16. märts 2020

Nali päästab päeva: püstijalakoomikute etendusi Netflixi varamust

Väsinud lapsevanemad istuvad diivanil, akna taga möllavad tormituuled ja uudised on masendavad. Tahaks meelelahutust, aga tv-st ei tule mitte midagi ja ühtegi tõsist filmi niikuinii ei jaksaks vaadata. Tuttav tunne? Meie vajutame sellisel juhul käima Netflixi. Ühel õhtul soovitas see meile mingisugust stand-up'i etendust ja otsustasime, et see pole sugugi paha idee.

Pean tunnistama, et Netflixi esimene pakkumine oli täielik möödalask ja nii ka mitu järgmist, kuid lõpuks sattusime Dave Chappelle'i otsa. Ega ma püstijalakoomikutest eriti palju tea, aga Chappelle mõjus kohe esimeste minutitega nii veenvalt, et jäimegi vaatama. Esiteks on tema huumor päevakajaline ning ta julgeb naljatada ka nö kuumadel teemadel, teiseks oskab Chapelle väga sujuvalt enda üle naerda ja argisituatsioone naljaks keerata. Mulle on püstijalakoomikute puhul oluline, et esinejat oleks mõnus kuulata ja vaadata. Ma ei pea siin silmas välimust, vaid kehakeelt, kõnetempot ja muud sellist. Näiteks vägagi populaarne Kevin Hart ei istu mulle üldse, sest ta on laval nagu Duracelli jänes. Dave Chappelle on jällegi täpselt minu maitse.


Paari nädalavahetusega said kõik Chapelle'i etendused nähtud, ent püstijalakomöödia pisik oli meid nakatanud, seega asusime uuesti otsingutele. Võin kinnitada, et see polnud sugugi kerge ülesanne ja mäletan eredalt ühte õhtut, kui istusime rõõmsalt teleka ette ja avasime Netflixi. Mõned tunnid hiljem venisime aga suure pettumusega ära magama, sest kogu selle aja jooksul ei suutnud me ühtegi etendust üle kümne minuti jälgida. Kas viga on meis või on üldine tase madal, ma ei tea. Tol õhtul mõtlesin küll, et see oli viimane kord. Aga asi jäi ikka kipitama ja aja jooksul leidsime veel kolm etendust, mille otsast lõpuni vaatasime.

Tom Papa, kelle kõnemaneeri paari esimesel minutil võõrastasin, aga õige pea sai minust fänn. Algusest lõpuni hoogne ja me naersime kohati ikka kõva häälega. Tom Papa huumor keerleb just selliste eluliste pisiasjade ümber, mis kõigile tuttavad.


Pete Davidson, kellest meiesugused vanurid polnud midagi kuulnud, aga etenduse käigus saime teada, et tegu on Ariana Grande eksiga. Seesama etendus on naise fännide seas viha tekitanud, ehkki ma ei mõista, miks. Üks kirjutab laule, teine teeb nalja – mõlemad on purunenud suhte nö laulu sisse pannud, aga mulle küll Pete'i huumor eriliselt pahatahtlikku muljet ei jätnud. 


Ja lõpetuseks Marc Maron, kelle etenduse esimene pool meeldis mulle lõpuosast kõvasti rohkem, aga pidasime vastu. Maroni naljade puhul jäi mulle sageli tunne, et mõte oli hea, aga ta venitas jutu liiga pikaks. See etendus meeldis mulle neist kõige vähem, aga julgen seda koroonakarantiinis vaevlevatele inimhingedele ikkagi soovitada.


Kui keegi tahab mind vaevast säästa ja oskab veel mõnda Netflixist leitavat stand-upi soovitada, siis olen muidugi väga tänulik.

5. jaanuar 2020

Maailma parimad ahjuporgandid

Minu ellu tuli hiljuti üks uus maitseaine – estragon. Kui paki esmakordselt avasin ja nuusutasin, mõtlesin küll, et oh ei, sellega ei oska ma midagi peale hakata. Estragoni lõhn meenutas mulle tugevalt lagritsat ja kuigi lagrits mulle maitseb, siis sellega kokata ma küll ei oskaks. Ent kuna ämm muudkui kiitis, et tema töö juures pakutakse maailma parimaid estragoni ja meega maitsestatud ahjuporgandeid, siis pidin ikka proovima. Porgand on ju nii kasulik, et ikka ja jälle üritan leida retsepte, mis ka mu mehele ja tütrele meeldiks.
Retsepti ämm ei teadnud, aga leidsin netist inspiratsiooni ja katsestasin. Välja kukkusid kõige maitsvamad ahjuporgandid, mida isegi minu pirtsakas pere on nõus sööma. Üldjuhul soostuvad nad porgandit tarbima ainult värskelt. Kui eile porgandid ahju lükkasin, ootas meie kaheaastane lausa pliidi kõrval, et millal need ometi valmis saavad. Tavaliselt saavad nii sooja vastuvõtu küpsised või muffinid.

