17. mai 2019

#EBA2019

Panin end sel korral EBAle viimasel hetkel kirja. Olin ammu otsustanud, et ei osale, aga lugedes positiivsetest muudatustest ja sellest, kui toredaid inimesi on kaasatud, hakkasin mõtlema, et miks mitte. Kultuuriblogide kategooria jäetakse sageli ju üldse vahele ja mõnel aastal on ka osalejate nimekiri üsna lühike, seega iga kaasalööja on abiks, et kultuuriblogid pisut rohkem tähelepanu saaks. Vaatasin tänavused "konkurendid" ka üle ja igati äge, et esindatud on nii minusugused aastaid tagasi alustanud dinosaurused kui ka täitsa uued tegijad.

Pean tunnistama, et emaks saamise ja maale kolimise järgselt pole mu elu just eriti kultuurne ja ka näiteks ilukirjanduse lugemisega on lood ikka väga kehvad. Postitan harva ja see oligi peamine põhjus, miks otsustasin esialgu, et ei hakka ennast kirja panema. Ent pooleli ma blogimist ei jäta, see on osa minust ja nii ka jääb.
Minu kõige-kõigemad blogijad (näiteks Indigoaalane ja Marca) on samamoodi nn saurused ja enamik neist kahjuks blogiauhindadel ei osale. Tahan neid ikkagi kiita, sest need on blogid, mille kaudu ma omal ajal blogimise võlud avastasin ja mis on läbi aastate olnud mulle justkui ankruks, mille abil tagasi pöörduda, kui siit liiga kaua eemal olen.
Tartu aegadel olin muideks tõeline blogisõltlane. Minu hommikurutiin oli iga päev enam-vähem samasugune – ärkasin, keetsin kohvi või teed ja lugesin läbi värsked uudised pluss blogirulli. Kui oli aega, vaatasin veel õhtulgi uued postitused üle. Täna loen blogisid pigem perioodiliselt ja blogirulli täiendan harva, kuid EBA ongi selles mõttes tore ettevõtmine, et on vägagi tõenäoline kas või kogemata mõne uue ja huvitava blogi otsa sattuda.
EBAst räägitakse sageli kui blogijate ettevõtmisest, kus blogijad kiidavad blogijaid ning millest ülejäänud eriti midagi ei tea. Üksnes blogijad ise saavad seda muuta. Kõige tähtsam on muidugi see, et blogid oleksid sisukad ja kutsuksid lugema, kuid EBAst kirjutamine on suurepärane viis oma lugejatele blogimaailma tutvustada. Nii mõnigi blogija on selles osas juba tänuväärse töö teinud, aga ka mina tahan oma panuse anda.

Ja nüüd minu hääled (ma ei tea, miks, aga vägisi tuleb Eurovisiooni punktide jagamine meelde):

Aasta uustulnukas:

Minu jaoks üks kõige raskemaid kategooriaid, sest uusi blogisid avastan viimastel ajal üksnes läbi õnnelike juhuste. Ent usun, et Paksuke on võitu väärt, sest ta on lühikese aja jooksul kõvasti laineid löönud ja arutelusid tekitanud.

Arvamusblogid:

Hääled said meelelahutuslikuma stiiliga Eveliis ja tõsiste analüüside poolest tuntud Andres Laiapea. Olen mõlemal juba aastaid vahelduva eduga silma peal hoidnud.

Elulised blogid (alla 5000):

Siit kategooriast leidsin kõige rohkem ammuseid lemmikuid. Minu hääled said Ritsik ja Murca, kes on mõlemad hea sulega kirjutajad, ehkki stiililt väga erinevad. Murca blogi vajab ehk pisut rohkem sisseelamist, aga on seda väärt. See on nagu argipoeesia – kõige igapäevased teemad on nii nauditavalt kirja pandud, et neid ei väsi lugemast. Rääkimata kaunitest fotodest ja nende tabavatest pealkirjadest.

Elulised blogid (üle 5000):

Pean tunnistama, et püsivalt ei loe neist blogidest ühtegi, ent nii Mirjami kui ka Malluka tegemistega olen enam-vähem kursis ja kahtlustan, et blogimaailmas ei vaja neist kumbki pikemat tutvustamist. Tublid naised, kes on blogijatele palju uksi avanud.

