Alguses tundub see kindlasti võõras ja pealtnäha ehk ka sisutühi, kuid ühel hetkel saab paika nimekiri huvitavatest inimestest, keda jälgida, ning enam ei paistagi kogu see säutsumine nii mõttetu. Vähemalt minu kogemus oli selline. Eelkõige jälgin Twitteris ajakirjanikke, erisuguseid autoreid, nn arvamusliidreid jne. Samas poliitikuid ma üldjuhul ei jälgi, sest nii nagu intervjuudes, ütlevad nad ka säutsudes harva midagi üllatavat või teravat.
Igatahes ühel ilusal päeval avastasin @NeinQuarterly (vist tänu meie presidendile, kuigi päris täpselt ma seda algust ei mäleta), mille autoriks on Eric Jarosinski, ja aimasin koheselt, et olen leidnud uue lemmiku. Juba 2012. aastal säutsumisega alustanud Jarosinski käsitleb teemasid, mis mulle korda lähevad ja teeb seda nii, et ma kas naeran, vajun mõttesse või hoopis mõlemat korraga. Seda stiili, mida Jarosinski viljeleb, võikski nimetada mõtlemapanevaks humooriks või humoorikaks melanhoolsuseks.
Esmapilgul tundub öeldu kerge ja naljakas, kuid nii mõnegi mõtte puhul kehtib reegel, et mida pikema pausi sa selle seedimiseks võtad, seda tõsisemaks asi muutub. @NeinQuarterly on parim näide sellest, kuidas justkui inimkonna intellektuaalse allakäigu sümboliks kujunenud Twitteris öeldu võib olla üheaegselt nii meelelahutuslik kui ka omamoodi geniaalne. See on piirideülene nihilism, mida ei pea alati üleliia tõsiselt võtma.
Täna on New Yorkis elaval Jarosinskil, kes "ehib" ennast hashtagiga #failedintellectual, Twitteris rohkem kui 125 000 jälgijat. Ja mulle väga meeldib tema mõte selle kohta, et tõeliselt hea säutsu oskab ikkagi kirjutada inimene, kes saaks hakkama ka esseega. Kui keegi ei kahtle selles, et haiku on luule, siis miks ei võiks ka 140-tähemärgiline mõte midagi väärt olla?
Muide, Jarosinski on tõenäoliselt paljudele eestlastele ka nägupidi tuttav, sest 2014. aastal osales ta presidendi kutsel taasiseseisvumispäeva vastuvõtul. Lisaks sellele, et mehed Twitteris mõtteid vahetavad, ühendab neid ka seotus Pennsylvania ülikooliga.
 |
| Foto: Rene Riisalu. Pildi allikas: Nyt.fi |
Kuuldes, et Jarosinski on @NeinQuarterly põhjal ka raamatu välja andnud, pidin selle otse loomulikult endalegi hankima. "Nein. A Manifesto" on mugav ja kompaktne sissevaade Twitteri-filosoofiasse, mille võtab kokku üks võlusõna – nein. Jarosinski on tunnistanud, et tema alter ego peamiseks eeskujuks on T. W. Adorno (1903–1969), ent kuna minu kokkupuude filosoofiaga on minimaalne, ei oska ma kommenteerida, kas ja kui palju see tema kirjutistest läbi paistab.
@NeinQuarterly esindab Twitteris segu kriitilisest misantroobist ning mõnevõrra ülbest intellektuaalist. Seda kõike serveeritakse iroonilise huumori kastmes, kuhu on lisatud ka tilgake sentimentaalsust ning näputäis lootust.
@NeinQuarterly esindab Twitteris segu kriitilisest misantroobist ning mõnevõrra ülbest intellektuaalist. Seda kõike serveeritakse iroonilise huumori kastmes, kuhu on lisatud ka tilgake sentimentaalsust ning näputäis lootust.
"Nein." on raamat, mis saab küll kiiresti läbi, kuid ka teisel ja kolmandal lugemisel ennast uutest külgedest avab. Selles on vähe teksti, kuid rohkelt mõtteid – vaga vesi, sügav põhi.
Mõned stiilinäited:
#KeepItSimple (lk 3)
Only two problems with the world today.
1. The world.
And 2. Today.
Three, if you count tomorrow.
#TruthOrDare (lk 20)
Art: The lie that tells the truth
Art History: The truth about the lie.
Aesthetics: The truth of the lie.
Philosophy: The truth.
#HowToReadABook (lk 79)
Read what's written.
Ask how.
Read what's not written.
Wonder why.
Raamatu lõpus ootab lugejat seletav sõnastik, mis annab @NeinQuarterly nihilistlikust mõttemaailmast päris hea ülevaate.
Anxiety: Fear of the unknown.
(Depression: Fear of the known.) (lk 117)
Humanism: The sober realization that we're all we got. (lk 122)
Ideology: The mistaken belief that your beliefs are neither beliefs or mistaken. (lk 122)
Theology: A field devoted to writing the unreadable about knowing the unknowable. (lk 128)
PS. Kel huvi, võib ka seda New Yorkeris ilmunud arvustust lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar