13. mai 2018

Minu esimene emadepäev

Emaks kasvamine on üks valus-ilus-võrratu-hirmutav-väsitav-vägev-kogemus ja ma lubasin juba ammu teha postituse sellest, kuidas see minu elu muutis. Nii loomulikust asjast on tegelikult keeruline midagi põrutavalt värsket või üllatavat kirjutada. Rääkimata sadadest pere- ja beebiblogidest, kus kõik on juba öeldud. Reeglina on need blogid täis ootust, armastust ning rõõmu ning tõenäoliselt läheb seegi kirjatükk väheke roosamannaks kätte ära.
Ent ometi on iga ema omamoodi. Iga ema on peegeldus tema vanematest, lapsepõlvest – elust. Vähemalt mina olen pärast tütre sündi ikka ja jälle nostalgiliselt lapsepõlve meenutanud ja nii mõttes kui ka päriselt emalt täpsustusi küsinud.

Millisest metsast me selle hiiglasliku kukeseene leidsime?
Kas mäletad, kuidas me maalt koju hääletasime?
Kuhu need kurjad kalkunid jäid, kes teisel pool järve elasid?
Kui vanalt ma esimest korda vesirattaga järve “lõppu” välja sõitsin?
Mitu kala me kokku püüdsime? Kõik need varahommikud ja hilisõhtud. Tuhandeid?
Kas ma rääkisin sulle sellest päevast, kui ma mäe otsas vaatasin, kuidas te puid saagides paduvihma kätte jäite ja ise veel kuiv olin. Kuidas ma jooksin! Aga vihm sai mind lõpuks ikka kätte.
Sa ei naernud mu üle, kui terve päeva laudas istusin ja vihikusse mitmekümne lehma portreed joonistasin.
Sind ei häirinud, et ma kõik hoovi tüdrukud meile korraga külla kutsusin ning sul tuli meile mustmiljon vahvlit küpsetada.
Kõik need kadri- ja mardipäevakostüümid, mis sa ise mulle õmblesid. Kui ma vaid oskaks oma tütre jaoks sama teha. Aga mina saan vaevu sokid parandatud.
Kas on imelik, et meile meeldib koos surnuaial käia? Võiks jalutada randa või parki, aga meie lähme hoopis surnuaeda koristama.


Arvutu hulk pealtnäha tühiselt argiseid, kuid minu jaoks kustumatuid mälestusi. See teebki emaks olemise nii eriliseks. Kui sellest kirjutada, tulevad paratamatult mängu need kõige suuremad ja ehk isegi ülekasutatud sõnad ja tunded, aga tegelikult koosneb emadus just kõige igapäevastest pisiasjadest, mida me ehk olevikus tähelegi ei pane, kuid tulevikus heldinult meenutame. Ühel päeval loodan ka oma tütart ununenud lapsepõlveseikadega aidata.

Kuidas sa haiglast koju sõites kordagi ei nutnud, kuigi tee oli pikk ja päike paistis silma.
Sinu esimene kelgusõit, ere valgus ja üüratud lumehanged. Meie julge lõvitüdruk muutus äkitselt nii kartlikuks.
Ühel vihmasel aprillihommikul ütlesid mulle esimest korda “äiti” (“emme”). Mu süda jättis löögi vahele.
Kui sinu elu esimesel maikuul soojakraadid lakke hüppasid, viis issi sind murutraktoriga lõbusõidule. Ja selle asemel, et karta, tahtsid sa kohe ise rooli keerata.
Kui kauss tühjaks sai, me plaksutasime. Alguses plaksutas emme üksi, aga ühel hommikul hakkasid sa kaasa plaksutama.
See päev, kui me koju kaks õhupalli tõime ja sa neist vaimustusse sattusid. Rõõmukilkeid jätkus mitmeks nädalaks.
Laulev koer, mis emme ja issi a l a t i tantsima pani.
See, kuidas me igal õhtul loomalapsed magama sättisime. Sama lugu muudkui uuesti, aga sa ei väsinud sellest.
Need maailma kõige maitsvamad sõrmed ja varbad.
Kui õues lendas priske mesimumm ja sa jälgisid teda kui maailma kõige huvitavamat asja.
Külm arbuus ja lõputult naljakaid näoilmeid.
Kuidas me poes alati peegleid taga ajasime.
Kuidas sa uinudes mu sõrmest õrnalt kinni hoidsid.


