rohelisemrohi

Süda

2012-02-15T23:40:00.000+02:00

Punane päev & Raudne Leedi

2012-02-14T17:43:00.001+02:00

Taas on käes kurikuulus 14. veebruar - südamed, lindid, roosid, mummud, ilusad loosungid. Kõiksugused vidinad ja sõnad, mis tänase erilise päeva puhul peaks punasesse kuube mässituna väljendama armastust. Aga armastuse värvi me tegelikult ei tea. Ega tema lõhna või maitset. Või teame, aga sõnadesse panna ei oska, kuigi vahel püüame.
Armastusele võiks tegelikult kõik päevad pühendada, mitte ühel ilusal päeval terve aasta eest korraga hooliv ja romantiline olla. Nii võib kogu asi kuidagi suhkrušokolaadimannavahujäätisekaramellimesiselt välja kukkuda.
Aga mitte sellest ei tulnud ma siia kirjutama.
Tegelikult soovisin ametlikult teada anda, et sel semestril lähen tõenäoliselt hulluks. Lugeda tuleb palju, väga palju. Õppida, õppida ja veelkord õppida! Ajatu Lenin. Igatahes loodan, et mul õnnestub aeg-ajalt siiski ka kirjutamiseks jõudu ja aega leida.
Veel tahtsin ära mainida, et Meryl Streep oleks sel aastal kindlasti Oscarit väärt. Tema Margaret Thatcheri kehastus filmis The Iron Lady on lihtsalt vaimustav. Aga mida muud saakski oodata, kui üks filmimaailma väärikamaid ning andekamaid naisi asub mängima poliitilisel areenil Raudseks Leediks ristitud Suurbritannia esimest naispeaministrit. The Iron Lady suutis mind ka üllatada, sest ootasin filmi poliitikast, kuid tegelikult oli see film armastusest (kuid Margaret armastas/armastab nii oma abikaasat kui poliitikat, raske öelda, kumba rohkem). Soovitan soojalt!

Heaheahea

2012-02-09T17:53:00.000+02:00

You are all I need
You are all I need
You are all...
You are all I need

Lõputa lugu

2012-02-09T00:46:00.000+02:00

Olen juba pikalt mõelnud, et peaks mõne filmipostitusega maha saama, aga kohe kuidagi ei ole nö sulge (ehk siis sõrmi klaviatuuril) liikuma saanud. Võtsin isegi tänavused Oscari-kandidaadid ette, et tõeliselt häid filme vaadata ning inspiratsiooni ammutada. Aga ei, vaikus. Eelmisel nädalal nägin ära Moneyball'i ja The Help'i, kuid ei midagi. Tegelikult oli mõlema puhul tegu täiesti nauditavate filmidega, eriti meeldis mulle The Help, mida soojalt soovitan, kuid minus ei hakanud neid vaadates ükski rida jooksma. Tänagi ei kirjuta ma otseselt filmiarvustust, kuid The Descendants, millega oma üksildast õhtut sisustasin, puges mulle hinge küll.
On teatud seltskond inimesi, filosoofe, kes usuvad, et me oleme narratiivsed olendid, kes elavad oma elu lugude kaudu. Ma ei tea, mida mina usun, ent mulle meeldib see teooria. Narratiivil on alati algus, keskosa ning lõpp. Elame oma elu, ehitame mingit lugu, ennustame selle loo käike ning unistame ilusast lõpust. Iga unistuski on tegelikult omaette lugu. Võiks ju mõelda, et maailmas on seitse miljardit lugu, rohkemgi, sest lood ristuvad ning põimuvad, sünnitades nii narratiive aina juurde. Ja lood ka purunevad, kuid nende kildudest hargnevad järgmised algused. Võib olla seegi, et oleme tegelasteks ühes suures lõputa loos.
Minu jaoks rääkiski The Descendants kõige rohkem ühe loo purunemisest. Ühe armastusloo, ühe perekonna loo (vähemalt sellise, kus lastel on nii ema kui isa) lõpust.
Kuigi tegelikult jääb armastus püsima, ka pärast reetmist ja surma, ehkki ta seguneb valu, igatsuse, viha, pettumuse, leppimise ja teiste tunnetega. Mulle meeldib uskuda, et armastus jääb alati kusagile alles, isegi kui inimesed ise teda enam ei näe. Isegi, kui üks inimene on lahkunud.
Ja alati, vaadates mõnd filmi, kus keegi kaotab oma armastatu, selle inimese, kellega ta lootis oma elupäevad koos veeta, püüan hirmuga seda tunnet ette kujutada. Loomulikult ebaõnnestudes, sest kahtlemata on see kujuteldamatu neile, kes pole midagi nii kohutavat üle elama pidanud (ja kas seda on üldse võimalik tõeliselt ü l e elada?). Heidutav on mõelda, kui järsult meie lood (ning koos nendega ka paljud unistused) lõppeda võivad. Sellistel hetkedel meenutan endale, et iial ei tohiks õnne iseenesestmõistetavaks pidada, vaid tänulik olla, seda väärtustada ja hoida.
Kõige rohkem meeldis mulle The Descendantsi lõpustseen, kus üks raske kaotuse üle elanud perekond alustab uut lugu.
Või jätkab vana, aga teistmoodi.

Või äkki pole mingeid lugusid üldse olemas, va paberil.

Mina jään

2012-02-06T18:23:00.000+02:00

Mina jään
Veel ootama su jälgi lumel
Mina jään
Veel seisma siia tormituulde
Mina jään
Veel ilmuma su peegelduses
Sosistama sinu nime
Salaja

Minu tänavuse Eesti Laulu lemmik (ehkki ma pole kõiki laule kuulnudki, aga vaevalt seal midagi paremat on).

Jaak Jõerüüt "Muutlik"

2012-02-05T13:23:00.001+02:00

Vaid mõne päevaga said mul Jaak Jõerüüdi pihtimuslikud kirjad loetud. Kirjad, mis on kirjutatud iseendale, kuid mis räägivad igaühega, kes "Muutliku" kätte võtab. Nii nagu erinevad päevad, nõnda erinevad ka teemad, mida Jõerüüt lahkab, kuid läbivalt võib tema kirjades kuulda murelikku tooni, ehk isegi pettumust. Tohutult paljud väärtused, nii materiaalsel kui vaimsel kujul, on ajahämarustesse kadunud. Kohvikud, kombed, majad, inimesed.
Kuid "Muutlik" ei ole masendav raamat, sest autor oskab kurblikke toone tasakaalustada, talletades nii raamatulehekülgedel kui endas seda ilusat, mis on veel alles. Olgu need sügislehed või talvised lumeväljad. Jõerüüdil on võime NÄHA, mis tema ümber toimub. Kui palju on elus pisiasju, mille märkamiseks ja nautimiseks tuleks korraks rahulikult sisse hingata. Kallid sekundid, minutid või isegi tunnid.
Muutustel on komme meid üllatada, mitte sõna kuulata. Nii muutub ka aeg Jõerüüdi raamatus, kord edasi, siis tagasi. Mõned mõtted ning tunded ilmuvad ikka ja jälle, aga sellest pole midagi, sest vaatamata pidevale muutumisele, on meie elus siiski ka lugematult kordusi.
Jõerüüt suudab kirjutada ning mõelda väga paljust korraga, ühes päevas õnnest ja Barack Obamast nõudekappide vanade uste värvimiseni.
Seega, ühe andeka kirjaniku ning kogenud diplomaadi pihtimusromaan on kindlasti lugemist väärt.

Kirjutan siia need lõigud, mis mind eriliselt puudutasid, mõne puhul tekkis lausa tunne, et võinuksin ise need read kirja panna.

Elu leheküljed liiguvad kiirelt.
Kõige tähtsam rännutee aga läheb läbi sõnade. Läbi kirjapandud, vaikitud, mahavaikitud, leitud, unustatud sõnade. Läbi raamatusõnade, laulusõnade, armastuskirjade, hävituskirjade, unustuskirjade sõnade. Läbi sosinal öeldud sõnade, läbi katkeva häälega öeldud sõnade, läbi sõnade, mis tabavad sind nagu kuulid. Läbi tapvate sõnade. Läbi elluäratavate sõnade.

Keset ööd sain aru, et iga inimene peaks olema lõpuks valmis vastu võtma maailma valu ja vaeva. Et see on võimalik. Et kui lased kas või osa maailma valu ja vaeva enesesse, siis ei jää see sinna pidama, ei roiete alla ega kõhuõõnde, vaid voolab läbi sinu, pehmeneb, lahjeneb, kuni muutub olematuks. Inimesed on niimoodi tehtud, et nad võivad lahustada endas mis tahes võõrast valu ja vaeva. Kui aga tahavad, siis tuleb ka oskus, kuidas.

Mõtlen kurbadest lausetest, mille kirjapanemine tekitab tunnet, mis jääb naudingu ja masohhismi vahele. Mõtlen anduvatest lausetest, need on enam kui lihalik andumine. Kirglikest lausetest, mis on üle lihaliku kire. Liha möödub. Sõna jääb.

Igatsus. Kui see saabub, siis on ta korraga nii igatsus mineviku kui ka igatsus tuleviku järele. Öeldakse, et inglid on soota olendid, nad on sugudest üle. Igatsus on nagu ingel - ta on tulevikust üle ja ta on minevikust üle, ta lihtsalt on igatsus, tulevikuta ja minevikuta, kui ta sind tabab.

Valguse ja varju maailmas oleme meie need, kes seisavad valguse ja varju vahel. See on inimese roll. Võtta vastu valgus ja heita maha oma vari.

Ja lõpetuseks viimane salm Juhan Liivi luuletusest "Uus ja vana", millega Jõerüüt "Muutlikku" alustab (suurepäraselt valitud):

Nii igal hommikul ärkan -
ma uuest' sündinud.
Siis uuesti ära suren,
uuest' ärkan muudetud.

Külm

2012-02-04T18:55:00.000+02:00

Jah, ilmad on külmad. Siber on meile koju kätte tulnud. Olgu, nii hull olukord veel pole, kuid viimastel päevadel on isegi poes käimine tõelist sihikindlust ning tahtejõudu nõudvaks ettevõtmiseks muutunud. Meie korteris on tegelikult üllatavalt normaalne temperatuur, kuigi minu tuppa imbub köögist tulevat jäist õhku. Vanad aknad, seega nurisemiseks pole siiski põhjust, sest ma ei tunne, et peaksin kolme teki all magama ning täiesti vabalt on võimalik isegi lühikestes pükstes ringi tuuseldada, ehkki varbaid soojendavad - ikka ja alati - villased sokid.
Kui toas läheb jahedaks, ei leia elavast tulest midagi mõnusamat. Minul on selleks tuleks küll vaid kaks teeküünlakest, kuid nemadki loovad toas oma valgusega eriliselt talvehubase meeleolu.
Nii see nädalane puhkus ongi mööda veerenud, koduselt, oma nelja koletriibulise seina vahel, sest välja minnes tekib vaid loetud minutite jooksul kahetsus, et olin arvanud, justkui oleks mul elamiseks värsket õhku vaja. Ei ole, ei ole, ei ole - ja ruttu tagasi plusskraadidesse.
Esmaspäeval algab uus semester. Kohe kell kaheksa hommikul, täitsa õige koolilapse tunne tekib, sest minu mäletamist mööda pidin end viimati nii vara loengusse vedama esimesel BA aastal. See aeg paistab uskumatult ammune, kusagil nelja uduseina ja kümnete mälukoridoride kaugusel.
Saan lõpuks ametlikult soome keelt õppima hakata ning selle nimel ärkaksin ka kell kuus, kui muud üle ei jääks. Ma polegi vist ühtki keeletundi kunagi nii suure entusiasmiga ootanud, aga armastus teeb imesid.
Imeline, imeline
armastus.

Üks ajatu lemmik.

Aega ei saa puuri panna

2012-02-02T21:42:00.001+02:00

Kuidas aeg annab ja võtab, meid kuulamata. Kuidas me kuulume aega ja ajale, kuidas usume, et aeg kuulub meile. Ei kuulu. Lõpuks kaome aega ära ja ei tule kunagi tagasi, aga samas jääme alatiseks aega alles. Aega ei ole kunagi liiga palju ning me kõik oleme ajas võrdsed, aja ees ja sees. Ajatud ja ajalised asjad. Aega ei saa endaga kaasa võtta, aga samas on võimatu aja eest ära joosta. Aeg on üks imeline loom. Teda ei saa puuri panna.
Aeg on puutumatu, kuid ta puudutab meid kõiki. Igas mõttes. Tema puudutus on peeglistki näha.
Kuidas on võimalik aega näha ja hinnata, kui kas või hetkeks temast tõesti mõelda, püüda teda defineerida, kaardistada.

Imelik. Kõht valutab, kohe hakatakse muusikaauhindu jagama, R. on kusagil ära...ja mina mõtlen ajast. Pealtnäha tühine õhtu, ent ma tunnen temas mingit ootamatut tähendust.
Ilmselt peaksin süüdistama Jaak Jõerüüti, sest alustasin täna tema "Muutliku" lugemist, millest ühel ilusal päeval kindlasti ka pikemalt kirjutan. Leidsin "Muutliku" näol endale tõeliselt hea vestluspartneri - keda kuulata, kellega vaielda ning isegi koos vaikida.

Ajalooline mälu ja ajaloolase moraalne vastutus

2012-01-27T12:59:00.000+02:00

Hayden White on 2003. aastal üht Jacques Barzuni esseed analüüsides järeldanud, et ajalugu pole ainult uuritav objekt ega selle uurimine, vaid ühtlasi ja eeskätt teatav suhe minevikuga.(1) Võib väita, et ajaloost veel ehedamalt kannab endas seda suhet ajalooline mälu, mille puhul räägitakse nii isiklikust kui kollektiivsest tasandist, ehkki tegelikkuses on need kaks üksteisest lahutamatud. Jõulist „mäletamise kohustuse“ esiletõusu võib märgata alates 1990ndatest aastatest(2), sest raudne eesriie oli langenud ning aktiivselt tegeleti identiteediotsingutega, eelkõige Ida-Euroopas. See oli aeg, mil Nõukogude okupatsioooni alt vabanenud ühiskonnad ehitasid end taas üles ning mäluloomel ehk siis minevikust ühtlustatud arusaama leidmisel oli sealjuures oluline roll – kollektiivne mälu on identiteedi aluseks.(3) Ajaloole ning seda kujundavatele ajaloolastele, keda on nimetatud isegi ajaloolise mälu kodifitseerijateks ning mäluagentideks(4), kuulub selles protsessis märkimisväärne osa, sest kui kollektiivne mälu annab sageli edasi mõne olevikugrupi kinnistunud perspektiivi, siis ajaloolased püüdlevad objektiivsuse poole, eemaldudes olevikust.(5) Mida konfliktsem on situatsioon, seda suuremat vastutust tuleb ajaloolastel oma õlul kanda.
Ajalooline mälu ei jää vaid nö õhku rippuma, sest teda vahendavad erinevad väljenduskanalid. Me näeme ajalooteadvust püsitatud monumentides (Eesti puhul pakub üsnagi aktuaalse näite pronksmehe ümber toimunu, samuti Lihula mälestusmärk), ning erinevates mälestuslikes rituaalides ja tavades. Ehkki kohati levinud arvamuse näol, justkui tuleneks rahvuse säilimine ajaloolise mälu hoidmisest, mis omakorda sõltub monumentidest(6), on tegu liialdusega, ei saa eitada, et nö monumentaalne ajalugu on kindlasti oluline ajaloolise mälu komponent. Põnevaks ajaloolise mälu vahendajaks on ka ajalooõpikud, sest nende puhul saab rääkida alles vormitavast ajalooteadvusest, kõigest, mida tahetakse tulevale põlvkonnale endasi anda.(7) Ajalooõpetuses võibki näha segu sellest, mida elukutselised ajaloolased peavad minevikusündmuste mõistlikuks tõlgenduseks, lähtudes ühest küljest tõendite objektiivsest tasakaalukast analüüsist ja püüdes teisest küljest rahva identiteeditunde raames kehtestada kollektiivset mälu või kasutuskõlblikku minevikku.(8) Ajalooõpikud on ehk parimaks näiteks ajalookirjutuse ning ajaloolise mälu kattuvusest.
Mälule on võimalik läheneda läbi väga erinevate kontrastnäidete. Nii vastandatakse kollektiivset ja individuaalset mälu ning jagatud mälestusi tõelistest kogemustest ja nendega seotud ühismüüte, ehkki tegelikult peituvad nimetatud vastandpaaride juured sageli samas mullas, neil on üks alge. Ajaloolist mälu aetakse segi ka lihtsalt tundlikkusega mineviku suhtes, kuid siingi on vahe tegemine keeruline, sest kõik minevikust lähtuvad emotsionaalsed tulemid ning nähtused on osa identiteedist, mille lahti harutamine pole lõpuni võimalik. Selge on see, et põhiosa meie isiklikust mäletamisest toimubki just seetõttu, et meil on võimalik oma fragmentaarsed individuaalsed mälestused siduda kollektiivse mälu konteksti.(9)
Kõige silmapaistvam on aga konflikt mälu ja ajaloo vahel. Marie-Claire Lavabre toob välja kaks levinud võimalust nende eristamiseks: mälu peetakse teadusliku ajalookirjutuse kõrval ebatäpseks ja isegi sõjakaks või siis rõhutatakse „kohustust mäletada“ ning võitlust selle nimel, et mitte unustada seda, mida ajalookirjutus tõepäraselt kujutada ei suuda.(10) Tõsiasjas, et ajaloolise mälu kaht koostisosa - ajalugu ja mälu - vastandatakse, võib näha kinnitust sellele, kui vastuolulise ning mitmetahulise teemaga on tegu. Ajaloolise mälu sünonüümina kasutatakse ka „ajalooteadvuse“ mõistet, mis illustreerib veelgi teravamalt valitud ainese ambivalentsust - ajalooteadvus vs ajalooteadus. Georg G. Iggers on seda vastasseisu edasi andnud järgmiselt: Mälu ei sisalda endas mingit eemalolevat pilti minevikust, vastupidi, mälus sisalduv ajalugu on sügavalt pühendumuslik ning kiindumuslik. Professionaalsed ajaloolased töötavad aga just nn emotsioonidest lahutatud minevikupildi loomise nimel, mis oleks vaba moraalsetest hinnangutest.(11)

Ajaloolastel lasub eetiline vastutus ajaloolist mälu tasakaalustada, ent nende pingutused jäävad sageli tulemusteta, sest ajalooteadvus on oma olemuselt juhuslik, väga selektiivne ning raskesti suunatav. Siiski, ajaloolastel on kohustus töötada selle nimel, et kas või killukesed ajalooteadusest jõuaksid ka ajalooteadvusesse, täpselt samamoodi, nagu neil on kohustus sõlmida oma lugejatega nn tõeleping, millest kirjutab Marek Tamm.(12) Tõde on põhiline argument, millele ajaloolased toetuda saavad, soovides üldsust end kuulama panna, seetõttu ei ole midagi hullemat neist, kes, käitudes tööd tehes vastutustundetult, seavad ohtu ka oma kolleegide maine. Ajaloolasi kui teatud laadi valvekoeri on ühiskonnale vaja, eriti tänapäeval, mil meedial on tohutu võim ning ajalooteemadel avaldavad arvamust väga erinevad inimesed, poliitikutest seltskonnatähtedeni. Kui valearusaamad jõuavad ajaloolisesse mällu kinnistuda, on nendega oluliselt raskem võidelda, seega tuleks kallutatud minevikupildi propageerijate sõnavõttudele reageerida kohe ning esmajärjekorras peaks vastav ülesanne kuuluma professionaalsetele ajaloolastele.
Loomulikult on vaieldav, kas ja kellele üldse kuulub õigus öelda, mis on tõde. Üldjuhul on tänapäeval levinud arusaam, et tõde on seni tõde, kuni uus tõestusmaterjal ta ümber lükkab. Idee ühest ajaloolisest tõest on vaidlustatud ning räägitakse mitmetest tõdedest ja tõlgendusvõimalustest. Samas, jätkuvalt tunnistatakse ajalooliste faktide olemasolu ning tõevajadust ajalooalases uurimistöös, ehkki tõde käsitletakse aina enam ajaloolase töö algus-, mitte lõpp-punktina.(13) Võib tekkida ka olukordi, kus ajaloolased ei lähtu kirjutades tõevajadusest, vaid identiteedivajadusest (kuid siin pole mõeldud valetamist) ning ka see võib olla moraalselt õigustatud, nt kirjutati Eestis taasärkamisajal sinimustvalget ajalugu, sest seda oli inimestele tarvis (omaette küsimus on, kas toonased autorid ise mõistsid, et nad kirjutasid pigem identiteedi- kui tõevajadusest lähtudes). Sellised kõrvalekalded on põhjendatavad aga harva ning ajutiselt. Lõpuks peab iga ajaloolase sihiks olema ajalooline tõde, olgu selleni jõudmine võimatuks kuulutatud või ei, ning ta peab tunnetama oma vastutust, võttes eesmärgiks mõjutada seda, kuidas minevikku mõistetakse ja mäletatakse, mida unustatakse. M. Tamm on küsinud, kas ajaloolise tõe muudab olematuks see, kui tema kohta pole piisavalt allikaid(14) (sest just allikad on ajalooliste uurimuste vundamendiks). Ajaloolise tõe ja ajalooteadvuse suhet käsitledes võiks Tamme küsimust parafraseerida ning arutleda, kas ajaloolise mälu muudab olematuks see, kui on olemas talle vasturääkivad allikad. Tegelikult mitte, sest sageli kaotavad tõepärased ajaloolised tingimused kollektiivse mälu puhul tähtsuse, loovutades oma koha äärmusteni lihtsustatud narratiividele ning müütidele.(15) Seega, ajaloolaste vaeva ei tohiks alahinnata - just nemad pingutavad selle nimel, et ajalooteadvus toetuks faktidele, mitte fiktsioonile.
Siobhan Kattago nimetab seda, kuidas kuidas tunnustada eri võimalusi mineviku tõlgendamiseks ilma ajalugu võltsimata, demokraatlike ühiskondade tuumikküsimuseks.(16) Täielik konsensus mineviku osas pole võimalik ning seetõttu tuleks keskenduda ühisosade otsimisele. Samas ei piisa eri ajaloonägemuste rahumeelseks kooseksisteerimiseks vaid austusest, nagu loodab Kattago(17), sest kui olemas on kaks vaenulikku narratiivi, mis on põhipunktides täiesti vastandlikud, siis ei saa mingit lugupidamist tekkidagi. Kindlasti ei tohiks mälukonfliktidega tegelemast aga loobuda, sest need mõjutavad meie igapäevast identiteeti ning mõttemaailma. Ajalooline mälu võib olla aluseks nii tugevale ühtekuuluvustundele kui antagonismile, mida on võimalik poliitiliselt ära kasutada, muutes mälu seeläbi instrumendiks. Kirjeldatud areng on ohtlik, sest ajaloolise mäluga manipuleerimine tähendab ühtlasi inimeste identiteediga mängimist ning identiteedikonflikt võib hakata elama oma elu, mille käiku on ülimalt raske või peaaegu võimatu kontrollida.(18) Samal moel on võimalik poliitilise vankri ette rakendada ajalookirjutus, mille kinnituseks on tõsiasi, et erinevused poliitilises kultuuris tähendavad üldjuhul ka erinevust ajalooteaduses.(19)

