27. oktoober 2018

A Star is Born / Täht on sündinud (2018)

Nägin "Täht on sündinud" kohta Facebookis nii palju positiivset tagasisidet, et kui saime ootamatult kingiks kohe-kohe aeguvad kinopiletid andis, oli valik lihtne.
See on selline film, mis tekitas vähemalt minus mingi meeletu isu kõvasti (head) muusikat kuulata. Soundtrack on tõesti mõnus ja ka andekalt ekraanile toodud. Mul polnud näiteks õrna aimugi, et Bradley Cooper, kelle jaoks on see ka lavastajadebüüt, oskab laulda.

Olin esialgu natuke segaduses, sest arvasin, et film räägib Lady Gaga elust. Kinos sain muidugi üsna ruttu aru, et olen millestki väga valesti aru saanud. "Täht on sündinud" on hoopis muusikaga läbi põimitud armastuslugu, tänapäevane versioon juba 1937. aastal ilmavalgust näinud linateosest. Õnneks või kahjuks on selles esitatud teemad (sõltuvusega võitlemine, meelelahutustööstuse pahupooled ja iseendaks jäämine) aegumatud ja kõnetavad tõenäoliselt ka järgmise 80 aasta pärast. Originaalfilm rääkis näitlejatest, 2018. aastal näeme sama lugu muusika kaudu, kusjuures Bradley Cooperi ja Lady Gaga vaheline keemia on käega katsuda.
Lady Gaga on küll öelnud, et tal on oma tegelaskuju Allyga vähe ühist, ent kui peaosas olnuks keegi teine, nt Beyoncé (nagu esialgu plaanitud), siis olnuks ka film kindlasti erinev. Gaga isiksus, välimus ja hääl – ekraanile jõudnud lugu on talle tehtud ning mul oli raske näha ekraanil Allyt, mitte Gagat. Ent see pole kriitika, pigem sulandus Gaga oma tegelaskujuga hämmastavalt sujuvalt üheks, andes filmile seeläbi juurde nö päriselu tunde.

Mulle väga meeldis, et Lady Gaga oli suure osa ajast rõhutatult loomuliku välimusega.


“I exposed myself in ways I had never done before. I completely let go, and it was the scariest thing I have ever done,” said Gaga at the premiere. “I brought everything I had in my body and my soul into this role. I went back and thought about my fears, my insecurities when I was younger and in high school. I was vulnerable. I wore no makeup and dyed my hair back to my natural color. There was no hiding, mentally and physically.” (Vanity Fair 09/2018)


See naine oskab ja julgeb laulda kogu südamest ning film tõi esile tema tugevused ning näitas edukalt, kuidas võimas lava-show ja uhked kostüümid ei anna muusikasse peidetud sõnumile sageli midagi juurde, pigem vastupidi.

Sageli olen kinos ennast tagasi hoidnud, sest kuidagi imelik on üksi nutta, aga nüüd nohistasid paljud ammu enne mind nina. Jõudsin juba mõelda, et olen seekord erand, aga viimane lugu keeras ka minu pisarakraanid lahti.

Film, mille muusika poeb naha alla. 8/10



18. september 2018

Risttuules (2014) – hingekriipiv ilu

Vikipeedia kirjutab, et "Risttuules" stsenaariumi aluseks on võetud peategelase, 27-aastase filosoofiatudengi ning teiste eestlaste, lätlaste ja leedulaste seas 1941. aastal Siberisse küüditatud Erna vihikutesse kirja pandud mõtisklus, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Filmi läbib rõhuasetus aja peatumisel, millest lähtub ka audiovisuaalne lahendus (nn tableau vivant): piltide põhjal on taastatud tollane olustik, kuid näitlejad ja statistid on tardunud, nõnda et kolmemõõtmelisele pildile annavad sisulise mõõtme kaamera liikumine, näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika. Filmis kujutatakse Erna ja tema perekonna lugu 12 aasta jooksul.



Kui teatasin Raunole, et tahaksin temaga ühte hinnatud eesti filmi vaadata, ei kujutanud ta tõenäoliselt ette, et panen käima tableu vivant stiilis ajaloolise mängufilmi, mis on kõigele lisaks mustvalge. Ent abikaasa ei vedanud mind alt ja lõpuks isegi nõustus, et oli küll huvitav film.

Kahtlustan, et mõni inimene ei suuda "Risttuules" üldse vaadata, aga mulle, keda kõnetavad fotod ja eriti mustvalged fotod, pakkusid Martti Helde loodud nö elavad pildid siirast naudingut.

Kõik algab nagu ikka lugudes, mis räägivad okupatsioonide-eelsest Eestist – idülliline õunapuuaed, kaunis serviis, hetked, millest peegeldub õnnetunne. See osa on alati pisut roosamanna, aga las ta olla. Tollased inimesed ilmselt mäletavadki seda nii, et kõik oli hästi ja äkitselt jäi elu seisma.
Ka Erna maailm peatub (ühtlasi muutub ka filmikeel), kui tema pere kodust ära viiakse.