Elu välismaal-reisiblogid:

Kuna elan ka ise välismaal, siis pakub see kategooria mulle alati huvi. Leidsin endale kohe mitu uut lemmikut – HispaaniastUSAst ja Portugalist. Hetlini blogi lugesin juba varem, aga mõtlesin, et ta jättis blogimise pooleli, tegelikult kolisid nad aga perega Eestist Lissaboni ja sündis uus blogi. Minu hääled said SeiklusjutudImedemaa ja Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis.

Ilu-moeblogid:

Selle kategooria jätsin vahele, sest need teemad on mulle liiga kauged.

Kasulikud blogid:

Juba enne, kui osalejate nimekirjaga üldse tutvuda jõudsin, mõtlesin kohe, et Mutukamoos on selle tiitli igatahes ära teeninud. Aga hääle sai ka Manjana, kelle blogi ma ammu loen, ehkki minu silmis on tegemist eelkõige arvamusblogijaga.

Kodublogid:

Ükski osaleja ei tulnud kohe tuttav ette, aga minu hääle sai TTARU. Lugeda jõudsin esialgu vähe, aga juba blogi stiilne kujundus avaldas muljet.

Kokandus-terviseblogid:

Kokandusblogisid loen tegelikult tihti, aga pigem pisteliselt, kui olen mingit retsepti otsimas või inspiratsiooni taga ajamas. Hääle sai Retseptisahtel, mille kindlasti meelde jätan. Kokandusblogide puhul on mulle väga oluline, et lehekülg oleks mugavalt/selgelt üles ehitatud ja see blogi jäi selles osas kohe silma.

Kultuuriblogid:

Sellest kategooriast leiab ka minu blogi, aga teiste osalejatega tutvudes jäi kõige rohkem meelde Hyperebaaktiivne, kes paistab olevat igati edasijõudnud kultuuriblogija – kvaliteetsed fotod, koostööd eri kirjastustega jne. Tahaks ka nii tubli olla.

Loomeblogid:

Otseloomulikult sai minu hääle Mann ehk Tahan ise teha, kellest selle blogi pikemaajalised lugejad on varemgi kuulnud – elasime Tartus aastaid koos. Täna on see andekas naine kahe väikese poisipõnni ema, kes jaksab samal ajal kaltsukaleidudest imeilusaid asju õmmelda, blogida ja Heeglikest ülal pidada, rääkimata kõigest muust. Minu silmis täielik superwoman. Muide, kui me oma pisipreili Heeglikese tekiga esimest korda linna viisime, tulid võhivõõrad inimesed tänaval juurde, et kiita ja küsida, kust selle teki saanud oleme.

Noorteblogid:

Jällegi kõik uued blogid minu jaoks, aga hääle andsin Ingelyle, kelle blogi tundus mõnusalt positiivne ja teemade poolest mitmekülgne.

Pere-beebiblogid:

Loen püsivalt vaid üksikud pereblogisid ja minu lemmikud sel aastal kahjuks ei osale, aga hääle saab Virge, kelle blogi otsa olen samuti ikka ja jälle sattunud. Ilus inimene, kes mitmel olulisel teemal sõna võtnud, nt avameelselt viljatusravist rääkinud.

Spordi-trenniblogid:

Ka selle kategooria jätsin vahele, sest ma lihtsalt ei armasta trennijutte lugeda.


PS! Mulle on südamesse läinud, et ka minu blogi on paaril korral teiste kirjutajate poolt ära märgitud. Aitäh, et mind jätkama kannustate!

6. aprill 2019

"Leaving Neverland" (2019) – mu hing on lõhki

"Leaving Neverland" on HBO värske dokumentaal, mis räägib režissöör Dan Reedi juhtimisel kahe mehe – James Safechucki ja Wade Robsoni – loo, kes süüdistavad Michael Jacksonit nende seksuaalses väärkohtlemises. Ütlen kohe ära, et olen end teismeast saati uhkusega MJ fänniks nimetanud ja varasemate kohtuprotsesside ajal ka siiralt tema süütust uskunud, aga kui "Leaving Neverland" välja tuli, tundsin, et this is it. Otsustasin, et ma ei hakka ennast piinama ja ise vaatamist ette ei võta, sest meedias ilmunud kirjeldused olid piisavalt õõvastavad ja üksikasjalikud. Läbisin leinaperioodi, mille käigus märkasin, et ma ei suuda MJ muusikast enam samamoodi rõõmu tunda.