Äärmusliku näite ajaloolise mälu poliitilise relvana kasutamisest pakub Nõukogude Liit, kus mälu-kui-mineviku-olevik-põhimõtet võeti väga tõsiselt. Nõukogude ajal oli ajaloolastel oluline legitimeeriv funktsioon, akadeemiline ajalookirjutus oli püsivalt poliitilise kontrolli all. Samuti kanaliseerus ka kommunistlik propaganda muuhulgas inimeste või rahva ajaloolise mäluga manipuleerimisele jõudmaks pikemas perspektiivis juurteta ning rahvusliku identiteedita homo soveticuse ehk nõukogude inimese sünnini, kes oleks tingimusteta kuulekas NLile ning kommunistlikule ideoloogiale. Ühiskonnas, kus paberile võis panna vaid heakskiidetud ideoloogia raamidesse sobivat teavet ning tõsiseltvõetavad ajalooallikad polnud kättesaadavad, tuli paratamatult toetuda ajaloomälule.(20) See aga ei ole püsiv, muutudes või hääbudes koos inimestega. Nii jättis võltsitud minevikupildi pikaajaline pealesurumine tahes-tahtmata ajalooteadvusele märgi, eelkõige neile põlvkondadele, kes ei kuulunud propagandalugudes ja ajalooraamatutes kirjeldatud sündmuste kaasaega. Ida-Euroopas pole ajaloolisele mälule tekitatud kahjust senini täielikult toibutud, sageli on tihedam integreerumine läänemaailmaga mälukonfliktid hoopis rohkem esile toonud.
Tony Judt on Lääne- ja Ida-Euroopa ajaloomälu võrreldes märkinud, et kui Lääne-Euroopa kannatab liiga vähese mäletamise käes, isegi mugava amneesia käes, siis Ida-Euroopa probleemiks on liigne mäletamine.(21) Kord kahepooluselises maailmas võib jätkuvalt märgata diametraalsete ajaloonarratiivide elujõulisust. Vabanenud Ida-Euroopas, kus ligi pool sajandit valitses kollektiivne amneesia, soovitakse nüüd kindlameelselt jagada ka ülejäänud maailmaga oma ajaloonägemust ja -kogemust, millest aga läänes üldjuhul kinni ei haarata. Tihtilugu on põhjus nö hapudes viinamarjades, sest nt Jalta konverentsi tähendus võib eri rahvaste ja riikide juures olla väga vastandlik, sümboliseerides mõnele natsismi üle saavutatud võitu, teistele Stalini režiimi mõjusfääri langemist. Tänaste mälukonfliktide teravamat esiletõusu on paradoksaalsel kombel täheldatud alates 2004. aastast, mil Euroopa Liidu laienemisega pidanuks toimuma suurem integreerumine. Tegelikkuses tekitas just mitmete uute Ida-Euroopa riikide ELi pääsemine, mis oli pikka aega olnud neile omamoodi rahvuslikuks eesmärgiks ning nõudis riikidevahelist solidaarsust, taas potentsiaali mäluteemaliste lahkhelide uuele elule tärkamiseks.(22)
Keskendudes endise Nõukogude Liidu/Vene impeeriumi aladele, võib möönda, et siin on mälukonfliktid olnud pidevalt aktuaalsed ning ka igapäevases poliitikas tuvastatavad. Mitmed ebaratsionaalsed pinged riikidevahelistes suhetes saab viia tagasi just oponeerivatele mälu- ja identiteediküsimustele. Heiko Pääbo on väitnud, et endise Vene impeeriumi territooriumil on sellised konfliktid muutunud järjest aktiivsemaks ning üha sagedamini loovad riikide valitsused institutsioone, mis tegelevad kollektiivse mäluga - kollektiivsest mälust tulenevate identiteedikonfliktide potentsiaal on üha sagedamini muutumas institutsionaliseeritud poliitikaks.(23) Eestis on samalaadse ühismälule suunatud ning tänagi tegutseva institutsiooni näiteks 2008. aastal president Toomas Hendrik Ilvese poolt ellu kutsutud Eesti Mälu Instituut, mille töösse on kaasatud ka professionaalsed ajaloolased. Samas nõuab riiklikul tasandil mälust huvitumine ning mälupoliitikaga tegelemine ajaloolastelt erilist valveololekut, eriti kui meenutada praeguse haridus- ja teadusministri 2011. a märtsis kirjutatut: Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele, lisades, et meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata.(24) Sisuliselt tähendaks see, millele J. Aaviksoo vihjab, identiteediloome nimel ajaloolise mäluga manipuleerimise lubamist.
Kollektiivse ajaloolise mälu olemasolule ei ole leitud teaduslikku kinnitust, kuid see pole mõjutanud impersonaalse mälu teemaliste vaidluste aktuaalsust. Eriti relevantseks võib antud teemat pidada seoses nende Ida-Euroopa ühiskondadega, kus ajaloomälu kallal tegi oma töö totalitaarne võim. Just neis piirkondades on mälukonfliktid tänasel päeval kõige teravamad ning seetõttu ajaloolaste moraalne vastutus kirjutada tõekavatsuslikult suurim. Töötamine selle nimel, et leida ühiseid pidepunkte eri ajalookäsitluste ning identiteedielementide vahel, on oluline, sest mälukonfliktid ei jää ainult teoreetilisele tasemele, vaid avalduvad ka igapäevases riikide- ning inimestevahelises suhtluses. Ajaloolist mälu on põhjendatult tähtsustatud, sest minevikust ja mälust, mida sageli püüab vahendada kirjapandud ajalugu, sõltub see, kuidas mõistame olevikku ning millised on meie ootused tuleviku osas.

Viited:

1. White, Hayden. Kirjandusteooria ja ajalookirjutus. // Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2003, nr 1, lk 111.
2. Lavabre, Marie-Claire. Historiography and Memory. // A Companion to the Philosophy of History and Historiography. Toim. Aviezer Tucker. Oxford: Blackwell 2010, lk 363.
3. Pääbo, Heiko. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel. 2011/3. // ABV Keskus. [http://www.ut.ee/ABVKeskus/sisu/paberid/2011/pdf/Malukonfliktid_Paabo.pdf]. Viimati vaadatud: 12. november 2011.
4. Görnholm, Pertti; Wulf, Meike. Generating Meanings Across Generations. The Role of Historians in the Codification of History in the Soviet and Post-Soviet Estonia. // Journal of the Baltic Studies 2010/41:3, lk 351.
5. Wertsch, James V. Kollektiivse mälu valged laigud: Venemaa juhtum. Venemaa tõlgendusi Molotovi-Ribbentropi paktist. // Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi. Toim. Oksanen, Sofi; Paju, Imbi. Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus 2010, lk 462.

6. Kirss, Urve. Ajalooline mälu on rahvuse säilimise tingimus. 15.07.2011. // Meie Maa. [http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=43398]. Viimati vaadatud: 3. detsember 2011.

7. Pääbo, H. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel.
8. Wertsch, J. Kollektiivse mälu valged laigud: Venemaa juhtum, lk 461.
9. Onken, Eva-Clarita. Memory and Democratic Pluralism in the Baltic States – Rethinking the Relationship. // Journal of the Baltic Studies 2010/41:3, lk 279.
10. Lavabre, M. Historiography and Memory, lk 366.
11. Iggers, Georg G. The Role of Professional Historical Scholarship in the Creation and Distortion of Memory. // Historical Perspectives on Memory. Toim. Anne Ollila. Helsingi: Hakapaino Oy 1999, lk 49.
12. Tamm, Marek. Kas ajaloolased kirjutavad tõtt?. // Haridus. 2005, nr 5, lk 20.
13. Samas, lk 18.
14. Samas, lk 19.
15. Onken, E. Memory and Democratic Pluralism in the Baltic States – Rethinking the Relationship, lk 281.

16. Kattago, Siobhan. Memory, Pluralism and the Agony of Politics. // Journal of the Baltic Studies 2010/41:3, lk 383.
17. Samas, lk 385.
18. Pääbo, H. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel.
19. Iggers, G. The Role of Professional Historical Scholarship in the Creation and Distortion of Memory, lk 56-57.
20. Laasi, Evald. Ajaloomälu ja ajalooteadus. // Edasi, 28.09.1990, lk. 3.
21. Judt, Tony. Memory and Power in Post-War Europe. Cambridge: Cambridge University Press 2002, lk 172.
22. Žurženko, Tatjana. Mälu geopoliitika. 2008/4-5. // Vikerkaar. [http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4736]. Viimati vaadatud: 4. detsember 2011.
23. Pääbo, H. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel.
24. Aaviksoo, Jaak. Infokonfliktid ja enesekaitse. Märts 2011. // Diplomaatia. [http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1240&tx_ttnews[backPid]=576&cHash=fe694bfda8]. Viimati vaadatud: 4. detsember 2011

Uus lugu ja video!

2012-01-24T21:23:00.001+02:00

Need kurikuulsad raamatukogude kohustuslikud nimekirjad

2012-01-23T17:16:00.000+02:00

Mind on lapsest saati häirinud sõna "kohustuslik", sest asjade kohustuslikuks muutmisega kaasneb sageli oht need ära rikkuda. Nii ei mõista ma ka kultuuriminister Rein Langi sundnimekirjade-missiooni, olgu, ehk isegi mõistan, kuid ei poolda, sest ei näe raamatukogudele kohustuslike nimekirjade esitamisel seda tulemust, mida kultuuriminister tõenäoliselt loodab - et siis hakataksegi lugema kõiksugu nominente ja kõrgklassi kirjandust. Ei, inimesed loevad ikka seda, mis neid huvitab või ei laenuta hoopis midagi.
Olen nõus Valle-Sten Maistega, kes kirjutab 13. jaanuari Sirbi väga heas ja põhjalikus arvamusavalduses muuhulgas ka raamatukoguhoidjate olulisusest. Raamatukogutöötajad on lugejatele omamoodi usaldusisikuteks, kel võib õnnestuda laenutajate nö parematele jahimaadele suunamine, neile kas või natukene väärtuslikuma kirjanduse tutvustamine. Muutused ei toimu hüppeliselt ega iseenesest. Võimalus, et inimene, kes on terve elu nt mustaks lambaks tembeldatud Cartlandi teoseid sisse ahminud, hakkab nüüd Sirpi või mõnd romaanivõistluse laureaati lugema - lihtsalt seetõttu, et need on talle kättesaadavaks muudetud -, on väga väike.
Rahvaraamatukogud ei ole muuseumid või väärtkirjanduse hoidlad, nende funktsioon ühiskonnas on hoopis teine, eriti väikeasulates (sotsiaalne, kogukonda tugevdav) ning mulle tundub, et Langi plaan (mis on nüüdseks ka reaalsuseks saanud) räägib vastavale funktsioonile vastu, mitte ei aita kaasa. Muredest, mis võivad tänu käesolevale muudatusele kirjanikele osaks saada, kirjutab tänases EPLis Wimberg, nimetades toimuvat tabavalt karuteeneks.
Loomulikult on ka erandeid, nt teadusraamatukogud, sest raske on adekvaatselt kirjeldada minu reaktsiooni ja kohkumust, kui mõni aeg tagasi avastasin, et TÜ raamatukogu riiulitel on olemas kõik meie olulisemad kollased väljaanded, isegi Playboy, kuid puuduvad nt The Economist või The New York Times (ehkki mõistan, et viimaste hankimine on väga kulukas). Usun, et mõttetute ning teadusraamatukokku sobimatute tellimuste tühistamine võimaldaks tekkivat raha oluliselt otstarbekamalt kasutada.
Igatahes tundub mulle, et isepäine minister Lang on kiirustanud, mõtlemata sundnimekirjade praegusel kujul sisseviimise tagajärgi hoolikalt läbi ning arvestamata üldsuse arvamust, mis pole olnud pelgalt heakskiitev.

Siin ja seal

2012-01-22T20:19:00.000+02:00

Üks tont kõnnib mööda meie vanailmelist Pepleri tänava korterit, üks näotu vari. Olgu, liialdan, olen jätkuvalt täitsa enda näoga, kuid kindlasti ei tunne ma end iseendana. Vaatasin hiljuti mingit saadet, kus depressioonis peategelane jutustas, kuidas tema igapäevaelu on parajasti nagu mingi igav ning emotsioonitu film, mille värvikaimad hetked saabuvad reklaamipauside ajal. Mul on kohati lausa kehaväline tunne, justkui oleksin sunnitud mingit samalaadse tühise stsenaariumiga teost läbi elama, ise toimuvat eemalt jälgides.
Tegelikult on minus praegu peidus nii palju elu ja õnne, aga see kõik on kusagil hoiul, ootamas. Ei mõistagi seletada, kuidas see juhtus, et mina, üksik hunt, kellele üksindus on alati loomupärane olnud, ei oska enam üksi olla. Aga eks kogu tarkus, mis me enda kohta korjame ja hoolega säilitame, võib õhku kaduda, kui tuleb keegi või miski ning pöörab meile tuttava maailma segamini. See ei ole ilmtingimata halvatähenduslik segadus, vastupidi, vahel ongi vaja asjad paigast loksutada, sest nii võib sündida midagi uut ja ilusat.
Olin jõuludest alates täpselt kolm nädalat Soomes, maal, millest on mulle saanud omamoodi pelgupaik. Mitte ainult kaudses mõttes, sest seal olles viibin endale võõras keeleruumis ning olen seega maailmast tõesti justkui ära lõigatud. Eriti selgeks saab see siis, kui ka Internet ära kaob - ja täpselt nii juhtuski. Samas, see elu, mille Soomes olles selja taha jätan, puudutab peamiselt Eestit, sest nagu ikka, lahkudes ühest maailmast, elust, ühiskonnast, sukeldume me teise. Olin piisavalt kaua ära, et märgata ja igatseda asju, mida Eesti juures tõesti armastan (toit!!!) või mida Soomes muudaks (ebanormaalselt kallis ühistransport jne), kuid ikka lugesin kõhedusega päevi - hiljem tunde ja minuteid - selleni, mil pean jälle laevale astuma ja tagasi koju sõitma. Tegelikult pole asi aga riikides, vaid inimestes. Mitte et ma nuriseks, sest Eestis on minu perekond ning enamik sõpradest, kuid nagu ikka, sellest ühest ja asendamatust inimesest jäävat tühja kohta on võimatu muuga täita. Olen hambaid ragistades püüdnud, kuid ebaõnnestunud - kõik paistab hall, olenemata sellest, kas väljas sajab lund või lendavad sügisepunased lehed.
Tagasi tulles tegi mulle nalja, kuidas need, kes tundsid huvi, mida ma oma pikal puhkusereisil ära tegin, justkui pettusid natuke, sest ei saanud mingit erilist vastust. Ausalt öeldes ei teinudki ma midagi tavapärases mõttes erilist, ehkki käisin näiteks esimest korda elus suusamägedes (aga suuski alla ei pannud). Ent just võimalus olla piisavalt kaua midagi pidevalt korraldamata andis mulle aega kujutlemaks, kuidas asjad võiksid olla, nautida mõnusat igapäevasust - luksust, mida õpivad hindama need, kel seda pole.

Veel vaateid minu Soomest

2012-01-19T23:59:00.001+02:00

Olen tagasi, vähemalt minu keha on jälle Eesti territooriumile jõudnud. Tegelikult on natuke kusagil paralleeluniversumis viibimise tunne. Midagi pole teha, olen oma südame Soome andnud ja jätnud ning seetõttu on kodumaal tõeliselt raske õnnelik olla. Minu kolmenädalane puhkus oli igatahes lumiselt mõnus.

9 päeva veel

2011-12-16T21:56:00.000+02:00

Olen õppinud ootama. Viimasel ajal ma muud justkui ei teekski. Loen nädalaid ja päevi. Ja siis tuleb pahupidi pööratud ootamise aeg, sest raske on lõpetada päevade lugemist, ehkki tahaks, et maailm seisma jääks. Ilmselt tuleb see mulle kui üsna kannatamatule inimesele pikemas perspektiivis kasuks. Õpin kannatama (ja kes kannatab, see kaua elab).
Usun tegelikult, et ega ükski tõeliselt ilus lugu ei saa ilma ootamiseta. Ootamine, st valmisolek oodata. Mitte ära kõndida või loobuda. Ja ootamine on ka lootus, ärevus, pühendumus. Olen õnnelik, et mul on mida ootada.
Ootan sedagi, et lõpuks satuks mu teele mõni hea raamat (milleks aga hetkel aega ei ole) või film, sest ma pole siin blogis enam väga kaua ühtki arvustust kirjutanud, puhtalt seetõttu, et lihtsalt ei ole millestki kirjutada.
Sess aga võtab oma aja ning pärast jõule sõidan taas põhjanaabritele külla, et uus aasta naeratades vastu võtta (loodan, et nii jääb see naeratus ka ülejäänud aastaks püsima). Sisetunne ütleb, et ees ootab üks ilusamaid aastavahetusi, loodan, et ta ei eksi.

Tahaks

2011-12-10T23:31:00.001+02:00

Käisin täna Võrus, oma kodulinnas. Tegelikult pole minu jaoks sõnal "kodu" juba ammu Võruga erilist pistmist, pigem peaksin rääkima oma "sünnilinnast". Kõik paistis sopane, libe ja rusuv. Tartus oli ilm täpselt samasugune, kuid see ei jõudnud minuni.
Ma polnud veel bussijaamast eemalegi jõudnud, kui juba tundsin, kuidas Võrus olemise raskus minu õlgadele langeb. Ma ei tea, miks. Tean inimesi, kelle jaoks on just see Tamula-äärne väikelinn tõeliseks pelgupaigaks, mitte vanglaks.
Aga samas on ikka ja alati soe tunne kohale jõuda, näha oma ema naeratamas ning süüa nö päris kodutoitu, mida kusagilt mujalt ei saa. Jääks see tunne vaid kestma.
Tagasi sõites mõtlesingi neist hetkeist, kui midagi täiesti selgelt tunneme, olgu see soojus, viha, armastus või ükskõiksus - emotsioone võib lõputult nimetada. Ikka on nad segunenud. Kui harva me teadvustame, et oleme õnnelikud (agasid lisamata). Need hetked on rohkem väärt kui miski muu, kuid just siis on ka kõige rohkem kaotada. Ilusaid asju on alati oluliselt lihtsam lõhkuda, kui tükke taas kokku panna. Sageli tagasiteed polegi.
Ja tegelikult nõuab õnnelikkuse tunnistamine suurt julgust, sest raske on pilvedesse jääda, gravitatsioon kutsub maale tagasi.
Mõtlesin ka inimestest, kellele oma õnne võlgneme. Tihtilugu just nende jaoks elamegi, sest tegelikult tahavad ju kõik elada kellegi jaoks, ainult endast ei piisa, mitte lõpuni välja.
Olla kellegi jaoks oluline. Jätta oma märk. Ma usun, et igaüks väärib kellegi elus märgiliseks inimeseks olemist.
See pole midagi iseenesestmõistetavat, sugugi mitte

Üks laul, see üks ja õige laul

2011-12-05T00:35:00.001+02:00

All I have to say now baby: you had me at hello...

Tänase õhtu lugu. Tegelikult on see viimasel ajal kõigi päevade, ööde, sekundite ja tundide lugu.
Tahaksin pikemalt kirjutada, oleks nagu midagi öelda, aga lihtsalt ei jaksa, sest kannatan hetkel kirjutamise üledoosi all.

Ja paluks lund! Kui kolmandal advendil ikka veel lumeingleid teha ei saa, siis muutun küll pahuraks.

Halo

2011-12-02T17:21:00.001+02:00

Halo sünnist on nüüd omajagu aega möödas, aga ta on ikkagi nii hea. Eriti praegu. Küünlad põlevad, väljas kallab vihma ja mina mõtlen inimestele, kes minu ellu valgust toovad.
Päevad on pimedaks läinud, seega on nende valguseta aina raskem tuju üleval hoida. Kuidagi üksildane.

Sess sai täna majandusajalooga avapaugu ja mulle tundub, et terve minu detsember kulubki ainult õppimisele, sest graafik on väga tihe. Jaanuar tuleb aga mõnus, selle nimel pingutangi.

Leegitsev elu

2011-11-30T01:19:00.001+02:00

Kuidas ma armastan elusat tuld tema hiilguses, liikuvuses. Tuli on tõeline kunstnik, ettearvamatu ning ainulaadne.
Ta hingab kirglikult, tema kuumus täidab kõik ümbritseva.
Ja pole midagi ilusamat.
Ma ei tea, mis võiks olla parem, kui kaduda metsa, elektrita majakesse, ning lasta küünlavalgusel end juhtida. Kirjeldamatu tunne. Puhas õnn.
Raske on mitte naeratada, kuigi ees seisab pikk detsember.

***

2011-11-21T00:17:00.001+02:00

Kaitserefleksid. Reaktsioonid, mis meil aja jooksul kujunevad, mille abil loodame end kaitsta. Kõige halva, ebameeldiva ja valusa eest. Tegelikult on ju teada, et see ei õnnestu, aga ikka püüame.
Olen viimasel ajal tähele pannud, et kuigi ma ise ei pruugi oma kaitserefleksidele mõeldagi, seisavad nad ikka võitlusvalmiduses nagu vihane kolmepealine koer. Kohe, kui minu kurikuulus kuues meel tabab mõne ohumärgi, väravad sulguvad, müürid tõusevad ning sillad langevad. Sageli tahtmatult. Justkui tahaks minu keha mind alateadlikult kaitsta. Aga kõhutunne ei ole alati õige, sisetunne võib alt vedada. Kahjuks (või õnneks?) on müüride lammutamine kordades raskem, kui nende püstitamine.

Barney Stinson teab

2011-11-20T14:24:00.001+02:00

Nii ongi. Vähemalt peaks olema.
Seega, gotta be awesome nüüd ja praegu.

Adele!

2011-11-11T18:51:00.001+02:00

So this is how the story went
I met someone by accident
who blew me away
who blew me away

It was in the darkest of my days
When you took my sorrow and you took my pain
And buried them away, you buried them away

And I wish I could lay down beside you
When the day is done
And wake up to your face against the morning sun
But like everything I've ever known
you'll disappear one day
So I'll spend my whole life hiding my heart away

Selle loo all oli youtube'is üks väga tabav kommentaar - she makes me understand pain I've never felt.
Igatahes on Adele minu silmis elav tõestus selle kohta, et sageli on just murtud süda aluseks suurepärase muusika sünnile (kuigi see konkreetne lugu on minu mäletamist mööda cover). Rohkem südamevalu meie maailma?!

"Knock, Knock. Who's There?"

2011-11-10T19:27:00.000+02:00

Olen unistaja. Nii on see alati olnud. Soovmõtlemist võib lausa minu hobiks pidada. Kohati unustan suure unistamise käigus isegi ära, et kõik need õhulossid, mida püstitan, eksisteerivad ainult minu peas.

Mõnest eriti lennukast fantaasiast on vahel päris raske reaalsusesse tagasi tulla, seda võiks võrrelda kõige magusamast unest ärkamisega.

Mul oli eile üks selline hetk. Käis mingi plõks, mu silmad avanesid ning mõistsin, et olin end taas unistustesse matnud, näinud asju, mida ilmselt ei ole ega tule. Mugav on ette kujutada, kuidas minu soovid täituvad või ongi juba täitunud. Kuidas teatud sõnad tähendavad just seda, mida neist välja lugeda tahan (või vastupidi). Sama lugu on pilkude, emotsioonide ja kõige muuga.

Me tõlgendame pidevalt ümbritsevat maailma, lähtudes oma lootustest, kuid see ei tähenda, et meil õigus oleks. Sageli võib suur lootmine tekitada elu nö roosade prillidega nägemise efekti.

