et leidsin just õige raamatu.
Minu emm on tõeline kalanaine, kes püütud kala kunagi ära ei viska, vaid sellest alati midagi maitsvat valmistab. Seda ka juhul, kui saagiks on pisikesed kalad, mille puhastamine terve igaviku võtab. Ikka lendavad nad kas pannile või potti.
Empsile meeldis, seega otsustasin ka ise "vee peal" ära käia.
"Vee peal" on raamat, mida võiks vabalt kutsuda lahedaks suviseks lugemiseks. Lugu on kerge ja kaasahaarav ning loodusele kuulub selles asendamatu roll. Ent "Vee peal" on vähemalt sama ideaalne pimedal talveõhtul, kui õues puhub vastikult külm tuul ning kevad on veel kaugel. Ruitlase tekst transpordib lugeja Võrru Tamula järve äärde ning olgugi et kala püütakse selles loos igal aastaajal, õhkub tekstist eelkõige suveõhtute ja -hommikute hõngu. Seda tunnet, et varsti on ilmad jälle soojad ning saab paadiga järvele minna.
Kaladest, ka väikestest, aga eelkõige suurtest ja ilusatest, ei saa Ruitlase loos üle ega ümber, kuid ka neil, kes pole õnge mitte kunagi kätte võtnud, ei tasu seda raamatut kõrvale visata. Rõhk pole mitte sellel, kuidas kala püüda, vaid tundeelamustel. On õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, rõõmu ja kadedust, kuid ikka võtab peategelane igal võimalusel õnge ning asub teele. Sest teisiti ta lihtsalt ei saaks.
Kui ma vanaks saan ja tundma hakkan, et enam elada ei taha, tuleb siia tulla. Viis ahvenat ja korras. Ühestainsastki piisaks, sellisest, nagu esimene... Kuidas sa elada ei taha, kui kala võtab, võimatu on mitte tahta!
Papal on raadiodetailid, Mammal lilled. Gladioolide ja trasistoride pärast mina ka ei viitsiks. Elus peab midagi rohkemat olema! (lk 17)
Kalade kõrvalt saab kiigata ka 1980ndate alguse Võru linna, mekkida võro kiilt, näha, kuidas agulirahvas oma päevi mööda saadab ning elada kaasa ühe noore poisi esimesele armumisele. Sellest viimasest hoolisin mina kõige vähem. Pigem tahtnuks veel lugusid vanaemast-vanaisast, Koljast, Kaljust, Valterist ja teistest vägagi värvikatest tegelastest.
"Vee peal" olulisimaks tugevuseks pean aga Ruitlase oskust kirjutada nagu üks varateismeline seda teeks. Ei ole liiga keerulisi mõttekäike või täiskasvanulikku sõnakasutust. Tekst on lihtne, kuid tabav. Pilk, millega ta ümbritsevaid inimesi jälgib, on eelarvamustevaba.
Kusjuures teemad, mida loos läbi käiakse, pole alati kerged. On surma, vaesust, haigusi ning koduvägivalda, kuid autor püsib endale seatud piirides ning käsitleb kõike noore poisi silme läbi.
Võiks peaaegu arvata, et Ruitlane ongi 12aastasena päevikut pidanud ja viksis suure osa tekstist sealt lihtsalt maha. Isegi rohked hüüumärgid ja mõttepunktid mõjuvad loomulikult, mitte häirivalt.
"Astu sisse, Helju tege pannkuuke, panõt maaskamuusi pääle, süüt kõtu täüs!"
"Mul om kõtt täüs."
"Mis sõs? Egä kõtt ravvast olõ-i, kõtt vinüs!" ei jäta Gerhard.
Sõnnikukoorem on käru peal, aga ma ei saa kuidagi minema. Nagu ikka. Mul pole kunagi aega, Gerhardil on miljon looma, aga seda, et tal aega poleks, ei maksa karta – tund aega võib uurida, kuidas me tomatid kasvavad. (lk 132)
Tõesti mõnus lugemine.
Kusjuures teemad, mida loos läbi käiakse, pole alati kerged. On surma, vaesust, haigusi ning koduvägivalda, kuid autor püsib endale seatud piirides ning käsitleb kõike noore poisi silme läbi.
Võiks peaaegu arvata, et Ruitlane ongi 12aastasena päevikut pidanud ja viksis suure osa tekstist sealt lihtsalt maha. Isegi rohked hüüumärgid ja mõttepunktid mõjuvad loomulikult, mitte häirivalt.
"Mul om kõtt täüs."
"Mis sõs? Egä kõtt ravvast olõ-i, kõtt vinüs!" ei jäta Gerhard.
Sõnnikukoorem on käru peal, aga ma ei saa kuidagi minema. Nagu ikka. Mul pole kunagi aega, Gerhardil on miljon looma, aga seda, et tal aega poleks, ei maksa karta – tund aega võib uurida, kuidas me tomatid kasvavad. (lk 132)
Tõesti mõnus lugemine.
No Comments Yet, Leave Yours!