Paar päeva tagasi avastasin, et YLE pealt algab "Docventuresi" erisaade, mille käigus näidatakse ja analüüsitakse justnimelt "Leaving Neverlandi". Teema on Soomes hetkel vägagi päevakajaline, sest hiljuti tuli ilmsiks see kohutav lugu – viis Soome meest panid 14 aasta jooksul toime räigeid pedofiilia- ja lastepornokuritegusid.
Ma pole ühtegi "Docventuresi" osa vahele jätnud, seega panin taskurätid valmis ja asusin vaatama. Kaheosaline film kestab kokku neli tundi ning lõpus olin omadega ikka üsna läbi. See, mida James Safechuck ja Wade Robson väidavad, on tõeline õuduslugu, mis ei lase öösel magada. Teatud laused sellest filmist tulevad mind siiani ikka ja jälle kummitama. Kui keegi väidab, et teda on lapsena seksuaalselt ära kasutatud, siis tuleb ohver alati ära kuulata ja tema juttu tõsiselt võtta. See on eeldus, et inimesed julgeksid oma lugusid rääkida ja abi otsida. 
Samas on olukord ebaõiglane, sest inimene, keda süüdistatakse on surnud ja ei saa ennast kaitsta, rääkimata süütuse presumptsioonist. Mõlemal mehel oli MJ elu ajal võimalus tema vastu tunnistada, kuid nad mõlemad on kinnitanud, et MJ pole neid mitte mingil moel väärkohelnud. Wade Robson lausa kahel korral – nii 1993. kui ka 2005. aasta kohtuprotsesside käigus. Kui esimesel korral oli tegu lapsega, siis teisel korral andis vande 22aastane mees. Tasub veel eraldi ära märkida, et süüdistustega kaasnes aastatepikkune ja ääretult põhjalik uurimine, milles osales ka FBI, kuid MJ mõisteti õigeks.

Michael Jackson changed the world and, more personally, my life forever. He is the reason I dance, the reason I make music, and one of the main reasons I believe in the pure goodness of humankind. He has been a close friend of mine for 20 years. His music, his movement, his personal words of inspiration and encouragement and his unconditional love will live inside of me forever. I will miss him immeasurably, but I know that he is now at peace and enchanting the heavens with a melody and a moonwalk.

27aastase Wade Robsoni sõnad aastast 2009, mil MJ suri. 

"Docventuresi" stuudios juhatati film sisse tasakaalukalt, rääkides sellest, miks teema on oluline ja kui tugevaid emotsioone "Leaving Neverland" on vaatajates tekitanud, juhtides samas tähelepanu ka faktivigadele ning põhjustele, miks YLE sai vihaseid kirju, et seda filmi ei tohiks näidata. 
Kuna "Leaving Neverland" põhineb suures osas sõna-sõna-vastu olukordadel, siis tehti minu meelest õige otsus ja jäeti saates MJ isik asjast välja. James Safechucki ja Wade Robsoni läbielamisi käsitleti ohvrite vaatanurgast. Keskenduti laste seksuaalse ärakasutamise ennetamise võimalustele, ohumärkidele ning sellele, kuidas ohvreid aidata. Muuhulgas rõhutati ka seda, et iga pedofiil ei pruugi kuriteoni jõuda ning selle nimel tuleks pidevalt tööd teha, et need inimesed abi otsiksid. Sageli on pedofiil ka ise ohver – ärakasutatust saab omakorda ärakasutaja.
"Docventuresi" saatejuhid avaldasid järgmisel päeval, et said muu tagasiside hulgas ka kirja, mille autor tänas neid, sest julges pärast vaatamist lõpuks endale tunnistada, et ka teda on lapsena ära kasutatud. Kas või seetõttu pean mina "Leaving Neverlandi" käsitlemist igal juhul õigeks otsuseks.