Eilsest valulisest ärkamisest toibumine on mind täna terve päev kurnanud, sest ikka ja jälle tahaksin peituda oma õhulossi müüride taha ning lihtsalt õnnelik olla.

Kahjuks on reaalsusel tüütu komme kõigist takistustest üle ronida ning minu uksele koputama tulla.

Tahan ka kullast ID-kaarti

2011-11-09T22:31:00.002+02:00

2012 on aasta, mil Eestis muutuvad väga paljude inimeste ID-kaardid korraga kehtetuks, nt minu kaart kestab veebrurari alguseni. Hakkasin hiljuti uurima, et mida ja millal mul uue kaardi saamiseks täpselt teha tuleb, sest pank hoiatas mind pikkade järjekordade eest juba oktoobris. Avastasin õudusega, et uue kaardi eest nõutakse riigilõivu isegi 24,28 eurot ehk 380 krooni. Ma ei tahtnud seda kohe uskudagi, sest mäletasin, et omal ajal olid ID-kaardid tunduvalt odavamad. Aga tuleb välja, et 1. jaanuarist 2009 tõsteti riigilõiv 150 kroonilt 250 krooni peale ja 2011. aastast 380 kroonile.
Kas ID-kaart on vahepeal mingisugust väärismetalli sisaldama hakanud või on jätkuvalt tegu ühe kõigile kohustusliku plastikjubinaga? Saaksin aru, kui peaksin nii suurt lõivu tasuma, olles oma kaardi ära kaotanud - tegu oleks õigustatud karistusega, aga hetkel tuleb kõigil kohustuslikus korras vastav summa välja käia, sest ega ilma ID-kaardita väga elada ei saa, vähemalt mina mitte. Nojah, põhimõtteliselt on võimalik riigilõivust ka vabastamist taotleda, aga ma ei ole täpselt kursis, mis tingimustel. Igatahes tähendab see järjekordset bürokraatia hammasrataste vahel piinlemist, mida ma absoluutselt ei armasta (jah, kes seda ikka armastaks). Aga kuna olen vaene tudeng, siis ei tohiks ka hammasratastele risti ette lüüa, kui see aitab natuke raha säästa.
Küll aga jääb mulle mõistmatuks, miks ID-kaardid üsna lühikese aja jooksul nii palju kallimaks on muutunud? Kaval kaudne rahateenimisvõimalus?

Eesti omad Draakonid

2011-11-08T23:49:00.000+02:00

Tõeline maiuspala nii visuaalselt kui muusikaliselt. Oskan ainult kiita, ei muud.

NB! Blogi sai täna uue (jätkuvalt rohelise) kujunduse - mulle endale täitsa meeldib, loodetavasti pole liiga harjumatu.

Must päev

2011-11-07T17:07:00.000+02:00

Vanadest tuttavatest tänavad võivad mulle näida ühel päeval tohutult ilusad ning teisel kui kõige elutumad.
Täna olen nii kurb (sest südame vastu ei saa), et silmad ei eristanud väljas ühtki värvi - kõik oli üks, isegi mitte hall, vaid must.
Lehed, mille lohakus mulle muidu meeldib, paistsid rääbakil ja koledad. Sügise õhk, mille karskus mõjub tavaliselt värskendavalt, oli hoopis külm ning kõle.
Venisin kirjatarvete poodides, ühes polnud sobivat ümbrikku, teises marki, lõpuks pidin ikka postkontorisse minema. Käisin dokumendifotosid tegemas ja sain noomida, et ei ole kursis ID-kaardi ja ISIC-u jaoks vajalike piltide erinevustega. Kirjutasin vene keeles kontrolltööd, kuid mõtted olid kusagil mujal - praegu isegi ei meenu hästi, mida sinna lõpuks kirja panin. Selle kõige juures olin täielik robot. Tegelikult mitte, pigem tegin näo, et olen robot, sest muidu oleks kõik emotsioonid kogemata kusagil toidupoe leti juures korraga välja voolanud.
Ja siis, kõndides koju, jooksis minust mööda porine ning eksinud kassipoeg, kaelas katkine rihm, mille külge kinnitatud kelluke lohises kiisul õnnetult kõrval. Mulle tundus, et kurvemat vaatepilti ei saa lihtsalt olemas olla (ma tean, et saab).
Igatsus on kord selline tunne, mille vastu on raske võidelda. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad, aga mul ei ole haavu, on lihtsalt igatsus. Põhjatu ja viiesaja kilomeetri kaugusele ulatuv igatsus.

Kas tõesti paberraamatud aknast välja?

2011-11-04T21:54:00.001+02:00

Olen raamatuid alati armastanud - mulle meeldib neid lugeda, käes hoida, riiulil vaadata ja sõpradele kinkida. Lapsepõlves pidasime mina ja M. lugemispäevikuid, mis said alguse koolist, kuid jätkasime neid hiljem ka iseseisvalt. See tähendas, et meil oli lausa võistlus, kumb nädalas rohkem sissekandeid kogub ehk siis uusi raamatuid läbi loeb ning nende kohta oma vihikusse pisikese sisukokkuvõtte ja illustratsiooni teeb. Oli päevi, kus jõudsin raamatukokku lausa kahel korral, sest ega need lasteraamatud ju kaua aega ei võta. Raamatukogutädid olid mulle nagu sõbrad ning raamatukogu riiulite vahel leviv vanade raamatute lõhn oli minu jaoks midagi kodust.
Täna räägitakse paberraamatutest kui millestki kaduvast, sest e-maailm võtab paratamatult oma. Raamatukogudki polevat enam need, mis varem, sest inimeste huvi on vähenenud ning ka raha uute ja populaarsete teoste hankimiseks napib. E-raamatud, mingisugused lugerid ja tahvelarvutid - see kõik olevat nii olevik kui tulevik ja ilmselt nii lähebki. Aga mina, 22aastane vanainimene, ei taha paberraamatutest loobuda, ja ei taha ka, et minu lapsed tulevikus nt kurikuulsa "Väikse Illimariga" mingit ekraani näppides tutvuma peaksid. Asi on selles, et mina ise ei suuda ekraanilt lugedes korralikult süveneda. Ja sama juttu räägib enamik minu eakaaslastest. Kas tõesti järjekordne põlvkondadevaheline digitaalne lõhe? Sest meie olime veel need lapsed, kes ei kasvanud üles arvuti taga istudes või mobiili näppides - vidinad, mis minu elus muutusid igapäevasteks alles teismeeas. Igatahes tundub ekraanilt lugemine mulle pealiskaudsem ning ühtlasi väsitavam ja seetõttu tekitab traditsioonilise raamatuvormi taandumine minus tahes-tahtmata kahetisi tundeid. Ma saan ju aru, kui palju mugavamaks, atraktiivsemaks ning mitmetahulisemaks lugemise kogemus muutuda võib, kuid kas ka sügavus jääb alles? Tahaks loota, et jääb (or else we are screwed).

Meeleolu

2011-11-02T21:08:00.000+02:00

Adele on imeline.
Tema muusikat kuulates tekib aeg-ajalt kahtlus, et keegi on salaja minu mõtteid lugemas käinud.

Syksy

2011-10-31T22:24:00.000+02:00

Panen siia mõned värsked pildid minu kõige ilusamast sügisest. Tõesti, võrdleksin seda, kuidas ennast tunnen, oma esimese sügisega Tartus. Mitmes mõttes ehk eksinud, kuid samas nii õnnelik.

Kadunud muusa

2011-10-18T23:21:00.003+03:00

Need, kes mind hästi tunnevad, teavad, et üldjuhul on see hea märk, kui siin blogis lood väga sageli ei ilmu, sest minu muusadeks on kurbus ja üksildus. Veel mõni aeg tagasi innustas mind kirjutama ka Eesti, kogu kodumaine sündmuste virvarr, kuid enam mitte.
Ei, Eesti elu pole seiskunud, ehk on värve juurdegi siginenud, aga kuidagi on minu vaatevälja ette mingi hall klaas tekkinud, millest on raske läbi näha (ja kas tahangi?). Kõik toimuv paistab kuidagi kauge ja ebaolulisena, isegi kui teatud asjad mind tegelikult üsna otseselt puudutavad. Raha, raha, raha, kallis euro, majanduskriis, raha, raha, raha jne - väga üksluiseks kisub. Inimesed üle maailma protestivad raha ülemvõimu vastu, aga vaevalt sellest kasu on.
Sidusin varem enda tuleviku alati Eestiga, see oli ainus tee, mida enda jaoks nägin, kuid enam mitte. Eesti riik(!) on mind ära väsitanud ning usun, et ma pole üksi. Kui tuleks sobiv võimalus, siis tõenäoliselt läheksin siit ära, andmata romantilisi lubadusi vanaduspõlves naasmisest. Olgem ausad, Eesti ei ole mingi pensionäride paradiis.
Kas peaksin minema pealinna (m)elu nautima või valima hoopis mõne unustatud maakoha (loodame, et nii 50 aasta pärast ei tähenda see Tallinna ja ehk ka Tartu kõrval kogu ülejäänud Eestit), kus lähim pood (rääkimata nt kultuuriasutustest) asub kilomeetrite kaugusel? Nojah, võimalusi ju on. Tõenäoliselt vaieldakse ka siis jätkuvalt haldusreformi üle. Aga ainult kümnete pseudoprobleemide varjus, sest muidu tuleks ehk päriselt mõni ebameeldiv otsus ära teha ja seda austatud valitsejad endale lubada ~~ei taha~~ ei saa.
Nüüd tuli küll natuke negatiivse kõlaga jutt kokku -.-
Süüdi on see, et hakkasin Eestist kirjutama, muidu oleks kõik väga roosiline olnud.
Järgmine nädal tõotab mõnus tulla. Tegelikult tuleb ainult kaks päeva veel oodata ning elu läheb mitme kraadi võrra ilusamaks. Ja sügis on endiselt kaunis!

Homme Hurts!!!

2011-10-13T20:19:00.000+03:00

Ma nagu tõesti ei suuda ära oodata.
Ja samas on uskumatu, et ongi kohe käes see kontsert lõpuks :)
Mäletan, kui augustis päevi lugema hakkasin. Kaua-kaua aega tagasi.

With or without you

2011-10-07T23:14:00.000+03:00

and you give yourself away
and you give yourself away
and you give
and you give
and you give yourself away

Mõttemigreen

2011-10-03T21:16:00.002+03:00

Minus on sündinud mingi näiliselt perfektne, kuid samas kiuslikke vigu täis kurbuse ja õnne sümbioos. Kaks suurt emotsiooni, ühe sirgjoone kaks lõpp/algus-punkti (olgugi nende tuum minu jaoks tegelikult samas kohas). Täiuslik, sest on ju ilus, kuidas mu sisemus ei luba mitte kusagil rahu leida. Kas pole imeline liiga palju tunda? On olnud perioode, kus olen enam-vähem sarnasest olukorrast unistanud - ükski minut ei veni niisama möödanikku, sest ma mõtlen nad kõik läbi. Aga siis tulevad mängu vead, sest kes oleks võinud arvata (ärge unustage, mul puudub võime loogiliselt mõelda), et lõhestunud ja minutitega teisenev hingeseisund on nii ~~kuradi~~ kurnav.
Ma näen vihma ja tahan nutta. Tunnen päikese soojust ning võiksin südamest naerda. End tuules keerutada, läbi lehtede joosta. Heade sõprade seltskonnas tundub, justkui oleks mul kõik olemas. Pärast pikka päeva kodus oma koledate pruunitriibuliste seinte jõllitamist kasvab minus aga valguskiirusel teadmine, et olen ikkagi üksi (vaatamata ~~täiesti selgele~~ mõistuse häälele minu peas, mis vastupidist korrutab). Kohati tekib tõeline teismeea-nostalgia - tahaks karjuda karjumise eesmärgil.
Ilmselt on koer maetud muutuste mäele. Neid on olnud palju ning elu on saanud hoopis teise näo, mille kõiki jooni ma veel isegi ei näe, olen iseendale natuke võõras. Lihtsalt, kõigil meie tegudel on tagajärjed, ning lisaks neile, mida oodata oskame, on elul varuks ka üllatusi, nii häid kui halbu.

Aga olen juba suur tüdruk, seega küllap saan endaga hakkama.

Dr. House teeb muusikat

2011-10-03T16:37:00.000+03:00

But I wanna say it's wonderful -
When you love someone
and that someone and that someone
really loves you.

Kes ei riski, see šampust ei joo

2011-10-02T19:53:00.000+03:00

Nii nad räägivad. Et peab riskima, peab julgema tõesti südamest tahta ja selle nimel tegutseda. Mulle üldiselt ei meeldi riskida, seetõttu ei ole minust ka väga head pokkerimängijat saanud. Samuti ei taha ma kunagi kõiki oma kaarte avada, sest siis pole enam kusagile taganeda. Kõik on laual, mis tähendab, et kaotades on väga raske end jälle kokku võtta ja edasi minna, uuesti alustada. Mul on alati olnud plaan B. Aga praegu olen valinud plaani A, ilma mingi varuväljapääsu või taganemisstrateegiata. Tunnen ennast kuidagi haavatavana, kuid see ei pruugi tegelikult halb olla, sest tean, et tõeliselt head ja olulised asjad ei sünnigi enne, kui keegi vajutab all-in.
Õnnega lihtsalt on nii, et me ei saa teda kontrollida, ta on juhuslik, kuid just seetõttu eriliselt magus. Eks me kõik tahaks, et meie õnn sõltuks vaid meist endast, kuid paraku pole see nii. Isegi kõik õiged valikud ei taga õnnelikku lõppu, sest kellegi teise otsustel on täpselt sama suur kaal. Maailm ongi ju tegelikult üks hiiglaslik segasummasuvila, kus kõik on seotud, ühte või teist pidi.
Sellgipoolest loodan, et olen õigesti valinud, nii ma igatahes tunnen. Ja et elu ning aeg ei muuda tehtud valikuid valeks ning mul ei lähe vaja plaani B.
Natuke õnne pole ju palju palutud :)

Veel killuke Soomet :)

2011-09-28T11:43:00.000+03:00

Back to black

2011-09-28T00:52:00.003+03:00

Täna oli üks täiesti sünkjasmust päev, täpselt niisugune, mille lõppu ei suuda kuidagi ära oodata. Istusin taas umbes viis tundi mornilt ekraani põrnitsedes ja püüdsin filosoofiliselt mõelda, aga ma tõesti pole eriline filosoof, eriti kui asi puudutab selliste mõtlejate ideid nagu Herder, Kant või mõni muu klassik. Isegi joosta oli täna kuidagi väsitav ja raske, kuigi üldiselt on see minu jaoks maailma kõige teraapilisem tegevus. Siis, kui õhtul peegli ees avastasin, et huulele hakkab külmavill tekkima, ei tahtnud ma isegi enam mossitada, sest kui kõik asjad nii võssa kisuvad, tuleb tahes-tahtmata naer peale.
Mulle tundub, et see on alati nii - suurele õnnetundele järgneb üks täiesti must päev, mis mind tagasi reaalsusse tirib, ükskõik, kui palju ma hambaid ragistades vastu ei puikleks. Ja siin ma nüüd olen, tagasi Eestis, tagasi igapäevaste murede ning rõõmude juures, kuigi neid esimesi paistab vähemalt praegu rohkem olevat ja tulevat. Aga ma ei virise, sest mured on väikesed (nii mulle vähemalt tundub), rõõmud aga suured.
Olen õppinud enda kõhutunnet usaldama ja kui mõni otsus või tegu toob minu näole naeratuse, siis järelikult ei tasu seda kahetseda, sest tavaliselt on need südamest tulnud naeratused oma hinda väärt. Varem see nii polnud, tegin ikka nii, nagu mulle tundus "õige", ning õigeks pidasin seda, mida teised minult ootasid. Kuulasin ikka ja alati oma väga konservatiivse mõistuse häält, mistõttu aeg-ajalt võis juhtuda, et unustasin elada, veelgi enam, elu nautida.
Tagasi Eestis olen Soomest, kus käisin väikest sügispuhkust veetmas (sealt ka eelmise postituse pildid). Sain veel kümnekordselt kinnitust, et Soome on lihtsalt ülivõrdes ilus maa (eriti Kesk-Soome), kust on ikka ja jälle raske tagasi tulla. Täiendasin natuke ka oma keeleoskust, ehkki tahaksin, et minu soome keele omandamine kiiremini edeneks."Suomi selväksi" kogub juba mõnda aega riiulil tolmu - jube raske on tema jaoks aega leida. Siiani on mu sõnavara nii piiratud, et ainus asi, millega iseseisvalt põhjanaabrite emakeeles hakkama saaksin, oleks lolli mängimine.
Nii, kell on vahepeal jõudnud uude päeva tiksuda ja mu sisetunne ütleb, et see tuleb parem kui eelmine. Nüüd tuleks ainult magama ära minna, näha unes kõike seda, millest unistan, ning värskena ärgata.
Moi-moi!

Kaunis syksy

2011-09-26T16:59:00.000+03:00

Ma olen nii õnnelik. Igasugused asjad minu ümber logisevad, aga see ei loe. Ja mul tõesti oli üks minu elu parimaid nädalaid. Sügist armastan veel rohkem kui varem.

***

2011-09-09T01:41:00.002+03:00

Mul on ka 99 probleemi, kõik need algavad ja lõppevad ühes kohas :)

Jälle mina

2011-09-08T19:38:00.000+03:00

Uhkeldasin siin vahepeal, et ei tunne end päris iseendana, kuidagi ebanormaalselt tiivuline oli olla, justkui võiksin soovi korral ära lennata. Aga nagu minu puhul ikka, ei jäänud see tore õnnetunne püsima ning iga-aastane sügisdepressioon võibki alata. Tegelikult loodan ikka veel, et see pole nii, sest üldjuhul halli ja külma ümbruskonnaga seotud kass mind enne oktooobri keskpaika ei taba. Ma ju armastan seda värvilist uute alguste aega, mis veel mõnda aega akna taga paistab. Igatahes tunnen praegu, et vajun aina sügavamale ja sügavamale musta auku. Teatud asjad on minu elus lihtsalt hetkel nii kujunenud, et tahes-tahtmata on raske. Aga ma ei teadnud, et nii raske. Keskendumisvõime on nullilähedane ning õige pea hakkab kooliasjadega kiire, sest igasugused kirjalikud tööd ootavad paberile panemist. Ja üldse, tahtsin, et see sügis tuleks kuidagi teistsugune, eriline, kuid olen jälle siin, selle sama laua taga, üksi, ilma mingi tujuta välja ronida ja sotsialiseeruda (kuigi homne on erand, sest Trehvis on Paha Polly sünnipäev - tulge kõik!).
Vaatan oma õnnetut pooltühja tuba ja mõtlen, millega seda täita. Mul pole isegi vaipa enam maas, ainult väsinud ilmega vana põrand. See on kuidagi sümboolne. Aga keset seda tühjust on kapi peal suur roheline vaas, mis on täidetud ilusate valgete roosidega. Ka see on sümboolne. Ja eks ma püüan keskenduda sellele valgusele, mida nad minu tuppa toovad.
Ma lihtsalt tahaks...mulle tundub, et mitte liiga palju, kuid sellegipoolest jäävad teatud asjad kättesaamatuks. Võiks natuke kergem olla ja meri minu sees võiks natuke rohkem sõna kuulata, siis oleks kõik hästi. Tegelikult on praegu ka, lihtsalt mõni päev on selline must ja auklik.
Vihma kätte jäin ka, jälle.

Mis on sügis?

2011-09-08T00:09:00.000+03:00

Midagi teistsugust.
Need vanakesed pidid ka praegu Venemaal väga populaarsed olema :)

Justin Petrone "Minu Eesti. 2"

2011-09-04T15:24:00.001+03:00

Lugesin Justin Petrone "Minu Eesti" esimest osa juba väga ammu, enam-vähem kohe, kui see raamatulettidele ilmus. Teise osaga läks natuke rohkem aega, aga mahutasin ta endale siiski 2011. aastasse ära. Ja tegelikult on nad mõlemad mulle meeldinud. Need on raamatud, millega võiks soovi korral üsna palju norida, kuid samas ei tahaks ma neid lugemata jätta. Justini stiil on lihtsalt selline aus ja kaasahaarav, et annab lehekülgedele elu. Ta võib rääkida nii igapäevastest asjadest nagu sobiva korteri otsimine, baaris õlle joomine või eesti keele kallal närimine, kuid lugejal ei hakka igav, sest tal lubatakse end tunda osana Petrone'de pisikesest kasvavast perekonnast (sellest ka autori eesnime kasutamine - ma justkui teaks Justinit ja Eppu). Kindlasti võlus mind ka teada-tuntud olen-sattunud-külma-ja-kõledasse-Eestisse-kontseptsioon. Rõõmsameelsest ja lärmakast itaalia päritolu USA perekonnast pärit Justin, kes tuleb oma suure armastuse jälgedes Eestisse ning satub vastamisi kargete ja vähemalt viiemeetrise isikliku mulli vajadusega eestlastega. Olen ju ise ka eestlane, aga õnneks oskan ma enda üle naerda ja Justin tabab eestlaste olemust kirjeldades ikka väga sageli otse naelapea pihta.
Mulle kui igihaljale romantikule on Justini ja Epu lugu tegelikult algusest peale südamesse läinud ning olen väga õnnelik, et nad otsustasid seda teistegagi jagada. Neil ikkagi on teatav vanusevahe, nad on pärit eri riikidest (ehk siis nad röövivad üksteist oma lähedastelt), neil on väga erineva karakteriga perekonnad jne, aga see kõik ei loe, kui kaks inimest üksteist tõeliselt armastavad. Justini ja Epu lugu on üks sellistest haruldaseks muutunud love-conquers-all-muinasjuttudest. Ja sealt ei puudu mured, mustad päevad ja hirmud, kuid see ongi tõeline elu. Neil on selline päris muinasjutt, ilma roosade prillide ja mannavahuta. Kes mind ei usu, peab lihtsalt Justini raamatud kätte võtma ja lugema, kuidas ta Eppu kirjeldab. Armastust õhkub igalt realt, kusjuures see pole kuidagi ülepingutatud või kunstlik läheduse kirjeldamine. Justini siirus ongi peamine põhjus, miks loeksin tema kirjutatud lugusid veel ja veel.
Eks me kõik tahaks leida oma muinaslugu, kus omnia vincit amor. Ja kes teab, kuhu elu meid sel juhul viib, sest armastus geograafiat ei tunne.