Mulle meeldib kasutada erivärvilisi porgandeid ja korraga teen 1–1,5kg. Kuumutan ahju 220 kraadini. Otsin välja mõne kõrgema ahjuvormi. Koorin ja tükeldan porgandid. Lisan u 1–1,5 spl kuivatatud estragoni, u 1,5 spl õli, mõned kooritud küüslauguküüned (5-7), soola ja pipart. Segan läbi. Küpsetan u 30 min, aga põhimõtteliselt sõltub kõik ahjust ja maitseeelistustest. Mina armastan korralikult pruunistunud, aga mitte pudrupehmeid porgandeid ja otsustan üldjuhul silma järgi, millal toit valmis. Kui porgandid on küpsenud, lisan u 0,5 spl mett ning segan kõik korralikult läbi. Selleks ajaks on küüslauk hästi pehme ja segades saavad ka porgandid mõnusa küüslaugu meki juurde. Vajadusel lisan veel soola või pipart.

Estragoniporgandid sobivad hästi niisama näksimiseks või näiteks lisandina prae kõrvale.
Head isu!


17. mai 2019

#EBA2019

Panin end sel korral EBAle viimasel hetkel kirja. Olin ammu otsustanud, et ei osale, aga lugedes positiivsetest muudatustest ja sellest, kui toredaid inimesi on kaasatud, hakkasin mõtlema, et miks mitte. Kultuuriblogide kategooria jäetakse sageli ju üldse vahele ja mõnel aastal on ka osalejate nimekiri üsna lühike, seega iga kaasalööja on abiks, et kultuuriblogid pisut rohkem tähelepanu saaks. Vaatasin tänavused "konkurendid" ka üle ja igati äge, et esindatud on nii minusugused aastaid tagasi alustanud dinosaurused kui ka täitsa uued tegijad.

Pean tunnistama, et emaks saamise ja maale kolimise järgselt pole mu elu just eriti kultuurne ja ka näiteks ilukirjanduse lugemisega on lood ikka väga kehvad. Postitan harva ja see oligi peamine põhjus, miks otsustasin esialgu, et ei hakka ennast kirja panema. Ent pooleli ma blogimist ei jäta, see on osa minust ja nii ka jääb.
Minu kõige-kõigemad blogijad (näiteks Indigoaalane ja Marca) on samamoodi nn saurused ja enamik neist kahjuks blogiauhindadel ei osale. Tahan neid ikkagi kiita, sest need on blogid, mille kaudu ma omal ajal blogimise võlud avastasin ja mis on läbi aastate olnud mulle justkui ankruks, mille abil tagasi pöörduda, kui siit liiga kaua eemal olen.
Tartu aegadel olin muideks tõeline blogisõltlane. Minu hommikurutiin oli iga päev enam-vähem samasugune – ärkasin, keetsin kohvi või teed ja lugesin läbi värsked uudised pluss blogirulli. Kui oli aega, vaatasin veel õhtulgi uued postitused üle. Täna loen blogisid pigem perioodiliselt ja blogirulli täiendan harva, kuid EBA ongi selles mõttes tore ettevõtmine, et on vägagi tõenäoline kas või kogemata mõne uue ja huvitava blogi otsa sattuda.
EBAst räägitakse sageli kui blogijate ettevõtmisest, kus blogijad kiidavad blogijaid ning millest ülejäänud eriti midagi ei tea. Üksnes blogijad ise saavad seda muuta. Kõige tähtsam on muidugi see, et blogid oleksid sisukad ja kutsuksid lugema, kuid EBAst kirjutamine on suurepärane viis oma lugejatele blogimaailma tutvustada. Nii mõnigi blogija on selles osas juba tänuväärse töö teinud, aga ka mina tahan oma panuse anda.

Ja nüüd minu hääled (ma ei tea, miks, aga vägisi tuleb Eurovisiooni punktide jagamine meelde):

Aasta uustulnukas:

Minu jaoks üks kõige raskemaid kategooriaid, sest uusi blogisid avastan viimastel ajal üksnes läbi õnnelike juhuste. Ent usun, et Paksuke on võitu väärt, sest ta on lühikese aja jooksul kõvasti laineid löönud ja arutelusid tekitanud.

