Tõnu Õnnepalu "Klaasveranda"

Tõnu Õnnepalu on üks minu lemmikkirjanikke ning olen nautinud iga tema sulest ilmunud raamatut, ent "Klaasveranda" kallal tahaksin väheke nuriseda. See üsna lühike poeem (ja ka näidendi "Sajand" alus) on nagu pinnavirvendus, mis algab ja juba lõpeb. Aga küllap ongi nii parem, et jäi tunne, et tahtnuks rohkem, mitte vähem.

Samas, nagu Õnnepalu puhul ikka, saavad kõik tähtsad asjad öeldud. Öeldud nii kaunilt, et nii mõnegi lause või lõigu võiks kas või seinale riputada. Eriti meeldis mulle "Klaasveranda" eessõna.

Lugu ise saab alguse 1910. aastal, mil baltisakslaste aeg Eestis läheneb lõpule. Tulevikku ei näe muidugi keegi, kuid sellest, et ajad on muutumas, saavad kõik aru. 

Kirjaniku elus aastaid olulist rolli mänginud Esna mõisa klaasveranda vaadet naudivad von Grünewaldtid, kes elasid seal 1921. aastani. Õnnepalu tahab anda Esna viimasele mõisnike perekonnale loo ning teeb seda hästi, vältides baltisakslastga seotud klišeesid. 

Ja ometi, ikka tahaks sinnapoole kiigata, kasvõi sellest verandauksest, kasvõi vajutades selle vana klaveri häälest ära klahve kütmata saalis. Miks? Ei tea isegi. Kas sellepärast, et kord oleme ise samasugune kadunud maailm? Või sellepärast, et me ikkagi veel kuidagi kuulume sinna, et me seisamegi kahe maailma vahepeal, me pole enam vana, aga pole veel ka uus?

Ajaliselt jaguneb poeem kaheks – esimene pool keskendub 20. sajandi algusele Eestis, teine elule "lubatud maal", mis aga hoopis pettumuse valmistas. Eesti oli ka paljudele baltisakslastele armastatud kodumaa.

Mina lubasin endal uskuda, et just nii oligi, sest miks mitte.

Esna mõis aastal 2014