Kool, kool, kool (jälle)

2011-09-03T08:20:00.000+03:00

Nii, lõpuks on ka minul tunne, et olen jälle osa tsivilisatsioonist. Suvi on ametlikult läbi ja eile käisin esimest korda loengutes. Sel aastal venis suvi nii pikaks, et mõned esimesed koolipäevad viibisin Tartust üldse eemal. Tegelikult ma kohe tõesti kartsin seda taaskordset uut algust, sest pärast bakalaureust oli natuke selline tunne, et olen nagu läbipõlenud pirn. Ja ega ka praegu pole see näriv hirm sajaprotsendiliselt mööda läinud. Õnneks mõtlesin esimese loengu järel, et olen siiski (vist, võib-olla) õiges kohas. Päeva edenedes sadas mulle aga kaela nii palju häid uudiseid, et tahes-tahtmata pidin masetsemisest loobuma ja naeratama. Nimelt sain juba esimesel päeval paika oma magistritöö juhendaja, kelle nõusolekut ma südamest ootasin ja lootsin ning sinna otsa veel ühe väikese koostöö tegemise pakkumise. Nii et nüüd tuleb endast vajalik jõud ja tahe välja tirida ning akadeemilist redelit mööda tasapisi edasi ronida.
Loodetavasti kaasneb Tartusse naasmise ja kooli algusega ka minu kirjutamisbloki taandumine, sest juba mõnda aega ei ole ma absoluutselt suutnud midagi paberile (või ekraanile) panna. Tahe justkui on, aga sõnad on kusagil lukus. Võtit pean veel otsima.
Ilusat sügist ja uusi alguseid

Running up that hill

2011-08-23T19:12:00.000+03:00

Torm

2011-08-18T13:56:00.000+03:00

Jah, praegu on siin Tartus akna taga päris hämar, kuid loodetavasti päris tormiks ei lähe. See aga ei tähenda, et minu elus tormid puuduks, kaugeltki mitte. Tundub, nagu oleks üks paras keeristorm kõigest, mida siiani ehitanud olen, nii enda sees kui ümber, täiel jõul üle käinud. Vaid mõne nädalaga on minu elu totaalselt muutunud. Aga ma ei nukrutse, sest aeg-ajalt on just muutused need, mida on vaja, et edasi minna, ennast uuesti leida. Ja kui tundub, et miski elus on paigast ära, siis tuleb olla valmis õnne nimel vanu müüre lõhkuma. Ei saa jääda varemete keskele seisma ja loota, et ehk kaovad nad ühel heal päeval iseenesest. Ehk lõpuks isegi kaoksid, kuid siis oleks liiga hilja.
Ma tahan olla õnnelik ja usun siiralt, et seda pole palju palutud. Vähemalt õigust selle õnne poole püüelda ei tohiks keegi mulle eitada. Olen aru saanud, et mitte kõik ei jaga seda usku, kuid inimesed ei näe (ja ei peagi nägema) maailma samades värvides ja sama nurga alt. Midagi õõvastavamat ühemeelsest hallist massist on keeruline ettegi kujutada.
Elan nüüd alaliselt Tartus, linnas, mida oma südames juba ammu koduks olen pidanud. Elukaaslaseks on mul M, esimest korda hakkame päris kahekesi elama ja tegelikult täitsa ootame seda. Jah, rahaliselt saab see kõik raskem olema, kuid asjal on ka omad plussid, sest naljatame ju isegi, et oleme nagu kaks ühes, olulisel määral juba kokkukasvanud inimesed. Saad ühe, pead ka teisega leppima.
Täna sõidan Tallinnasse, kohati on tunne, et ma ei peaks asju lahti pakkimagi, sest paigale ei saa niikuinii pikemaks jääda. Kohvris elamine on mind natuke ära väsitanud, kuid samas on suvi just see aeg, mil peakski ringi reisima. Homme lähen elus esimest korda Läänemaale, mida pikisilmi ootan, sest kuuldavasti on seal väga ilus. Võtan kaamera ka kaasa ja ehk õnnestub isegi mõni pilt kusagilt kinni nabida.
Ja tormidel ennast ära viia ma ei lase, vaatan päikese poole ja sammun edasi.

Well, I woke up this morning
I couldn’t believe my eyes
I opened up a window in my mind
And I saw that the rain was gone
The rain is gone
Yeah, the rain is gone
The rain is gone
I could see all the colours of the trees
They were smiling at me
The rain is gone

Minu Soome

2011-08-11T15:09:00.000+03:00

Olen tagasi. Üle kuu aja Soomes viibimist on mööda lennanud. Naljakas on praegu tagasi mõelda ning meenutada, mida sellest reisist ootasin. Välja kukkus asi igatahes täiesti teistmoodi. Soome polnud kohe üldse see, mida mina siin oma peaga ette kujutasin - ta oli kordades parem. Aga ma polnud tegelikult valmis, polnud valmis kõigeks, mis mind seal ees ootas. Ma läksin Soome tõelise Eestimaa (just maa, mitte riigi) patrioodina ning tulin tagasi inimesena, kelle illusioonid Eesti osas on purustatud. Olin ju siin blogiski sageli kirunud eestlaste tõsidust, tuimust ning õelust, kuid lohutasin ennast sellega, et küllap on kõikjal nii, et rohi tundub kusagil mujal rohelisem. Tuleb aga välja, et rohi ongi mujal rohelisem (nii otseses kui kaudses mõttes). Tõsiselt, loodus on Soomes nagu steroidide peal. Sõites mööda mõnd looklevat metsateed võiks täitsa ära unustada, et tegu pole Eestimaaga, kuid siis jäävad silma erinevad pisiasjad - puud on kuidagi kõrgemad, kõikjal vilksatavad järved, teeääred on puhtamad jne. Järved olidki minu erilised lemmikud, sest mina sattusin elama otse nende keskele. Ja on raske isegi sõnadesse panna seda tunnet, kui kihutad mootorpaadiga keset suurt järve, mis on täidetud väiksemate ja suuremate saarekestega. Eestis sellist pilti lihtsalt ei kohta. Loomulikult on loodus ka Eestis ilus, ma ei ole seda unustanud.
Inimestega on aga teine lugu. Kindlasti oleks äärmuslik rääkida, et naabrite juures on kõik inimesed heasüdamlikud ja naerusuised, samal ajal kui meil ainult mossitatakse. Päris nii see siiski pole, aga laias laastus ei ole see nägemus vale. Inimesed vaatavad sulle silma ja naeratavad, õhustik on usaldav (nt autouksi tavaliselt ei lukustata, mootorrattaga liikudes jäetakse poodi minnes kiivrid ja hirmkallid joped rahuliku südamega ratta peale ootama jne), autojuhid viskavad üksteisele käppa ning inimesed ei karda üksteist kõnetada. Ma tahaks loota, et olen ka ise natuke soomestunud ja vähemalt osa oma eestimaisest kargusest maha lihvinud. Naljakas, Soome on ju rohkem põhjas, aga meie siin oleme oluliselt külmemad kui nemad. Küllap tuleb külmas elades soojus enese seest üles otsida.
Kõige vähem olin ma aga valmis selleks, kuidas Soome mind muudab. Avastasin endas külgi, mille olemasolust mul õrna aimugi polnud. Ja tuleb välja, et ma ei olegi hingelt surmigav nohik. Igatahes tulin tagasi mitmes mõttes uue inimesena. See nurgake, millest maailma piilun, on oluliselt nihkunud, loodame, et paremasse paika.
Kui rääkida plaanidest, mida ma enne minekut hästi palju tegin, võib julgelt öelda, et reis oli totaalne läbikukkumine, sest ma täitsin neist vaid ühe - teenida vähemalt 1000 eurot. Aga kas ma tegin palju ilusaid loodusfotosid, kirjutasin luuletusi või lugesin läbi meie kirjandusajaloo? Ei, ei, ei. Selle asemel ma lõbutsesin ja puhkasin täielikult igasugustest muremõtetest, mulle tundub, et kohati puhkasin ma üldse mõtlemisest. Meediakanalitest loobusin samuti, sest kuigi meil oli põhimõtteliselt võimalik aeg-ajalt Internetis käia, ei raatsinud ma kohe kuidagi nii palju närvirakke kulutada nagu selleks vaja oleks läinud. Sealne levi oli ikka päris õudne. Käisin kahel korral Postimehe leheküljel, lasin pealkirjadest silmadega üle ja see oligi kõik. Eks suuremad uudised levisid ikka suusõnalisel teel ka (a la Norras toimunud õudus või Amy Winehouse'i õnnetu surm). Siiski, praegu on paras šokiteraapia see enese uudistega kurssi viimine.
Eestiga mul aga kohe pikalt harjuda ei lastagi, sest juba täna öösel stardime sõpradega Leedu poole, et sealgi natuke vihmast suve nautida. Ma üldse ei välista, et kirjutan siin Soomest veel, sest see oli minu jaoks nii suur kogemus, mida ühte postitusse korraga lihtsalt ei mahuta.
Moi-moi!

Soome!

2011-07-04T19:58:00.000+03:00

Aeg oskab alati kuidagi salaja-salaja hoo sisse võtta ja ära lennata. Alles see oli, kui kirusin pikki päevi Võrus, sest ei osanud oma ajaga midagi peale lugemise ja kirjutamise teha (sellest ka mõne aja tagune ülim aktiivsus siin blogis). See kõik tundub nii kauge. Kusagil jaanipäeva paiku sai suvi elu sisse ja juba täna öösel saab puhkus kuuks ajaks läbi. Juuli kavatsen veeta Soomes raske tööga põllul raha teenides, sest otsisin ja otsisin, aga kodumaal mingit kaudseltki erialast tööd ei leidnud ning muu jama eest makstakse naabrite juures paremini. Tegelikult on see irooniline - lõpetasin eelmisel nädalal ametlikult (lõpuks!) ülikooli cum laude, kuulasin kõigi kiitusi ja säravaid ennustusi minu tuleviku osas, kuid tegelesin ise sealjuures oma "reisi" planeerimisega (nt mitu hunnikut kiirnuudleid Eestist kaasa tassida - palju, palju, palju). Õnneks ei lähe ma üksi ning mina ja M. tuleme tavaliselt nii tulest kui veest läbi, seega jääme tõenäoliselt selgi korral ellu ja jõuame naeratused suul koju. Loodetavasti õnnestub mul ka juulis aeg-ajalt siia midagi kirjutada, nt maasikatest (või hoopis maasikatest), aga lubadusi ma hetkel anda ei julge. Kuuldused räägivad, et minu sihtpunktis (kusagil Jyvasküla kandis ühe saarekese peal) on ligipääs Internetile olemas, nii et pöidlad pihku! Kui kirjutamiseks aega ei jää, siis püüan vähemalt mõned pildid siia üles saada, sest ega ma kaamerat ometi koju ei jäta (kuigi teksad unustasin küll maha).
Palju päikest!

Head jaani!

2011-06-23T14:56:00.000+03:00

Nii

ja nii

Kuigi vähemalt siin Lõuna-Eestis keerutab tuul akna taga päris kõvasti ja taevas on hall. Aga ega me suhkrust tehtud pole!
Vihmakeep - olemas.
Sääsetõrje - olemas.
Liha ja muu hea kraam - olemas.
Lõke - varsti-varsti olemas.
Hea seltskond - olemas.
Ilm - loodame parimat.

Katrina Kalda "Eesti romaan"

2011-06-17T20:49:00.000+03:00

Külastasin mõni aeg tagasi (26. mail) Katrina Kalda raamatuesitlust Tartu Rahva Raamatus, sest hea kursavend kinkis mulle sünnipäevaks tema "Eesti romaani". Katrina paistis ruumi täitnud tuimade ja endassetõmbunud eestlaste (sh ka mina) ringis kohe silma. Temas oli näha nii palju Prantsusmaad, sellist soojust ja teistsugust temperamenti. Publiku seast esitas küsimusi (lausa kaks) vaid üks inimene, vähemalt avalikult, kuid hea seegi, sest sageli ei küsi keegi. Ametlikult esitas küsimusi keegi prantsuse kirjanduse? õpetaja. Kalda oskas üsna lamedatele küsimustele vastata väga säravalt. Ise polnud ma tol hetkel lugemisega veel poole pealgi ning hiljem otsustasin pika pausi tõttu üldse otsast alustada.
Autor arutles väga erinevatel teemadel, mida ta "Eesti romaanis" avada on püüdnud ning mitmed neist on ka minule isiklikult olulised. Mis on ajalooline kirjandus? Kalda pidas küsimust fiktsioonist ja reaalsusest oma loo puhul märgiliseks. Ja paljud faktivead on samuti teoses sellest sõltuvad (ajalugu kui subjektiivsed mälestused, mälu järgi faktide esitamine). See, et Kalda käsitleb Eesti iseseisvumist alates 1920. aastast sõltub sellest, et Prantsuse ajalooteaduses nähakse Eestit iseseisvana alates Tartu rahust, mil algaski meie sisuline iseseisvus, ning raamatu esimeseks sihtgrupiks on prantslased (samas Stalini vigane surma-aasta võeti omaks, kuigi see esinevat ainult eestikeelses väljaandes, seega prantslaste jaoks suri isake siiski 1953, mitte 1954). Samal põhjusel sai teos endale nimeks "Eesti Romaan", mida soovitas kirjastaja, sest prantslaste seas olevat parajasti populaarsed põhjamaad ja Eestile rõhumine lisavat nende silmis loole eksootilisust. Kalda mainis, et ise ta sellele nii ei mõelnud ning tema meelest pole tegu eksootikaga, lisades aga, et kindlasti on tema Eesti erinev nende inimeste Eestist, kes siin kogu aeg elanud on. See on ikkagi tema lapsepõlvemaa.
Teine huvitav küsimus, mille autor esile tõi, puudutas kirjanduslike tegelaste olemust. Kas on nad ehk mõnest nö päris inimesest isikulisemadki? Kas nad haihtuvad, kui me sulgeme raamatukaaned või jäävad nad meie sisse ja liiguvad meie seas? Mulle meeldisid väga ka Kalda mõtted luule kohta - kuidas igas romaanis on tegelikult peidus luuletus, sest luule on see kõige sügavam osa kirjandusest, alge. Kirjutaksin tema arvamusele kahe käega alla.
Igatahes, pärast esitlust ootasin pikisilmi lugema hakkamist ja lootsin midagi väga head, vaatamata üsna kriitilistele arvustustele, mis ajakirjanduses ilmunud on. Nüüd on "Eesti romaan" mul viimaks loetud ja kahjuks pean ikkagi kriitikutega nõustuma. Kätlin Kaldmaa kirjutas 3. juuni Sirbis Kalda romaanist kui katedraalist, mille ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega mingite kaugete tegelaste elust. Nii on. Minugi silmis on "Eesti romaanis" sisu täielikult allutatud vormile ning kuigi lugeja võib nautida väga mahlaseid ning värvikaid kirjeldusi - Kalda katedraali tugev vundament -, ei püsi kogu asi vaid neile toetudes koos. Midagi jääb puudu.
Tooksin siin paar mulle eriliselt silma jäänud kirjeldust ka välja (eks igaüks otsustagu ise, kas tema jaoks keeratakse vint üle või ei):
Ning linnamüüride vahel võitlevad alalõpmata õigeusu kirikute sibulkuplid, luteri kirikute teravad porgandtornid ja kandiliste elumajade praekartulid, üritades üksteist pudrustada, andes sibulatele kartuli maitse ja kartulitele porgandi värvuse, lastes podiseda söödamatul supil, millesse õhtumaised kreemipilved vastutahtsi oma servapalistusi kastavad.

Kindlasti on olemas vaid see tuba, aknapragude vatt, mis on tolmu kogudes halliks muutunud, kägarasse vajunud elulõng, haralised varblasejäljed lumes, pehmenev detsembrilõhn, lääge ja leige sulavaha ja küünlatahtide lõhn - tahtide, mis viimaks kustuvad, vabastades ebamääraseks rahutuks lohutuseks peenikese palmiku musta suitsu. Selles talves on akordionilõõtsa voltidena leidnud oma koha kõik Augusti aastad ja aastaajad.

Väga meeldis mulle see koht:
Kes peale Augusti ei teaks, et meie päevil pole enam olemist ilma omamiseta, et objektid (st asjad) on need, mis olendeid täidavad, neile kaalu annavad ja neil lõpuks olemas olla lasevad?

Igatahes, mulle tundub, et Kaldas on kõik olemas, et kirjutada üks suurepärane romaan. Palju on arutletud selle üle, kas ja kui palju mõjutab üht kirjanikku kirjanduse süvitsi õppimine. Kalda esimene romaan illustreerib päris ilmekalt, mis lõksudesse noor kirjanik, kes ehk teab ja tahab liiga palju, sattuda võib. Iroonilisel kombel kujutab autor "Eesti romaanis" kirjanikku üsna hädise tegelasena, sest vaene August, kes ei saa kusagil mujal hakkama, sokutatakse viimase võimalusena kirjanikuks - ja saab hakkama küll (ehk mitte hästi, kuid siiski).

Konnapoisid, konnapoisid

2011-06-16T10:49:00.000+03:00

Kas mäletate veel seda kevadist aega, kui ööd ei olnud vaiksed? Aega, mil kõik meie ümber polnud veel roheline, pigem selline poripruun. Aga juba olid tunda ärkava looduse lõhnad.
Ikka oli kusagil mõni veekogu, kus konnad pilli mängisid ja laulsid. Kümned ja kümned peidetud orkestrid. Vaatasin eile oma aprilli lõpus tehtud pilte ja avastasin, et mul õnnestus killuke ühest niisugusest orkestrist päevasel ajal ka jäädvustada.

Kas tõesti veel üks pidamata võitlus?

2011-06-14T17:09:00.000+03:00

Täna kirjutavad kõik lehed ajaloost, loomulikult, sest täna on juuniküüditamise 70. aastapäev. Lugedes Priit Simsoni seda artiklit tekkisid aga minulgi mõned mõtted.
Simson lõpetab oma artikli tõdemusega, et küüditamiste - eelkõige 1949. aasta - näol on tegemist veel ühe pidamata võitlusega Eesti ajaloos. Tõsi, küüditamise takistamist pidasid metsavennad oluliseks eesmärgiks ning fakt, et deporteerimise läbiviimise takistamine ebaõnnestus, mõjus partisanide moraalile laastavalt. Siiski ei olnud metsavendade olukord nii roosiline nagu Simson sel paista laseb, väites, et 1949. a küüditamise eel osales metsavendluses tuhandeid, Pärs ja Laidoner ei sundinud enam eestlasi alandusi alla neelama ning et bolševikke tunti, ootamatusi enam polnud (see viimane väide tundub minu maitsele kuidagi eriti naiivne). Kui juba Leedus, kus partisanivõitlus ületas Eestit ja Lätit nii metsavendade ulatuse kui organiseerituse poolest, oli metsavendade arv oli 1949. aastaks langenud ligikaudu 2000 võitlejale, siis vaevalt saab Eesti puhul rääkida tuhandetest metsavendadest. Metsavendluse kõrgperiood jäi Eestis siiski aastatesse 1945-1947 ning 1949. aastaks oli liikumine jõudnud juba allakäigufaasi. Ei tohi unustada ka seda, et kuigi metsavennad võisid kohati oma vaenlase tegemistest ja strateegiatest hästi informeeritud olla, puudus Eestis tõhusaks vastupanuks vajalik organiseerituse tase. Ainus suurem metsavendi ühendav organisatsioon RVL likvideeriti sisuliselt juba 1948. aastal, kuigi juhtkonna tabamiseni jõuti alles 1949. Just see, et märtsiküüditamise ajaks oli relvastatud vastupanu oluliselt nõrgenenud, andiski võimudele võimaluse massirepressioonide edukaks läbiviimiseks.
Simson ei leia, et kusagil Eestis oleks toimunud ainsatki nimetamisväärset vastuhakku, kuid mõne jaoks võiksid nimetamisväärsed olla ka need üksikud tulevahetused, mis siiski aset leidsid (mida mainib ka nt Mart Laar Eesti ajaloo VI köites). Jah, kindlasti on need marginaalsed üritused, kuid mida muud olekski realistlik oodata üsna passiivseks muutunud, nõrgestatud ning üksteisest eraldatud metsavennasalkadelt.
Kõige rohkem häiriski mind nimetatud artikli puhul see pidamata võitluse teema, sest minu meelest algas metsavendade võitlus juba 1944. aastal ning arvestades seda, et Moskva poliitika Baltikumi suhtes muutus juba 1947. aastal otsustavalt (J. Zubkova järgi ettevaatlikust sovetiseerimisest vägivaldsete massirepressioonide kasuks), siis oleks ilma nende vastupanuta küüditamine ehk varemgi toimunud.

All the way

2011-06-14T10:00:00.000+03:00

Üks lemmikuid meie Kerlilt.

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt"

2011-06-13T13:08:00.001+03:00

Mina sain teada, kes on Vello Vikerkaar, kui ta käis Tartus RSRis loengut andmas. Ja Vello on siiani jäänudki minu lemmikuks, kuigi külalisi on olnud nii karvaseid kui sulelisi, Edgar Savisaarest ja Kaitsepolitsei esindajatest Sergei Stadnikovini. Vello tuli ja ütles, et meie olemegi übermenschen. Seda mitte kuidagi pahatahtlikult, vaid lihtsalt rõhutades, et kui ruum on täis noori ja teadmishimulisi inimesi, siis on kõik teed avatud. Tõesti mõnus vaheldus tavalisele meie-kõrgharidus-on-põhjas-mantrale.
Pärast seda olen ennast Vello kirjutistega kursis hoidnud ning paar nädalat tagasi avastasin raamatukogus, et ta on ka lühijuttude kogumiku välja andnud - "Pikk jutt, sitt jutt". Neelasin kõik jutud kahe päevaga alla, lihtsalt seetõttu, et päikeseliste ilmadega ei jaksa kogu aeg lugeda (muidu oleks tõenäoliselt üks päev kulunud). Igatahes on tegu raamatuga, mida on raske käest panna.
Vello Vikerkaare põhiteemaks on eestlased, sageli läheneb ta siinse rahva iseloomuomadustele üsna kriitiliselt, kuid mitte alati. Ma täitsa usun, et Kanadast pärit väliseestlasele võime meie siin Kodu-Eestis ikka väga sissepoole pööratud ja tuimad paista. Aeg-ajalt lõbustan ennast, vaadates videosid Eestis antud kontsertidest, kus suured tähed annavad laval kõik, mis neil anda on, aga eestlane lihtsalt seisab/istub nagu sajanditevanune tammepuu. Samas kirjutab Vello kohati ehteestlaslikult. Tema parajalt must huumor meeldib mulle väga ja paljude lugude põhjal võiks teda täieõiguslikuks kohalikuks pidada. Samas ei muutu Vello vulgaarseks, ta tajub piirjoont huumori ja labasuse vahel (võrreldes nt populaarse Ärapanijaga, kus Peeter Oja tegemised on minu silmis labasuse etaloniks). Loomulikult tuleb teha üldistusi, millest mõni end puudutatuna võib tunda, kuid lühijuttude puhul ei jäägi muud üle. Vorm seab omad piirangud.
Lugedes tuli vastu ka rõõmustavaid äratundmishetki, nt loos "Masinapurustaja kiri", kus on juttu eestlaste tehnikaarmastusest. Ostsin ka mõni aeg tagasi esimese puutetundliku ekraaniga telefoni ja ma ei oska sõnadessegi panna, kui väga igatsen oma vana, tavaliste nuppudega Nokiat. Poes ringi vaadates tekkis mul täpselt samasugune tunne nagu Vellol, justkui oleksid vitriinidesse paigutatud telefonid hoopis laulatussõrmused mõnes juveeliäris (ning ka hinnad on vastavad). Valisin lõpuks ühe soodustelefoni ja astusin tänapäeva multifunktsionaalsesse maailma.
Teine lugu, millele kahe käega alla kirjutaksin (kuigi selliseid oli raamatus veel palju-palju), kannab nime "Elu väikesel ekraanil" ja räägib TV3 ja Kanal 2 "saavutustest" telemaastikul. Mu eesti keel ei ole perfekte ja vahel ma ei ole päris kindel, kas "Reporter" ikka toodab niisugust jama, nagu mulle näib. Pean Vello kurvastuseks ütlema, et asi ei ole tema keeleoskuses. Reporter on selline saade, mis on kasulik käima panna, kui pea on muremõtteid täis, sest tunni ajaga muudetakse vaataja sisuliselt mõtlemisvõimetuks. Katkisest saunaaknast seitsmeminutiline lõik teha on tõeline kunst.
Aga minu lemmiklooks kujunes viimane - "Rännukoer Mundo" - eelkõige seetõttu, et kirjutades pikalt kellestki tõeliselt lähedasest avab Vello rohkem ka ennast (pluss olen lihtsalt suur koeraarmastaja). Ja pealegi, see on ju teada-tuntud tarkusetera, et inimese tõelist olemust on võimalik näha, kui jälgida, kuidas ta käitub endast nõrgematega, nt koduloomadega. Mundo (suurepärane nimevalik!), sibery husky (kes on tuntud ka kui Eesti kroonprints), saab pärast kurnavat teekonda, mis on täidetud äärmiselt ebameeldivate loomavaenulike inimestega, seisusekohase kohtlemise osaliseks.
Soovitan.