Aga nüüd tagasi MJ juurde, kes ei olnud mitte mingil juhul tavaline mees. Kui mõelda tema perekonnale, lapsepõlvele ning isa hirmutegudele, siis ei ole selles ka midagi imekspandavat. Jah, MJ oli muusikaline geenius, aga vaimselt polnud temaga kohe kindlasti kõik korras. Seda aktsepteerib ka suur osa tema fännidest. MJ-d on hellitavalt kutsutud igaveseks lapseks, kes justkui terve elu oma kadunud lapsepõlve taga ajas. Ka see, et talle meeldis ennast lastega ümbritseda, nendega koostööd teha ning nii mõnigi neist ka tema juures ööbis, on teada juba aastakümneid. 

Asked what he gets out of a relationship with a young boy, he explains: "I love, I feel, I think what they get from me I get from them. I've said it many times, my greatest inspiration comes from kids. Every song I write, every dance I do, all the poetry I write, is all inspired from the level of innocence."

"Whenever kids come here they never want to stay in the guest rooms. They say, "Can I stay with you tonight?", so I go, "If it's OK with your parents then yes you can."

Asked what he does with children in his bed he says: "When you say bed, you are thinking sexual, they make that sexual. It's not sexual. We're going to sleep, I tuck them in and I put a little music on and when it's story time I read a book."
Need on lõigud MJ vestlustest Martin Bashiriga dokumentaalist "Living with Michael Jackson", mis tuli välja aastal 2003. 

Seda, et MJ oma lastearmastusest ja kummalistest kommetest nii avalikult ja häbitundeta rääkis, on peetud (eeldusel, et MJ ei olnud tegelikult pedofiil) tema elu/karjääri üheks suurimaks veaks. Kui ta tõesti ei kasutanud lapsi ära, siis enda süüdistamise tegi ta igatahes väga lihtsaks.
 "Leaving Neverlandis" tõdeb Wade Robsoni ema Joy, et iga teise inimese puhul olnuks võõraste lastega voodi jagamine mõeldamatu, aga MJ taust (kurb lapsepõlv ja lapsemeelsus) oli ju kõigile teada. Ta paistis igati turvaline. Mina ei suuda seda ema ikkagi mõista ja mind ei aitaks ära rääkida ka autod, uhked reisid või luksuslikud hotellitoad, aga ma saan aru, mida ta silmas peab. 
Mõlema ohvri emade raha- ja auahnus on valusalt silmapaistev. Nad imesid suhtest MJga välja maksimumi, ehkki väidavad, et neil polnud aimugi, et nende lapsi seejuures väärkoheldi. See on igatahes kindel – need emad kasutasid oma lapsi ära. Mitte seksuaalselt, aga muus mõttes küll.
MJ & James Safechuck / MJ, Wade Robson ja poisi ema Joy
Üks asi, mis mind "Leaving Neverlandi" puhul häirib, on vormiline täiuslikkus. Iga detail on viimseni lihvitud. See, millise üksikasjalikkusega on ohvrite lood esitatud, kuidas lugu just sobivas tempos kasvab, kuidas kaamera filmib õigetel hetkedel alt või ülevalt, lähedalt või kaugelt. Kaalutletud mõttepausid ja perfektne rütm. Hoolikalt valitud dokumentaalkaadrid, mida saadab nendega ideaalilähedaselt kooskõlastatud tekst. Isegi filmi ajastus just nüüd, #MeToo liikumise tuules, ei võiks olla rohkem paigas (ehkki Robson ja Safechucki tegid oma lood avalikuks juba vastavalt 2013. ja 2014. aastal).
"Leaving Neverland" on film, millele see lihvitus teeb karuteene. Autorid nimetavad seda dokumentaaliks, kuid kui tegu oleks dokumentaaliga, tahaks kuulda ka teist poolt. Jah, MJ pole enam elavate kirjas, kuid kindlasti leidunuks neid, kes tema nimel sõna oleks võtnud. Arvestades filmi pikkust, ei saa ajapuudust selles valikus süüdistada. Reedi kommentaar, et teist poolt ei kaasatud, kuna film ei räägi MJst, vaid tema ohvritest, ei ole minu meelest tõsiseltvõetav.
Lisaks on MJ fännide armee eelkõige Robsoni loo nii auklikuks tulistanud, et tekib paratamatult küsimus, miks pühendati nii palju aega vormile, mitte sisule. Kui teha film, kus esitatakse põrmustavaid väiteid ülemaailmselt armastatud muusiku kohta, siis faktikontroll peaks olema number üks. Sest iga auk, olgu see siis väike või suur, tahtlik või tahtmatu, õõnestab ohvrite tõsiseltvõetavust. Mis võiks olla traagilisem, kui see, et sa paljastad enda kõige hirmsamad kogemused terve maailma ees, kuid sind ei usuta. Ja mida tunnevad sel juhul kõik need ohvrid, kes alles koguvad julgust, et häält teha. Filmiga seotud probleemidest on kirjutanud näiteks Slate.

