16. jaanuar 2019

Kurikuulus "Bird Box" (2018) – vaid pinnavirvendus

Pole vist inimest, kes "Bird Boxist" mitte midagi kuulnud poleks. Režissöör Susanne Bieri postapokalüptiline linateos on saanud ekraani ette isegi need, kes sellest žanrist muidu laia kaarega mööda lähevad. "Bird Boxi" vaadatakse kas või sel põhjusel, et näha, mis film ajas noored nii hulluks, et nad üritavad muuhulgas pimesi autot juhtida (#BirdBoxChallenge). Igatahes tegin minagi eile (jälle) Netflixi konto, sest kaua me ikka nii elame, et "Bird Box" nägemata.
Paljulubava algusega "Bird Box" on igati kaasahaarav, kuid rõhusetus on minu meelest vales kohas ja film proportsioonist väljas. Esimesed päevad/nädalad ja mitmed igavad ning minu silmis ebaolulised tegelased, kelle surm on põhimõtteliselt ette teada, saavad teenimatult palju tähelepanu. Just selle arusaamatu lahenduse tõttu mõjub suure potentsiaaliga "Bird Box" nagu pinnavirvendus, mis tuleb ja läheb.

Kui taheti tuua sisse mehe ja naise vaheline armastuslugu, mitte keskenduda vaid emaarmastusele, siis võinuks sellesse ka panustada. Hetkel jääb Malorie (Sandra Bullock) ja Tomi (Trevante Rhodes) vaheline suhe minu silmis pinnapealseks ja on lootusetult ettearvatav. Oluliselt parema filmi saanuks, kui loo keskmes olnuks üksnes emaarmastus. See teekond, kuidas naisest, kes kaalus oma tulevase beebi ära andmist, sai hoopis emakarulikult tugev vanem lausa kahele lapsele (pluss kollid muidugi, sest nendega olin kordki rahul). 
Lapsed paistavad "Bird Boxis" nagu rekvisiidid, kelle kasvule ja hingemaailmale mingit tähelepanu ei pöörata. Nende töö on olla muinasjutuliselt armsa välimusega abivahendiks, et pugeda südamesse neile, kel endalgi pere. Ja see võte toimib tegelikult päris hästi, sellega ma ei vaidle.
Mulle meeldis, et kollide olemus jääb saladuseks ja et nende rünnakuks on sõnulseletamatu kurbus/hirm, mis meenutas mulle kui HP fännile "Harry Potteri" raamatutest tuttavaid dementoreid. Ka see, et kollide nägemisele järgneb kohene ja vältimatu enesetapp, mõjus värskelt,

Viimaks õudukas/thriller, mille lõpus mõtlesin, et oleks tahtnud rohkem, mitte vähem teada. Mitu küsimust jäeti õhku, seega üldse ei imestaks, kui "Bird Box" järje saaks. Ent Netflixi toodangult ootasin rohkemat.

7. jaanuar 2019

"The Big Short" / "Suur vale" (2015)

Pingeline lugu briljantselt nutikate peategelastega avab ahnete ja vastutustundetute finantsmogulite räpased telgitagused tavakodanikule arusaadavas ja üllatavalt humoorikas võtmes. Neli tippu pürgivat outsaiderit näevad ette USA kinnisvaraturu mulli lõhkemise 2000ndate aastate keskpaigas ning otsustavad tõmmata suurpangad liistule rünnates neid nende oma mängus nende endi relvadega. Film jutustab reaalsetest sündmustest, mis vallandasid viimase ülemaailmse majanduskriisi. – Forum Cinemas


Ikka ja jälle juhtub nii, et filmiriiulis tuhnides tuleb ahastus peale, sest ükski film otseselt ei tõmba vaatama, aga ometi on abikaasaga filmiõhtu kokku lepitud. Sageli osutub valituks mingisugune enam-vähem vastuvõetava hindega film ja ees ootab keskpärane filmielamus, ent seekord läks teisiti. Sisututvustuse põhjal kartsin, et me, kaks viimasel nädalal väga vähe magada saanud lapsevanemat, ei jõua 130 minutit pikka "The Big Shorti" lõppu ära oodata, aga aeg möödus lennates. 

Mõnusalt tempokas "The Big Short" sobib eriti hästi kõigile, kes armastavad sisukaid filme, et samas on liiga väsinud, et midagi väga tõsist ette võtta. See on draama, mis ajama naerma ning mida on kerge vaadata, ehkki teema on raske. Aga õnneks hoiab Adam McKay ennast tagasi ja see viha ning masendus, mis režissööri on motiveerinud, hakkab vaatajat kummitama alles lõputiitrite ajal.

