Ent "Puhastuses" oli jõudu, sellist tabamatut kirge, mis paneb liikuma autori sule ja sunnib teda edasi kirjutama, muu elu arvelt aega varastama.
"Kui tuvid kadusid" jättis mulle tuima mulje. Tundub, et Oksanen püüdis vältida neid vigu, mida talle "Puhastuse" puhul ette heideti, kuid jõudis välja teise äärmusesse. See on romaan, mille puhul võib justkui tajuda, kuidas seda ehitati, õhus on väsinud ehitustöömeeste higi lõhn. Kogu asi on liigselt konstrueeritud ja vastupidiselt "Puhastusele", mida ma ei suutnud käest panna, seisis "Kui tuvid kadusid" mitu päeva riiulil ja ootas. Ent tegu pole halva raamatuga - teema on huvitav ning Oksase üksikasjalikud kirjeldused suudavad jätkuvalt võluda - lihtsalt ma ootasin midagi muud, midagi teistsugust.
Kursavend kutsus mind eile botaanikaaeda jalutama, võtsin julguse kokku ja läksingi. Julguse, sest vähem kui 1,5 kuu pärast peaksin sealse tiigipaviljoni all abielluma ning teadsin, et pikale veninud talve tõttu on pilt tõenäoliselt üsna masendav.
Mul oli õigus - paviljon oli räpane, selle ümbrus pruun ja elutu. Ent aega veel on, seega ma parem ei hakka enda närve liiga vara kulutama.
Lohutan ennast sellega, et vähemalt korralduslikult on kõik enam-vähem paigas. Rauno sai lõpuks isegi oma kauaoodatud abieluvõimetõendi kätte. Meile tuli täieliku üllatusena, et selle jaoks nõutakse ka minu andmeid, sh allkirja ning lõpuks isegi dokumendi koopiat (sest nähtavasti ei saa Soome bürokraadid päris hästi aru, mis imeasi see id-kaart on), ning meil võttis sellest masinavärgist läbi närimine umbes kuu aega.
Magistritööga olen nii kaugele jõudnud, et korrastan viiteid ja püüan summary kirjutamiseks energiat koguda. Olen lubanud akadeemilisel inglise keelel ikka väga rooste minna - omad vitsad peksavad.
No Comments Yet, Leave Yours!