26. veebruar 2018

#EV100

Laupäev oli väga ilus. Kesk-Soomes paistis päike ning kohe hommikul tõi Iivo Niskanen soomlastele kulla koju. Armas, et ta seejuures oma medalit ka Eestiga jagas, rõhutades, et tema suuski määrib Are Mets.

Suurem osa päevast möödus köögis, sest ootasime külalisi. Mina olin juba ammu seda meelt, et tähistame suurelt nii Soome kui ka Eesti sünnipäeva. Soome pidulaua võttis enda kanda ämm, Eesti söömingu korraldasin aga hea meelega ise.
Õhtu oli lõbus, laud lookas ning muidugi jagus head ja paremat ka järgmiseks päevaks. Päris naljakas oli üle pika aja hommikusöögiks kartulisalatit vitsutada. Andis kohe tunda, et eelmisel õhtul peeti maha üks korralik Eesti pidu.
Õnneks ei jäänud kokkamine vaid minu õlgadele, vaid igaüks tõi midagi kaasa – singirullidest ahjukalani. Vaid üks asi jäi südant kriipima. Nimelt olid juba kolmapäeval meie kohalikus Tallinna poes kõik kilud otsas, mis tähendas, et 100 aasta juubel tuli ilma kiluvõileivata üle elada. Imelik, et aastapäevaks polnud korralike varusid hangitud, kuid kuna poe omanikud on vene, mitte eesti rahvusest, siis ilmselt ei pööranud nad sellele erilist tähelepanu.

Kuulasime presidendi kõnet ja vaatasime ka lavastust, sest NO99! Muidugi hõiskasin kõigile juba mitu nädalat tagasi, et sel aastal tuleb etendus kindlasti eriti vinge. Minu siinne pere ei tea sellest teatrist mitte midagi, seega lootsin, et saan neile head Eesti asja tutvustada. Ütleme nii, et pettumus oli suur. Lõpuks vaatasingi etendust üksi, sest teised andsid kohe alla ja ajasid niisama juttu.

Ma pole üheltki NO99 etenduselt pettunult koju tulnud. Mõned lavastused on kindlasti rohkem meeldinud, ent olen alati tundnud, et mind pannakse proovile ja igav pole küll kordagi hakanud. Tõenäoliselt oleks antud film mõnes teises kontekstis isegi toiminud, kuid ma tõesti ei suutnud keskenduda ja kaasa mõelda. Muusikaline pool meeldis, aga ülejäänu jättis külmaks. Ja mul on sellest väga-väga kahju. Ma ei tea, kas nüüd järelvaadates oleks lool teine maik, aga vähemalt hetkel pole selleks mingit isu.

"Rodeo", mille järgmisena käima panime, läks seltskonnale hoopis paremini peale.

Kirjutan üles ka meie menüü, sest kes teab, millal tahan meenutada, mida Eesti 100. sünnipäeval sõime:

pits viina ja/või pokaal šampust
ahjuhaug & -köögiviljad
külm hapukoorekaste
sibulaklops
heeringas hapukoorega
singirullid
täidetud munad
peedi-küüslaugusalat
kartulisalat
porgandisalat
tikuvõileivad musta leiva ja pasteedi/põdravorstiga
kamapallid
mustika-kohupiimakook
toorjuustukook EV100 logoga (see oli ühtlasi minu esimene ja viimane katse midagi suhkrumassiga kaunistada – tulemus jättis soovida ning närvirakke kulus üle ootuste palju)

Mõnusat järgmist sajandit, Eesti!



10. jaanuar 2018

Kuidas aeg lendab

Peaaegu iga õhtu enne uinumist mõtlen, et homme kirjutan. Rääkida oleks nii paljust, kuid ometi jõuan punkti, kus kell on jälle kümme, leban voodis ja valvan meie pisipreili und.

Novembri lõpus jõudsin isegi nii kaugele, et võtsin tühja lehe lahti, sest plaanisin Mart Sanderi "Litsidest" kirjutada. Hoogu kogudes ja oma blogirulli kedrates avastasin aga, et ka Indigoaalane oli samal päeval "Litsidest" väikese ülevaate andnud ja kuna tema mõtted klappisid 90 protsendi ulatuses minu arvamusega, vajus motivatsioon nulli.

