Korralik nostalgialaks, aga mitte enamat – "Harry Potter ja neetud laps" (2016)

PS. Allolev tekst sisaldab hulganisti spoilereid!

Olen tüüpiline Potteri-põlvkonna esindaja. Kui mõtlen oma lapse- ja nooruspõlve raamatutele, siis esimesena meenub Harry Potter. Selles pole mingit kahtlust. Kui "Harry Potter ja tarkade kivi" 2000. aastal eesti keeles välja tuli, olin selle peakangelasega enam-vähem sama vana, mistõttu tõmbas see maailm mind kiiresti kaasa. Vaimustus ei kadunud ka hiljem, sest koos minuga kasvasid ja arenesid ka tegelased ning viimaste osade sisu oli juba vägagi sünge ja sugugi mitte lasteraamatulik. Mul oli kombeks järgmist osa oodates eelnevaid muudkui uuesti lugeda. Ma ei mäletagi, kas esimese või teise raamatu lugesin vist lausa kümme (!) korda läbi.

Kirjanduse tunnis me HPst positiivses võtmes ei rääkinud ning see kuulus justkui mingisse musta nimekirja. Kui saime mõne suvelugemise raamatu ise valida, siis HP oli välistatud. Ma ei saa siiamaani aru, miks. Jah, HP on seiklusjutt, täis võlureid, maagiat, luudadega lendamist ja mida kõike veel, aga eelkõige räägib J.K. Rowling sõprusest. Pealegi on see hästi kirjutatud lugu.

Kui saaksin esialgsest HP-seeriast midagi ära kustutada, siis oleks selleks viimase osa epiloog. Pikalt spekuleeriti, et Rowling tapab Harry üldse ära, kartes, et muidu hakatakse järjelugusid vorpima. Lõpuks lahendas ta olukorra täiesti ebavajaliku epiloogi abil. Esiteks on fanfiction on minu meelest positiivne nähtus ja teiseks jõudis HP-seeria oma loomuliku lõpuni. Voldemort kaotas, seitse aastat Sigatüügast tähendas seitset raamatut.
Epiloogis, mis viib lugeja ajas 19 aastat edasi, on Harry ja Ginny ning Ron ja Hermione õnnelikult abielus ning saadavad oma lapsi kooli. Mulle meeldinuks, kui tuleviku kohta poleks ühtegi vihjet antud ning igaüks oleks saanud ise ette kujutada, mis edasi sai. Igatahes lõpeb epiloog järgmiste sõnadega:

Arm ei olnud Harryle üheksateist aastat valu teinud. Kõiki oli hästi.

Kaheksas lugu algab sealt, kus 2007. aastal ilmunud "Harry Potter ja surma vägised" lõppes ja äkitselt selgub, et kõik pole sugugi hästi ning võluritemaailm on jätkuvalt ohus. Kuna Rowling kirjutas epiloogi eesmärgiga vältida HP-seeria jätkumist, on kaheksanda raamatu lisamine juba eos vastuoluline. Rääkimata sellest, et see polegi tegelikult romaan, vaid raamatu kujul välja antud näidend.

"Harry Potter ja neetud laps" on saanud PALJU kriitikat, millest suur osa tuleneb fännide ootusest, et nad saavad lugeda veel ühte romaani. Ühest küljest on see põhjendamatu, sest Rowling ütles kohe välja, et tegu on näidendiga.

To be clear! The SCRIPT of #CursedChild is being published. #NotANovel #NotAPrequel 😉 https://t.co/3OhdOBIqJt

— J.K. Rowling (@jk_rowling) 11. helmikuuta 2016

Samas pidid tegijad aimama, et kui näidend juba raamatu kujul välja anda ning seda võimsa turunduskampaaniga toetada, tõusevad ootused pilvedesse. Et fännid kogunevad öösel raamatupoodidesse ning müügirekordid purunevad, just nagu varem. Nii ka läks.

