Stig Rästa "Minu Kennedy" – aus rännakulugu

Kuigi "Minu Kennedyst" on blogimaailmas väga palju kirjutatud, polnud mul selle osas mitte mingeid ootusi. Ka Stig Rästast ei teadnud ma suurt midagi, ei head ega ka halba. Kui keerasin viimast lehekülge, ei olnud see enam tõsi.

"Minu Kennedy" on väga siiras ja julge kirjatükk, mis tekitab tunde, et loed kellegi isiklikku päevikut. Erandiks on muidugi need lõigud, kus autor lugejat otseselt kõnetab.

Mulle meeldis Stigi loo pretensioonitus ja lihtsus. Ta ei ürita vägisi kirjandust teha, vaid räägib mõned asjad hingelt ära ja kirjeldab oma teekonda. See on nii otseses kui ka kaudses mõttes rännak, täis väljakutseid ja õppetunde. Otseses, sest "Minu Kennedy" sündis Hispaanias, kuhu Stig oli sõitnud 800kilomeetrisele palverännakule, eesmärgiks mitte usk, vaid suurpuhastus. Kaudses, sest ta alustab oma lapsepõlvest ning jõuab välja aastasse 2015.
Kohati tundsin "Nullpunkti" hõngu ning paratamatult torgatas pähe ka Cheryl Strayedi "Wild".

See on lugu depressioonist, meelemürkidest, paanikahoogudest ning raske haigusega elamisest, aga ka sõprusest, muusikast ja eneseületustest.
Kindlasti vaatas toimetaja teksti üle, aga tema kohalolu pole tunda – seda pigem heas mõttes. Ja kuigi ma tõmbasin siin-seal kordustele või muudele keelekonarustele jooni alla, ei viitsi ma neil pikemalt peatuda, sest mulle meeldis see raamat. Kui rääkida Eestis ilmunud elulugudest, siis see on minu meelest üks ehedamaid, ehkki Stig ise seda elulooraamatuks ei pea.

Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab heal juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. (lk 3)

Stig kasvas üles Lasnamäel, mina Võrus, kuid tundub, et noored teevad ikka samu lollusi ja võtavad ette seiklusi, elagu nad siis pealinnas või kaugel Lõuna-Eestis. Äratundmishetki jagus küllaga.

Me olime lapsena pidevalt õues ja ma ei mäleta, et meil oleks olnud kellaaega, mis tuleb kodus olla või et ema oleks meid õue peal otsimas käinud. Hoov oli kolmest küljest majadega piiratud ja emad hoidsid kordamööda aknast lastel silma peal. (lk 22)

Stigi mälestustest leiab nii mõnegi Eesti kuulsuse kohta põnevaid lugusid. Ent midagi väga skandaalset pole paberile pandud. On ju huvitav teada, et Margus Kappel kogub halba muusikat ja naabrimehe kirjutatud luuletusi või et Jüri Homenja jättis oma transamehele palga maksmata. Ka natuke rõvedamad lood jäävad näiteks "Musta pori näkku" kõrval väga viisakaks.

Teinekord jäi mõni bändimees purju. Või siis oli väga väsinud, nagu meil oli tavaks öelda. Kord juhtus Amigo laval nii, et väga väsinud Kappel pani pea hellalt klahvide peale. Ei teagi, kas ta teeskles naljapärast magamist või uinus päriselt, aga igatahes läks Erkki, keda hüüti tegelikult Malmiks, teda üles raputama. Kappel tõusis meeltesegaduses püsti ja pani Malmile täie pasaga molli. (lk 64)

Poole tee peal lendasin uuesti põlvili, sest pea käis hirmsasti ringi ja jube paha oli olla. Andsin keha vajadusele järele ja avasin kurgu. Sealt voolas välja hulk Aisakella, seejärel tuli ilmselt pahvakas suitsu ja hakkas tulema igasugu muud ködi. Lõunane borš, hommikused võileivad ja törts sapist maomahla. Ninast voolast tatti ja silmist pisaraid. Jumal tänatud, et ma ennast täis ei sittunud. (lk 74)

Mind polnud pikka aega ükski raamat kõva häälega naerma ajanud, aga lugedes Stigi kirjeldust sellest, kuidas ta esimest korda meestearsti juures käis, hakkasin küll turtsuma. Neid hetki oli tegelikult veelgi.

Kõige rohkem nautisin neid peatükke, kus Stig toimunut meenutab ja nalja viskab. Tema stiil on seejuures nii vahetu, et võimatu on mitte kaasa elada. Aeg-ajalt, eriti lõpu poole, püüab ta asju kuidagi kokku võtta ja analüüsida, mistõttu hiilivad teksti sisse ka mõned nö suured sõnad. Need osad meeldisid mulle vähem.

Kõik, mida ma tegin, tegin tegelikult iseendale. Ootasin väga, et minuga sellel teel midagi juhtuks. Nüüd hakkan vaikselt aru saama, mis see oli, mis juhtus. Teadlikkus. Teadmine iseenesest, teadmine elust. Teadmine, et ka planeet Maa on tegelikult teadlik olend, kes saab aru, et ta on olemas. (lk 198)

Igatahes ei saa enam öelda, et ma ei oska Stig Rästast midagi arvata. Stig on üks äge ja heatahtlik tüüp ja ma väga loodan, et see sisemine rahu, mille ta oma rännaku lõpus leidis, jääb püsima.