Seejärel tuli Õnnepalu "Ainus armastus", mis oli hea, aga hoopis teistmoodi. See polnud selline Õnnepalu, kellega olen harjunud. Arvustusi/esseid kirjutades oskab ja julgeb ta väga teravalt öelda. Mitte et Õnnepalu maailma muidu läbi roosade prillide vaataks, aga oma romaanides väljendub ta sageli nii poeetiliselt, et isegi kui teema on masendav, on tema mõtete vorm nii ilus, et neid on lihtsam alla neelata. Kahtlustan (võib-olla ekslikult, sest osa tekstidest, millest Õnnepalu kirjutab, pole mulle endale kätte sattunud), et nii mõnigi Õnnepalu essee on püsivama väärtusega kui neis analüüsitud teosed. Ta võtab teksti, nõela heinakuhjas, kuid analüüsib seda viisil, mis raputab tervet kuhja. 
Õnnepalu lugemine pakub mulle lausa teraapilist naudingut, mis teeb ka raske päeva, millele on eelnenud magamata öö, kohe mitu korda kergemaks.

Ja Urmas Oti dokumentaali vaatasin koos ämmaga ära. Talle oli see tõeliselt nostalgialaks, sest olgugi et ämm on peaaegu 20 aastat Soomes elanud, olid kõik need näod ja paigad ju tuttavad. Kersna on teinud väga hea saate, ehkki hinnang, mille ta Oti elule justkui andis – elas kord mees, kes jahtis kuulsust ja raha, kuid suri üksi, hinges kahetsus – jäi minu silmis natuke liiga lihtsakoeliseks. 
Igatahes see lõik, kus näidati viimast intervejuud juba väga haige Otiga, viis meid mõlemaid nutu äärele. Vastus küsimusele, mida talle tähendab kodulinn Tallinn, oli nii südantlõhestavalt aus, et jäi mind terveks ööks kummitama. 
See on lootus, et lootused täituvad. Ja siis et nad purunevad. Ja see on kõik. See on elu. Tallinn see ongi elu.

See blogi ei ole surnud, ent meie nüüdseks juba viiekuune preili on otsustanud, et teda lõunauned enam ei huvita, mis tähendab, et peaaegu iga vaba hetk kulub kodustele töödele. Juba pikalt olengi tahtnud kirjutada sellest, kuidas emaks saamine minu senise maailma pea peale pööras. Teen seda esimesel võimalusel.

29. oktoober 2017

Tõnu Õnnepalu "Klaasveranda"

Tõnu Õnnepalu on üks minu lemmikkirjanikke ning olen nautinud iga tema sulest ilmunud raamatut, ent "Klaasveranda" kallal tahaksin väheke nuriseda. See üsna lühike poeem (ja ka näidendi "Sajand" alus) on nagu pinnavirvendus, mis algab ja juba lõpeb. Aga küllap ongi nii parem, et jäi tunne, et tahtnuks rohkem, mitte vähem.


Samas, nagu Õnnepalu puhul ikka, saavad kõik tähtsad asjad öeldud. Öeldud nii kaunilt, et nii mõnegi lause või lõigu võiks kas või seinale riputada. Eriti meeldis mulle "Klaasveranda" eessõna.

Lugu ise saab alguse 1910. aastal, mil baltisakslaste aeg Eestis läheneb lõpule. Tulevikku ei näe muidugi keegi, kuid sellest, et ajad on muutumas, saavad kõik aru. 

Kirjaniku elus aastaid olulist rolli mänginud Esna mõisa klaasveranda vaadet naudivad von Grünewaldtid, kes elasid seal 1921. aastani. Õnnepalu tahab anda Esna viimasele mõisnike perekonnale loo ning teeb seda hästi, vältides baltisakslastga seotud klišeesid. 

Ja ometi, ikka tahaks sinnapoole kiigata, kasvõi sellest verandauksest, kasvõi vajutades selle vana klaveri häälest ära klahve kütmata saalis. Miks? Ei tea isegi. Kas sellepärast, et kord oleme ise samasugune kadunud maailm? Või sellepärast, et me ikkagi veel kuidagi kuulume sinna, et me seisamegi kahe maailma vahepeal, me pole enam vana, aga pole veel ka uus?

Ajaliselt jaguneb poeem kaheks – esimene pool keskendub 20. sajandi algusele Eestis, teine elule "lubatud maal", mis aga hoopis pettumuse valmistas. Eesti oli ka paljudele baltisakslastele armastatud kodumaa.

Mina lubasin endal uskuda, et just nii oligi, sest miks mitte.

Esna mõis aastal 2014