29. oktoober 2017

Tõnu Õnnepalu "Klaasveranda"

Tõnu Õnnepalu on üks minu lemmikkirjanikke ning olen nautinud iga tema sulest ilmunud raamatut, ent "Klaasveranda" kallal tahaksin väheke nuriseda. See üsna lühike poeem (ja ka näidendi "Sajand" alus) on nagu pinnavirvendus, mis algab ja juba lõpeb. Aga küllap ongi nii parem, et jäi tunne, et tahtnuks rohkem, mitte vähem.


Samas, nagu Õnnepalu puhul ikka, saavad kõik tähtsad asjad öeldud. Öeldud nii kaunilt, et nii mõnegi lause või lõigu võiks kas või seinale riputada. Eriti meeldis mulle "Klaasveranda" eessõna.

Lugu ise saab alguse 1910. aastal, mil baltisakslaste aeg Eestis läheneb lõpule. Tulevikku ei näe muidugi keegi, kuid sellest, et ajad on muutumas, saavad kõik aru. 

Kirjaniku elus aastaid olulist rolli mänginud Esna mõisa klaasveranda vaadet naudivad von Grünewaldtid, kes elasid seal 1921. aastani. Õnnepalu tahab anda Esna viimasele mõisnike perekonnale loo ning teeb seda hästi, vältides baltisakslastga seotud klišeesid. 

Ja ometi, ikka tahaks sinnapoole kiigata, kasvõi sellest verandauksest, kasvõi vajutades selle vana klaveri häälest ära klahve kütmata saalis. Miks? Ei tea isegi. Kas sellepärast, et kord oleme ise samasugune kadunud maailm? Või sellepärast, et me ikkagi veel kuidagi kuulume sinna, et me seisamegi kahe maailma vahepeal, me pole enam vana, aga pole veel ka uus?

Ajaliselt jaguneb poeem kaheks – esimene pool keskendub 20. sajandi algusele Eestis, teine elule "lubatud maal", mis aga hoopis pettumuse valmistas. Eesti oli ka paljudele baltisakslastele armastatud kodumaa.

Mina lubasin endal uskuda, et just nii oligi, sest miks mitte.

Esna mõis aastal 2014




19. oktoober 2017

Kaameraga metsas – ma armastan sügist

Kartsin, et sel aastal ei jõua ma beebi kõrvalt üldse sügist pildistama, kuid õnneks leidsin aega vähemalt korra metsas käia. Sügisesed fotojalutuskäigud ongi mul juba traditsiooniks saanud. Näiteks eelmise aasta pilte saab näha siin.
Igatahes on tänavune sügis olnud imeliselt värviline, kuid ka kohutavalt märg. Meil siin Kesk-Soomes on põhimõtteliselt kaks nädalat jutti iga päev kas või natuke sadanud. Ehk üks-kaks kuiva päeva on sinna vahele mahtunud. Aga isegi vihmane sügis on võrratu ning vankriga värviliste lehtede keskel jalutamisest on saanud mulle omamoodi teraapia ja parim viis akut laadida.
Tänavused pildid on tehtud Oksala saare metsade vahel. Eriti meeldis mulle üks väheke sünge metsatukk, kuhu ulatusid vaid üksikud päikesekiired.

PS. Ma ei liialda, kui ütlen, et iga nurga peal tuli mõni kärbseseen vastu.




16. oktoober 2017

It / See (2017)

Meil on sõpradega selline traditsioon, et kokku saades võtame alati mõne õuduka ette. Seekord osutus valituks "See", millest Rauno treileri põhjal vaimustusse sattus. Ma olen Stephen Kingi lugenud küll, aga "It" pole mulle kätte sattunud. Teiste arvamuste põhjal jääb igatahes mulje, et raamat on filmist parem, aga keda see ikka üllatab. Raamat teeb alati (no 99% juhtudest) ekraniseeringule ära. Küll aga on "See" on püstitanud erinevaid rekordeid, muuhulgas tõusnud läbi aegade edukaimaks õudusfilmiks. 

Klounid mulle ei meeldi ja nö klounihorroril põhinev "See" neid kohe kindlasti sümpaatsemaks ei muuda. "See" on ka film, mida on keskmisest keerulisem arvustada. Olen näinud kordades õudsemaid õudukaid, mis aga koheselt ununevad. Kui mõned üksikud kohad välja arvata, polnud "See" minu jaoks klassikalises mõttes hirmus, vaid pigem häiriv. Selle väga omapärane ja võimas visuaalne pool jääb kummitama. Ei imestaks, kui kloun nimega Pennywise (Bill Skarsgård) mulle kunagi unes külla tuleb. Olen hästi palju negatiivseid arvustusi lugenud, aga meile kõigile meeldis, sest see oli nii teistsugune. 

Meeldis, et pahad asjad ei juhtu vaid ööpimeduses. Ka päise päeva ajal võib koll põõsas verise käega lehvitada.
Meeldis, et peaosas on lapsed, mis teeb nende lollid otsused (mis kuuluvad iga õuduka juurde) talutavamaks.
Meeldis, et "See" on konkreetselt in-your-face. Mitte selline õudukas, kus tuleb alles viimasel minutil välja, millise kolliga on tegu.
Meeldis, et Pennywise oli just see. Tõeliselt vastik, ettearvamatu ja samas natuke naljakas.

Ei, me ei karjunud hirmust, ent pärast filmi lõppu arutlesime mõnda aega erinevate üksikasjade üle. Kui järg välja tuleb, vaatame kindlasti ka selle ära.