Kui ma filmi juba ära vaatasin, siis muidugi viisin ennast kurssi ka teise poolega ehk nende arvamusega, kes James Safechucki ja Wade Robsoni ei usu. Surfasin mitu tundi internetiavarustes ja muudkui lugesin ja lugesin. Seda kõike on nii palju, et mul hakkas lõpuks pea ringi käima. Lugematu arv väiteid, nii poolt kui ka vastu. MJ-l on tulihingelisi fänne, kes on läbi töötanud tohutu hulga infot ja avaldanud arvukalt materjali (näiteks siin, siin ja siin), et oma iidolit kaitsta. Kriitiliselt on asja on käsitlenud ka näiteks Forbes.
Paljude meelest keerleb kogu lugu ka seekord raha ümber. Ohvrid on rõhutanud, et nad ei saa HBO dokumentaalis osalemise eest mingit majanduslikku tulu, kuid samas esitas Robson koos Safechuckiga Jacksoni pärandit haldava Jackson Estate'i vastu aastal 2013 lausa 1,5 miljardi suuruse hagi, mis aga tagasi lükati. Mehed on otsuse apelleerinud. Teisi häirib faktide valikuline esitamine – miks varjab Robson, et oli väärkohtlemise ajal suhtes MJ vennatütrega, kes täna väidab, et mehe jutt on täielik väljamõeldis (suhe kestis üle seitsme aasta ning noored viis kokku justnimelt MJ) või et veel 2011. aastal tahtis Robson lavastada Michael Jackson/Cirque du Soleil "ONE" etenduse, ent otsus langetati kellegi teise kasuks ning juba 2012 tahtis ta müüa ideed MJd süüdistavast raamatust, kuid ei leidnud sellele ostjat. Rääkimata lekkinud kirjavahetustest, mis ei näita Robsonit just kõige paremas valguses. Kolmandate silma kriibivad konkreetsed faktivead, näiteks see, et Neverlandi rongijaama, kus üks filmis kirjeldatud kuritegudest aset leidis, polnud tollal veel ehitatudki.

Mina ei ole kohtumõistja. MJ elu, eriti katkise lapsepõlve ja vägivaldse isa taak on kahtlemata ohumärk ning see, et ta vaevles sisemiste deemonite küüsis, on ammu teada. Usun, et MJ pärand on "Leaving Neverlandi" tõttu igaveseks rikutud, sest ei mulle ega ka suurele osale maailmast ei mahu pähe, et kaks täiskasvanud meest, kel lapsed ja karjäär, raha nimel midagi nii jõledat välja võiks mõelda. Saadab ju neidki elu lõpuni selle filmi vari. Samas ei saa seda võimalust sajaprotsendiliselt välistada. Kuna MJ on lahkunud, ei selgu lõplik tõde ilmselt mitte kunagi, aga mu hing on lõhki.


PS. Hiljuti ilmus Youtube'i ka Jackson Estate'i vastus "Leaving Neverlandile" – "Neverland Firsthand".

2. aprill 2019

"Tom of Finland" (2017)

Minu jaoks on väga sümpaatne, et Soome suurel juubeliaastal välja antud filmide reas seisid kõrvuti "Tundmatu sõdur" ja "Tom of Finland". Esimene on soome klassika – ajalooline ja vägagi mehine sõjadraama, millest valmis 2017. aastal juba kolmas versioon. Teine aga homoerootiliste joonistustega rahvusvahelise edu saavutanud kunstnik Touko Laaksoneni (1920–1991) ehk Tom of Finlandi elulugu.