Ma pole harjunud näidendeid lugema ning paratamatult võrdlesin uut raamatut eelnevate osadega. Romaan ja näidend on aga kaks väga erinevat asja. Tuttavad tegelased tundusid karikatuursed (eriti Ron), kuid ma ei oska öelda, kas näitlejate suus ärkab tekst ellu ning mõjub paremini. Tõenäoliselt, ehkki dialoogi tase jääb madalaks. Ka uued tegelased, kelles oli küll märksa enam sisu, jätsid mind külmaks. Scorpius sümpatiseeris mulle kindlasti rohkem kui Albus.

Kui eelnevates HP osades pühendati igale kooliaastale terve raamat, siis nüüd aeg lendab. Lugu algab sellega, et Albus läheb esimese klassi, leheküljel 22 teise, viis lehekülge hiljem kolmandasse ning 53. leheküljel algab juba neljas aasta. Rowlingu signatuur (millest kirjutab ka "Hääleta õigel pool teed"), et kõik kasvab välja eelnevast, on kadunud. Jah, näidendi põhiosa kirjutas hoopis Jack Thorne, aga kaanel vaatab suurelt vastu just Rowlingu nimi.
Mul oli ikka mitu oota-mida?!-hetke. Eelkõige siis see, et Voldemortil oli laps..Bellatrixiga. Ee, see tähendab, et Voldemortil oli sekselu?!? Et on veel üks ettekuulutus. Ja et j ä l l e tahab keegi Voldemorti tagasi tuua. Et Albuse ja Scorpiuse ääretult tüütu vastutustundetus ja naiivsus vaheldub ebausutavuse piiril kõikuva taibukusega. Et kohusetundliku ja erakordselt targa Hermione kabinetti on nii lihtne sisse murda ja et Dumbledore'i portree ühel hetkel vägagi elusa Dumbledore'i moodi käitub, nutab ja Harryle armastust avaldab. Üldse oli Dumbledore'i roll kuidagi kulunud ja lääge (love blinds us jne).

Samas soojendas "Harry Potter ja neetud laps" tahes-tahtmata südant, sest kogu näidend on üles ehitatud nostalgiale. Sigatüüka ekspress, sõõlamiskübar, lendluupall, vastik Umbridge, Kolmevõluri turniiri tipphetked, Mäuguv Myrtle, vapper Snape, südamlik Dumbledore, keelatud mets, Godric Hollow – palju toredaid mälestusi. Viiteid HP-seeriale on tegelikult liigagi palju. Põhimõtteliselt lugesin näidendit, nautides mitte niivõrd käesolevat lugu, vaid eelmiste osade hõngu. Rowling on öelnud, et rohkem Potteri-lugusid ei tule (mitte mingil kujul). Ma väga loodan, et see on tõsi.

Nõustun Katariina Rebasega, kes kirjutab EPLis järgmist:
Ma ei ole sugugi kindel, et tahan teada, milline on keskealise ja võib-olla kiilaneva Harry argipäev. See on sama, nagu lugeda täiskasvanud Pipi Pikksuka kohta, kes peab Telliskivis mingit hipsterite pudi-padi poodi. See võib ju olla omamoodi huvitav, aga rikub ka kunagist mälestust tollest tegelasest ja maailmast.

Kas kahetsen, et raamatu ostsin? Muidugi mitte. Kuna mul on riiulis ka kõik eelnevad seitse osa, ei saanud ma kollektsiooni nüüd pooleli jätta. Olgugi et "Harry Potter ja neetud laps" on minu silmis justnimelt fanfiction, mitte HP-seeria tõeline järg ning vastupidiselt teistele osadele ma seda uuesti ette ei võtaks.

Üks stiilinäide:

Professor McGonagall:
You are so young. (She looks at Harry, Draco, Ginny and Hermione.) You're all so young. You have no idea how dark the wizarding wars got. You were – reckless – with the world some people – some very dear friends of mine and yours – sacrificed a huge amount to create and sustain.
Albus: Yes, Professor.
Scorpius: Yes, Professor.
(lk 215)