NB! Lisan siia mõned pildid oma headest sõpradest

Sõber Fipsu

Sõber Potsa

Sõbranna Nora

Topeltkaitse!

Böö

2011-06-12T17:27:00.001+03:00

Loen parajasti Vello Vikerkaare lühijutte ja see on täpselt selline pisike ning kerge raamat, mis kohe kutsub ennast kusagil värske õhu käes lugema. Mõtlesin, et ega päevitus ka paha ei teeks ja vedasin ennast parki, mis asub kohe Tamula ranna kõrval. Sinna jalutades avastasin, ja tegin pähe suured silmad, et terve rannaesine parkla on paksult autosid täis, tõesti, nende rida ulatus juba sealt eemalegi. Mina ei mõista, kes need hullud inimesed on. Seisin siis seal ja mõtlesin, mis toimub. Kas tõesti on hoopis öö ning keegi megastaar nagu, khm, Koit Toome (?) on klubisse Madhouse (mis asub samuti rannas) suud liigutama tulnud? Aga ei. Tuleb välja, et inimestele lihtsalt meeldibki autoga rannas käia. Olgugi Võru linn nii väike, et inimene kõnnib täiesti rahulikus tempos liikudes ta servast servani 15-20 minutiga läbi. Mina, kes ma elan ranna suhtes ikkagi üsna linna teises otsas, jõuan randa umbes kümne minutiga. Ilusa päikeselise ilmaga võiks ka laisem inimene jalutamist ehk nautidagi (kui juba ollakse teel randa, siis kuumust tõenäoliselt ei kardeta). Kas see on mingi väikelinnamentaliteet, et igal pool tuleb justkui kohustuslikus korras autoga käia, kuigi (sest) tegelikult võiks kõikjale vabalt jala jõuda?
Võrus olles tundub mulle päris sageli, et võrulased armastavad oma kodulinna kuidagi suuremaks ja uhkemaks mõelda. Nii võib kuulda inimesi rääkimas kesklinnast, kuigi olgem ausad, sisuliselt siin mingit kesklinna pole. On üks pisike-pisike linnake (Võrus on üks valgusfoor ja seegi on alles titeeas), kuigi tõesti, nn supermarketeid on siin lausa kuus, kusjuures Maksimarket ja Rimi asuvad täiesti kõrvuti. Samas ei suuda nad ka kamba peale kokku pakkuda nii head toiduainete (eelkõige maitseainete) valikut kui Tallinnas Stockmann üksi. Otsisin paar nädalat tagasi kõik poed läbi, et saaks mõnda oma karriraamatu retseptidest proovida, aga kohe, kui tarbija soovib midagi spetsiifilisemat, jäävad suurepärased supermarketid hätta. Rohelist kardemoni? Ei. Musta kardemoni? Ei. Koriandrit? Ei. Jalapeno pipart? Ei. Ja nii võiks veel kaua jätkata. Nojah, jõudsin kuidagi rannast karri tegemise juurde, aga olen täna tõesti päris kaua päikese käes olnud.

Ajaloo ilu

2011-06-11T11:20:00.001+03:00

Mulle meenus hiljaaegu, et kunagi ammu-ammu kirjutasin siin blogis ajaloost. Olin siis ülikoolis alles teist semestrit, täitsa rebane kohe. Aga juba siis olin kindel, et õpin ja teen õiget asja. Ilmselt oleks kohane ka lõpu puhul midagi kirja panna.
Minu elus on olnud nii palju kahtlusi, tegemata jäänud valikuid, valesid teeotsi, kuid ajaloo kasuks otsustamine pole minus kunagi kõhklusi tekitanud. Ja mis siis, et ma ei tea, kes minust tulevikus saab. Loeb see tunne, et olen õigel teel.
Suur osa minu sõpradest läks edasi kõrgkooli, sest vähemalt meie klassis ja üldse lähikonnas tundus see peaaegu et ainuvõimaliku valikuna. Ülikool kui kohustus. Aga tegelikult ei ole nii. Vaatan täna neid inimesi, kes on ülikoolis ja õpivad enda jaoks täiesti valel erialal. Hästi palju on sellist peaasi-et-kuidagi-läbi-saan-mentaliteeti. Üks minu hea sõbranna läks alguses õppima eriala, mis teda täiesti külmaks jättis, teadlikult, sest tegemist oli Tartu Ülikooli ja tasuta õppekohaga. Õnneks korraldas elu nii, et tal jäi kogu asi pooleli ja nüüd õpib ta hoopis midagi muud, hoopis teises linnas ning raha eest. Aga ta on inspireeritud - teatud asjad on oma hinda väärt.
Nende kolme aasta jooksul, mil olen saanud ennast ajalootudengiks nimetada, olen sageli pidanud oma eriala eest võitlema, sest tunnen/kuulen/näen - nii nagu esimeselgi aastal -, et paljud ei näe ajaloo õppimisel mõtet. Ajalugu on ju väljamõeldis. Õpid valetama jah? Kes sinust saab - poliitik? Kas ajalooga peale õpetajaks hakkamise veel midagi teha on? Siin pole minu jaoks midagi uut, kuid aja jooksul olen õppinud ründavatele küsimustele vastama. Minu jaoks seisnebki ajaloo ilu selles, et ta on dünaamiline ning muutub ajas, sest nii alati võimalik midagi uut avastada - teemad ei lõppe. Öeldakse, et ajalugu tuleks iga 25 aasta tagant mingis mõttes ümber kirjutada, kuid see ei tähenda, et kõik eelnev oleks väljamõeldis või vale. Ajalugu lihtsalt teiseneb koos inimestega, meie väärtustega. Ajalugu on oleviku peegeldus minevikus. David Vseviov on ajaloost ja temaga seotud naudingutest palju kirjutanud ja rääkinud. Soovitan lugeda/kuulata, eriti loengut "Ajalugu kui nauding". Ja tõesti võib juhtuda, et ajaloolane näeb kord kirja pandud või välja öeldud asju hiljem teisiti, kuid see ei tähenda valetamist. Viimasest Sirbist leiab artikli Michel Foucault' kirjutistest, kus tuuakse välja tema vastus sellistele nö jutu muutmise süüdistustele: Kuulge, kas te tõesti arvate, et ma selleks olen kõik need aastad niiviisi vaeva näinud, et kogu aeg sama juttu rääkida ja mitte muutuda? Mulle väga meeldib see vastus.
Mis puutub poliitiku ja õpetaja ametikohtadesse, siis ülikoolis olen mõlema suhtes leplikumaks muutunud. Poliitikut minust kindlasti ei saa, kuid olen aru saanud, et ka poliitikas on jätkuvalt ideaalid alles, võib-olla mitte tipus, kuid vähemalt noorte pürgivate poliitikute seas küll. Loodetavasti ei jää nad võimukoridoride hammasrataste vahele. Õpetajatöösse olen alati aupaklikult suhtunud, sest tean kogemusest, et tõeliselt hea õpetaja võib ühe noore inimese elu ikka väga palju mõjutada. Pean tänulik olema nii enda emakeele- kui ajalooõpetajale. See ei ole küll minu ambitsioon, kuid olen aru saanud, et õpetamine ei oleks maailma lõpp.
Ja lõpetuseks mõned minu lemmiktsitaadid ajaloost (ma pole nendega küll alati lõpuni nõus, kuid tabavad on need ütlused sellegipoolest):
Oscar Wilde: Ajalugu on üks suur tagarääkimine.
Leopold von Ranke: Kõige õnnelikum aeg inimkonna jaoks on tühjad leheküljed ajalooraamatus.
Georg Wilhelm Friedrich Hegel: Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.
Noam Chomsky: On väga hea põhjus, miks keegi ajalugu ei õpi. See lihtsalt õpetab liiga palju.
Pearl Buck: If you want to understand today, you have to search yesterday.
Winston Churchill: History with its flickering lamp stumbles along the trail of the past, trying to reconstruct its scenes, to revive its echoes, and kindle with pale gleams the passion of former days.
Konrad Adenauer: History is the sum total of the things that could have been avoided.
Bill Vaughan: It might be a good idea if the various countries of the world would occasionally swap history books, just to see what other people are doing with the same set of facts.
Edgar Saltus: Skepticism is history's bedfellow.
Fritz Stern: The historian must serve two masters - the past and the present.
Marcel Trudel: There is nothing more dangerous than history used as a defense, or history used for preaching; history used as a tool is no longer history.
Ken Burns: People tend to forget that the word "history" contains the word "story".
Jacob Burckhardt: History is the record of what one age finds worthy of note in another.

Maarja külas

2011-06-10T09:46:00.000+03:00

Käisime mõni aeg tagasi Maarja külas, mida nimetaksin üheks väga ilusaks headuse keskuseks, paadiga sõitmas ja päikest nautimas. Paadiga järvel kiikumises on midagi tohutult rahustavat. Kuigi meie päevas leidus ka ekstreemsusi, nt suutsime ühe aeru ära kaotada ja minu keskkooliaegne (natuke hull) pinginaaber oleks sellele peaaegu järele hüpanud (vesi ei olnud siis veel kindlasti piisavalt soe). Õnneks saime aeru lõpuks nii kätte, et kõik jäid kuivaks. Aga see oli üks väga mõnus päev ning jagan hea meelega ka siin paari vaadet.

Läbi!

2011-06-07T19:57:00.000+03:00

Ma tegelikult pole enda blogi ära unustanud, ülikoolile joone alla tõmbamine võttis aga oma aja. Igatahes, nüüd on see tehtud - eile kaitsesin bakalaureuse ära ning jäänud on vaid lõpupidu oodata.
Ega see kõik kerge ei olnud, arvestades minu alatist enesekindluse ja -usu defitsiiti ning paanilist esinemishirmu. Viimane nädal enne kaitsmist polnud ma enam väga inimese moodi, käisin ringi kui pahur endassetõmbunud närvipundar, loobudes isegi sellistest igapäevastest traditsioonidest nagu AK vaatamine ja lehe lugemine. Ja mitte tahtlikult, vaid ma lihtsalt ei suutnud keskenduda. Eile, kui tulemuse teada sain, saabus mingi õnnis tunne ja meeletu adrenaliinilaks. Praegu tundub, et eile ma pigem lendasin, kui kõndisin. Vähemalt ühe oma unistustest olen tänaseks ellu viinud - lõpetada ajaloo eriala kõrgeimate tulemustega. Õhtul tähistasime kaasajaloolastega ning ruumis oli nii palju õnne, et seda oleks võinud käega katsuda. Mälestused, naeratused, tulevikuplaanid. Ise meenutasin oma ülikooliaja algust, mil suurema osa ajast veetsin üksi ja sisuliselt tähendaski Tartu minu jaoks õppimist, omaette olemist. Siiski, ühel hetkel sai Tartust minu linn, ja tulid ka minu inimesed. Seda aega ei vahetaks ma mitte millegi vastu ning loodan, et ka magistriaastad saavad vähemalt sama toredad olema.
Täna on aga pohmell, mitte joodud veinist, vaid sellest tohutust õnnetundest. Vegeteerin palavuse käes ja ei suuda kuidagi mõtteid koondada. Mingi imelik ärevus on ka hinges, ei teagi, miks.
Kavatsen terve juunikuu puhata ning lubasin endale, et püüan ajalooraamatute asemel ilukirjandusele keskenduda. Nautida päikest, lugusid, inimesi ja mitte muretseda. Kuid vähemalt tänase päeva põhjal otsustades olen ma hiljutise pingelise perioodi tõttu närveldamisest sõltuvusse jäänud ja olen mures ka siis, kui põhjust selleks justkui polegi.
Tõeline suvi on igatahes käes - muruniidukid ei vaiki hommikust õhtuni, sääsed ei lase rahus elada, janu kiusab ja päike kõrvetab.
Niisiis, kui muidu oleks ilus soovida päikest, siis seekord soovin ma teile vilu!

Doo doo doo

2011-05-29T17:29:00.000+03:00

Avastasin juhuslikult natuke suurepärast muusikat, nautige!

Täna on parajalt sügisene päev ka, et võib ju küll lugu nimega "November" kuulata. Sobib.

Täielik õudus

2011-05-26T12:50:00.001+03:00

Kuigi viimasel ajal on päris mitu koledat lugu päevavalgele ilmunud, ei ole mind miski nii rööpast välja löönud nagu see Sulev Vedleri artikkel täiesti ebainimlikes oludes elanud lastest ja nende väärastunud mõttemaailmaga nn vanematest (sest olgem ausad, igasuguse empaatiavõimeta isikud, kes näevad oma lastes sissetulekuallikat, mitte inimesi, ei vääri lapsevanema tiitlit). Mul ei ole sõnu. Ja siis lugeda, mida on enda kaitseks öelda politseil (kusjuures naabrid olid abi kutsunud vähemalt kaheksal korral):

Prefektuuri pressiesindaja ütleb, et patrullid viibisid kohal lühikest aega ning korteris valitsenud olukord (segadus, määrdunud riided) ei andnud põhjust kahtlustada laste väärkohtlemist. Enamik väljakutseid oli seotud avaliku korra rikkumisega, mida iseloomustasid lärm ja vali muusika. Samuti esines perevägivallaga seonduvaid väljakutseid, aga need toimusid laste osaluseta..

Küll on "tore", et meie riigis ei olegi perevägivald, mis otseselt lapsi ei puuduta, justkui neile kahjulik ja ei vääri võimuesindajate tähelepanu. Ema ja isa peksavad üksteist (või mis iganes seal toimus) ja lapsed on õnnelikud. No tõesti?
Valus m.o.t.t. minu eilsele hoolivuseteemalisele postitusele. Masendav.

Hoolivust on vaja

2011-05-25T10:37:00.002+03:00

Lõpuks on jälle inimese tunne. Olin paar päeva päris haige, eile ei saanud isegi voodist püsti. Igatahes andis selline jõuetu ja õnnetu olek mulle võimaluse üsna pahuraks muutuda ning kuigi ma tunnen ennast praegu juba paremini, tahaksin ikkagi siia ühe keskmisest sapisema postituse jätta.
Alustada tahaksin Marge Arumäe loost, mis mulle siiani rahu ei anna. See ennast kristlaseks nimetav naine mõisteti pärast äärmiselt julma looma kohtlemist õigeks ning sealjuures anti talle õigus oma koer tagasi nõuda (kuigi loodetavasti pole ta nii rumal, et seda teeks). Jah, ühiskond on teda oma hukkamõistuga karistanud, olen nõus, kuid see ei tähenda, et Marge Arumäe suhtes langetatud otsus on seetõttu piisav. Prokurör kaebab õigeksmõistmise edasi ja loodan, et sel korral minnakse võiduka lõpuni. Vähemalt on see kole lugu mõjunud äratuskellana, nagu ka Aarne Rannamäe eilsetes Vabariigi kodanikes märkis, ning loomakaitse on praegu nii inimeste kui meedia huviorbiidis.
Teine teema, mis mind torkis, puudutab samasooliste kooselu, mille reglementeerimise osas meie õiguskantsler Indrek Teder on justiitsministril soovitanud alustada seaduseelnõu. Olen selles küsimuses täiesti sama meelt ja ei mõista absoluutselt IRLi seisukohta, mis tähendab sisuliselt pea liiva alla pistmist (kui kasutada Andres Anvelti sõnu). Mulle ei jõua kohale, kuidas on võimalik, et üks meie võimuerakondadest on veel 21. sajandil nii kitsarinnaline (mis siis, et tegu on konservatiividega). Jutt ei käi isegi abielust, vaid lihtsalt võimalusest oma kooselu registreerida ning saada mingidki sotsiaalsed õigused (nt haiglas ametliku elukaaslasena oma partneri külastamine jne). Ja ausalt öeldes ei saa ma D. Boroditši tõstatatud küsimustest - Kes ja kuidas hakkab kindlaks tegema seda, kas inimesed on koos, on hetkel koos, on püsivalt koos? - väga hästi aru, sest kui mees ja naine oma kooselu registreerivad, siis ei küsita neilt, kas nad on hetkel koos või püsivalt koos. Üldiselt ikka usutakse kooselu alustades ja seda ametlikuks tehes, et jäädaksegi kokku. Või olen mina ainus lootusetu romantik, kes usub, et kooselu planeeritakse üldiselt tähtajatult?
Aga kogu jutu võib tegelikult kokku võtta ühe lühikese tõdemusega - meil siin Eestis oleks ikka kõvasti rohkem hoolivust vaja, ja austust. Nii oma suhtumises endast nõrgematesse kui lihtsalt erinevasse.

Meeleolu

2011-05-19T21:02:00.002+03:00

Richard Pipes "Kommunism"

2011-05-16T17:58:00.000+03:00

"Kommunismi" tagaküljel on kirjas järgmine: raamat veenab lugejat, et kommunism polnud hea idee, mis nurjus; see oli nurjumisele määratud halb idee.
Minu meelest on R. Pipesi raamat üks väga mõnus teos kommunismst, eelkõige seetõttu, et teda on nii mugav lugeda - tavapärasest telliskivi meenutavast ajalooraamatust erineb see pisike 207leheküljeline teos ikka tuntavalt.

Ja kui keegi kahtleb selles, kas kommunism ikka oli halb idee, siis soovitan need paarsada lehekülge kohe kindlasti läbi lugeda.

Trükin siia ka mõned killud õõvastavat statistikat NLi stalinistlikust perioodist (mida on küll üsna vähe, sest Blogger kahjuks kaotas minu postituse mustandi ära ning kõiki vajalikke kohti ei suutnud ma raamatust ilma seda uuesti läbi lugemata üles leida):

1930. ja 1931. aastal represseeriti 1 803 392 inimest süüdistatuna kulakluses, mis tähendas, et neilt võeti ära kogu vara ning küüditati sunnitöölaagritesse või koos perekondadega pagendusse Siberisse.
1932. aasta augustis anti välja dekreet, mis nägi ette surmanuhtluse või kümneaastase sunnitöölaagri igasuguse sotsialistliku omandi varguse või lõhkumise eest (sh kas või üksikud viljakõrred, mida nälgivad talupojad põldudelt ellu jäämiseks näppasid).
Talupoegade vastuseisu murdmiseks Ukrainas, Põhja-Kaukaasias ja Kasahstanis kutsus Stalin neil aladel 1932-33 esile kunstliku näljahäda, milles hukkus ligikaudu 6-7 miljonit inimest.
Suure Terrori haripunktis anti välja "kvoodid", mis näitasid, kui suur protsent mingi piirkonna elanikest tuleb maha lasta või laagritesse saata. 2. juunil 1937 määrati kindlaks, et Moskva linnas ja oblastis tuleb represseerida 35 000 inimest, kellest 5000 kuulus mahalaskmisele. Juulis varustati iga regioon isikute normarvuga, kelle hulgast 70 000 pidi ilma kohtuotsuseta hukatama.
Dmitri Volkogonov, Nõukogude kindral ja hilisem ajaloolane, on meenutanud oma vapustust, leides arhiivist 30 nimekirja kuupäevaga 12. detsember 1938. Nimekirjades oli 5000 inimest, kelle surmaotsusele Stalin oli alla kirjutanud, enne kui nende osas kas või nime poolestki kohtuotsus oleks langetatud.
1937-1938 arreteeriti 165 200 vaimulikku, kuriteoks oma usundi praktiseerimine, ja neist lasti maha 106 800.
Aastatel 1937 ja 1938 võtsid julgeolekuorganid väidetava nõukogudevastase tegevuse eest kinni hinnanguliselt 1 548 366 isikut, kellest 681 692 lasti maha - keskmiselt 1000 hukkamist päevas.
Rahvaloendused näitasid, et 1932. ja 1939. aasta vahel vähenes NLi elanikkond 9-10 miljoni inimese võrra.

Lõpetaksin selle kurva loetelu ühe Nõukogude Liidus vohanud musta huumori (sest kuidas muidu sellistes tingimustes elada ja natukenegi mõistust säilitada) pärliga:
Vang saabub sunnitöölaagrisse. Kui temalt küsitakse, kui pikk aeg talle määrati, vastab ta:
"Kakskümmend viis aastat."
"Mille eest?"
"Mitte millegi eest."
"Võimatu," öeldakse talle, "mitte millegi eest antakse 10 aastat."

13 ja reede blogimaailmas

2011-05-14T00:00:00.003+03:00

Ma tõesti ei oska kommenteerida seda, mida Blogger viimastel päevadel korraldanud on. Hiljuti ei saanud ma isegi sisse logida, sest sign in-riba lihtsalt ei eksisteerinud. Nüüd avastasin, et minu Moevendade postitus oli iseenesest end mustandiks modifitseerinud ja seetõttu avalikustasin ta uuesti. Järgmine postitus, millega eile alustasin, kuid veel lõpetada ei jõudnud, on üldse ära kadunud, ei mingit jälge - justkui oleksin unes näinud, kuidas R. Pipesi raamatust statistikat siia ümber trükkisin. 13 ja reede?

Ahjaa, profiilipilt on end samuti ise tagasi vahetanud. Tundub, et eilne (12. mai) on minu blogi elust blogijumalate poolt kustutatud. Kõrgemad jõud on mängus.

Aga muidu on tänane päev täitsa tore olnud. Tallinn ja NO99 Põhuteater. Käisime õega "Hirvekütti" vaatamas. Tehti palju pauku, aga eks oli põhjust ka.

Igatahes, Blogger, katsu ennast kokku võtta, muidu tekib tahtmine ära kolida.
Kell sai just 00.00 - loodame, et õnn pöördub.