Arvamusblogid:

Hääled said meelelahutuslikuma stiiliga Eveliis ja tõsiste analüüside poolest tuntud Andres Laiapea. Olen mõlemal juba aastaid vahelduva eduga silma peal hoidnud.

Elulised blogid (alla 5000):

Siit kategooriast leidsin kõige rohkem ammuseid lemmikuid. Minu hääled said Ritsik ja Murca, kes on mõlemad hea sulega kirjutajad, ehkki stiililt väga erinevad. Murca blogi vajab ehk pisut rohkem sisseelamist, aga on seda väärt. See on nagu argipoeesia – kõige igapäevased teemad on nii nauditavalt kirja pandud, et neid ei väsi lugemast. Rääkimata kaunitest fotodest ja nende tabavatest pealkirjadest.

Elulised blogid (üle 5000):

Pean tunnistama, et püsivalt ei loe neist blogidest ühtegi, ent nii Mirjami kui ka Malluka tegemistega olen enam-vähem kursis ja kahtlustan, et blogimaailmas ei vaja neist kumbki pikemat tutvustamist. Tublid naised, kes on blogijatele palju uksi avanud.

Elu välismaal-reisiblogid:

Kuna elan ka ise välismaal, siis pakub see kategooria mulle alati huvi. Leidsin endale kohe mitu uut lemmikut – HispaaniastUSAst ja Portugalist. Hetlini blogi lugesin juba varem, aga mõtlesin, et ta jättis blogimise pooleli, tegelikult kolisid nad aga perega Eestist Lissaboni ja sündis uus blogi. Minu hääled said SeiklusjutudImedemaa ja Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis.

Ilu-moeblogid:

Selle kategooria jätsin vahele, sest need teemad on mulle liiga kauged.

Kasulikud blogid:

Juba enne, kui osalejate nimekirjaga üldse tutvuda jõudsin, mõtlesin kohe, et Mutukamoos on selle tiitli igatahes ära teeninud. Aga hääle sai ka Manjana, kelle blogi ma ammu loen, ehkki minu silmis on tegemist eelkõige arvamusblogijaga.

Kodublogid:

Ükski osaleja ei tulnud kohe tuttav ette, aga minu hääle sai TTARU. Lugeda jõudsin esialgu vähe, aga juba blogi stiilne kujundus avaldas muljet.

Kokandus-terviseblogid:

Kokandusblogisid loen tegelikult tihti, aga pigem pisteliselt, kui olen mingit retsepti otsimas või inspiratsiooni taga ajamas. Hääle sai Retseptisahtel, mille kindlasti meelde jätan. Kokandusblogide puhul on mulle väga oluline, et lehekülg oleks mugavalt/selgelt üles ehitatud ja see blogi jäi selles osas kohe silma.

Kultuuriblogid:

Sellest kategooriast leiab ka minu blogi, aga teiste osalejatega tutvudes jäi kõige rohkem meelde Hyperebaaktiivne, kes paistab olevat igati edasijõudnud kultuuriblogija – kvaliteetsed fotod, koostööd eri kirjastustega jne. Tahaks ka nii tubli olla.

Loomeblogid:

Otseloomulikult sai minu hääle Mann ehk Tahan ise teha, kellest selle blogi pikemaajalised lugejad on varemgi kuulnud – elasime Tartus aastaid koos. Täna on see andekas naine kahe väikese poisipõnni ema, kes jaksab samal ajal kaltsukaleidudest imeilusaid asju õmmelda, blogida ja Heeglikest ülal pidada, rääkimata kõigest muust. Minu silmis täielik superwoman. Muide, kui me oma pisipreili Heeglikese tekiga esimest korda linna viisime, tulid võhivõõrad inimesed tänaval juurde, et kiita ja küsida, kust selle teki saanud oleme.

Noorteblogid:

Jällegi kõik uued blogid minu jaoks, aga hääle andsin Ingelyle, kelle blogi tundus mõnusalt positiivne ja teemade poolest mitmekülgne.

Pere-beebiblogid:

Loen püsivalt vaid üksikud pereblogisid ja minu lemmikud sel aastal kahjuks ei osale, aga hääle saab Virge, kelle blogi otsa olen samuti ikka ja jälle sattunud. Ilus inimene, kes mitmel olulisel teemal sõna võtnud, nt avameelselt viljatusravist rääkinud.

Spordi-trenniblogid:

Ka selle kategooria jätsin vahele, sest ma lihtsalt ei armasta trennijutte lugeda.


PS! Mulle on südamesse läinud, et ka minu blogi on paaril korral teiste kirjutajate poolt ära märgitud. Aitäh, et mind jätkama kannustate!