Nali päästab päeva: püstijalakoomikute etendusi Netflixi varamust

Väsinud lapsevanemad istuvad diivanil, akna taga möllavad tormituuled ja uudised on masendavad. Tahaks meelelahutust, aga tv-st ei tule mitte midagi ja ühtegi tõsist filmi niikuinii ei jaksaks vaadata. Tuttav tunne? Meie vajutame sellisel juhul käima Netflixi. Ühel õhtul soovitas see meile mingisugust stand-up'i etendust ja otsustasime, et see pole sugugi paha idee.

Pean tunnistama, et Netflixi esimene pakkumine oli täielik möödalask ja nii ka mitu järgmist, kuid lõpuks sattusime Dave Chappelle'i otsa. Ega ma püstijalakoomikutest eriti palju tea, aga Chappelle mõjus kohe esimeste minutitega nii veenvalt, et jäimegi vaatama. Esiteks on tema huumor päevakajaline ning ta julgeb naljatada ka nö kuumadel teemadel, teiseks oskab Chapelle väga sujuvalt enda üle naerda ja argisituatsioone naljaks keerata. Mulle on püstijalakoomikute puhul oluline, et esinejat oleks mõnus kuulata ja vaadata. Ma ei pea siin silmas välimust, vaid kehakeelt, kõnetempot ja muud sellist. Näiteks vägagi populaarne Kevin Hart ei istu mulle üldse, sest ta on laval nagu Duracelli jänes. Dave Chappelle on jällegi täpselt minu maitse.

Paari nädalavahetusega said kõik Chapelle'i etendused nähtud, ent püstijalakomöödia pisik oli meid nakatanud, seega asusime uuesti otsingutele. Võin kinnitada, et see polnud sugugi kerge ülesanne ja mäletan eredalt ühte õhtut, kui istusime rõõmsalt teleka ette ja avasime Netflixi. Mõned tunnid hiljem venisime aga suure pettumusega ära magama, sest kogu selle aja jooksul ei suutnud me ühtegi etendust üle kümne minuti jälgida. Kas viga on meis või on üldine tase madal, ma ei tea. Tol õhtul mõtlesin küll, et see oli viimane kord. Aga asi jäi ikka kipitama ja aja jooksul leidsime veel kolm etendust, mille otsast lõpuni vaatasime.

Tom Papa, kelle kõnemaneeri paari esimesel minutil võõrastasin, aga õige pea sai minust fänn. Algusest lõpuni hoogne ja me naersime kohati ikka kõva häälega. Tom Papa huumor keerleb just selliste eluliste pisiasjade ümber, mis kõigile tuttavad.

Pete Davidson, kellest meiesugused vanurid polnud midagi kuulnud, aga etenduse käigus saime teada, et tegu on Ariana Grande eksiga. Seesama etendus on naise fännide seas viha tekitanud, ehkki ma ei mõista, miks. Üks kirjutab laule, teine teeb nalja – mõlemad on purunenud suhte nö laulu sisse pannud, aga mulle küll Pete'i huumor eriliselt pahatahtlikku muljet ei jätnud. 

Ja lõpetuseks Marc Maron, kelle etenduse esimene pool meeldis mulle lõpuosast kõvasti rohkem, aga pidasime vastu. Maroni naljade puhul jäi mulle sageli tunne, et mõte oli hea, aga ta venitas jutu liiga pikaks. See etendus meeldis mulle neist kõige vähem, aga julgen seda koroonakarantiinis vaevlevatele inimhingedele ikkagi soovitada.

Kui keegi tahab mind vaevast säästa ja oskab veel mõnda Netflixist leitavat stand-upi soovitada, siis olen muidugi väga tänulik.