Pildipostitus: Meie Soome jõulud

Oleme õnnelikult Eestisse jõudnud, ehkki eilne laevasõit oli täiesti kohutav. Torm andis kõvasti tunda ning ühel hetkel läks süda nii pahaks, et mõtlesin juba tualetti joosta. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile kirjutada. Sõidame hetkel Tallinnast Võru poole ning mul on hea võimalus üks jõuluhõnguline pildipostitus kokku panna.

Soomes olid meil sel aastal kahed jõulud. Esimese jõuluõhtu korraldasime 23. detsembril Oksalas ning seda kutsume naljaga pooleks "loomade jõuludeks", sest kinke said ainult talu karvased elanikud.

See oli sel aastal ka ainus jõuluõhtu, kus mul tuli perenaise rollis olla ning süüa teha. Kuna seltskond oli väike, otsustasin mõnda uut ja huvitavat retsepti proovida.

Näiteks tegin esimest korda elus ise rosoljet (ilma heeringa/lihata), kusjuures salatikastme valmistasin vahukoorest. See mõte tundus esialgu veider, aga tulemus oli nii-nii maitsev. Retsepti leidsin siit, aga kuna mulle puuviljad salatite sees ei meeldi, jätsin õuna ära.

Teine roog, mis samuti minu lemmiksöökide nimekirja pääses, oli bataadivorm sinihallitusjuustuga (retsepti avastasin siit). Selle vormiga juhtus aga nii, et ametliku pidusöögi ajaks jõudis see mul 35 minutit ahjus olla (ehk siis viis minutit kauemgi kui retseptis kirjas), aga bataat oli kõva. Pettumus oli suur, kuid pärast mõtlesin, et mis seal ikka, viskan vormi veel natukeseks ahju. Ja sinna ma selle järgmiseks tunniks kogemata unustasingi. Ent tegu oli õnneliku õnnetusega, sest selline üleküpsetatud vorm sai väga mõnus. Suutsin isegi täis kõhuga suure portsu ära süüa.

Soomes kuulub traditsiooniliste jõulutoitude sekka jõulusink, mille seekord täitsa ise valmistasin. Protsess on tegelikult lihtne, aga kestab kaua. Meie seitsmekilone sealihast sink oli ahjus umbes üheksa tundi, aga asi oli seda väärt, sest poesink on ikka hoopis teistsuguse maitsega.

Singi kõrvale tegin kastme, mille üheks koostisosaks oli õunapüree. Ka selle retsepti puhul kartsin, et ei tea, mis sealt välja tuleb, aga kõigile meeldis. Alguses tundus mulle natuke magus, aga lisasin ühe näputäie musta pipart ning pool teelusikatäit äädikat ning siis oli väga hea.

Magustoiduks panin jõulude puhul lauale ühe eriti rammusa ning lausa suussulava toorjuustukoogi, mille retsepti saab näha siin. Selle koogi suurim pluss (lisaks sellele, et kõik muudkui kiidavad) on lihtsus, sest niisuguse patuselt hea kaloripommi valmistamiseks ei kulu isegi poolt tundi.
Retsepti muutsin nii palju, et tegin põhja Domino küpsistest ning täidise sisse panin 600 grammi toorjuustu ja 200 grammi kohupiima ning kolme erinevat šokolaadi (nii valget, tumedat kui ka tavalist piimašokolaadi). Kaunistasin kookoshelveste ja värskete jõhvikatega.

Muidugi päris kõike ma ise teha ei jõudnud, seega poest ostsime kartuli- ja kaalikavormi, verivorstid ning lambasooles grillvorstid. Külakostiks toodi kodutehtud kuumsuitsu- ja graavilõhet.

Kogu õhtu oli väga tore, kusjuures suurema osa ajast veetsime Monopoly mängides (mina võitsin!). Minu arust ongi jõulude juures kõige ägedam see, et võetakse kogu perega miskit ette, olgu selleks kas lauamängud või midagi muud.

Ma tegelikult väga kartsin, et kuna lund pole, ei tule ka seda õiget jõulutunnet, aga täpselt Oksala jõulude ajaks tuli ikkagi õrn lumevaip maha, olgugi et see oli selline vastik märg lumi, aga aknast sai ikka parema tundega välja vaadata. Olid küll täitsa õiged jõulud ning vähemalt mina isegi ei mõelnud sellele, et me sel õhtul kinke ei jaganud.

Jõululaupäeval istusime Rauno õe juures, kus kõhud jälle heast ja paremast täis sõime. Rahvast oli seal märksa rohkem ning ka jõuluvana käis salaja ära ja jättis kuuse alla hunniku kingitusi. Tuleb tunnistada, et selgi aastal tundsin, et olen vist natuke liiga hea laps olnud.

Üle pika aja tegin meist Raunoga ka ühe korralikuma pildi. Tavaliselt teeme heal juhul mõne ühise telefoni-endli, aga sageli läheb mitu kuud nii mööda, et me üldse sama foto peale ei satu.

Ja nüüd Eestit nautima :)