Steve Jobs (2015) - kolm on kohtu seadus?

Lugesin enne esimese Steve Jobsi filmi nägemist põrmustavaid arvustusi, mistõttu üllatusin pigem positiivselt. Oscari asemel kandideeris Ashton Kutcher Kuldsele Vaarikale, ehkki tegu oli keskpärase linateosega, millesarnaseid pidevalt juurde toodetakse. Minul isiklikult oli kuus kuldmehikest võitnud Mad Maxi raskem/igavam vaadata. Arvan, et kriitikaga pingutati üle, sest Steve Jobs oli perfektsionist ning tema austajad ootasid vähemalt täiust. Nõrga dialoogiga hüplik ja pealiskaudne lugu mõjus nagu külm dušš.

Teise Jobsi filmiga läks aga vastupidi. Pärast kiitvaid arvustusi ootasin enamat.
Steve Jobsi ambivalentsest olemusest annab Danny Boyle kindlasti ausama pildi. Stsenaariumi kirjutas Aaron Sorkin, kelle Mark Zuckerbergile keskenduv "The Social Network" meeldis mulle väga. Film põhineb suuresti Walter Isaacsoni põhjalikul elulool ning ükski teine autor ei pääsenud Jobsile nii lähedale (Isaacsoni raamatust kirjutasin siin). Isegi Steve Wozniak andis filmitegijatele nõu.

Seekord on näitlejatööd tugevad. Kate Winslet teeb Jobsi parema käena kujutatud Joanna Hoffmanina suurepärase rolli ning Steve Wozniaki (Seth Rogen) tulisest sõnavahetusest Jobsiga kujuneb kogu filmi kulminatsioon. Jobsi tütar Lisat kehastab kolm erinevat näitlejat, kuid ma elasin neile kõigile kaasa.

Seevastu Michael Fassbenderi Steve Jobs jättis mind külmaks. Filmi Jobs vastab küll Isaacsoni nägemusele, kuid ei arene. Kui lõpp välja arvata, tammub Jobs ühe koha peal. Viga ei ole näitlejas, vaid stsenaariumis.

Kõige rohkem häiris mind liigne konstrueeritus. Kogu lugu rajaneb kolmel tooteesitlusel ja neile vahetult eelnenud minutitel: 1984. aasta Macintosh ja selle läbikukkumine, neli aastat hiljem ilmavalgust näinud NeXT Computer ning järjekordne ebaõnnestumine. Viimaks 1998. aasta ja legendaarne iMac.
Paberil tundus kolmikjaotus põnev, kuid ekraanil jäi midagi vajaka.

Sisuliselt vahetub üksnes aastaarv. Samad näod, vaidlused ja ambitsioonid. Ainult Kate Winslet muutub aina kaunimaks. Tõelisusega on sel kõigel vähe pistmist.

Koos 1998. aasta tööalase triumfiga serveeritakse vaatajale ka võit nimitegelase isiklikus elus – lõpuks ometi näitab ta suhetes Lisaga, keda Jobs esialgu oma lapseks ei tunnistanud, üles mingisugust inimlikkust. Muidu tõsise, isegi sünge alatooniga lugu muutub äkitselt väga magusaks.
Jobsi abikaasa Lauren Powell ning tema ülejäänud kolm last jäeti filmist aga üldse välja. Tegelikkuses elas Lisa alates 14. eluaastast isaga sama katuse all.

Filmitegijate hinnang Jobsi iseloomuomadustele väljendub eelkõige kolme opositsionääri kaudu. Emotsionaalsed sõnavahetused Steve Wozniaki, Andy Hertzweldi ja John Sculleyga juhivad tähelepanu Jobsi puudustele, ehkki ükski neist vastasseisudest pole sellisel kujul aset leidnud.

Suurem osa filmi tegevustikust ongi puhas fiktsioon. Aaron Sorkin on tunnistanud, et ta ei üritanudki mineviku sündmusi taasluua.

It had to be a piece of journalism. When I write something, there is actually a requirement to be subjective; it’s really the difference between a photograph and a painting.

Põhimõtteliselt olen nõus, kuid tuues ekraanile alles hiljuti lahkunud inimese elu, pole asi nii lihtne. Kui Steve'i esimese lapse ema Chrisann Brennanit näidatakse korduvalt, võinuks ka Powellile, kellega Jobs juba 1991. aastal abiellus, sõna anda. Mina ei imesta, et Jobsi lesk on filmi kriitiliselt suhtunud.

Boyle on öelnud, et ekraanil peab olema naisi, sest keegi ei viitsiks vaadata lugu arvutinohikutest ja tehnikast. Ilmselt just seetõttu on tähelepanu keskpunkti tõstetud Jobsi suhe turundusjuht Joanna Hoffmani ja tütar Lisaga. Isaacsoni mainib enda 600leheküljelises teoses esimest paarikümnel ja teist seitsmel leheküljel.

Silma torkas ka soov tutvustada Apple'i ajalugu. Iseenesest on vaataja harimine igati tänuväärne, ent kõik need Isaacsoni raamatust nopitud faktid, mida tegelased üksteise suunas pilluvad, kõlavad ebaloomulikult. Eriti arvestades filmi omapärast ülesehitust.

Ohoo-efekti pakkus see, et koos ajaga muutub ka pilt. Macintoshi esitluse puhul on kasutatud parajalt teralist 16mm filmilinti, seejärel 35mm-i ja 1998. aastat näidatakse juba digiajastu HD-kvaliteedis.

Ent jällegi saab tegevus liiga vara otsa. Esimene Jobsi film lõppes 1997. aastal, seekord peatutakse aasta hiljem. Steve Jobs suri aga aastal 2011. Need rohkem kui kümme aastat ei möödunud loorberitel puhates (sündisid iPod, iTunes, iPhone, iPad jne), rääkimata Jobsi pikaajalisest võitlusest vähiga.

Tõenäoliselt oli üheks faktoriks vajaliku ajalise distantsi puudumine. Loodan, et aastate pärast tehakse kolmas ning terviklik Steve Jobsi film, kuhu mahub ka tema elu viimane kümnend. Lugu, mis näitab muuhulgas seda, kuidas abikaasa ja isa roll teda muutis ning kas ja kuidas ta oma haigusega leppis. Kolm on kohtu seadus.