Ma ütlesin, et emadus on valus, sest ma ei usu, et ükski rasedus/sünnitus oleks algusest lõpuni nagu pidu ja pillerkaar. Isegi üheksa kuud hiljem meenutan oma 21 tundi kestnud sünnitust hirmujudinatega, aga samas tunnen rõõmuvärelust, sest lõpp hea, kõik hea.

Kell 16.30
– Palun epiduraali. Ma ei suuda enam.
– Ootame natuke, praegu on veel vara.

15 minutit hiljem tulid mul veed ära ja ma mõtlesin, et kui ma kohe epiduraali ei saa, siis minestan. Väsimus andis märku, sest olin eelneval õhtul 23 paiku magama läinud ja juba 2.30 ajasid valud mul lõplikult une ära. Haiglasse sõitsime kell 10 hommikul (naljakas meenutada, et enne vaatasime kõige uuema GoTi osa ära). Söögiisu oli nullis, ent aeg-ajalt võtsin sõõmu või kaks ploomipüreed.

– Mul on epiduraali k o h e vaja.
– Jah, nüüd on õige aeg arst kutsuda.

Viis minutit hiljem saabus eriti kaastundliku näoga ämmaemand ja teatas, et anestesioloogid on parajasti hõivatud ja keegi tuleb esimesel võimalusel. See pidavat üks e r i t i harv juhus olema.

Möödus peaaegu KAKS tundi.

Aga ma olen ikka veel siin ja kirjutan seda postitust, seega pole hullu. Olgugi et ühel hetkel puhkesin ma lihtsalt nutma ja ägisesin Raunole, et ma annan alla. Teadsime mõlemad, et seda varianti pole. Igal juhul ei kujuta ma ettegi, et R. poleks kaasas olnud. Ta hoidis mul terve sünnituse aja käest kinni, julgustas ja toetas, kuidas oskas. Sel hetkel, kui mulle lõpuks epiduraal pandi, värisesin kontrollimatult üle terve keha. Imestan, kuidas nad selle tehtud said, aga kõik läks hästi.

Enam-vähem 12 tundi pärast seda, kui ma tahtsin alla anda, kohtusimegi oma tütrega. Mina olin muutunud ja Rauno oli muutunud. Äkitselt olime kellegi vanemad. Tean, et kõigil ei teki lapsega koheselt lähedust, selleks võib minna tund, päev või nädal, ent minu süda paisus t ä p s e l t sel hetkel, kui teda esimest korda nägin. 
Vaatasin beebit ja Raunot ning väga võimalik, et see sünnituspalatis kogetud ülevoolav õnnetunne ei kordu enam kunagi. See oli selline šoki, kergenduse, üllatuse, rõõmu ja armastuse sümbioos. Olime mõlemad rampväsinud, kuid ometi mäletan esimestest minutitest kõike – iga sõna, ilmet, lõhna, mis meil seljas oli ja kuidas meid ümbritses mõnusalt hämar valgus. Mäletan, kui kohmakalt me seda pisikest inimest esimest korda hoidsime.

Minu ema on üks kange naine. Tal tuli üksi hakkama saada, sest minu isa otsustas ühel päeval, et teda ei huvita, ning kadus meie elust nagu tina tuhka. See oli tema valik ja mina tegin vihase teismelisena valiku talle mitte kunagi andeks anda.
Mul on alati olnud unistus, et kui mina kunagi lapse saan, on tal armastav suhe nii oma ema kui ka isaga. Et üks ei pea olema kahe eest, et rõõmud ja ka mured oleksid jagatud, et üks õpetaks joonistama, teine haamrit kasutama ja et meil oleksid ühised traditsioonid.
Ma ei saa ehk kunagi teada, mis minu emal kõik tegemata jäi või millised unistused ta maha mattis, sest tal tuli üksi last kasvatada. Mitte keegi ei peaks olema nii tugev.

