18. september 2018

Risttuules (2014) – hingekriipiv ilu

Vikipeedia kirjutab, et "Risttuules" stsenaariumi aluseks on võetud peategelase, 27-aastase filosoofiatudengi ning teiste eestlaste, lätlaste ja leedulaste seas 1941. aastal Siberisse küüditatud Erna vihikutesse kirja pandud mõtisklus, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Filmi läbib rõhuasetus aja peatumisel, millest lähtub ka audiovisuaalne lahendus (nn tableau vivant): piltide põhjal on taastatud tollane olustik, kuid näitlejad ja statistid on tardunud, nõnda et kolmemõõtmelisele pildile annavad sisulise mõõtme kaamera liikumine, näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika. Filmis kujutatakse Erna ja tema perekonna lugu 12 aasta jooksul.



Kui teatasin Raunole, et tahaksin temaga ühte hinnatud eesti filmi vaadata, ei kujutanud ta tõenäoliselt ette, et panen käima tableu vivant stiilis ajaloolise mängufilmi, mis on kõigele lisaks mustvalge. Ent abikaasa ei vedanud mind alt ja lõpuks isegi nõustus, et oli küll huvitav film.

Kahtlustan, et mõni inimene ei suuda "Risttuules" üldse vaadata, aga mulle, keda kõnetavad fotod ja eriti mustvalged fotod, pakkusid Martti Helde loodud nö elavad pildid siirast naudingut.

Kõik algab nagu ikka lugudes, mis räägivad okupatsioonide-eelsest Eestist – idülliline õunapuuaed, kaunis serviis, hetked, millest peegeldub õnnetunne. See osa on alati pisut roosamanna, aga las ta olla. Tollased inimesed ilmselt mäletavadki seda nii, et kõik oli hästi ja äkitselt jäi elu seisma.
Ka Erna maailm peatub (ühtlasi muutub ka filmikeel), kui tema pere kodust ära viiakse.


Mind pole ammu ükski saade/film nutma ajanud, kuid "Risttuules" ajal tikkus vägisi pisar silma. Näiteks see kasemetsa peidetud surnuaed. Stseen, mida filmiti kaks aastat, et näidata, kuidas aastaajad päriselt vahelduvad.
Või see, kuidas Erna meenutab oma otsust koju jääda, mitte Eestist koos sugulastega põgeneda – noor ja rõõmus naine õites õunapuude varjus ning kaunis mälestus tütrega käsikäes jalutamisest – üritasin küll, aga ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Kahetsus, igatsus, kaotusvalu, ent ka lootus. Lootus, et kusagil ootab Heldur. Lootus, mis elab kirjades, mille Erna Heldurile kirjutab. Unistus, et ühel ilusal päeval on nad jälle kodus.

"Risttuules" nõuab süvenemist ning annab vaatajale tavalisest märksa rohkem vabadusi, ent samas ka vaimset tööd. Mida need ajas seisma jäänud inimesed just sel hetkel mõtlesid või ütlesid? Mis juhtus? Nii palju küsimusi, millele film vastust ei anna.


Laura Petersoni soe hääl mõjub kogu selle mustvalge traagika taustal kuidagi ääretult hingekriipivalt. Ja lõpuks muidugi see moment, kui selgub Helduri saatus. See stseen jääb pikaks ajaks minuga.


Kummalisel kombel, ehkki "Risttuules" näitlejad ei liigu ega räägi, pole ükski film mulle ammu nii tõeline tundnud.

10/10

Kuidas "Risttuules" valmis? Leidsin sellise video:

16. september 2018

BlacKkKlansman / Must mees klannis (2018) – sõnum president Trumpile

Vaatasime hiljuti kinos Spike Lee uusimat ja vägagi sotsiaalkriitilist filmi, mis on Soomes kõvasti tähelepanu saanud. Kui soomlasele antakse Hollywoodi filmis märgiline roll, on see muidugi suur uudis. "BlacKkKlansman" räägib Ron Stallworthist (John David Washington), kes tegi 1972. aastal ajalugu, olles esimene mustanahaline politseinik, kes sai tööd Colorado Springsi politseijaoskonnas. Kümnendi lõpul võttis ta sihikule Ku Klux Klani.
Kodumaal kõrgelt hinnatud näitleja Jasper Pääkkönen mängib "BlacKkKlansmanis" Felix Kendricksoni, kes on selgelt filmi kõige negatiivsem tegelane – mees, kes vihkab kõiki vähemusi ja kes on isegi oma sõprade silmis ettearvamatu.
Jasper Pääkkönen
"BlacKkKlansman" kestab üle kahe tunni ja ma veel mõtlesin, kas me ikka jaksame nii pikka filmi kinos vaadata, aga tempo oli hea ja kandis lõpuni välja. Tõsielulistel sündmustel põhinev lugu käsitleb raskeid küsimusi läbi pehmendava huumoriprisma, mis tõenäoliselt meelitab kinno ka neid, kes üldjuhul seda filmi ei valiks. Komöödia Ku Klux Klanist kõlab ju nii provokatiivselt, et lausa kutsub vaatama. 
Ent komöödiast on asi tegelikult kaugel. Jah, naerda saab, aga see pole filmi eesmärk.
„Onu Spike ei tee komöödiaid, jätke see endale meelde,“ tõdes režissöör ka ise.