Moevennad/Stilyagi (2008)

2011-05-13T23:47:00.000+03:00

Alles hiljuti tundus, et ma enam muust peale filmide ei kirjutagi, kuid nüüd avastasin, et päris pikk aeg on viimasest pikemast arvustusest mööda saanud. Ükski film pole lihtsalt eriliselt silma jäänud. Aega on ka seoses lõputöö ja kõige muuga vähem olnud. Igatahes, tänu toredale ainele Nõukogude Liidu ajalugu, kus meil toimuvad Pimedate Ööde Filmifestivali asemel aeg-ajalt Valgete Hommikute filmiseansid, sattusin vaatama 2008. aastast pärinevat vene päritolu filmi Stilyagi ehk siis eesti keelde tõlgituna Moevennad. Mulle üldiselt muusikalid absoluutselt ei istu. Kui ma ainult mõtlen sellistele tänapäevastele ülipoppidele üllitistele nagu High School Musical, tõusevad mul ihukarvad püsti ja protesteerivad. Jah, mõni klassikalisem, nagu Helisev muusika või Grease, on täitsa tore vaatamine, aga hea muusikal on minu silmis siiski paras haruldus. Stilyagit võiks nii sildistada küll.
Vene filmimaailm on mulle üsna võõras, seega tuttavaid nägusid ekraanil ei kohanud, kuigi kommentaare lugedes sain teada, et Stilyagis osalesid ka mõned päris suured tähed. Mõnes mõttes oli selline tundmatus täitsa tore vaheldus. Igatahes on Stilyagi näol üle pika aja tegu ühe niisuguse muusikaliga, mida julgeksin teistelegi soovitada. Mulle lihtsalt nii väga meeldis see soundtrack (kuigi valitud lugude sobivus konkreetsesse ajastusse on küsitav), mida saatis ka värvikas ja huvitav koreograafia. 1950ndate osas, mida filmis kujutatakse, ei ole ma küll kindlasti objektiivne, sest see on periood, mis mind ajaloos väga huvitab, kuid usun, et Stilyagi on teistelgi tore vaatamine. Tolleaegsete noorte raskused nõukogude tegelikkusega kohanemisel on esitatud mõnusas huumori võtmes, mis kohati kisub lausa absurdi, kuid asi tervikuna toimib. Samas oli Stilyagi esimene pool minu jaoks oluliselt tugevam, ühel hetkel hakkas lugu natuke ära vajuma (nt siis, kui peakangelanna sünnitab ootamatult mustanahalise lapse, kuigi on paaris hoopis valgenahalise noormehega).
Silma jäi kõiksugu lahedaid elemente, alates riietustest ning lõpetades sellega, et saksofon oli 1950ndatel Nõukogudemaal pigem külmrelv kui muusikainstrument, sest džäss oli ohtlik ning seda tuli kuulata salaja - vastavast õhustikust eheda pildi maalimisega saadi edukalt hakkama. Nurga taga läksid müügiks välismaised plaadid (Elvis, Miles Davis jt), värvilised lipsud ja muu põnev, mis aitas mässumeelsetel noortel end ümbritsevast hallist eristada. Ja nn moevennad talusid uhkusega tänaval neid alatasa saatvaid altkulmu pilke, sest nad ei tahtnudki olla viksid ja viisakad nõukogude noored, kel puudub eripära. Isegi oma nimed muudeti ameerikapärasteks - Melsist sai Mel, Polzast Polly jne (Meli ja Polly näol saab Stilyagi ka filmimaailmas krooniliseks muutunud kohustusliku elemendi - armastusloo). Nii et võimalusel laske moevendadel end kaheks lõbusaks tunniks kaasa haarata!

Käisin kevadet piilumas

2011-05-10T23:03:00.001+03:00

Natuke kevadisi õisi minu kallile õele tema homseks sünnipäevaks, mis kohe-kohe kätte jõuab!

Looduse ilu ja valu

2011-05-09T22:53:00.001+03:00

Vaatasin mõni aeg tagasi ETV pealt ühte loodusfilmi - teate küll neid toredaid sarju, kus näidatakse kauneid kaadreid metsadest, vetest, mägedest, suurtest ja väikestest elukatest, jahipidajatest ning nende ohvritest. Mäletan, et omal ajal olin niisuguste dokumentaalide suur austaja, kuid siis lõpetasin nende jälgimise ära, täitsa teadlikult kohe. Nüüd nautisin ja imestasin, miks küll. Siis aga jäin kuulama jutustaja teksti ning põhjus hakkas koitma - loodussaated muutusid ühel hetkel minu jaoks lihtsalt liiga masendavaks. Sa imetled Maa ilu, nt tema vihmametsi, aga samas kuuled, kuidas kõik see rikkus on suures osas hävitatud. Ja loomulikult on selle taga inimene. Kes siis muu?
Egotsentrilisest vaatevinklist oleme me maailmale kindlasti hulgaliselt head ja paremat juurde andnud - kõiksugu kultuuriväärtusi ja imeobjekte -, aga tegelikkuses lähtub see nägemust paljudele omasest ühekülgsest, inimesekesksest ja/või ükskõiksest väärtustunnetusest. Kui Maa saaks inimkonnale midagi öelda, siis vaevalt oleksid need tänusõnad meie erakordse loomingu eest. Ta rõhuks eludele ja elusale, mille me hävitanud oleme. Vihmametsad on ju meie planeedi kopsudeks ehk siis oluliseks elu allikaks ka inimestele endile, aga sellegipoolest ei hoolita.
Võrus on mul parajasti pooleli BBC 11osaline dokumentaal Planet Earth, mis pärineb 2006. aastast. Soovitan seda soojalt kõigile, sest julgen väita, kuigi ma pole veel poole pealegi jõudnud (alustasin alles paar päeva tagasi), et tegu on ühe parima loodussarjaga, mis kunagi tehtud. Saab nii nutta kui naerda. Kui kurb on abitult vaadata, kuidas üksik elevandipoeg läheb januse ja näljasena oma ema otsides tema jälgedes, kuid kahjuks vales suunas. Kuidas loodus ei hooli sellest, kes on kõige armsam - tugevam jääb peale. Aga publikul ei lasta liiga nukraks muutuda, sest rõõmu ja värve on looduses tohutult. Ühes osas tutvustatakse nt linde, keda võiks ilma kahtluseta pisikesteks Michael Jacksoniteks nimetada. Ja pandad! Kaadrid on nii võimsad, et juba kahel korral on kananahk ihule tulnud (eriti siis, kui sain aegluubis näha valge hai rünnakut). Ühesõnaga, loodus on imeline! Tahaks ainult, et kusagil alateadvuses ei kõmiseks pidevalt üks mõte - meie, inimesed, hävitamine tasapisi, kuid püsivalt, seda maagilist maailma. Lõppu ei paista sellele protsessile kusagilt.
Pff...

Amuuri leopardeid on looduses veel 30-40 ringis. Miks? Põhjuseks on jahipidamine ja nende elupaikade hävitamine

Jälle aasta vanem

2011-05-05T12:39:00.000+03:00

Kauaoodatud 22 on kätte jõudnud. Esimest korda (enda mäletamist mööda) ei tähista ma seda päeva sünnipäevapeoga. Olen vist piisavalt vanaks saanud, et rohkem ei tahakski aastaid juurde, mis tähendab, et rõõmu on ka vähem. Lapsepõlves ei suutnud ma kuidagi mõista, miks ema (kellel on sünnipäev minuga samal päeval) ei tahtnud külalisi kutsuda ja pidu pidada, mina üksi jooksin ringi ja korraldasin. Nüüd ei tundu see mulle enam nii ebaloogilisena. Kindlasti on ja jääb 5. mai minu jaoks eriliseks päevaks, kuid enam pole seda tunnet, mis oli nooremana (oh, olen jälle aasta vanem!!).
Siiski, sünnipäeva puhul tuli ilus ja päikseline ilm ning päris tähistamata ma seda asja ka ei jäta - heade sõprade ringis tuleb ikka klaase kokku lüüa. Ja muidugi olen tänasest aasta võrra targem! Seega - another one bites the dust.

Cheers!

Paradiis

2011-05-03T20:45:00.000+03:00

Andke mul andeks, kui mõni sõna, vahel vähem sai.
Kuigi mu käed, unustasid mõnikord mõne pai.
Andke mul andeks, et tunnen nii palju kuid, vähe tehtud saan.
Mul on lootus ,et kord oma tunded vallutan...

Elu ei ole midagi ilma sõpradeta (Cicero)

2011-04-30T00:01:00.000+03:00

30. aprillil 1989. aastal sündis minu jaoks asendamatu inimene - Mann. Viis päeva hiljem järgnesin ka mina. Legend räägib, et me saime juba oma esimestel elupäevadel tuttavaks, sest noored emad viibisid samal ajal haiglas. Mulle meeldib seda uskuda, sest ma ei mäleta aega, mil Mann ei oleks minu elus olnud. Tõesti ei mäleta. Just hiljuti püüdsin meenutada, aga ei. Mann lihtsalt oli, on ja jääb.
Kasvasime üles kõrvuti majades ja ma mäletan ikka veel selgelt neid õhtuid, kui me üksteisega rõdude kaudu sidet pidasime (ehk siis karjusime üle hoovi "salajasi" sõnumeid). Olgugi et olime terve päeva koos veetnud - ikka jäi ajast puudu.
Oleme alati olnud tohutult sarnased ja erinevad korraga. Ilmselt see meid ühendabki. Üks ühine iseloomuomadus, mis mulle sageli esimesena meenub, on meie mõlema täielik loogikavastasus. Ja mul on selle kohta üks hea lugu ka. Fännasime Manniga mõlemad väikeste tirtsudena Spice Girls'i (jah, mul on siiamaani enamik vürtsitüdrukute lugudest peas, sinna ei ole midagi parata) ning nende kohta oli ka üks raamat välja antud, kuhu tuli ise pilte juurde kleepida (mäletan, kuidas emalt söögi alla ja söögi peale kommiraha nurusin, et kleepse juurde osta). Igatahes oli meil mõlemal see raamat olemas (kuidas siis veel!), kuid selle asemel, et ta lihtsalt kleepsudega ära täita ja rahule jääda, leidsime meie uue missiooni. Otsustasime teha endale isiklikud ja täiesti omanäolised eksemplarid - ehk siis kirjutasime teksti kaustikuisse ümber, lõikasime originaalidest pildid välja ning kleepisime sinna ümber, täiendades seda teistegi pärlitega oma kollektsioonidest. Jah, sellist mõistusevastast tegevust ilmselt igaühele pähe ei torka, aga meile tundus see vägagi geniaalse ideena. Kuigi eks selliseid lugusid on veel lugematul hulgal.
Suured kogujad oleme me ikka ja alati olnud - alates kleepsudest, postritest ja ajaleheväljalõigetest ning lõpetades laulusõnade, klaasikildude ja pudelisiltidega (jah, me rändasime kraavides, lootes mõnd rariteeti leida).
Elasime me praktiliselt koos (kuigi kodusid ikka aeg-ajalt vahetasime), seega oli meil sisuliselt kaks kodu, kaks tuba, kaks ema ja kaks toatäit pahna. Elu oli ilus. Hankisime endile isegi ühise kodulooma (kes oli tegelikult pehme mänguasi) - Notsu -, aga Mann suutis osava diplomaadina nii korraldada, et põrsake viibis pidevalt tema juures ning käis minul ainult külas (kuigi eks vahel sain ta nädalavahetuseks ikka enda juurde ka).
Emotsiooniderohke ja närviline teismeiga viis meid üksteisest mõnevõrra kaugemale, kuid hiljem saime jälle kokku ning vahepealset aega nagu polekski olnud.
Ja siin me nüüd oleme. Kuidagi läks nii, et teise linna kolimisele vaatamata oleme me ikka nagu sukk ja saabas. Meie praegune korter Pepleri tänavas pole sugugi esimene, vaid lausa kolmas elukoht, mida Tartus jaganud oleme. Isegi Annelinna getost tulime terve nahaga välja!

Ühel hetkel saavad selgeks need inimesed, kes on tulnud, et jääda, ning mina ei kahtle selles, et ka oma 50. juubeleid tähistame me kusagil koos, lüües kokku veiniklaase ning jutustades maast ja ilmast.

Mann, ma loodan, et kui sa täna - kell tiksus just 00.00 - seda postitust loed (ja ma tean, et sa loed), siis paneb see su naeratama. Palju õnne sünnipäevaks! (ja ära põe - 22 pole ammugi viimane taks).

2010. a suvi - Manniga Tamula rannas

Aga kuhu meil kiiret?

2011-04-25T10:17:00.001+03:00

meil

A perfect day

2011-04-24T12:55:00.002+03:00

Kuidas võiks välja näha üks ideaalne päev? Mul on mõned ideed.
Hommikul ei tohiks äratajaks olla kella tirin, kõige paremini teeb selle töö ära päike.
Siis võiks lihtsalt vedeleda, lugedes mõnd raamatut, mida ei tahakski käest panna (nt minul on parajasti pooleli Dan Browni The Lost Symbol ning Browni raamatutest on end alati raske välja rebida).
Kui kätte jõuab lõuna ja päike on kõrgel taevas, tuleb pakkida asjad ja sõita maale, kus ootavad kevadise oja vulin, konnakontsert ja loomakari (kaks ja pool hiiglaslikku koera annavad karja mõõdu välja küll, rääkimata neile lisanduvast kassiperest). Nii on võimalik veeta terve päev oma värskelt talveunest ärganud fotoaparaadiga taas tutvust tehes ning kõik kevade märgid jäädvustada. Üles saavad võetud ka loomapere lõbusad tegemised, mis tihtipeale teevad kaamerasilma ees loodusele äragi.
Ideaalsest kevadpäevast ei puudu ka värske kasemahl ning jalutuskäik üle karjamaade sinavate metsaalusteni, kust sinillilli võiks kahe peoga korjata. Sest tegelikult pole see ju päris õige kevad, kui vähemalt korra pole võimalik kas lumikellukesi või sinililli korjamas käia. Minul sai käidud. Korjasime kaks ilusat kimpu.
Õhtupoolik jõuab kätte ning kõhud on tühjad. Grill tuleb kuumaks ajada ning õue laud katta (sest kes ikka nii mõnusa ilmaga toas istuda tahaks). Esimest korda õnnestus mul istuda väljas pika valge linaga kaetud laua taga, süües kõike head ja paremat ning juues kõrvale maitsvat punast veini. Ei mingeid plastiknõusid, kõik oli nö päris. Tunne oli nagu filmis.
Laupäeva õhtu poleks täiuslik ilma saunata, sest kus mujal oleks parem endast talvine väsimus minema vihtuda. Mõeldud, tehtud! Siis väike koogi- ja teering ning magama. Hommikul tervitas taas pidulaud, kõige keskel värvilised munad. Ma isegi ei põe, et T. minu muna ühe hoobiga tervenisti puruks lõi (jah, mõlemast otsast korraga), sest ei loe võit, vaid osavõtt.
Tundsin täna hommikul nagu oleksin viis päeva järjest maganud - nii palju energiat sain ühest päevast juurde. Sel nädalavahetusel on lõputöö täiesti kõrvale jäänud, aga ma ei kahetse, sest kogu asi on seda väärt olnud. Ühel hetkel panen siia kindlasti mõne pildi ka, aga hetkel pole vajalikku juhet käepärast.

Toredaid pühi!

NB! Homme kõik Tartusse öölaulupeole!

Dorian&Matlena

2011-04-20T10:33:00.003+03:00

Möödunud nädalavahetusel sain loetud kaks raamatut: O. Wilde'i "Dorian Gray portree", mis kuulub kirjanduse kuldvaramusse, ja A. Perviku "Matlena teekonna". Üks on eakas, teine veel päris uus, alles 2010. aastal välja tulnud. Aga head on nad mõlemad, olgugi et väga erinevad. "Dorian Gray portree" pakub sissevaadet 19. sajandi aadlike mõttemaailma, "Matlena teekond" räägib aga sama ajastu alandlikust, kuid sihikindlast maanaisest, kel on vaja oma Krimmi sõtta jäänud mehe surmatunnistust, et eluga edasi minna. Esimene on rohkem mõistusele, teine südamele. "Matlena teekonna" puhul paneb imestama, kuidas nii pisikesse raamatusse on mahutatud nii suured mõtted - lehekülgi on temas vaid 72. Aga ei loe maht, vaid sõnum, ning Matlena, A. Perviku vaarvanaema teekonnal on väärt sõnum olemas. Ja Matlena lugu ei jää sajandite taha, vaid kestab tänagi. Inimesed on ikka inimlikuks jäänud ja soovidki pole meil tegelikult palju muutunud, vähemalt need kõige olulisemad mitte.
Kirjutasin, nagu mulle ikka kombeks, välja mõned silma torganud mõtteterad. Wilde'i teos kujutabki endast justkui tema kuulsaimate tsitaatide kollektsiooni, seega tähelepanuväärsetest ütlemistest puudust pole.

"Dorian Gray portreest":
Sellest, kui kõik sinust räägivad, on siin maailmas siiski midagi halvemat: kui sinust keegi ei räägi.
Südametunnistus ja argus on tegelikult üks ja sama.
Teile meeldivad kõik inimesed, tähendab, te olete kõigi vastu ükskõikne.
Keegi meist ei või kannatada inimesi, kellel on samad vead kui meil enestelgi.
Geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu.
Tundmuste eesõiguseks on meid eksiteele viia, Teaduse eesõiguseks on tundetu olla.
Täpsus on suurim ajaröövel.
Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda, kuid mitte millegi väärtust.
Ilu otsimises ongi elu saladus.
Üksikasjad on alati labased.
Ühiskond, vähemalt tsiviliseeritud ühiskond, pole kunagi eriti varmalt valmis uskuma midagi halba neist, kes on samal ajal nii rikkad kui sarmikad.
Defineerida tähendab piirata.
Iga kuritegu on labane, just nagu iga labasus on kuritegu.

"Matlena teekonnast":
Kuidas siis kellelgi õnne või õnnetust on, sest igaüks omasse aega ei sobigi.
Sõnadega võib niisama kui kividega surnuks pilduda.
Sest iga asja ei saagi sõnadega öelda. Ainult aimu võib anda, ja aimab see, kellele on antud aimata.

Nii hea!

2011-04-20T01:15:00.001+03:00

Aitäh sulle, Sussi, selle kauni loo eest! Ilma sinuta polekski ehk temani jõudnud.
Jagan edasi ka.

Let's waste time!

2011-04-16T12:28:00.000+03:00

If I lay here
If I just lay here
Would you lie with me
And just forget the world?

Forget what we're told
Before we get too old
Show me a garden
That's bursting into life

Let's waste time
Chasing cars

Meie kangelased

2011-04-15T09:12:00.002+03:00

Ma usun siiralt, et kangelasi on vaja. Mõni avastab selle inimese kelleski avalikkusele täiesti tundmatus, kes mängib väga olulist rolli just tema elus. Teised leiavad oma kangelased ajalooraamatute lehekülgedelt, ilukirjandusest, spordist, filmidest. Ja ehk ka Facebookist, mis on tänasel päeval nagu paralleelmaailm. Isegi kõige suurem küünik vaatab kellegi poole üles, hindab mingeid isikuomadusi, andeid, saavutusi.
Mulle tundub, et meil siin Eestimaal pole just kõige laiem üldrahvalike kangelaste valik (kuigi, arvestades meie hulka ja ajalugu, ei saa tegelikult viriseda). Eriti kitsaks läheb ring aga siis, kui keskenduda ainult okupatsioonijärgsele perioodile, uuele iseseisvusajale, ning jätta välja fiktiivsed tegelased ning need, kes on kord olnud, kuid tänaseks ennast devalveerinud (nt poliitikukarjääri tehes, mis on otsetee rahva südamest "pääsemiseks"). Ehk on üks põhjus selles, et tihtipeale on aega vaja, enne kui väärtuslike inimeste erilisust ja tähtsust mõistetakse. Tagasi vaadates oleme me ju kordades targemad, oskame hinnata neid, kes omal ajal kõrvale jäid.
Aga kelle nimed siis meenuvad? Esimesena tuleb pähe Lennart Meri. Paljude (ka minu) silmis särava riigimehe, intelligentse ja karismaatilise inimese võrdkuju. Järgmisena tõuseb pjedestaalile viimasel ajal palju kõneainet pakkuv Andrus Veerpalu, meie suusakuningas. Veel on vara öelda, kas temast saab järjekordne langenud heeros või ei. Praegu paistab, et teda toetatakse vaatamata dopinguskandaalile, mis näitab selgelt, et rahva silmis on tegu tõelise kangelasega, kelle jalgealust on ääretult raske kõigutada. Olen juba varem kirjutanud, et ka mina usun (või tahan uskuda) A. Veerpalu, kui ta ütleb, et ta (teadlikult) dopingut ei kasutanud. Usk ei olegi alati ratsionaalne. Aga märgi jätab toimuv Veerpalule niikuinii, olenemata kogu selle jama lõpptulemusest.
Saabub pikem mõttepaus ja vaikus. Rohkem nimesid nii hoo pealt ei tulegi. Tegelikult on see kurb, et meenub ainult kaks meest, kellest üks on meie seast lahkunud ja teine peab tõestama, et ta rahvast hoopis petnud pole. Minu arust võiks olla rohkem häid inimesi, kes ületaksid selle kõrge lati, millega kaasneks muuhulgas ka see, et nende iga mõtteavaldust ei saadaks meie "sõbralikkusest" õhkavates meediaportaalides pikk vaenulike kommentaaride rivi. Sest antikangelastest meil puudust pole. Mulle meeldiks näha, et leidub inimesi, kelle puhul isegi eestlased, keda sageli kirutakse kibestumuse ja just anonüümse pahatahtlikkuse pärast, suudaksid erandi teha ja lihtsalt kuulata, lugeda, kaasa mõelda. Ja ehk isegi mõne hea sõnaga toetada.

The Story

2011-04-07T20:49:00.000+03:00

Minu arust üks väga võimas ja tundeküllane live.

Sobib tänase päevaga (ja ehk annab jõudu või innustab?), mis samuti emotsioonide osas äärmusest äärmusesse pendeldab. Ühed parastavad, teised süüdistavad, kolmandad usuvad jne. Mina ise kuulun viimaste sekka, sest nagu Kajar Kase kirjutab - A. Veerpalu dopinguskandaal paistab olevat pea-versus-süda-küsimus. Ja minul kipub sellistes olukordades süda peale jääma, on see siis hea või halb, ei oska öelda.

See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht!

2011-04-05T22:46:00.001+03:00

Mõtlesin, et kirjutan natuke meie (mina, M. ja T.) kodust. Lihtsalt seetõttu, et see on minu esimene Tartu kodu. Olen Tartus siin ja seal elanud, bakalaureuseõpingute vältel lausa neli korda kolinud, kuid viimaks koju jõudnud. Meie praegune Pepleri tänava korter (nimetagem teda edaspidi Pepsiks, sest ta tõesti on peps) on koht, kuhu ma tahan tulla, kus mulle meeldib olla. Ja tõesti, lõpuks. Sest otsingud olid pikad ja piinarikkad ning viis, kuidas oma kodu üles leidsime, on ehe näide sellest, miks juhuseid ei tohiks alahinnata. Elukaaslane M. uuris ühel olengul naljaga pooleks, kas kellelgi on ehk korterit pakkuda - ja oligi! Võtsime elukaaslase T. ka kampa ning siin me nüüd oleme.
Tegelikult on kummaline, kuidas me kõik sellesse korterisse kiindunud oleme, sest kui peaksin lugema üles tema plusse ja miinuseid, kaaluksid viimased tervelt tonni rohkem. Ehk on see tõeline tingimusteta armastus? See, kuidas õpitakse mitte nägema, isegi kalliks pidama, teise vigu. Mul on piisavalt põhjust seda uskuda...
Peps on üsna tujukas. Kui ta on pahas meeleolus, ei pruugi ta meile ust avada. Siis tuleb haamer appi võtta ja sisse murda (jah, meil on selline igaksjuhuks-haamer täitsa olemas).
Ta on tõeline külmavares, mis tähendab, et ilmselt köetakse meil suveni välja ja talveperioodil võib vahel sassi minna, kas elame korteris või saunas.
Siin elamine on müstiline - vahel teevad seinad häält (me pole siiamaani suutnud välja mõelda, mis ühe seina sees tiksub), tuled lähevad iseenesest põlema ning terve korter on kaetud võlutolmuga. See viimane ei ole kahjuks muinasjuttudest pärit maagiline sädelus, vaid tolm, mida tekib meil sellise intensiivusega, et kui hommikul kõik pinnad ära puhastada, siis õhtul on taas võimalik oma laual näpukunsti harrastada, näiteks naerunägusid joonistades.
Peps on juba pensioniealine ning ta on oma vanuse üle uhke, seega ei hoia ta end tagasi - kriuksub, kägiseb, lekib ja logiseb.
Aknad täiesti kinni ei käi (kuigi õnneks pole seda alatise kuumalaine tõttu tarviski). Ustega on sama lugu. Eriti probleemne on tualett, mille ust tuleb vahel korduvalt täie jõuga rammida, enne kui ta kinni jääb (öösiti on see tegevus eriti mõnus). Välisuks, mis hoopis avaneda ei taha, on seega opositsioonis.
Pepsi võib kirjeldada kui avatud ja jutukat tüüpi - ta on vastuvõtlik kõigile helidele, mis tulevad kas ukse tagant või õuest ning tal pole kahju neid meiega jagada. Olgu see auto, tänavapuhastaja, pidutsev noortekamp või igal tööpäeval oma pisikese ja väga valjuhäälse pojaga trepikojas kärarikkalt tsau-ole-tubli-lähen-tööle-kalli-musi-mängu mängiv isa (tavaliselt umbes kell kaheksa hommikul). Meie kuuleme neist kõigist.
Arvestades seda, et tegu on ühe pisikese kahetoalise korteriga, võib Pepsi pealehakkamise eest kiita küll. Temal jaksu jätkub.
On need siis plussid või miinused? Raske öelda tegelikult, kuigi esialgu paistab enamik neist iseloomujoontest kindlasti negatiivsena. Samas on Pepsil just tänu vigadele päris oma lugu. Harva kohtume uute inimestega, mainimata vähemalt paari lõbusat Pepsiga seotud seika. Ta lihtsalt on nii eriline. Ja me ei taha kuhugi mujale minna.