Filmis kasutatakse k e e r u l i s t sõnavara, sest ka Euroopat tugevalt raputanud kriisi telgitaguste paljastamiseks tuleb kaevuda finantsterminoloogia sügavikesse. Autorid on mõistnud, et teatud asjad tasuks nö rahva keeli üle rääkida ja teevad seda läbi huumoriprisma. Abikäe ulatavad näiteks suvel lahkunud Anthony Bourdain, Margot Robbie ja Selena Gomez. Väga ootamatu, kuid minu meelest õnnestunud lahendus.

Kiitust võin jagada ka näitlejatöödele, eriti suure üllatuse valmistas Steve Carell (Mark Baum), kellest ma eelnevalt näitlejana eriti lugu ei pidanud. Nüüd näen teda uues valguses. Teine paeluv tegelane oli minu jaoks Michael Burry, keda mängib Christian Bale. "The Big Short" on just selline film, mille lõppu peab minusugune veel vähemalt 30 minutit juurde arvestama, et jõuaks kõik põnevad elulood üle googeldada. 

Kui millegi üle viriseda, siis minu meelest oli ebavajalik, et Ryan Gosling (Jared Vennet) korduvalt neljanda seina murrab ja otse kaamerasse räägib. See muutis niigi värvika üldpildi natuke liiga kirjuks. Sama käib erinevate ajastut iseloomustavate vaheklippide kohta, mis olid iseenesest toredad, aga pigem viisid tähelepanu tahtmatult filmi põhisisust eemale. 


7,5/10


28. detsember 2018

"Hereditary" / "Pärilik" (2018)

Peale Annie Grahami ema surma hakkavad naise vaikses kodumajas toimuma üleloomulikud asjad, mis seavad ohtu ta lähedased. Iga päevaga tulevad ilmsiks aina uued kõhedusttekitavad peresaladused. Annie mõistab, et sünge vari saadab nende suguvõsa juba ammustest aegadest. Naine püüab teha kõik, et murda needus ja päästa oma pere.Forum Cinemas


Eelmise postituse juures sain tagasisidet selle kohta, et "The Haunting of Hill House" polnud ju
üldse õudne ja et inimeste ootused olid palju kõrgemad. Mina polnud "THoHH"-st enne vaatamist mitte midagi kuulnud, seega mulle pakkus sari positiivse üllatuse. "Hereditary" osas olid aga minu enda ootused paari arvustuse tõttu laes ning pean tunnistama, et lõpus valmistas see kriitikutelt kõvasti tunnustust kogunud film mulle pettumuse.
Ma ei taha siin filmi sisust eriti rääkida, sest nagu mitmes arvustuses kirjutatud, moodustab teadmatus suure osa "Hereditary" mõjust. Mõned märkmed panen siiski kirja.
"Hereditary", mis lahkab Grahamite perekonna deemoneid, on üks teistmoodi õudukas, millles pole just palju harjumuspärast. Filmis kasutatakse küll ohtralt klassikalisi õudukaelemente, kuid tavalisest erineva rõhuasetusega. Tuttavad ja seega mõnes mõttes ka turvaliseks muutunud viisid vaatajat endast välja viia on kõrvale heidetud, selle asemel loob režissöör-stsenarist Ari Aster sellise püsiva ahastuse ja pinge, mis mõjutas mind pärast filmi lõppu isegi rohkem kui filmi ajal. Kahtlustan, et eriti tugevalt puudutab "Hereditary" neid, kel lapsed.
"Hereditary" poleks aga pooltki nii meeldejääv ilma viimseni viimistletud soundtracki ja kahe suurepärase näitlejatööta  – silma paistavad Toni Collette, kes mängib peaosa, ning Milly Shapiro, kes on tema tütre rollis. Esimene käib usutavalt läbi peadpööritavalt laia emotsioonide skaala, teine imeb oma kõheda olemusega vaataja kohe alguses sügavale loo sisse.
Toni Collette / Annie Graham
Milly Shapiro / Charlie Graham

Aga see lõpp. Kui Ari Aster oleks lõpuni välja hoidnud peent joont, kuuluks "Hereditary" kahtlemata minu lemmikõudukate riiulisse, ent kahjuks ei saa sellest üle ega ümber. Lõpp võttis mind sõnatuks ja sugugi mitte heas mõttes.
Õudukasõpradele soovitan, teistele ehk pisut liiga sünge ja aeglase tempoga vaatamine.


PS! Üks väga põhjalik ja huvitav arvustus Joonaselt.