Kindlasti leidub ka täna inimesi, kelle meelest oli ja on Tom of Finland üks hirmus häbiplekk, kes tuleks maha vaikida, aga õnneks ikka vähem ja vähem. Kuidas muidu võinuks režissöör Dome Karukoski "Tom of Finlandist" kujuneda üks Soome filmiajaloo kõige suurema eelarvega filme – üle viie miljoni euro.

"Tom of Finland" on ilus, kuid vormiliselt liiga turvaline film. Kahtlustan, et kuna teema ise tekitab veel tänaselgi päeval vastakaid emotsioone (näiteks brittide juures sai film teenimatult K-18 vanusepiirangu), siis vähemalt ülesehituselt otsustati järgida tuttavat rada. Lugu areneb just nii, nagu ühelt tüüpiliselt draamalfilmilt oodata võib – ei ühtegi üllatust. Näiteks "A Single Man", mille kurblikku võlu "Tom of Finland" mulle kohati meenutas, on palju huvitavamalt üles ehitatud. Mees, kes inspireeris teiste seas ka Freddy Mercuryt, väärinuks mõne riski võtmist.
Tom of Finland. Pilt: Wikipedia
"Tom of Finlandi" Soome mõistes hiiglaslik eelarve annab heas mõttes tunda. Üksikasjade kallal on vaeva nähtud – rõivastest muusikani. Näitlejatööd on igati korralikud, eriti meeldis mulle peaosaline Pekka Strang, kes sobis Touko Laaksoneni rolli nagu valatult, aga silma jäi ka tema õe rolli täitev Jessica Grabowski. Lisaks Soome (ja ka Eesti) filmidele alati iseloomulikule melanhoolsusele pakutakse nii kauneid loodusvõtteid, tulevärgiga täidetud sõjastseene kui ka ameerikalikku sädelust.
USAs. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson
California, kus seksuaalvähemused said ennast juba tollal oluliselt vabamalt tunda, esindabki filmi helgemalt poolt. Seal saavutas Tom of Finland edu ajal, mil kodumaal võinuks mees oma loomingu eest veel vangi minna. Soomet, kus samasooliste suhteid kriminaliseeriv säte eemaldati seadusest alles 1971. aastal (ehkki homoseksuaalsust peeti jätkuvalt haiguseks, mille propageerimine oli keelatud aastani 1999), oli väga raske ära tunda ja tänasega võrrelda. Areng on olnud tohutu ja samasooliste abielusid on siin sõlmitud juba aastaid.

Ja kuigi filmi alatoon on minu meelest algusest lõpuni nukker, päädib see justkui positiivsel noodil, andes vaatajale petliku kergendustunde, et lõpp hea, kõik hea. Kui aga järele mõelda, mis on "Tom of Finlandi" tegelik sõnum, on rõõmustamiseks vähe põhjust. Pimedas pargis läheduse otsimine, pealtnäha lõbusad peod alati suletud kardinate taga, oma ande varjamine, kaksikelu elamine jne. Kõik see sära ja kuulsus, millele filmis viidatakse, on ju näiline, kui sa ei saa seda oma perekonnaga jagada ega kodumaal enda saavutuste üle uhkust tunda.
Pekka Strang / Touko Laaksonen. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson
Kui Tom of Finland oleks seksikaid nahkriietes mootorrattureid 21. sajandil joonistanud, siis võiks ehk tõesti ilusast lõpust rääkida, aga ta suri 1991. aastal ehk siis hoopis teistsuguses maailmas. Touko Laaksonen oli oma kaaslase Veli «Nipa» Mäkisega koos 28 aastat, kuni surm neid lahutas – kõlab nagu õnnelik armastuslugu. Ent oma perekonnale ei rääkinud ta temast mitte kunagi, sest oma seksuaalse identiteedi avaldas kunstik vaid õele. Ka sellest, et Touko Laaksonen oli Tom of Finland, kuulsid lähedased alles pärast mehe surma.
Touko õde Kaijaga. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson
Mul on südamest kahju, et Touko Laaksonen ei näinud päeva, mil Soomes anti välja tema joonistustest inspireeritud postmargid, kusjuures need kujunesid koheselt Soome Posti läbi aegade edukaimaks. Rääkimata sellest filmist ja eri tunnustustest, mille osaliseks ta on oma kodumaal (pika hilinemisega) saanud.
Touko Laaksonen aastal 1959. Pilt: Wikipedia