Katkine kevad

Olen viimasel ajal mõelnud, mis kõik viis selleni, et mul varakevadel mõistus kuidagi kokku jooksis ja ma musta auku vajusin. Et millest see särevus alguse sai, mis iga päevaga aina kasvas ja kasvas ning paanikahoogudega lõppes. 

Esimesena meenus meie armas naabrinaine, kes siit ilmast selle aasta algul lahkus. Mäletan, et kui me viis aastat tagasi siia majja kolisime, avastasime ruttu, et meil on maailma parimad naabrid. Eriti üks vanem paarike kohe meie vastas. Sain küll kohe alguses aru, et naabrinaine põeb mingit raskemat haigust, kuigi me sel teemal kunagi ei rääkinud. Ent mida aastad edasi, seda paremini paistis tal minevat. Kui meie poeg kolm aastat tagasi sündis ja nad meile õnne soovimas käisid, ei näinud ma haigusest enam mingeid märke. Eelmise aasta suvel rääkisime õues toimetades üle tee juttu nagu alati ja ma ei saanud aru, et midagi valesti oleks. Sügisel aga kuulsin siit ja sealt, et naabrinaisel on tervisega jälle häda, ehkki netis suhtles ta ikka sama positiivselt edasi. Aastavahetusel tuli naabrimees südaööl meie maja ette klaase kokku lööma (seda traditsiooni oleme elus hoidnud siia kolimisest saadik) ja ma polnud selleks üldse valmis, kui ta teatas, et neil olid ühised viimased jõulud. Et järgmine aasta naabrinaist enam ei ole. Ja mõned nädalad hiljem ei olnudki.

Ma ei tea, miks see kõik mind nii palju mõjutas. Me polnud ju lähedased sõbrad, lihtsalt naabrid, kes üksteisele head soovisid. Aga mu aju ei tahtnud sellega kuidagi leppida. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma tunnen ka tema lapsi ja tean, kui kallis ema ja vanaema ta oli. Või et kujutasin naabreid vaadates teinekord ette, kuidas me ühel päeval kah selline tore vanapaarike oleme ja koos aias tegutseme. Kindlasti mängis rolli see, et see kõik oli nii ootamatu. Aga selline jube haigus vähk lihtsalt on. Ühel hetkel istutad aias sügislilli ja teisel hetkel sind enam ei ole. 

Samal ajal sai meie tütar raske kopsupõletiku, pidime talle korra isegi kiirabi kutsuma, sest ei saanud palavikku alla. 

Ja vaid paar nädalat hiljem algas Ukraina sõda ning äkitselt rääkisime sõbrannadega oma vestluses niisama loba asemel ilma naljata sellest, kas ka meil on vaja sõjaks valmistuda või mitte.

Veetsin pikki õhtuid ekraani vahtides, sest ma ei talunud enda ümber vaikust. Kannatasin peavalude ja unetuse käes, kuid ei teinud sellest välja. Peas keerles püsivalt miljon mõtet, mida ma ei suutnud maha suruda. Minu tööalase tuleviku osas oli õhus palju küsimärke ja igast uudistekanalist vaatasid vastu sünged tulevikuennustused. 

Kõige hullem oli ilmselt see, et ma ei rääkinud minu sees toimuvast mitte kellegagi. Kindlasti andsin paar vihjet siin ja seal, aga see jäi vaid pinnavirvenduseks. 

Kuni ühel ööl kees kõik üle ja sain oma elu teise paanikahoo. See on siis selline "tore" tunne, et sa päriselt mõtled, et sured ära ja sul on ka tugevad füüsilised sümptomid. Ma pidin seinast kinni hoidma, et püsti püsida, vererõhk oli laes ja ma polnud kindel, kas tahan oksendada või minestan ära. Õnneks see polnud mu elu esimene paanikahoog, mistõttu sain aru, mis minuga toimub ja suutsin ennast ilma kiirabi kutsumata maha rahustada. Oma esimese ja üsna juhusliku paanikahoo sain aastaid tagasi meie tütart oodates, kui täitsa raseduse lõpus sain ühel ööl pähe mõtte, et midagi on valesti.

Igatahes nüüd ei jäänud see hoog ühekordseks, vaid mitu kuud läks mööda nii, et ma hommikust õhtuni tegelesin vaimselt paanikahoogude maha surumise ja ärevusega. Olin kindel, et mul on midagi tõsist viga. Sinna otsa tuli veel koroona ja mida kõike. Õnneks vereanalüüsid olid korras ja see, et käisin analüüse andmas, oligi esimene samm õiges suunas. Teine samm oli see, et ma hakkasin ausalt rääkima, mis minu sees toimub. See oli väga raske, aga vajalik. Imekombel sain sellest tundest lõpuks üle. Ent see nõudis umbes pool aastat igapäevast tööd ja võitlust iseendaga. Ütlen ausalt, et need kuud olid kõige jubedamad minu elus. 

Elu läheb edasi. Naabrimees võttis sügisel aknalt maha suure tähe, mille naabrinaine sinna eelmisel aastal riputas (nagu igal aastal). See oli viimane märk, mis teda mulle igapäevaselt meenutas.

Ja kui kõik hästi läheb, liitub meie perega märtsi lõpus veel üks väike tüdruk. Kolmas seiklus algab.