Mulle tegi isegi nalja, et läksin kõndima, panin loo käima ja hops, viidi mind sünnitussaali. Mõtlesin, et küllap pidingi selle raamatu just nüüd rasedana avastama.
A mother has nine months to get used to sharing the space where her heart is; for a father it comes on sudden, like a storm that changes the landscape forever.
Rass, sellega seotud eelarvamused ja õiglus/ebaõiglus – need on teemad, mille ümber Picoult oma loo ehitab.
Sure, it’s so much easier to see the headwinds of racism, the ways that people of color are discriminated against… It’s a little harder to see- and to own up to- the tailwinds of racism, the ways that those of us who aren’t people of color have benefited just because we’re white.
Picoult annab mina-tegelase hääle kolmele väga erineva taustaga tegelasele. Tähtsaim osa kuulub vaesest perekonnast mustanahalisele ämmaemandale Ruth Jeffersonile. Ruth on tänu töökusele üsna heale järjele jõudnud, elab nö valgete linnaosas ning kasvatab poega, kelle jaoks ema on loonud kõik eeldused elus läbi lüüa. Ruthi olemus on liigagi lihvitud – kohati meenutab ta pigem sümbolit kui päris inimest.
There's an elderly woman fussing with the top of the cream pitcher, trying to get it open. Her purse sits on the counter, but as I approach, she picks up the handbag and anchors it to her side, crossing her arm over the strap.
“Oh, that pitcher can be tricky,” I say. “Can I help?”
She thanks me and smiles when I hand her back the cream.
I'm sure she doesn't even realize she moved her purse when I got closer.
But I did.
Valgenahaline riiklik kaitsja Kennedy McQuarrie pole küll rassist, kuid Ruthiga tutvumine avab mitmes mõttes tema silmad. Kennedy on tõenäoliselt see tegelane, kellega autor ise kõige rohkem samastub.
You say you don’t see color…but that’s all you see. You’re so hyperaware of it, and of trying to look like you aren’t prejudiced, you can’t even understand that when you say race doesn’t matter all I hear is you dismissing what I’ve felt, what I’ve lived, what it’s like to be put down because of the color of my skin.
There's an elderly woman fussing with the top of the cream pitcher, trying to get it open. Her purse sits on the counter, but as I approach, she picks up the handbag and anchors it to her side, crossing her arm over the strap.
“Oh, that pitcher can be tricky,” I say. “Can I help?”
She thanks me and smiles when I hand her back the cream.
I'm sure she doesn't even realize she moved her purse when I got closer.
But I did.
Valgenahaline riiklik kaitsja Kennedy McQuarrie pole küll rassist, kuid Ruthiga tutvumine avab mitmes mõttes tema silmad. Kennedy on tõenäoliselt see tegelane, kellega autor ise kõige rohkem samastub.
You say you don’t see color…but that’s all you see. You’re so hyperaware of it, and of trying to look like you aren’t prejudiced, you can’t even understand that when you say race doesn’t matter all I hear is you dismissing what I’ve felt, what I’ve lived, what it’s like to be put down because of the color of my skin.
Ja kolmandaks Turk Bauer, skinhead, kes jälestab igasuguseid vähemusi, kuid eriti sügavalt põlgab ta just mustanahalisi, keda süüdistab oma venna surmas.
Turki osad pakkusid mulle kõige rohkem pinget, sest alati on huvitav sukelduda sellise inimese mõttemaailma, kellega on raske ühist keelt leida. Turk esindab äärmuslikkust, kuid just tema tegelaskuju oli minu silmis kõige paeluvam. Selliseid inimesi, olgu nende kujunemislood millised tahes, on rohkem kui küll.
Saatuse tahtel satub Turki naine sünnitama just selles Connecticuti haiglas, kus töötab ka Ruth. Ma ei hakka siin sisu ette rääkima, aga kõik ei lähe nii, nagu peaks. Turki ja Ruthi kohtumisele järgnevate sündmuste abil tahab autor näidata, kui sügavale USA ühiskonda on rassism õigupoolest juurdunud.
Esialgu meeldis "Small Great Things" mulle VÄGA, sest lugu on kaasakiskuv ning sisaldab hulganisti teravaid tähelepanekuid. Rääkimata sellest, et antud teema pakub mulle ka muidu huvi. Ent kahjuks vajus romaani lõpuosa kuidagi ära. Ehk on asi maitses, aga minu jaoks kiskus lõpplahendus pisut seebiooperiks, mistõttu mul oli raske seda tõsiselt võtta.
Tänaseks on "Small Great Things" saanud bestselleriks ning teose põhjal valmivas filmis mängivad peaosas sellised staarid nagu Viola Davis ja Julia Roberts. See on lugu, mis kahtlemata sobib suurele ekraanile, kusjuures kujutan mõlemat näitlejat oma rollis (Ruth ja Kennedy) väga hästi ette.
Turki osad pakkusid mulle kõige rohkem pinget, sest alati on huvitav sukelduda sellise inimese mõttemaailma, kellega on raske ühist keelt leida. Turk esindab äärmuslikkust, kuid just tema tegelaskuju oli minu silmis kõige paeluvam. Selliseid inimesi, olgu nende kujunemislood millised tahes, on rohkem kui küll.
Saatuse tahtel satub Turki naine sünnitama just selles Connecticuti haiglas, kus töötab ka Ruth. Ma ei hakka siin sisu ette rääkima, aga kõik ei lähe nii, nagu peaks. Turki ja Ruthi kohtumisele järgnevate sündmuste abil tahab autor näidata, kui sügavale USA ühiskonda on rassism õigupoolest juurdunud.
Esialgu meeldis "Small Great Things" mulle VÄGA, sest lugu on kaasakiskuv ning sisaldab hulganisti teravaid tähelepanekuid. Rääkimata sellest, et antud teema pakub mulle ka muidu huvi. Ent kahjuks vajus romaani lõpuosa kuidagi ära. Ehk on asi maitses, aga minu jaoks kiskus lõpplahendus pisut seebiooperiks, mistõttu mul oli raske seda tõsiselt võtta.
Tänaseks on "Small Great Things" saanud bestselleriks ning teose põhjal valmivas filmis mängivad peaosas sellised staarid nagu Viola Davis ja Julia Roberts. See on lugu, mis kahtlemata sobib suurele ekraanile, kusjuures kujutan mõlemat näitlejat oma rollis (Ruth ja Kennedy) väga hästi ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar