Mängude õhtu / Game Night (2018) – üle pika aja üks hea komöödia

Vaatan komöödiaid harva, sest naerda ju tahaks, aga sellist huumorit, mis mind naerma ajaks, ei jõua ekraanile just tihti. Või siis ei leia ma neid õigeid filme üles.
Igatahes tuli meile külla sõbranna, kes viitsib a i n u l t komöödiaid vaadata, seega pidin midagi välja valima. Google Play soovitas mulle režissööride John Francis Daley ja Jonathan Goldsteini märulikomöödiat "Game Night" ja ka IMDB kinnitas, et tegu on üle keskmise filmiga.
Mängude õhtu, mis muutub mõrvamüsteeriumiks – kõlas täitsa huvitavalt, ehkki ootused olid sellegipoolest madalad.

Pilt: https://attackongeek.com

Ent film oli alles alguses, kui kõlasid esimesed naeruturtsatused. Hiljem naersime juba kõva häälega. Kuigi "Game Night" on mitmes mõttes tüüpiline USA komöödia, kust ei puudu tuttav klišeede virvarr, mõjub see ometi värskelt. Ja ehkki ma vaatan viimasel ajal nii vähe filme, et ei julge 100% kindlusega väita, mis on värske ja mis mitte, siis "Game Night" üllatas ikkagi positiivselt. Tempo oli hea ja vedas peaaegu et lõpuni välja, ehkki mina oleks loole varem punkti pannud.

Lisaks käsikirjale, millega on päriselt vaeva nähtud (mulle tundub, et massidele mõeldud komöödiate puhul juhtub seda harva), on filmi tugevuseks andekad näitlejad. Paarikestevaheline keemia toimib ning keskne kamp kannab oma rollid kenasti välja. Rachel McAdams on mu ammune lemmik ja teda oli väga mõnus mõne nutuse/magusa armastusfilmi asemel vähekse teistsuguse maiguga osas näha. Sel hetkel, kui Annie (Rachel McAdams) äkitselt relv käes ringi kargleb ja Pulp Fictionit tsiteerib, oleksin peaaegu joogi kurku tõmmanud.

Mulle sümpatiseeris ka peategelaste Maxi (Jason Bateman) ja Annie suhet iseloomustav mängurõõm-versus-võiduhimu-teema, sest ka mina olen keskmisest kehvem kaotaja. Ütleme nii, et võin Aliast mängides väheke närviliseks muutuda, eriti kui mu tiimikaaslaseks on kallis abikaasa, kes sageli ka väga lihtsaid eestikeelseid sõnu kohe ära ei tunne.

Kindlasti jääb meelde ka võistlushimulise paarikese eriskummaline naaber Gary (Jesse Plemons), kes ajas mind ainuüksi sellega naerma, et on justkui mõne õuduka tarbeks loodud variant Matt Damonist. Creepy.

Pilt: http://www.gamenight-movie.com

Mänguline film, kus mängul ja reaalsusel on kohati raske vahet teha ning mis ka vaatajale piisavalt mängulusti pakub.