18. september 2018

Risttuules (2014) – hingekriipiv ilu

Vikipeedia kirjutab, et "Risttuules" stsenaariumi aluseks on võetud peategelase, 27-aastase filosoofiatudengi ning teiste eestlaste, lätlaste ja leedulaste seas 1941. aastal Siberisse küüditatud Erna vihikutesse kirja pandud mõtisklus, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Filmi läbib rõhuasetus aja peatumisel, millest lähtub ka audiovisuaalne lahendus (nn tableau vivant): piltide põhjal on taastatud tollane olustik, kuid näitlejad ja statistid on tardunud, nõnda et kolmemõõtmelisele pildile annavad sisulise mõõtme kaamera liikumine, näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika. Filmis kujutatakse Erna ja tema perekonna lugu 12 aasta jooksul.



Kui teatasin Raunole, et tahaksin temaga ühte hinnatud eesti filmi vaadata, ei kujutanud ta tõenäoliselt ette, et panen käima tableu vivant stiilis ajaloolise mängufilmi, mis on kõigele lisaks mustvalge. Ent abikaasa ei vedanud mind alt ja lõpuks isegi nõustus, et oli küll huvitav film.

Kahtlustan, et mõni inimene ei suuda "Risttuules" üldse vaadata, aga mulle, keda kõnetavad fotod ja eriti mustvalged fotod, pakkusid Martti Helde loodud nö elavad pildid siirast naudingut.

Kõik algab nagu ikka lugudes, mis räägivad okupatsioonide-eelsest Eestist – idülliline õunapuuaed, kaunis serviis, hetked, millest peegeldub õnnetunne. See osa on alati pisut roosamanna, aga las ta olla. Tollased inimesed ilmselt mäletavadki seda nii, et kõik oli hästi ja äkitselt jäi elu seisma.
Ka Erna maailm peatub (ühtlasi muutub ka filmikeel), kui tema pere kodust ära viiakse.


Mind pole ammu ükski saade/film nutma ajanud, kuid "Risttuules" ajal tikkus vägisi pisar silma. Näiteks see kasemetsa peidetud surnuaed. Stseen, mida filmiti kaks aastat, et näidata, kuidas aastaajad päriselt vahelduvad.
Või see, kuidas Erna meenutab oma otsust koju jääda, mitte Eestist koos sugulastega põgeneda – noor ja rõõmus naine õites õunapuude varjus ning kaunis mälestus tütrega käsikäes jalutamisest – üritasin küll, aga ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Kahetsus, igatsus, kaotusvalu, ent ka lootus. Lootus, et kusagil ootab Heldur. Lootus, mis elab kirjades, mille Erna Heldurile kirjutab. Unistus, et ühel ilusal päeval on nad jälle kodus.

"Risttuules" nõuab süvenemist ning annab vaatajale tavalisest märksa rohkem vabadusi, ent samas ka vaimset tööd. Mida need ajas seisma jäänud inimesed just sel hetkel mõtlesid või ütlesid? Mis juhtus? Nii palju küsimusi, millele film vastust ei anna.


Laura Petersoni soe hääl mõjub kogu selle mustvalge traagika taustal kuidagi ääretult hingekriipivalt. Ja lõpuks muidugi see moment, kui selgub Helduri saatus. See stseen jääb pikaks ajaks minuga.


Kummalisel kombel, ehkki "Risttuules" näitlejad ei liigu ega räägi, pole ükski film mulle ammu nii tõeline tundnud.

10/10

Kuidas "Risttuules" valmis? Leidsin sellise video:

2 kommentaari:

  1. See on kõige ilusam ja valusam film, mida elus näinud olin. Ma nutsin täiesti lohutamatult, lõous jõin pitsi konjakit. Peale selle muutis see totaalselt mu suhtumist, peale seda filmi ei tolereeri ma näpuotsagagi enam ühtegi nostalgilist teemapidu ega atribuutikat.

    Siiani tulevad need pildid mulle silme ette. Tohutult mõjus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, "Risttuules" võiks kohustuslikus korras näiteks abiturientidele näidata (või äkki näidataksegi?), sest kuigi tegemist pole kerge vaatamisega, toob see kogetud kannatused hämmastavalt lähedale ka sellele põlvkonnale, kellele küüditamine on vaid üks paljudest sündmustest Eesti ajaloos. Tollaste inimeste valu läbitunnetamine õpetab (loodetavasti) rohkem väärtustama tänase Eesti vabadust, mis pole tegelikult sugugi iseenesestmõistetav.
      Mul on väga hea meel, et "Risttuules" ka Soomes tähelepanu on saanud ja näiteks meiegi vaatasime seda Yle vahendusel. Yle Areenas, kus saab filme ja saateid järelvaadata, on see hetkel kogunud peaaegu 15 000 vaatamist. Olen siin elades tähele pannud, et keskmine soomlane ei tea eestlaste küüditamisest just palju. Loodan, et see film aitab nii mõnelgi mõista, miks eestlased ikka veel oma suurde idanaabrisse nii umbusklikult suhtuvad.

      Kustuta