Üheksa kuud on kindlasti liiga lühike aeg suurte üldistuste tegemiseks. Võtan päeva korraga ja püüan iga päev olla nii hea ema, kui oskan. Mõni öö on raskem kui teine, ent õnneks on meil vanaema ehk mummi, kes igal võimalusel rõõmuga aitab. Kui kurb oleks maailm ilma vanaemadeta, kes kunagi beebipiltidest ei väsi ja igale uuele oskusele südamest kaasa elavad.

Siin blogis valitseb vaikus, sest sageli, kui tahan arvuti kätte võtta ja kirjutama hakata, tuleb vastu mõni neist hetkedest, millest ma ei raatsi ilma jääda. Tunnen, et küll kõik muu ootab, ent seda aega, mil kõik päevad on täis põnevaid avastusi, ei saa ma kunagi tagasi. Aega, mil mina olen selle väikese inimese maailm ja ma näen, et ta tahab kõike minuga jagada. Ma tahan kohal olla ja mäletada, et võiksin neist hetkedest ka talle rääkida.

See ongi vist suurim muutus. Meie tütar on alati number üks.

Ilusat emadepäeva!



-->

2. mai 2018

Eurovisioonile 2018: Eesti vs Soome

Paistab, et sel aastal on Eurovisioonil vähemalt kaks võitjat, sest nii Eestis kui ka Soomes räägitakse täiesti tõsiselt esikohast ja oodatakse väga-väga head tulemust.

Ma tahtsin tegelikult umbes sajand tagasi Eesti Laulust kirjutada, aga see rong on ammu läinud. Kuulasin kõiki lugusid esimest korda poolfinaale vaadates ja olin Elina poolt, sest see oli ainus lugu, mis mind üllatas. Meelde jäi ka see laul, kus vann lavale toodi. Stig oli minu jaoks natuke liiga edsheeranlik. Ed Sheeranil pole midagi häda, aga Stig Rästa võiks olla Stig Rästa.
Elina loo puhul tekkis mul vähemalt korraks selline vau-moment. Mulle avaldas see kleidi ja vokaali sümbioos muljet. Samas ilma videota ma Elina laulu käima ei paneks. Tean, et võimsaid kleite ja ka ooperit on Eurovisioonil varemgi nähtud, usun, et Elina jääb meelde. Kas ta kogu asja just ära võidab, aga tahaks loota, et poolfinaalist saab Eesti küll edasi.

Soomes ajas euroloo valimine sel aastal hoopis naerma – valida tuli sama laulja, aga kolme eri laulu vahel. Ühesõnaga tavalise konkursi asemel esitas Saara Aalto kolm lugu enda uuelt albumilt, millele ta rahvusringhäälingu YLE rahade eest ka videod tegi ning rahvas sai hääletada, milline lugu neile kõige rohkem meeldib.
Saara Aalto on see noor lauljanna, kes saavutas Suurbritannia "The X Factoris" lausa teise koha. Ja kuna Saara stiil ongi selgelt eurovisioonilik ja väheke üle vindi, siis otsustatigi Soome esindamine tema hooleks jätta. Need kolm lugu esitati samamoodi telesaate vormis ja suure tulevärgi saatel, mis oli minu jaoks natuke koomiline. Võiduloo kohaliku eelvooru esitus muutis netikommentaatorid tõredaks ning nõuti muutusi, sest kõige tugevamal lool oli kõige nõrgem (loe: väga segane) lavashow. Eks järgmisel nädalal selgub, kuidas lõplik esitus välja näeb.

Tegelikult on Soome eurolugu sel aastal igati korralik. Selline tüüpiline kas-ma-olen-seda-juba-kunagi-kuulnud-hitt, mis on viimseni lihvitud ja mida mängitakse raadios söögi alla ja peale. Mul on juba sõnadki peas.
Saara tegi veel sellise triki, et lindistas oma loo 34 eri keeles üles ja sai sellega kõvasti meediatähelepanu. Eks näis, kas see ka Eurovisioonil punkte toob. 


