Üks lehekülg

Hiljuti meenus mulle üks lehekülg minu elust. Ma ei mäleta, mis aastal see kõik juhtus või kui vana ma siis olin. Tõenäoliselt käisin viiendas või kuuendas klassis.

Õues oli soe ning seda kollast paneelmaja, kus ma elasin, soojendas hiliskevadine päike. Maikuu on minu sünnipäevakuu, kuid tollal oli see eeskätt märk suvevaheaja lähenemisest. Lugesin hoolega päevi, sest suvi tähendas vabadust, mitte ainult koolist, vaid ka vahetundidest, mil õpetaja klassiukse lukku keeras ning kõik lapsed koridori ootama jättis.

Emm palus mul poest mõned asjad tuua. Poeni oli meie maja juurest vaid paarsada meetrit, sest tollal tegutses veel Meerapalu kauplus. Ma pole kindlasti ainus, kes seda väikest poodi mäletab ja veidral kombel kalliks peab. Kui olin päris pisike, paiknes samas majas kohvik. Seoses selle kohvikuga meenuvad mulle alati suured punased toolid, ehkki päriselt ma neid silme ette manada ei suuda. Võib-olla olid need tegelikkuses hoopis rohelised.
Ma ei mäleta, mida kõike poest ostsin, kuid kindlasti oli mul kotis päts saia. Olin juba peaaegu koju jõudnud, kui nägin seda inimest. Inimest, kes suure osa minu nooruspõlvest põrguks muutis. Inimest, kelle pärast ma ei tahtnud kooli minna ning igaks juhuks teatud teelõike ja koridore vältisin.
Olin jahmunud, sest pidasin oma kodu ümbrust nn turvaliseks tsooniks. See oli oaas, kuhu selle inimese tekitatud hirm ei ulatunud. Ma polnud teda kunagi varem seal näinud. Püüdsin kiiresti ümber pöörata ja teises suunas edasi minna, kuid oli liiga hilja.

Ta nägi mind ja hõikas: "Paks, kuhu lähed?"
Mulle oli õpetatud, et kui keegi mind kiusama tuleb, on parem vait olla ja oma asjadega edasi tegeleda. Püüdsin seda õpetust järgida, vaiksin ja proovisin lihtsalt mööda minna. Kodu oli ju sealsamas, tema selja taga, nii lähedal.
Ta polnud üksi, vaid koos kahe sõbraga. Mõlemad olid mulle nägupidi tuttavad ning üks neist elas mulle suhteliselt lähedal. Küllap just seetõttu sattusid nad tol päeval sinna.
Hoovi peal oli veel inimesi, kellest ükski polnud mulle võõras. Mul oli nii häbi. Häbi, sest nad kõik said teada, milline minu elu tegelikult on. Justkui oleksid nad alles sel hetkel teada saanud, et ma olen ümmargune. Ma ei tahtnud, et nad näevad, kui väga ma kardan. Kartsin kohutavalt, mitte ainult seda inimest, vaid võimalust, et miski pole enam endine. Et minu saladus on kõigile teada ja sellest hoovist saab järjekordne teelõik, millest mul tuleb kaarega mööda kõndida.

Ta haaras minust kinni, rebis poekoti enda kätte ning vaatas selle sisse. Hoidsin nuttu kinni. "Sai?" küsis ta koti sisu uurides mõnitavalt. "Kas paksu tahab veel saia süüa?"
Seejärel viskas ta saia maha ja astus sellele peale. "Võta oma sai, paksu." Ülejäänud poisid naersid kõva häälega. Seisin paigal ja ei öelnud mitte midagi. Andsin endast kõik, et kuidagi nähtamatuks muutuda, aga see ei õnnestunud.
Ta tõukas mind veel korra, heitis poekoti kaugemale muru peale ja nad kõndisid minema. Ootasin, et nad nurga taha kaoks, sest muidu võinuks nad näha, kus majas ma elan. Mitte et nad üksnes minu pärast siia tagasi oleksid tulnud. Ma ei mänginud nende elus mingit rolli, olin vaid tühine meelelahutus ja kindlasti mitte ainus, kes selle "au" osaliseks sai. Ent nemad valitsesid minu päevade ja mõtete üle.

See inimene muutis mind ja minu elu erakordselt palju, aga vaevalt et tema mind isegi mäletab. Kusjuures aastaid hiljem nägin teda ühel üritusel ning ta tuli minuga sõbralikult vestlema. Ta ei saanud aru, kes ma olen.

Tegelikult on see kummaline, kuidas sellised pealtnäha kauged kogemused meid mõjutama jäävad. Pärast Tartusse kolimist kadusid liigsed kilod ja ma leidsin üsna ruttu selle maailma, kuhu ma kuulun, aga sellegipoolest eelistasin pigem teiste varju hoida. Oli ju võimalus, et äkki keegi tuleb ja ütleb, et ma olen kole. Et kõik saavad minu saladuse jälile ja see uus maailm kukub kokku. Eelistasin vaikida, sest mingi osa minust kartis ikka veel, et üks kommentaar minu välimuse pihta võiks ära nullida minu sõnad. Samas nägin kõvasti vaeva, et tõestada, et olen palju rohkemat kui minu keha. Ent ikka ja jälle tuli vastu päevi, kui ma ise selles kindel polnud.

Need küsimused, miks olen ennast nii sageli välimise kaudu määratlenud või miks olen lubanud teistel seda teha, on mind viimasel ajal mind korduvalt külastanud.
Ma pole enam ammu ülekaaluline, kuid Soomes tulid mõned kilod tagasi. Ja mul oli korraks häbi. Justkui oleksin uuesti see tüdruk, kes lasi enda üle puhtalt välimuse põhjal otsustada.

Olen enamat väärt.
Olen enamat väärt.
Olen enamat väärt.

Hakkan seda vist tasapisi uskuma.