"BlacKkKlansman" on otsene sõnum president Trumpile ja Spike Lee isegi ei püüa seda varjata. Kohati on tema tagamõte lausa häirivalt esil, ent õnneks on plusse rohkem kui miinuseid – suurepärased näitlejatööd, mõnus retromuusika ning ajastutruud üksikasjad, näiteks mulle jäid pidevalt silma ägedad aksessuaarid.

Häirisid mõned üksikud detailid, nt koridoris põleva risti suunas liuglemine jms, ent üldiselt pean "BlacKkKlansmani" nii nauditavaks kui ka vajalikuks linateoseks.
Kõige rohkem meeldis mulle see, et Spike Lee ei too välja ühte "paha", vaid kritiseerib äärmuslikku grupimentaliteeti üldiselt, rõhutades muuhulgas teatavaid sarnasusi Ku Klux Klani ja Mustade Pantrite käitumismustrites. 

"BlacKkKlansman" oleks aga teistsugune film, kui sel poleks põrutavat lõppu, mis toob needki vaatajad, kes ehk seni veel tõsiselt kaasa ei mõelnud, tagasi tänapäeva. Tagasi Trumpi juhitud USAsse. Tagasi maailma, kus vihakõne on muutunud kurvastavalt igapäevaseks nähtuseks.


24. august 2018

Tanel Saimre "Minu Norra" – mõnus kuuma ilma lugemine

Kesk-Soome saadeti tänaseks tõenäoliselt viimane südasuviselt kuum päev, seega on paras hetk meenutada raamatut, mida lugesin neil nädalail, kui õues püsivalt 30 soojakraadi vastu vaatas.

"Minu Norra" on üks j a h e (sõna, mida autor armastab) raamat, sest seal räägitakse palju ilmast. Muuhulgas ka sellest, kuidas Bergenis iga päev muudkui sajab ja kõik on hall. Või kui Tromsøs päike pikka aega üldse ei tõusegi. Siis ei aita ka see, et ümber on kaunis loodus ja Norra heaoluühiskond.


Kaamosest lugemine aitas kuumalaine kohe kordades talutavamaks muuta, sest siin kandis on suvi mitu aastat järjest suures osas vahele jäänud. Kui mul väikest last poleks, oleksin päikest täiel rinnal nautinud, ent nüüd tuli leppida sellega, et saan preili lõunaunede ajal terrassil pikutada ja lugeda.

Naljakas, et kõik, kes Norras reisinud on, peavad üheks siinseks turismimagnetiks ilusaid avaraid vaateid. Neid on siin tõesti palju ja väga ilusaid, ent nende nägemiseks tuleb ronida kuhugi kõrgesse kohta. Igapäevaelu möödub aga madalal kaljude vahel. (lk 36)

Kui mäed nutavad. Norra 2016.
Jajaa, Eestis sajab ju ka palju vihma, arvavad nad naiivselt. Ei, mu sõbrad. Ei saja. Bergenis sajab aastas taevast alla keskmiselt 2250 millimeetrit vett, samas kui näiteks Tallinnas on see näitaja 565 millimeetrit. Eesti kliima muutub Bergenis elades ilusaks mälestuseks. (lk 120)

Peegel
"Minu Norra" pakkus mulle kõigist siiani loetud "Minu"-sarja raamatutest enim äratundmishetki. Soome ja Norra ühiskonnakorralduses on palju sarnast ning näiteks bürokraatlikud vingerpurssid, mis raamatus omajagu tähelepanu saavad, on mullegi v ä g a tuttavad.
Tanel Saimrele on ette heidetud, et lugu keskendub liigselt autorile, tema isiklikule loole, mitte Norrale, kuid mulle see meeldis. Kellegi ehedad läbielamised ongi parim viis üht riiki tundma õppida. Ei mingeid poolvägisi sissepoogitud üldistusi ja faktiteadmisi.

See on teine asi, millega ma Norras veel ja veel kokku puutun: kui inimene on puhkusel, siis temaga seotud tööasjad lihtsalt seisavadki. Mis teha, kui on puhkus, siis on puhkus. Töö- ja puhkeaeg on norrakale püha ja neid omavahel segi ajada ei tohi. (lk 44)

Kirik
Saimre on kirja pannud ühe ausa, ent samas ka humoorika võõra (heaolu)riigiga kohanemise loo. Tegin ikka ja jälle märkmeid, et just nii ongi. Selles loos oli mulle lihtsalt nii palju tuttavaid momente, isegi nostalgiat.
Muuhulgas õpingud rahvusvaheliselt kirevas seltskonnas, teatav unelmate/optimismi purunemine, enese taasleidmine (või leiutamine) uuel kodumaal, erisuguste kultuuriliste barjääride ületamine või nigela, kuid kalli toiduga harjumine.