Talvine vaade

Best of You

2011-04-02T20:06:00.000+03:00

I've got another confession my friend
I'm no fool
I'm getting tired of starting again
Somewhere new

Were you born to resist or be abused?
I swear I'll never give in
I refuse

Aegumatu, jõuline.

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

2011-04-01T13:30:00.001+03:00

Paradiis on üks koht ja aeg. Koht - väike küla Hiiumaa läänetipu ligidal metsa ja mere vahel, aeg - põhiliselt 1980. aastate lõpp, 90ndate algus.

"Paradiisis" käisin ainult iseenda jaoks. Tavaliseks on muutunud see, et leian oma laualt vaid niisuguseid teoseid, mis sobivad kandma erialakirjanduse silti. Ühel hetkel tundsin, et pean lugema midagi, mis sellest kõigest vabastaks (kuigi ajaloo eest kuhugi põgeneda pole). "Paradiisi" kätte võtmisest olin ammu mõelnud ning raamatukogus riiulite vahel lonkides jäid just tema hallid kaaned mulle esimesena silma. Tasahilju hellitasin lootust, et ehk õnnestub Tõnu Õnnepalu Paradiisist leida ka killuke päris oma Paradiisi. Ja mulle tundub, ehk naiivselt, et natuke see unistus isegi täitus. Igatahes olen oma Paradiisile nüüd sammukese lähemal.
Esialgu oli "Paradiis" mulle võõras. Ta tundus kuidagi aeglane, liigselt üksikasjalik, kauge. Aga siis astusin tema väravaist sisse ja ta hakkas kasvama, nii viimase leheküljeni välja. Lõpuks paistis, et see väike kohake Hiiumaal on otsatu. Kõik need igapävased pisiasjad, millest Õnnepalu räägib, muutusid nii suureks ja oluliseks. Minu meelest võiks "Paradiis" kõigile vabatahtlik-kohustuslik kirjandus olla, sest ta tõesti paneb lugeja seisma ja ümbritsevat sisse hingama, nägema, tundma. Kuidas nii elutul kui elusal on oma roll, kuidas just meie silmade ja sõnade läbi saavad asjad oma tähenduse, sõnumi. "Paradiisis" lihtsalt tuleb aeg maha võtta, muud moodi ei saa. Ja alles hiljem mõistsin, kui väga mulle seda vaja oli. Julgen öelda, et "Paradiis" on üks imeline raamat, sest kui ennast temale avada, siis on tal tohutult palju öelda. Õnnepalu räägib "Paradiisis" sellest, kuidas umbes nii 21.-23. eluaastani elas ta justkui unes või poolunes ja siis ärkas. Tunnen, et minu elus on praegu niisugune ärkamise aeg.
"Paradiisis" on ka palju kurbust, kuigi ehk polegi see tegelikult kurbus, võib-olla on see pigem mäletamise ja mälestamisega paratamatult kaasnev valu, mis pole ebameeldiv, vaid inimlik ja vajalik. Igatahes läksid Õnnepalu jutustatud kadumise lood mulle südamesse. Nii tervalt kõlab neis lugudes maaelu järkjärguline (kuigi, arvestades eestlaste traditsioone, tegelikult üsna järsk) hääbumine. Veel on maal elu, aga kauaks? Ma mõtlen päris maainimesi ja -elu, mitte lihtsalt suvitajaid ja turismimajandust.
Aga "Paradiis" oli minu jaoks ilus ja hea. Soovitan soojalt.

Kirjutan siia mõned "Paradiisist" pärit mõtted, mille eest talle eriliselt tänulik olen...

"Nüüd on nad lihtsalt prügi, mida aeg-ajalt hoogtöö korras, looduskaitse eestvõttel rannast koristatakse. Aga neid asju tuleb ka palju vähem, sest prügi merreheitmise keeldu järgitakse laevadel vist päris rangelt. Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See kõik on üks harilik maailm. Ja neid asju saab poest lihtsalt raha eest ja nendesse saab samuti sõita lihtsalt raha eest. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks."

"Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et mel on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt."

"Raamatutes on ju nii, et sa kohtad seal kedagi. Ma ei kohanud. Aga hetkekski ei arvanud ma, et raamatud võivad valetada. Viga pidi olema milleski muus. Sest miks see on nii: nii paljud näod ja ei ühtegi nägu, nii palju kehad - eemalt - ja ei ühtegi lähedal. Nii paljud hinged inimeste silmades, ja ei ühtegi hinge."

"Vanad Paradiisi inimesed olid üldse kannatlikud ja sellepärast ma arvan, et elu, mida me nüüd peame raskeks, ei olnud neile raske. Me oleme lihtsalt kannatamatuks muutunud. Ja see teebki elu raskeks. Samuti kui mugavused. Mis peaksid ju tegema meid vabaks, aga ma vaatan, et miski ei orjasta rohkem kui mugavused."

"Aga kas me oleme kunagi päriselt üksi? Jah, kui enesehaletsus peale tuleb, ja jaanuari pikkadel õhtutel, kui raadiost polnud midagi kuulata ja raamatutel polnud midagi öelda (sest kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud), keerasin ma näo seina poole oma asemel, Helmi toa poole, kus tema juba magusasti magas oma voodis, ja andusin süngele enesehaletsusele. Enamasti hakkas ikka lõpuks kergem."

"Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta. Ja majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa teda ka nende kujul kaasa võtta. Sa lihtsalt oled need talved ja need suved ja need inimesed - võta või jäta."

"Jah, kui mind kutsutaks Paradiisi, nii nagu ta praegu on ja mis temast on järel?
Sest mõned mõttes pole seal ju enam suurt midagi. Kõik on lagunenud, nii paljud on surnud või ära läinud. Mets ja metsikuks vanunud üksluine rohi on kasvanud sinna, kus olid murused õued ja ilus õitsev hein, sest ilusti õitseb ta vaid seal, kus teda niidetakse.
Ja teisest küljest on seal kõik alles. Ronga hõikamine sinisest taevast luidete kohal kostab täpselt niisama moodi nagu ta kostis kaks- või kolmsada aastat tagasi Paradiisi isanda kõrvu, kui ta Korbi mägedelt nägi kuldset päikest ja merd."

"Sest ma vaatan, et iga inimene on siin maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme."

Alina

2011-03-30T10:32:00.001+03:00

Tõnu Õnnepalu "Paradiis" on üks imeline raamat, mis viib su imelistesse paikadesse (aga "Paradiisist" kirjutan hiljem). Ja sealt leidsin ma ka Arvo Pärdi "Alina".
Ning keegi oli jätnud kommentaari - A most beautiful example of how silence is a note as well. Ja see on nii õige.

Laske ennast kaasa viia.

Atonement (2007)

2011-03-29T14:16:00.003+03:00

Ma ei oska põhjendada seda, miks Atonement ehk Lepitus mul siiani vaatamata oli, sest tema peaosades on kaks minu lemminäitlejaist - Keira Knightley ja James McAvoy.
Kuulnud olin ma Lepitusest palju ning tuleb tunnistada, et ainult head. Mind teeb niisugune ülipositiivsus alati närviliseks, sest tähendab tavaliselt pettumust, aga sel korral mitte. Lepitus oli täpselt see, mis ta olema pidi - kurb, kuid kaunis armastuslugu, kuhu on põimitud II maailmasõja sündmused ning tõdemus, et teatud vead on jäävad. Ja nende vigade puhul ei loe, et sa oled noor, naiivne või rumal, sest teatud asju ei saa tagasi võtta, isegi parima tahtmise juures mitte. Filmis aga suudab Briony (S. Ronan), kes 13aastasena lahutab kaks armunut - oma vanema õe Cecilia (Knightley) ja Robbie (McAvoy) - vanas eas minevikule otsa vaadata ja rahu leida. Ta küll ei saa tehtut olematuks muuta, kuid ta võib tegelikkuses kurva lõpu õnnelikuks kirjutada - ning sõnadesse pandud armastus ei kao. See on lepitus Briony enda jaoks ning mina kui vaataja andsin talle samuti lõpuks andeks.
See on suurepärane film, kõrgemast klassist nii näitlejatööde kui kaadrite poolest. Nii paljud kaunid, kuid samas traagilised hetked. Robbie rannal, kus ootavad pääsemist end kaotanud mehed, taustaks räämas majad, päikeseloojang ning vaateratas, mis hoolimata kõigest pole seiskunud. Justkui sümboliseerides seda, kuidas elu läheb ikka ja alati edasi ning ka kõige raskematel aegadel on maailmas midagi ilusat. Või see, kuidas möödudes lärmavaid ja purjus sõdureid täis baarist ilmub nähtavale ruum, kus jookseb mustvalge armastuslugu. Kuid selle oaasi leidmiseks on vaja baarist läbi minna, mitte sinna jääda, ning sugugi kõik pole piisavalt tugevad.
Lepituse lõpp oli minu jaoks üllatav, mitte selles mõttes, et see polnud hollywoodilikult magus, vaid asja lahendus oli minu jaoks ootamatu. See, kuidas Briony, keda siis näeme haige ja hallipäisena, end enne surma mingis mõttes minevikust vabaks kirjutab, olles viimaks aus ning andes tagasi selle, mille ta kord röövinud oli - õnne.

Hurts

2011-03-29T09:19:00.001+03:00

Käes on tagumine aeg siia ühelt enda lemmikult midagi lisada. Ei teagi, miks ma seda varem teinud pole.

Avatar

2011-03-26T21:36:00.000+02:00

Kurikuulsad sinised mehikesed, mõne meelest maagilised, teise arust koomilised. Pean tunnistama, et kuulusin pikka aega viimaste sekka. Mäletan, et kui Avatar 2009. aastal tuli, siis ei olnud kohta, kus temast räägitud poleks. Isegi Sirbis kirjutati. Tõeline fenomen, eelkõige seetõttu, et just Avatar tõi 3D-kino massidesse. Aga kiitsid ka need, kel ei õnnestunud sinise rahva võlumaailma kolmemõõtmeliselt näha. Püüdsin siis minagi Avatari nautida, kahemõõtmeliselt. Ei õnnestunud, kohe üldse mitte. 20 lõputuna tunduva minuti järel vajutasin filmi kinni ja olin segaduses. Mulle tundus see paljukiidetud linateos ikka täieliku jamana. Sinine versioon Poccahontasest?
Nüüd aga näen asju teisiti, sest meie koju maandus loosi tahtel hiljuti 3D-televiisor ning saabus võimalus Avatari 3Ds vaadata. Kasutasin seda ilma pikemalt mõtlemata, sest olin kindel, et midagi peab seal peidus olema. Ja oligi. 3D prillid on need, mis Avatarile elu annavad, ning kuigi sinised mehikesed olid ja jäid minu jaoks mõnevõrra koomiliseks, harjusin lõpuks nendegagi. Sain ühe tõeliselt võimsa filmikogemuse osaliseks, kuigi meie kodune ekraan pole hiigelsuur ning ka heli ei saa kinoga võrrelda. Kõik need vead muutuvad aga tähtsusetuks, kui pilt ise on nii suurepärane. Avatar on algusest lõpuni 3D-ks loodud ning seda on näha, sest Alice Imedemaal, mida samuti 3D-kinos vaatamas käisin, ei saa James Cameroni loomingule ligilähedalegi. Sisult Avatar midagi uut ei paku, sest eks see ole ammu teada, et kui inimesed tõesti avastaksid mingi Paradiisile sarnaneva imemaailma, mis asuks priske rahapaja otsas, siis laseksid nad selle pikema jututa õhku (või kuidas iganes paja ruttu kätte saaks). Mõned vastuhääled kindlasti oleks, aga rahaahned võimurid summutaksid need suurema pingutuseta. Aga sisu polegi Avatari võti, loeb see, mida ekraanil näeme. Vähemalt olen nüüd valgustatud ja saan aru, millest kõik tulihingelised Avatari austajad räägivad.

Edward Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?"

2011-03-24T22:35:00.001+02:00

NO99 kodulehelt leiab ühe intervjuukatkendi, kus Albee räägib, kuidas ta oma näidendile pealkirja sai:
"Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../"

Käisin NO99 lavastust "Kes kardab Virginia Woolfi?" tegelikult juba veebruari lõpus vaatamas, kuid otsustasin, et enne ma sellest ei kirjuta, kui ka filmi nähtud saan. Eile lahkus meie seast legendaarne Elizabeth Taylor ja mulle tundus, et pole paremat aega tema ja Richard Burtoni (mees, kellega Dame Elizabeth lausa kahel korral abiellus) 1966. aasta samanimelise linateose vaatamiseks. Filmiga lõpetasin just mõned minutid tagasi ja kuidagi rusuv tunne on sees.

Rollid olid suurepärased, nii teatris kui filmis. Lavalaudadel olid osatäitjateks Marika Vaarik (Martha) ning Hendrik Toompere (George), kõrvalosades Sergo Vares (Nick) ning Mirtel Pohla (Honey). Ekraanil kuulusid vastavad rollid Elizabeth Taylorile, Richard Burtonile, George Senegalile ja Sandy Dennisele. Teatris olles ei suutnud ma ära imestada, kui võimsaid näitlejaid meil siin Eestis lavadele jätkub. Ja need tekstimahud, mida selles loos tuleb esitada - eriti tähelepanuväärne oli Hendrik Toompere (kes NO99-sse nagu valatult sobis).

Kui teatrist tagasi jõudsin, uuriti minult kohe, kas kogu see asi liiga masendav ei olnud. Vastasin, et ei olnud, sest esialgu sai päris palju naerda. Ja tõesti, esimesest vaatusest möödus päris suur osa nii, et publik iga natukese aja tagant naerda rõkkas. Ehk oli asi selles, et kuidagi pidi reageerima ja naer oli kõige lihtsam viis. Ma ei tea. Kui järele mõelda, siis polnud nende stseenide juures midagi lõbusat, pigem oli tegu traagiliste momentidega, mida esitati nii, et võis kas naerda või nutta. Ootuspäraselt valisid inimesed naeru.

Filmiga oli teistmoodi, kohe algusest peale oli see minu jaoks raske ja ängistav. Nii lõpuni välja. Ma ei leidnud enda jaoks seda hetke, kus oleksin tahtnud naerda, kas või lihtsalt nutmise asemel. Nutma ei puhkenud ma samuti (kaugeltki mitte), kuid ühel hetkel pidin tegema väikese pausi ja ennast natuke koguma. Läksin kööki ja koorisin endale kaks porgandit, sest millegipärast annab nende söömine mulle alati positiivset energiat. Siis sain ka allesjäänud tunnikese vaadatud.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" on üks paras pähkel, mis on täidetud armastuse, viha, alanduse, enesepettuse ning mängudega. Ja need mängud pole lastele. Mis on päris ja mis illusioon? Kas tahamegi seda teada ja tunnistada?

Soovitan.

In Love with Edith Piaf

2011-03-22T20:32:00.000+02:00

Tema hääl oli mind juba ammu kusagil mälusoppides kummitanud, aga no kuidagi ei suutnud meenutada ei nime ega lugu. Aga siis käisime Vanemuises "Puhastust" vaatamas ja laval kõlas legendaarne "Padam, Padam" (mis on jätkuvalt tema lauludest minu lemmik). Seekord ma enam ei unustanud ning olen nüüd Piafist täiesti võlutud.
Ja praegu on mul tema muusikaga see mõnus liblikad-kõhus-aeg, kus iga lugu tundub veatu ja suurepärane, kui neis ka on vigu või puudujääke, siis mina neid küll ei märka. Oi, see aeg on nii ilus. Kusjuures ma ei saa prantsuse keelest tuhkagi aru, aga see ei sega mind absoluutselt (soovi korral on alati võimalik laulu tõlkega tutvuda). Ehk on isegi parem, sest sõnad ei ahista, kuid tunne on sellegipoolest olemas.

Elame, jagame, kordame

2011-03-21T18:19:00.001+02:00

Selle kortermaja ees, kus ma üles kasvasin, oli omal ajal üks suur väsinud olemisega kiviplokk (millel me tavatsesime üsna ohtlikku kivikuningat mängida). Mäletan neid tagasi vaadates lõputuna paistvaid suveõhtuid, mil kivil niisama istuti (kuigi ema mulle koguaeg meenutas, et külmal kivil ei tohi istuda) ja juttu aeti, olen seal üksigi aega parajaks teinud, kas kedagi oodates või lihtsalt mõttesse vajununa oma koduaknaid silmitsedes. Ööpimeduses meeldis mulle otsida aknaid, mis ühes rütmis vilkusid, sest nii sain teada, kus vaadati televiisorist samu saateid. Kõik need inimesed, kelle eluteed tegelikkuses väga erinevaid radu jooksid, jagasid nii enesele teadmata üht hetke oma elust mõne teise perekonna, vana koristajatädi või üksiku naabrimehega. Ja nii see tegelikult ongi - meie teed, olgu nad paralleelsed, ristuvad või põimuvad, käivad ikka omasoodu - pidepunktid jäävad tavaliselt märkamatuks. Ehk ei olekski vaja seda rõhutada, et meie lugu pole ainukordne, sest miljardite hingelistega maailmas jõuavad enamasti kõik lood korduda. Positiivsed märksõnad on aga sellegipoolest „eriline“, „omapärane“, „haruldane“, mitte „tavapärane“, „igapäevane“ ja „korduv“ (olenevalt kontekstist võivad pluss- ja miinusmärgid muidugi ka kohti vahetada). Samas ei ole ihaldatud uus ja teistsugune alati parem. Kui järele mõelda, siis on kordades turvalisem elada oma aeg ära nii, nagu seda on teinud kümned või lausa tuhanded teised (kuigi ka „turvalise“ ja „hea“ vahele ei saa alati võrdusmärki asetada). Miks muidu loeksid paljud inimesed kõiksugu eneseabiraamatuid? Eks ikka lootuses avastada äraproovitud ja toimivaid eduka elu saladusi, õpetussõnu neilt, kes on ise rasketest olukordadest pea püsti välja tulnud jne. Terve see žanr põhineb kordussaadetel. Mind on see kõige kordumise mõte kummitama jäänud.

Tegelikult ma tõesti tahaksin uskuda, et iga hetk on eriline. Vähemalt me endi silmis, isegi kui ta on ülejäänud maailma jaoks tühine osa igavesti jooksvast seebiseriaalist (a la Vaprad ja ilusad). Kordumistest rääkides võiks kasutada ka üht suurepärast Mark Twaini tsitaati, mida hiljuti seoses Liibüas toimuvaga mitmel pool kasutatud on - History does not repeat itself, but it does rhyme.

Parem ongi, et ma ei tea, kui paljud seda teed enne mind käinud on.

Ühe laupäeva lugu

2011-03-19T11:23:00.000+02:00

I'm living in an age
That calls darkness light
Though my language is dead
Still the shapes fill my head

Minu meelest on see sõnaliselt üsna geniaalne lugu. Ja muidu ka.

Miks võiks täna õnnelik olla?

2011-03-14T20:56:00.004+02:00

See viimane postitus oli tegelikult suunatud ühele sõbrale, kes uuris hiljuti, kuhu on minu blogist kadunud leheküljele nime andnud rohelisem rohi. Ma olevat kuidagi süngeks ja kriitiliseks muutunud. Ei ole tegelikult nii, kuigi eks vanemaks ja targemaks saanuna näen paari asja tõesti teistmoodi kui varem. Ideaalid, millesse usun, on aga jätkuvalt samad.
Viimastel päevadel ei ole absoluutselt olnud tahtmist kritiseerida - ei ilma, inimesi ega Eesti elu, isegi poliitikuid mitte, sest vaadake, mis toimub Jaapanis. Olgu me hädad siin, mllised tahes, ikka võiksime õnnelikud olla. Nii ka mina. Mul on kodu, partner, perekond, sõbrad, ma ei ole oma tegemistes üksi, pole kaotanud lähedasi inimesi, elan linnas, mida armastan, ning hakkan peagi lõpetama eriala, kuhu tahtsin pääseda juba põhikoolis. Ja minu maja, elu ning riik ei varise lähipäevil kokku. See kindlustunne on tegelikult päris palju väärt, ehk peaksime seda tõsiasja enesele sagedamini teadvustama.
Emakeelepäeva puhul ei tohiks unustada ka meie kaunist keelt, mis on vaatamata eestlaste väikesele rahvaarvule tänaseni alles.

Olgem tänulikud!

Ja neile, kellel ikka veel paha tuju on, panen siia ühe naerusuise loo.

See sõnum on kõigile teile, kes te...

2011-03-13T23:57:00.000+02:00

leiate, et ka 21. sajandil on parim kingitus raamat
tunnete vajadust iga bussisõidu jooksul läbi kuulata viis kindlat lugu, kindlas järjekorras, sest nii teate, et ei kaota end linnade vahele ära
olete aru saanud, et võimsaim relv on naeratus
usute siiralt, et tehnoloogia tohutu areng pole maailma paremaks muutunud - ta on andnud, kuid mitte tasuta
mõtlete tihti, et teist ei piisa, kuid rühite ikkagi edasi
armastate ajalugu, sest teie hing elab minevikus
peate lõputut võitlust "normaalse" inimese staatuse nimel vabatahtlikuks enese alavääristamiseks
ei tahagi alati kuuluda, sest vahel on väline pilk oluliselt selgem, üksik mõte iseseisvam
teate, kui palju on väärt inimesed, kellel on oma põhimõtted ning julgus nende eest seista
unustate alatasa end unistama, kuigi kusagil teie mõttesoppides kumisevad sõnad: "Unistamine on enesepettus!"
ei ole leinud tervet külatäit sõpru, kuid oskate hinnata neid üksikuid asendamatuid inimesi, kes on teie jaoks alati olemas, nüüd ja aastate pärast
võite näida küünilisena, kuid südames olete idealist

Te ei ole üksi! :)

Pöördumatult soe

2011-03-09T22:52:00.000+02:00

Arusaamine, et õnneks on tegelikult vähe vaja, on nii vabastav. Vahel on tarvis ainult iseendasse vaadata - sellest piisabki. Me ise paisutame õnne millekski suureks ja kättesaamatuks. Asi on mõtlemises kinni.

