Spotlight/Päevavalgele (2015)

Oscari kandidaatidega läheb tavaliselt nii, et ma pean neid pikalt ootama ja tean juba ammu ette, milliseid filme kindlasti näha tahan. "Spotlight" oli mul aga mingil kummalisel kombel kahe silma vahele jäänud. Lõputiitreid lugedes tundus see teadmatus (võrdluseks näiteks "The Revenant, "Mad Max", "The Martian" jt, millest kõik räägivad) veelgi arusaamatum, sest tegu on ühe väga-väga hea filmiga. Ja ma ei ütle seda ainult seetõttu, et minu suhtumine kirikusse kui organisatsiooni on kivirähkilikult külm.

Usun, et sisu poolest on Tom McCarthy "Spotlight" mitmetest teistest parima filmi kandidaatidest peajagu üle, ehkki siiani olen näinud vaid "Bridge of Spies'i", mis oli täis teada-tuntud külma sõja klišeesid ja ununes korrapealt. Ma ei kõhkle selles, et igaüks neist pakub visuaalset naudingut, aga "Spotlight" kirjeldab meile seda, kuidas üks sihikindlate ajakirjanike seltskond suutis oma tööga midagi päriselt muuta. Selliste filmide mõju ulatub meelelahutusest märksa kaugemale.
Eriti meeldis mulle see, et toimunu antakse edasi sündmusi üle dramatiseerimata, ent siiski huvitavalt. Kuna minus kaklused, veri ja relvad erutust ei tekita, pakkus Boston Globe'i ajakirjanike tegutsemise jälgimine mulle kordades rohkem pinget kui keskmine põnevik.

"Spotlight" räägib sõnavabaduse tähtsusest – sellest, kuidas grupp ajakirjanikke (Walter "Robby" Robinson/Michael Keaton, Michael Rezendes/Mark Ruffalo, Sacha Pfeiffer/Rachel McAdams, Matt Carroll/Brian d'Arcy James, Ben Bradlee Jr./John Slattery ja Martin "Marty" Baron/Liev Schreiber) pani kokku ja avaldas 2002. aasta alguses artikli laste seksuaalsest väärkohtlemisest vaimulike poolt. Ühest loost kasvas välja terve sari, sest autoritega võtsid üha uued ja uued kannatanud. 

Näitlejad vs ajakirjanikud. Foto: The Hollywood Reporter

Pedofiiliaskandaal raputas katoliku kiriku alustalasid ning tõi sellest kirjutanud ajakirjanikele 2003. aastal ka Pulitzeri. Teiste seas sai "kuulsaks" preester John J. Geoghani, kes suutis oma kirikuteenistuse aastatel ahistada enam kui 130 last ning hiljem vanglas surnuks kägistati.
Artiklisari paljastas ka tõsiasja, et juhuti oli kiriku ladvik toimuvast teadlik, kuid otsustas vaikida. Nagu filmist näha, saadeti vahele jäänud mehed sageli hoopis haiguspuhkusele ning paigutati ümber kogu riigi laiali, kusjuures nende uutel kogudustel polnud aimugi, miks. "Spotlight" süvendab arvamust, et vähemalt tollal oli USAs kirik nagu riik riigis, mistõttu sellega seotud probleemidest kirjutades tuli ajakirjanikel vastu seista nii võimuka organisatsiooni enda kui ka kirik-tuleks-rahule-jätta-mõtteviisiga. Tõenäoliselt võttis just seetõttu "Spotlighti" ekraanile jõudmine nii kaua aega – rahastuse leidmine oli keeruline.

Esialgu uskusid ajakirjanikud, et neil on lugu, mis puudutab seitset preestrit, kuid lõpuks tuli süüdlasi kokku lausa 250. Ja isegi siis leidus inimesi, kes arvasid, et parem oleks vait olla. Just seeõttu ei saa ma seda filmi peast. See, kui kaugele võib oma maine päästmise nimel minna, on hirmutav.

"Spotlight" on ood uurivale ajakirjandusele, ent ajakirjanikke ei kujutata kangelastena. Näiteks juhitakse tähelepanu ka sellele, et vaatamata neile saadetud vihjetele kulus aastaid, enne kui Boston Globe lapsi seksuaalselt ära kasutanud preestrite teema lõpuks üles võttis. Olen aga kindel, et nii mõnigi oskab pärast selle filmi vaatamist tõsiste ajakirjanike tööd rohkem hinnata. See on eriti oluline praegusel klikimeedia ajastul, mil ajakirjanikud ja poliitikud sageli ühte patta visatakse.

Minult saab "Spotlight" täispunktid. Nii head USA filmi pole ma ammu näinud.