Minu "metsik" pool: "Wild" (2014)

Jean-Marc Vallée "Wild" käis minu elust läbi täpselt õigel hetkel. Tahtsin seda algusest peale näha, kuid mingil põhjusel jäin enam kui aastakese hiljaks. Õnneks.

Esiteks huvitas mind Reese Witherspoon, keda omal ajal üsna mõttetuks näitlejaks ("Arukas blondiin") pidasin. Pärast Johnny Cashi elul põhinevat "Walk the Line'i" sain aga aru, et selles naises on sisu rohkem kui küll. 2005. aastal välja tulnud "Walk the Line" on siiani üks minu lemmikfilme, mis toob ekraanile, eelkõige tänu Joaquin Phoenixi ja Reese Witherspooni vahelisele keemiale, ühe eheda muusikaga põimitud armastusloo. Seejärel kadus Reese Witherspoon justkui ära. "Wildi" on nimetatud tema comeback'iks ning seda täiesti õigustatult.

Ütlesin, et nägin seda filmi sobival ajal, sest mind on juba pikka aega saatnud isu kuhugi minna. Ma ei pea siinkohal silmas lihtsalt reisimist, vaid midagi ekstreemsemat. Tahaksin nii enda keha kui ka vaimu proovile panna. Ja kuna kõndimisest ei saa ma niikuinii üle ega ümber, tundub seesugune rännak eriti ahvatlev. Loomulikult ei plaani ma päris 1800kilomeetrist matka, kuid vähemalt 100 km tahaksin juba sel aastal ette võtta.
Igal juhul saan aru inimestest, kes niisugusele teekonnale, olgu selle pikkuseks siis 100 või 1000 kilomeetrit, asuvad. Ka mina tunnen, et ma p e a n seda tegema. Seda on raske seletada, aga viimasel ajal näen isegi unes, kuidas ma kõnnin ja peatuda ei taha. Mind ei vaeva ei murtud süda ega lein, kuid tunnen, et see kogemus on mulle peaaegu et hädavajalik. Või ehk on tegu ebatavalise leinaga – selle rõhuva arusaamisega, et mul tuleb teatud unistustest ja eesmärkidest, mille nimel ma aastaid kõvasti tööd tegin, lahti lasta.
Kusjuures minu peas tiirlesid need mõtted juba ammu enne "Wildi" vaatamist, kuid tänu sellele filmile tekkis ka abikaasal isu kaasa tulla. Tegelikult tahaksingi, et see oleks meie ühine väljakutse, sest sellesse punkti oma eluteel – nii heas kui ka halvas – olen jõudnud eeskätt tänu temale.

Olin lugenud arvustusi, kus öeldi, et ega selles filmis eriti midagi ei juhtu, lihtsalt vaatad kaksi tundi, kuidas üks probleemse minevikuga naine kõnnib ja oma varbaküünest ilma jääb. Teatud mõttes on see ju tõsigi. Cheryl Strayedi kehastav Reese Witherspoon kõnnib maha ligikaudu 1800 kilomeetrit, üksi ja enamjaolt vaikides. Vaatajale küll näidatakse olnut ning põhjuseid, miks ta on selle hulljulge teekonna ette võtnud, kuid seda tagasivaatavalt. Ent kummalisel kombel see toimib. Tõenäoliselt on raamat ("Wild: From Lost to Found on the Pacific Crest Trail") parem, aga ka film pakkus lõpuni välja pinget ja mul ei hakanud hetkekski igav.
Loodusesõbrale pakub "Wild" ka küllaga visuaalset naudingut. Need vaated on tõesti võrratud.

Cheryl Strayed ja Reese Witherspoon

Minu sisemisele feministile pakkus "Wild" samuti rõõmu, sest meeldiv oli vaadata filmi, mis pole algusest lõpuni täidetud hollywoodilike klišeedega. Filmi, mille peaosaline on suurema osa ajast meigita ning kelle ränka teekonda pole üritatud liigselt ilustada. Sellel, mida traditsiooniliselt naiselikkuse all silmas peetakse või kuidas naisi filmides tavaliselt kujutatakse, on "Wildiga" vähe pistmist.

Eriti soojalt soovitan "Wildi" kõigile neile, kes tunnevad, et nad kannavad kaasas ühte ääretult rasket seljakotti. Pole vahet, kas seal on sees kilode viisi südamevalu, kurbust, täitumata unistusi või hoopis midagi muud. Cheryl kutsub vaataja endaga kaasa teekonnale, mille käigus ta oma koti sisu metsade ja mägede vahele laiali pillub ning minevikuvalul minna laseb.