Bergeni igikestev vihm teeb sellele optimismile muidugi kiire lõpu. Noor teotahteline visuaalantropoloog Tanel ei leia kuskilt tööd. Tema omandatud haridus on mõttetu. Muuseumid ja vabaühendused, kes antropoloogi palgata võiks, on ülemehitatud ja alarahastatud. Akadeemiline maailm vaevleb samuti rahapuuduse käes: humanitaariat on tabanud ülemaailmne kriis, eelarvekärped ja kokkuhoiupoliitika. Postmodernism on läbi. (lk 122)

"See on ju see teine Norra, mis on esimese all," ütleb ta. "Keegi peab ju toidukauba poodi tooma, ehitusmeestele ehitusmaterjali kätte andma ja saiad algavaks päevaks valmis küpsetama."
Ka minust on saanud nüüd osa sellest rahvast. Ma olen ka kollases vestis lihttööjõud Ida-Euroopast. Tervist, seltsimehed töölisklassi liikmed! (lk 150)

Või see imeline tunne, kui esimest korda Soomest Eestisse külla sõitsin – kõik oli nii tuttav ja armas ja kodune. Mitte kunagi varem polnud ma Eestit sellise pilguga näinud.

Ja siis tulebki see tunne peale. Peas vasardab fraas "armas Eestimaa" nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgneb Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku on lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi. (lk 63)
Norra maastik
Tudeng Tanel, kes on ühtlasi tulevane naftaplatvormide tööline, jõuab Tromsøsse aastal 2010, ent lugedes tundus, et see kõik võinuks toimuda ka eile. Heaoluühiskonnad muutuvad a e g l a s e l t.

Esmamulje Tromsøst on peaaegu liiga ilus, et seda uskuda. Keset Arktikat on kerkinud ülikoolilinn, kuhu on kokku tulnud inimesed üle kogu maailma ennast harima. Sukeldun pea ees sotsiaaldemokraatlikku heaollu. (lk 25)

Mina külastasin Tromsøt põgusalt 2016. aasta sügisel, kui sõpradega üle 3000 km maha sõitsime ja Lofoote külastasime. Linnake jättis mulle hea mulje, ehkki meile oli see tookord üks ööbimispunkt paljude seas. Hea meelega läheksin sinna tagasi.
Tromsø 2016
Saimre armastab keerulisi sõnamänge ja ei karda lugejat proovile panna. Võtsin seda kui komplimenti ning vaatasin mõne üksiku sõna rõõmuga sõnaraamatust järele. Tema värvikas väljendusviis pakkus mulle, kes ma viimasel ajal nii harva eestikeelseid raamatuid loen, tõelist naudingut. Ja seda raamatut sain ma lausa päriselt käes hoida. Milline luksus!
Lõputa tee
Ma tunnen niisiis ühest küljest kõikehõlmavat transtsendentset ühendust terve inimkonnaga, teisest küljest aga tohutut peataolekut. Nagu võib tunda surmamõistetud vang, kelle kongi uks avatakse ja kellel valvurid käsivad endaga kaasa tulla. Segatuna sellega, mida tunneb lotopiletit kontrolliv inimene, kes näeb, kuidas number numbri järel täppi läheb. Segatuna sellega, mida tunneb fentanüüli süstiv Kopli narkomaan. Segatuna sellega, mida tundis Kolumbus, kui ta pärast nädalatepikkust avamerel seilamist läänekaares silmapiiril maad nägi. Segatuna sellega, mida tunneb avakosmoses hõljuv astronaut, kes on manustanud LSDd. Ehk siis, ei, ma tegelikult ei tea, millega seda tunnet võrrelda. (lk 125)

Tromsøs on terve kunstimuuseum, kus mitte keegi ei käi. Ja siis on siin üks masin, mille eesmärk on merepõhja auke puurida, aga mis saab peale selle ka eeskujulikult hakkama kunstiliste elamuste pakkumisega. See koht on maailmamajanduse mootoriruum, siit tuleb nafta ja kogu see energia, mida me inimkonnana tarbime, need hüved ja rikkused, mis katavad meie elu põhivajadused, nii et jääb veel ülegi, nii et me saame ülal pidada ka kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke. Ja lisaks sellele on see koht ise ka veel kunstiteos. Roostes terasest vana ja väsinud naftaplatvorm, täis sädemeid, atsetüleenleegi pahinat, ventilatsiooni undamist, ketaslõikurite sädamete oranži ja elektrikeevituse sinist. Siin on valgust, skulptuuri ja helikunsti. Kui Tromsø kesklinnas oleks kunstimuuseumi asemel selline asi, käiks seal palju rohkem rahvast. (lk 153)

Viimast lehekülge pöörates tundsin, et tahaksin teada, mis edasi sai. Igatahes on mul südamest hea meel, et just Saimre Norrast kirjutas. Õnnestunud valik.
Sild
PS. Postitust kaunistavad mõned minu enda fotod Norra reisidelt.