Mind pole ammu ükski saade/film nutma ajanud, kuid "Risttuules" ajal tikkus vägisi pisar silma. Näiteks see kasemetsa peidetud surnuaed. Stseen, mida filmiti kaks aastat, et näidata, kuidas aastaajad päriselt vahelduvad.
Või see, kuidas Erna meenutab oma otsust koju jääda, mitte Eestist koos sugulastega põgeneda – noor ja rõõmus naine õites õunapuude varjus ning kaunis mälestus tütrega käsikäes jalutamisest – üritasin küll, aga ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Kahetsus, igatsus, kaotusvalu, ent ka lootus. Lootus, et kusagil ootab Heldur. Lootus, mis elab kirjades, mille Erna Heldurile kirjutab. Unistus, et ühel ilusal päeval on nad jälle kodus.

"Risttuules" nõuab süvenemist ning annab vaatajale tavalisest märksa rohkem vabadusi, ent samas ka vaimset tööd. Mida need ajas seisma jäänud inimesed just sel hetkel mõtlesid või ütlesid? Mis juhtus? Nii palju küsimusi, millele film vastust ei anna.


Laura Petersoni soe hääl mõjub kogu selle mustvalge traagika taustal kuidagi ääretult hingekriipivalt. Ja lõpuks muidugi see moment, kui selgub Helduri saatus. See stseen jääb pikaks ajaks minuga.


Kummalisel kombel, ehkki "Risttuules" näitlejad ei liigu ega räägi, pole ükski film mulle ammu nii tõeline tundnud.

10/10

Kuidas "Risttuules" valmis? Leidsin sellise video:

16. september 2018

BlacKkKlansman / Must mees klannis (2018) – sõnum president Trumpile

Vaatasime hiljuti kinos Spike Lee uusimat ja vägagi sotsiaalkriitilist filmi, mis on Soomes kõvasti tähelepanu saanud. Kui soomlasele antakse Hollywoodi filmis märgiline roll, on see muidugi suur uudis. "BlacKkKlansman" räägib Ron Stallworthist (John David Washington), kes tegi 1972. aastal ajalugu, olles esimene mustanahaline politseinik, kes sai tööd Colorado Springsi politseijaoskonnas. Kümnendi lõpul võttis ta sihikule Ku Klux Klani.
Kodumaal kõrgelt hinnatud näitleja Jasper Pääkkönen mängib "BlacKkKlansmanis" Felix Kendricksoni, kes on selgelt filmi kõige negatiivsem tegelane – mees, kes vihkab kõiki vähemusi ja kes on isegi oma sõprade silmis ettearvamatu.
Jasper Pääkkönen
"BlacKkKlansman" kestab üle kahe tunni ja ma veel mõtlesin, kas me ikka jaksame nii pikka filmi kinos vaadata, aga tempo oli hea ja kandis lõpuni välja. Tõsielulistel sündmustel põhinev lugu käsitleb raskeid küsimusi läbi pehmendava huumoriprisma, mis tõenäoliselt meelitab kinno ka neid, kes üldjuhul seda filmi ei valiks. Komöödia Ku Klux Klanist kõlab ju nii provokatiivselt, et lausa kutsub vaatama. 
Ent komöödiast on asi tegelikult kaugel. Jah, naerda saab, aga see pole filmi eesmärk.
„Onu Spike ei tee komöödiaid, jätke see endale meelde,“ tõdes režissöör ka ise.

"BlacKkKlansman" on otsene sõnum president Trumpile ja Spike Lee isegi ei püüa seda varjata. Kohati on tema tagamõte lausa häirivalt esil, ent õnneks on plusse rohkem kui miinuseid – suurepärased näitlejatööd, mõnus retromuusika ning ajastutruud üksikasjad, näiteks mulle jäid pidevalt silma ägedad aksessuaarid.

Häirisid mõned üksikud detailid, nt koridoris põleva risti suunas liuglemine jms, ent üldiselt pean "BlacKkKlansmani" nii nauditavaks kui ka vajalikuks linateoseks.
Kõige rohkem meeldis mulle see, et Spike Lee ei too välja ühte "paha", vaid kritiseerib äärmuslikku grupimentaliteeti üldiselt, rõhutades muuhulgas teatavaid sarnasusi Ku Klux Klani ja Mustade Pantrite käitumismustrites. 

"BlacKkKlansman" oleks aga teistsugune film, kui sel poleks põrutavat lõppu, mis toob needki vaatajad, kes ehk seni veel tõsiselt kaasa ei mõelnud, tagasi tänapäeva. Tagasi Trumpi juhitud USAsse. Tagasi maailma, kus vihakõne on muutunud kurvastavalt igapäevaseks nähtuseks.