Oleme jäänud maale plaanitust märksa kauemaks. Pean tunnistama, et mul on olnud raske, sest vähemalt alguses tundsin linnakärast ikka tõsiselt puudust ja olles maailma kõige rahulikumas paigas, ei leidnud ma kuidagi rahu. Närveldasin, tujutsesin ja paaril korral lihtsalt nutsin ennast magama, sest tahtsin ära. Ja kui aus olla, ei teadnud ma isegi, kuhu.
Ühel hetkel panin aga tähele, et maal elamine on mulle hästi mõjunud. See on võimaldanud mul aja maha võtta ja iseendas selgusele jõuda. Leidsin vastuse paarile küsimusele, mida endalt juba aastaid küsinud olen.
Maaelu on ka mitmed minu prioriteedid ja harjumused segamini pööranud. Sest maal ei käi asjad nii, et ärkad, sööd kõhu täis ja hakkad kirjutama. Töö ei saa siin mitte kunagi otsa. Kõik peavad panustama ja nii lähebki päev sageli nii mööda, et mul pole aega arvuti taha istuda. Kohati on see väsitav, aga samas meeldivad mulle tööd, mille tulemus on koheselt näha. Näiteks selle nädala alguses toimus meil siin s u u r jõulukoristamine ning nii me koristasimegi kolmekesi kolm-neli päeva järjest ja ikka vähemalt viis tundi korraga. Maakodu koristamine on võrreldes linnamajaga hoopis erinevast "kaalukategooriast". Töö tasus aga ära, sest kui põrandad pestud ja tolm võetud, otsisime jõuluehted kapist välja ning tuli küll hoopis teistmoodi tunne sisse. Ja nagu filmis, hakkas just siis õues lund sadama. See lumi on nüüdseks küll peaaegu täielikult läinud, aga vähemalt korraks oli ilus.
Aeg voolab maal elades omasoodu ja nüüdseks olen ma sellega ära harjunud.
2015 oli minu jaoks ka isemoodi blogiaasta. Üldse muutus blogi mulle pärast Soome kolimist tähtsamaks, aga viimase aasta jooskul olen seda rohkem tähele pannud. Blogimine on üks asi, mis on minuga alati kaasas käinud, vahet pole, mis linnas või riigis ma parajasti elanud olen. Blogiakna avamine sümboliseerib minu jaoks, nii veider kui see ka poleks, stabiilsust ja turvatunnet.
Parimad filmid – Kuldmedal läheb kindlasti"Amyle", sest mind pole ammu ükski film niimoodi liigutanud, aga väga meeldisid ka "Going Clear: Scientology and the Prison of Belief", "1944", "Land of Smiles" ning "Nightcrawler", "Interstellar" ja "The Imitation Game", ehkki viimased kolm on ametlikult küll 2014. aasta filmid.
Meeldejäävaim lugemiselamus – Esikoha saab kindlasti Bill Brysoni "Kõiksuse lühiajalugu". See raamat tekitas tunde, et võiksingi lugema jääda. Veel märgiksin ära Ken Folletti sajandi triloogia, mis on minu meelest väga hea sulega kirjutatud. "Fall of Giants" oli esimene Folletti raamat, mille kätte võtsin, ning olen kuulnud, et see pole tegelikult sugugi tema parim, aga vähemalt esimene osa oli kaasahaarav. Hetkel on mul käsil triloogia teine osa, seega eks näis, kas ja kui palju minu arvamus veel muutub.
Ja väga meeldis ka Caitlin Morani "Kuidas olla naine", mis äratas ellu minu sisemise feministi.
Suurim saavutus – Minu esimene näitus.
Parim album – Adele on tagasi! Olen "25" nüüdseks vähemalt 20 korda läbi kuulanud ja ikka veel pole villand saanud.
Õnnelik mälestus – Võib vist öelda, et suurem osa septembrikuust, sest Rhodosel veedetud puhkus oli suurepärane ja roadtrip Nordkappi lausa i m e l i n e. Seda viimast reisi ei unusta ma tõesti mitte kunagi.
Ent paraku jääb 2015 mulle meelde ka vihkamise aastana.
Vihkame pagulasi, sest nad on vägistajad ja terroristid. Vihkame homoseksuaalseid inimesi, sest nad on teistmoodi ja nakatavad lapsi oma "haigusega". Vihkame poliitikuid, sest nad valetavad. Vihkame mustanahalisi, sest nad pole valged. Vihkame Eestit, sest see on sitt maa. Vihkame ülejäänud maailma, sest seal on veel hullem. Vihkame venelasi, sest nad ei oska eesti keelt. Vihkame Toidupanka, sest seal töötavad vargad. Vihkame presidenti, sest tal on uus naine ja mis veel hullem – Lätist. Vihkame seda sportlast, kes jälle medalit ei saanud.
Vihkame, vihkame, vihkame.
Need on ainult mõned üksikud näited, mis mulle erinevates kommentaariumides ja sotsiaalmeedias ikka uuesti ja uuesti silma on jäänud.
Kõige hullem on see, et kogu selle vihkamisega kaasneb hirmus palju ebaõiglast üldistamist. Ja just selle üldistava lahmimisega demonstreeritakse sageli oma rumalust. Minagi vihkan vargaid, terroriste ja vägistajad, aga süü lasub ikkagi konkreetsetel isikutel, mitte ei laiene kõigile, kes meile mõnda tuntuks saanud vägistajat, terroristi või varast kuidagi meenutavad. Olgu selleks ühisosaks siis nahavärv, emakeel või amet.
Ma loodan, et aasta 2016 toob meile paremaid uudiseid, sest sel aastal on maailmavalu tõesti uksest ja aknast sisse tunginud.
Homme toome ka elutuppa kuuse ning juba 23. detsembri õhtul peame maha oma esimese väikese jõulupeo, mis koosneb heast söögist, kaminatulest ja Monopolyst. Jõululaupäeva tähistame sel aastal Rauno õe juures ning juba järgmisel päeval sõidamegi nädalaks Eestisse.
Uskumatu, et neljas advent ongi kohe läbi ja jõulud ukse ees. Ainult lumi on puudu.
 |
| Modell: Köpi |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar