14. mai 2014

Kurb päev

Tavaline lõunapaus. Rääkisime Aasia köögi eripäradest ja muust. Siis helises ühe mu kursusekaaslase telefon ja hetk hiljem puhkes ta nutma. Uudised olid ilmselgelt halvad.

Pruudi onupoeg oli kaks aastat tagasi abiellunud ning varsti pärast seda sündis perre laps. Täna oli see noor ema oma koduuksel aga kokku kukkunud ning mingi ootamatu terviserikke tõttu elu kaotanud. Just nii äkki, ilma mingi hoiatuse või silmnähtava põhjuseta. Ja ta polnud veel kolmkümmendki.

Olime kõik šokis. Pruut on algusest peale meie kursuse päikesekiir olnud, oma juulikuistest pulmadest unistanud ja terve seltskonna tuju raskematelgi päevadel üleval hoidnud.
Mul on nii kahju, et Rauno täna kodus pole, sest just praegu tahaks teki alla pugeda, enda teise poole kaissu võtta ja lihtsalt olla.

Päeva muudab veelgi masendavamaks see, et siin on eilsest saati enam-vähem vahetpidamata sadanud. Mikkeli oli seetõttu isegi hommikustes uudistes – kogu maikuu vihmanorm tuli ühe päevaga maha.

Meenus ka üks aastaid tagasi Mannile kirjutatud luuletus.

Sa ei ole üksi

Sind kujutan ette
üksi istumas
seltsiks varjud
lahkunud inimeste
ähmaste hetkede
ja ütlemata sõnade
mõtteiks saanud vaimud

jagatud valu on alati
nii palju valusam
kuid kaalub vähem

puuduvad õiged vastused
valesidki pole – vaikus

ehkki elu meid 
maha on kandnud
üles tõuseme

ma olen siin
teispool sinu suletud ust
sa ei ole üksi

(2011)

No Comments Yet, Leave Yours!