Olen õnnelik, et sain täna enda jaoks uue jooksuhooaja avatud (ilma pikali kukkumata).
..et ma astusin täna oma bakalaureusetöö juures suure sammu edasi...
ja olen suutnud terve päeva paastuda kõigest, mida päriselt oluliseks ei pea (teate, see on tohutult värskendav)
ning kuigi homne mind teatud põhjustel natuke hirmutab, keskendun sellele, et tihtipeale panevad just need ärevusttekitavad päevad aluse millelegi uuele ja huvitavale.

Tahes-tahtamata tuleb Alliksaare "Aeg" meelde.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

On the Bright Side

2011-03-02T09:53:00.001+02:00

M. vaatas eile kaastundlikult, kuidas kannatasin heade mõtete üledoosi käes - ehk siis mind oli tabanud kass - ning arvas, et see laul võiks aidata. Aitas küll.
Kel paha tuju, võiks kuulata.

Kuhu päike jäänud on?

Kuku: mina jään ellu (2011)

2011-03-01T09:33:00.001+02:00

Kukumägi on üks Eesti filmi suurkujudest, täpselt nagu tema elu käsitleva dokumentaali reklaamtekstid väidavad, kuigi viinakurat on seda andekat näitlejat kindlasti piiranud ja tagasi hoidnud. Filmitööstuses on usaldus üks väga oluline asi (nagu igas teises eluvaldkonnas) ning alkohoolikust Kuku on oma usaldusväärsuse juba ammu-ammu maha mänginud. Aga tuleb loota uutele algustele, sest kuidas muidu leiaksime jõudu edasi minna.
Andres Maimiku juhtimisel on valmis tehtud tõesti valus portreefilm, mis, nagu ma kuulnud olen, pidi algselt rääkima hoopis Kuku ratastooli aheldatud sõbrast Heinost (nende kahe vahelised stseenid olid minu jaoks ühed liigutavamate seast), kes kahjuks tulekahjus surma sai. Igatahes kujunes loo põhitegelaseks Kuku ise, kuigi tegelik kangelanna seisab mehe kõrval - see on tema elukaaslane Marit. Võimatu on ettegi kujutada, kui palju ta on pidanud kannatama, kuid vaatamata sellele pole naine Kukut jätnud (ehkki on püüdnud). Marit tõdeb filmis, et armastus on nende suhtes olemas, kuid tavaliselt vaid armastusest ei piisa. Kui olla koos inimesega, kes ei hooli tsükliperioodil mitte millestki ja kellestki, tähendab see tegelikult loobumist õigest perekonnast, kus kodu on see turvaline ja õnnelik paik. Jah, probleeme leiab peaaegu igast perest, kuid enamasti need tulevad ja lähevad. Paandunud alkohoolik jääb aga alatiseks alkohoolikuks, ehk vaid surma ähvardusel lõpetab (Kuku on tänaseks vastava ähvarduse oma arstilt saanud ning loodetavasti järgneb sellele tema taastulemine ja igas mõttes paranemine). Filmis näeme Maritit naljatlevalt Kuku eest hoolitsemist kultuurilooliseks vastutuseks nimetavat. Ja nii see tegelikult ongi.
Õõvastav on jälgida Kukut oma elu hävitamas. Ühel hetkel, pärast kahekuulist tsüklit, ei tundud ma teda esimesel pilgul enam äragi. Kainetel päevadel on Kuku indu täis, ta tahab, et teda taas usaldataks, ta unistab suurtest rollidest (nt tuleb mainimisele kuningas Lear) ning paistab, et ta kohe päris siiralt tahab oma naist õnnelikuks teha. Aga need on kained päevad. Siis see innukus jälle kaob ja asendub tahtejõuetuse ning musta auku vajumisega. Jääb mulje, et üks oluline põhjus, miks Kuku ei suuda viinakuradile vastu astuda, peitub selles, et kuigi ta saab oma sõltuvusest aru, on see saanud liiga suureks osaks tema olemusest, ta justkui defineeriks ennast joomise kaudu. Kukumägi, kes joob ja joob, kuid ei sure (uskumatul kombel olid filmis tema maksaanalüüside tulemused tõesti korras). Kindlasti on oma roll ka Kuku emotsionaalsusel, kuid eks loomeinimesed kipuvadki kraadivõrra tundlikumad olema.
Kuku film ei ole kõigile - see on 88 minutit kaasaelamist ühele tohutult andekale inimesele, kes on täiesti põhja vajunud ning teeb haiget nii iseendale kui teistele - kuid väärib vaatamist, sest ta on nö päris (mis on raputav vaheldus Hollywoodi imalamaigulisele toodangule).

Eesti Laul 2011 - minu nägemus

2011-02-27T12:08:00.002+02:00

Nii, järjekordne Eesti laulu otsimine ja leidmine on mööda saanud. Sel aastal ma mingit isiklikku edetabelit ei koostanudki, sest mulle lihtsalt ei jäänud ükski lugu eriliselt silma. Favoriidid olid, vähemalt nii mulle meedias ringi vaadates tundus, Getter Jaani ja Ithaka Maria (kelle kesine V koht oli ootamatu). Kui kedagi eraldi välja tuua, siis Orelipoissi (tubli III koht), kelle finaali jõudmise üle ma tõesti rõõmustasin. Olen lihtsalt suur-suur Jaan Pehki austaja. Ithaka Maria eelis oleks justkui pidanud olema see, et ta laulis eesti keeles, kuid minu jaoks oli tema hoppapareitamine pigem nagu mingi mustlaslugu, mis ei ole kohe üldse my cup of tea. Getteri eelis oli lavaline aktiivsus (tantsunumbrid ja muidu edasi-tagasi jooksmine), kuid tema mängis oma trumbid maha tohuvabohu-riietuse ja imeliku koreograafiaga. Seega finišisirgel nägin mõlema loo puhul üsna võrdseid võimalusi.

Ülejäänud artiste ei oska samuti väga pikalt kommenteerida. Rolfil oli selline ühest-kõrvast-sisse-teisest-välja-lugu, olgugi et väga kiledal häälel esitatud, sama asi Noorkuu puhul, kes mulle üldiselt meeldib, aga sel konkursil väljusid nad omast elemendist. Mimicry (muidu täitsa hea alternatiivse muusika tegija) ütles ühe vaheintervjuu ajal Ott Sepa küsimusele vastates, et triibud on olulisemad kui inimesed, ning nende loo puhul oli see tõsi – muule ju toetuda polnudki kui triipudele (ja Kene häält polnud ikka absoluutselt kuulda, huvitav, kas see oli tahtlik). Jana Kask on vokaalselt väga võimekas, kuid artistina jääb minu jaoks midagi puudu (või üle). Superstaari saates hoidsin talle pöialt, kuid tänaseks on ta nii palju muutunud, et vaid hääle tunnengi ära. Pealegi olen alati arvanud, et kui lauljal tuleb ballaadi ajal kõvasti juurde näidelda, siis on midagi viltu, ja minu meelest Jana pingutas oma olekuga natuke üle. Outloudz oli armas (see bänd võib tulevikus midagi korda saata), kuid selle konkreetse loo puhul jäi originaalsusest puudu ning ühel hetkel hakkas sõnade kordumine mind väsitama. Siiski, Outloudz oli sel aastal suurim üllataja ja seda kõige paremas mõttes. MID oli samalaadselt armas, kuid sõna smile sisaldas nende „Smile“ l i i g a palju (küll aga plusspunktid kontrabassi lavale toomise eest). Victoria laul jättis külmaks, sest sisust jäi puudu ja juba nimi „Baby had you“ oli minu arust päris segane (Ott Sepp laval pärast Victoria esinemist: baby had you or you had baby?).

Saade iseenesest õnnestus, kuigi Lenna ja Pireti väljanägemine oli minu maitse jaoks pisut ülepakutud ja need maskeeritud vaheklipid Otiga naerma ei ajanud. Üldiselt oli Ott tore nagu ikka, aga tandem koos Märdiga toimib paremini. Lava oli ümmargune, tibukesed ilmekad, Kormoranid ägedad, publik paistis soe ning meie 2011. aasta laul leiti üles – Getter Jaani „Rockefeller Street“. Kusjuures, finaalvoorus hoidsin pöialt Outloudzile, kuid eks meie nunnu Getter, kes tõesti säras rõõmust, saab ka hakkama.

Ja veelkord leidis kinnitust tõsiasi, et vaatamata lõputuna näivale kirumisele ei suhtu eestlased Eurovisioonile sõitva laulu valimisse sugugi ükskõikselt - praeguseks hetkeks on uudis Getter Jaani võidust kogunud juba üle tuhande kommentaari. See on selgelt selline armastan-vihkan-suhe, mis on apaatiast ikka väga kaugel.

Invictus (2009)

2011-02-25T16:02:00.001+02:00

Olen viimasel ajal meelelahtust otsides pööranud tähelepanu aastale 2009, sest imelikul kombel magasin mõned päris head selle aastakäigu filmid maha. Õnneks ei keela keegi nende nautimist ka 2011. aastal. Paar päeva enne vabariigi aastapäeva vaatasin Invictust (režissöör Clint Eastwood), kus Morgan Freeman teeb järjekordse suurepärase rolli. Üldiselt on mul nii, et nähes tema nime mõne filmi osatäitjate nimekirjas, julgen vastavat teost kahtlemata soovitada. Invictus ei pakkunud samuti põhjust pettumiseks. Ajastus oli juhuslik, kuid väga sobiv, sest mis aeg oleks parem ühe tõelise riigimehelikkuse filmi vaatamiseks, kui päev enne 24. veebruarit, mil suur osa meie Eesti riigimeestest kokku saab ja presidendil kätt surub. Teisalt on meil igapäevaseks teemaks poliitikute riigimehelikkuse kallal norimine - see oleks justkui kusagile peitu pugenud või ära kadunud? Kõigile neile, kes end sellest jutust puudutatuna tunnevad, annaksin heatahtlikult nõu Invictus ära vaadata, sest see on lugu ühest tõelisest riigimehest - Nelson Mandelast. Mandela (või Madiba nagu teda sageli kutsuti) teenis 1994-1998 esimese Lõuna Aafrika Vabariigi demokraatlikult valitud presidendina, kusjuures ametisse astudes oli ta juba 75aastane. Mandela tee riigi esiotsa polnud kerge - alates 1962. aastast veetis ta 27 aastat vangis, sest oli aktiivselt võitlenud apartheidi ehk rassilise eraldatuse poliitika vastu, mis valitses LAVis 1948-1993. Selle kuritegeliku režiimi viimasel aastal sai Mandela ka Nobeli rahupreemia.

Filmis keskendutakse sellele, kuidas värske president suutis rahva ühendada varasemalt vihatud ragbimeeskonna Springboksi selja taha ning uue elu saanud võistkond saavutas 1995. aastal LAVis peetud maailmakarikal imelise võidu Uus-Meremaa üle. Omajagu tähelepanu saab ka Francois Pienaar (Matt Damon) - võistkonna valgenahaline peatreener, kes on pigem Mandela-vastasest perekonnast - ning tema suhe riigi elus uue lehekülje pööranud presidendiga, mis, nagu vaatajale näidatakse, kujunes kiiresti usaldusväärseks ning vastastikku austavaks.
Üldiselt ei ole minu puhul tegu poliitika ja spordi segamise suurima fänniga - tahes-tahtamata meenub mõni labane näide (a la Edgar Savisaar, kes tegi koos A. Veerpalu ja J. Maega pilti ning saatis selle pärast jõulukaardina laiali) - kuid Springboksi puhul see õigustas ennast. Kui ühendada kaks vaenulikku poolt ühe eesmärgi taha, siis see on parim integratsioonipoliitika. Kahjuks pole sobivat sihti alati kerge leida, kuid ehk tuleks ka meil Eestis selle nimel rohkem pingutada.
Jah, Invictus on suures plaanis mõnevõrra lihtsakoeline film (nagu USA puhul ikka), kuid seal on palju ilusaid detaile ning ta seisab õige asja eest - demokraatia, tolerantsuse ja tõelise riigimehelikkuse eest.

Morgan & Nelson

Sain ka natuke talve nautida

2011-02-22T23:03:00.000+02:00

Ja nüüd oleksin kevadeks valmis, palun.

Justin Bieber: God sent me here to make music. Freddy: I didn't send anybody.

2011-02-14T21:38:00.000+02:00

Olen jälle tunnikese youtube's veetnud, sest kui ma kord muusikavideosid vaatama satun, siis võin päris kauaks lõksu jääda.
Kurb on tegelikult, sest tahes-tahtmata tundub mulle, et muusikamaastikul on toimunud allakäik (mitte et see oleks ainus valdkond, kus võiks allakäigust rääkida). Nii laulud kui videod olid vanasti paremad, originaalsemad. Tänaste tippude puhul on märksõnaks t s i r k u s ning kahjuks ei nõuta põhiartistilt isegi vokaalset võimekust (küll stuudios tehakse asi korda, lindistatakse ära, antakse välja ülikuum, üliseksikas ja üliskandaalne video ning müüb küll). Ja need üksikud, kellel on lauluhääl olemas, ei leia aega, et sellega midagi tõeliselt ette võtta, sest samal ajal on vaja show-elementidega kaela murda - mida pöörasem esitus, seda parem - nt Grammy muusikaauhindade jagamisele kookonis saabumine ei jäta kindlasti meediat külmaks.

Olid ajad...

Ajatu ja ilus

2011-02-12T18:36:00.000+02:00

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

2011-02-10T15:32:00.000+02:00

Eestis räägitakse viimasel ajal palju haridusest, kõigest, mida tuleks muuta ja parandada. Eks see ole loomulik, valimised seisavad ju ukse ees. Tegelikult on haridussüsteem üks teema, millest räägiti juba varem ja kindlasti ei unustata seda ka pärast valimisi, sest tegu on valdkonnaga, mis on vajalikuks baasiks meie kultuuri säilimisele (ja see on ühe hiljutise EPLi uurimuse põhjal Eestile tähtsam eesmärk kui rikkus ja isegi õnn).
Olen püüdnud oma põhi- ja keskkooliaega meenutada. Mäletan, et õpetajad hindasid vaikust (oli ka erandeid), see oli justkui õppimise sümbol. Kui klassis valitses vaikus, siis oli õpetaja rahul, uskudes ehk, et vaikus tähendab mõttetööd. See ei pruugi alati nii olla. Jah, meie eeposki ütleb, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, kuid mina sellesse sajaprotsendiliselt ei usu, vähemalt õppimise osas mitte. Saan aru, et vaikuses möödunud 45 minutit on parem lärmakast ja süsteemitust koolitunnist, kuid see ei ole parim lahendus. Tunnen, et kaotasin seetõttu kõvasti, et meid ei julgustatud omal ajal sõna võtma ja esinema, argumente otsima. Vaikimine pärsib loomingulisust ning õpetaja kui autoriteedi arvamuse lõputu pealesurumine iseseisvat mõtlemist. Loomulikult tuleb õpetajal oma klassi suunata, kuid mitte nii, et noored peavad tema ütlustesse kui postulaatidesse suhtuma. Ikka tuleks arutada, sellekohast aktiivsust soositakse aga harva, vähemalt mina tundsin sellest puudust Gümnaasiumis võis juba rohkem suud lahti teha, seda isegi õhutati, kuid selleks ajaks olin juba üks neist, kelle võime küsimusi esitada oli hääbunud ning iga avalik sõnavõtt tegi mind väga ärevaks (kusjuures algkoolis polnud mul esinemisega absoluutselt probleeme - osalesin nii ilmekalt lugemise võistlustel, laulukooris kui näidendites). Usun, et teistelgi võib nii olla - see alge, mis lapseeas on täiesti olemas, surutakse nii alla, et tema taasleidmine on väga raske või lausa võimatu (kardan, et mina olen oma enesekindlusest alatiseks ilma).
Loomulikult pole see mingi uudis. Eesti üliõpilaste vaikivad auditooriumid on lausa kurikuulsad, kuid minu meelest pole tegu paratamatusega, vastav suunitlus saab alguse kusagil põhikoolis. Võimalik, et asjasse puutub seegi, et põhikooliaeg on raske, nii mässumeelsetele noortele kui nende korraarmastajatest pedagoogidele, kelledest suur osa ei suuda olukorraga muud moodi hakkama saada, kui et kehestatakse range õpetaja-keskne distsipliin. Klassi ülesandeks jääb vaikides kuulata, üles kirjutada ja pähe õppida.
Samas ei saa välistada (kuid ma kahtlen selles sügavalt), et asjad on vahepeal muutunud, minu kooliajast on juba mõned aastad möödas.
Ja ausalt, ma ei arvagi, et kõik koolid ja õpetajad on ühe vitsaga löödud, selline oli minu kogemus.

A single man (2009)

2011-02-09T17:27:00.002+02:00

Olen taas Colin Firthi lainel. Tegelikult ei oska ma kuidagi seletada asjaolu, et Tom Fordi (moekunstnik, kes Gucci pankroti veerelt tippu viis) debüütfilm mul omal ajal kahe silma vahele jäi. Ilma hea sõbra soovituseta olekski ta minu jaoks ehk kaotsi läinud, kuid õnneks parandasin eile oma vea.
Pealkirigi reedab, et A single man on film üksindusest. George Falconer (Colin Firth) on Londonist pärit, kuid juba pikemat aega USA inglite linnas Los Angeleses elanud keskealine ülikooli professor, kes tunneb, et edasi minna pole mõtet. George on kaotanud oma armastatu Jimi (Matthew Goode), kes hukkus traagilises autoõnnetuses kaheksa kuud tagasi ning teda ümbritseb hirmuga täidetud ühiskond - käes on 1962. aasta Kuuba kriis. Homoseksuaalne professor näeb hirmu aga mujalgi, mitte vaid kommunistide ja pommide ees. Hirm vähemuste ja teistsuguse ees. Tema ise on üks nähtamatutest, neist, keda justkui polekski olemas. Isegi George'i kunagine kallim Charley (Julianne Moore), üks tema lähimaid sõpru, ei paista mõistvat kahe mehe vahelist armastust, uskudes, et Jim oli aseaine millelegi tõelisele (nt perekonna loomisele Charley endaga).
Filmis näeme me päeva, mille George on valinud oma viimaseks. Saame elada kaasa tema pedantsusele ettevalmistuste juures ning tajuda seda karjuvat tühjust, mis teda täidab. Kuulide ostmise ja hüvastijättude kirjutamise kõrval meenutab George Jimi, hajutades kõik kahtlused nendevaheliste tunnete tõelisuse osas. Vaatamata püüdlustele apaatseks jääda ning päevaga ühele poole saada suudab üks George'i õpilastest, kes on professorisse sügavalt kiindunud, talle naha vahele pugeda ning mehe taas naeratama panna. Päeva lõppu ma siinkohal reetma ei hakka.
A single man on esteetline film, sest kuigi temas on ka muud, domineerib väline pool sisulise üle. Meile näidatakse päeva, mida tuleks süüa silmadega ja uskuge mind, iga stseen maitseb hästi.
Suurepärased kostüümid, ebatraditsioonilised nurgad, kaunis helikeel ning värvidemäng (värvid peegeldavad emotsioone). Detailidele pööratakse suurt tähelepanu ning vähemalt mina ei raatsinud ühestki kaadrist loobuda (ma jalutan filme vaadates tihtipeale kusagil ringi ja jään millestki ilma, seekord püsisin paigal).
Pisiasjad olidki need, mis ühe üksiku mehe päeva minu jaoks eriliseks tegid.
Nähtamatu mees, kes elab klaasist majas (tõesti).
Need ranged paksuraamilised prillid.
Täiuslikkuseni viksitud kingad.
Tantsustseen Charley'ga.
Punased huuled.
George endale kuuli pähe laskmiseks sobivat positsiooni otsimas - patju kohendamas, püstolit nii- ja naapidi keeramas, isegi magamiskotti ronimas.
Nähtamatud mehed öises ookeanis.
See, kuidas George kuud vaatab ja tõdeb, et tema elus on nii vähe hetki, mil ta suudab lihtsalt tunda, mitte mõelda - ja just need hetked on kõige kallimad (nii ongi).

Everything is exactly the way it's meant to be.

Meeleolu

2011-02-09T01:03:00.000+02:00

King's speech

2011-02-06T19:42:00.000+02:00

Albert, kuningana George VI, sai troonile üsna ootamatult, sest ega kuningad just igapäevaselt oma tiitlist loobu - 1936. aastal tegi nii aga värske troonijapärija Edward VII, kes oli kindlalt otsustanud abielluda Wallis Simpsoniga (omal ajal väga skandaalse naisega, kelle arvel oli juba kaks ebaõnnestunud abielu).
King's speech on järjekordne film, mida ma ei saanud vaadata nö puhta lehena, olles kuulnud kiitust nii vasakult kui paremalt. Pettuma ma ei pidanud - Colin Firth teeb kokutava kuninagana suurepärase rolli. Kuninganna Elizabethi osas on Helena Bonham Carter, kelle nägemine heasüdamliku ja väärika abikaasana mõjus värskendavalt, sest varasemalt on ta mulle silma jäänud pigem hullumeelsusele kalduvate kurikaelte rollis (nt verejanuline Bellatrix Harry Potteri saagast või Fleet Streeti deemonliku habemeajaja Sweeney Toddi partner in crime Mrs. Lovett).
Põhimõtteliselt räägib lugu sellest, kuidas üks ebakindel sinivereline, kes tunnetab samas selgelt vastutust oma rahva ja riigi ees, peab istuma kuningatroonile väga keerulisel ajal, mil II maailma sõda seisab ukse ees. Bertie (nii kutsus Albertit tema perekond) isegi ei mäleta aega, mil ta poleks kokutanud, seega ei ole üllatav, et tema suurimaks hirmuks on avalik esinemine. Mehe kõne Wembley staadionil 1925. aastal on täielik katastroof - pettumus nii tulevasele kuningale endale kui kuulajatele. Riigi eesotsas seistes tuleb aga tahes-tahtmata inimestega suhelda, eriti rasketel aegadel.
Muutused algavad siis, kui Bertie't hakkab ravima aussie Lionel Logue, keda kehastab Geoffrey Rush (veel üks suurepärane näitlejatöö). Lionel on lihtkodanik, kes küll austab oma kõrge päritoluga patsienti, kuid suudab samas ennast kehtestada. Kaht peakangelast - Bertie't ja Lioneli - oli tõeline rõõm ekraanil jälgida.
Mulle oli King's speech oluline ka seetõttu, et hirm avaliku esinemise ees ei ole mulle võõras ning ma tõesti mõistan neid emotsioone, millega värskel valitsejal tähelepanu keskpunkti astudes võidelda tuleb. Mul võiks olla oma isiklik Lionel.
Aga lõpuks tundsin siiki, et midagi jäi puudu (aga ainult hästi natukene). Ma isegi ei oska seda miskit konkreetselt esile tuua, sest mõeldes erinevatele detailidele, paistavad nad kõik kõrgeklassilised. Ehk jäi minu jaoks kulminatsioon kuidagi nõrgaks, ma ei teagi. Võimalik, et põhjuseks olid minu lakke tõstetud ootused.
Igatahes väärib kuninga kõne kuulamist.

Colin Firth kui kuningas George VI