Teise osaga läks natuke rohkem aega, aga mahutasin ta siiski 2011. aastasse ära. Ja tegelikult meeldisid mulle mõlemad. Need on raamatud, millega võiks soovi korral norida, kuid samas ei saa ma neid lugemata jätta.
Justini stiil on lihtsalt nii aus ja kaasahaarav, et annab lehekülgedele elu. Ta võib rääkida täiesti igapäevastest asjadest, nagu sobiva korteri otsimisest, baaris õlle joomisest või eesti keele kallal närimisest, kuid lugejal ei hakka igav, sest tal lubatakse end tunda osana Petronede kasvavast perekonnast (sellest ka autori eesnime kasutamine - ma justkui tunneks Justinit ja Eppu).
Kindlasti võlus mind ka tuttav olen-sattunud-külma-ja-kõledasse-Eestisse-kontseptsioon. Rõõmsameelsest ja lärmakast itaalia päritolu USA perekonnast tulnud Justin, kes oma suure armastuse jälgedes Eestisse satub ning kargete ja vähemalt viiemeetrise isikliku mulli vajadusega eestlastega rinda pistma peab. Olen ju ise ka eestlane, aga õnneks oskan enda üle naerda ja Justin tabab meie olemust kirjeldades väga sageli otse naelapea pihta.
Mulle kui igihaljale romantikule on Justini ja Epu lugu tegelikult algusest peale südamesse läinud ning olen tänulik, et nad otsustasid seda teistegagi jagada. Neid ikkagi lahutab teatav vanusevahe, nad on pärit eri riikidest ja kultuuridest (mingis mõttes röövivad nad üksteist oma lähedastelt), neil on väga erineva karakteriga perekonnad jne, aga see kõik ei loe, kui kaks inimest üksteist tõeliselt armastavad.
Justini ja Epu lugu on üks sellistest haruldaseks muutunud love-conquers-all-muinasjuttudest. Ja sealt ei puudu mured, mustad päevad ja hirmud, kuid see ongi tõeline elu. Neil on selline päris muinasjutt, ilma roosade prillide ja mannavahuta. Kes mind ei usu, peab lihtsalt Justini raamatud kätte võtma ja lugema, kuidas ta Eppu kirjeldab. Armastust õhkub igalt realt, kusjuures see pole kuidagi ülepingutatud või kunstlik läheduse kirjeldamine. Justini siirus ongi peamine põhjus, miks loeksin tema kirjutatud lugusid veel ja veel.
Eks me kõik tahaks leida oma muinaslugu, kus omnia vincit amor. Ja kes teab, kuhu elu meid sel teekonnal viib, sest armastus geograafiat ei tunne.
No Comments Yet, Leave Yours!