Eurovisioonil eelistan märksa omapärasemat Elinat, raadiost kuulan parema meelega Saarat, aga edu soovin mõlemale, sest näha on, et mõlemad tõesti tahavad võita ja on hea tulemuse nimel kõvasti panustanud.
Lugesin, et Elinale ennustatakse paremat kohta, aga ennustajad on varemgi eksinud.

26. veebruar 2018

#EV100

Laupäev oli väga ilus. Kesk-Soomes paistis päike ning kohe hommikul tõi Iivo Niskanen soomlastele kulla koju. Armas, et ta seejuures oma medalit ka Eestiga jagas, rõhutades, et tema suuski määrib Are Mets.

Suurem osa päevast möödus köögis, sest ootasime külalisi. Mina olin juba ammu seda meelt, et tähistame suurelt nii Soome kui ka Eesti sünnipäeva. Soome pidulaua võttis enda kanda ämm, Eesti söömingu korraldasin aga hea meelega ise.
Õhtu oli lõbus, laud lookas ning muidugi jagus head ja paremat ka järgmiseks päevaks. Päris naljakas oli üle pika aja hommikusöögiks kartulisalatit vitsutada. Andis kohe tunda, et eelmisel õhtul peeti maha üks korralik Eesti pidu.
Õnneks ei jäänud kokkamine vaid minu õlgadele, vaid igaüks tõi midagi kaasa – singirullidest ahjukalani. Vaid üks asi jäi südant kriipima. Nimelt olid juba kolmapäeval meie kohalikus Tallinna poes kõik kilud otsas, mis tähendas, et 100 aasta juubel tuli ilma kiluvõileivata üle elada. Imelik, et aastapäevaks polnud korralike varusid hangitud, kuid kuna poe omanikud on vene, mitte eesti rahvusest, siis ilmselt ei pööranud nad sellele erilist tähelepanu.

Kuulasime presidendi kõnet ja vaatasime ka lavastust, sest NO99! Muidugi hõiskasin kõigile juba mitu nädalat tagasi, et sel aastal tuleb etendus kindlasti eriti vinge. Minu siinne pere ei tea sellest teatrist mitte midagi, seega lootsin, et saan neile head Eesti asja tutvustada. Ütleme nii, et pettumus oli suur. Lõpuks vaatasingi etendust üksi, sest teised andsid kohe alla ja ajasid niisama juttu.

Ma pole üheltki NO99 etenduselt pettunult koju tulnud. Mõned lavastused on kindlasti rohkem meeldinud, ent olen alati tundnud, et mind pannakse proovile ja igav pole küll kordagi hakanud. Tõenäoliselt oleks antud film mõnes teises kontekstis isegi toiminud, kuid ma tõesti ei suutnud keskenduda ja kaasa mõelda. Muusikaline pool meeldis, aga ülejäänu jättis külmaks. Ja mul on sellest väga-väga kahju. Ma ei tea, kas nüüd järelvaadates oleks lool teine maik, aga vähemalt hetkel pole selleks mingit isu.

"Rodeo", mille järgmisena käima panime, läks seltskonnale hoopis paremini peale.

Kirjutan üles ka meie menüü, sest kes teab, millal tahan meenutada, mida Eesti 100. sünnipäeval sõime:

pits viina ja/või pokaal šampust
ahjuhaug & -köögiviljad
külm hapukoorekaste
sibulaklops
heeringas hapukoorega
singirullid
täidetud munad
peedi-küüslaugusalat
kartulisalat
porgandisalat
tikuvõileivad musta leiva ja pasteedi/põdravorstiga
kamapallid
mustika-kohupiimakook
toorjuustukook EV100 logoga (see oli ühtlasi minu esimene ja viimane katse midagi suhkrumassiga kaunistada – tulemus jättis soovida ning närvirakke kulus üle ootuste palju)

Mõnusat järgmist sajandit, Eesti!