Armas Netflix, aitäh, et sa olemas oled – "The Crown" / "Kroon" (2016)

Iga Netflixi sari, mis mulle ette satub, on kas hea või väga hea. Esiteks "House of Cards", järgmiseks "Orange is the New Black" ja viimati "The Crown". Ma olen kannatamatu inimene ning Netflixi toodangut eristab teistest võimalus hoobilt kas või terve hooaeg ära vaadata.
Näiteks "Game of Thrones" on ilmselt minu lemmiksari läbi aegade, aga ajab ikka närvi küll, et uut hooaega tehakse enam-vähem aasta ja seejärel peab iga osa veel omakorda ootama. Palju mõnusam oleks võtta üks vaba päev, sõbrad külla kutsuda ja korralik GoTi maraton korraldada.

Kui sulle meeldivad ajastutruud kostüümid, tõestisündinud lool põhinev tegevustik ning sa tahaksid piiluda ühe kuulsa kuningliku perekonna igapäevaellu, siis on Peter Morgani (kes kirjutas stsenaariumi ka 2006. aasta "Kuningannale") "The Crown" täiuslik valik. Facebooki-reklaamid jätavad mind üldjuhul külmaks, aga selle sarja avastasin just FB kaudu. Iga kord, kui uudistevoo avasin, vilkus muude postituste vahel "The Crowni" treiler. Lõpuks otsustasin uurida, millega tegu.

Pilt: Engadget.com

Briti kuninglik perekond on mulle tegelikult alati huvi pakkunud. Vähemalt sel ajal, kui mina veel põhikoolis käisin, räägiti inglise keele tunnis sealse monarhia ajaloost väga põhjalikult. Kui õigesti mäletan, vaatasime ära ka suurema osa BBC 15-osalisest doksarjast "A History of Britain".  Minus tekkis lausa vaimustus ja unistasin teismelisena Londonis elamisest. Iroonilisel kombel pole ma aga siiani Londonisse pääsenud.

"The Crowni" tsentris on 1952. aastal kuningannaks kuulutatud Elizabeth II (Claire Foy) ning iga hooaeg keskendub eri kümnendile.
See on juba praegu kindel, et vähemalt üks hooaeg ootab veel ees. Esimesed kümme tunnipikkust osa (1947–1956) käsitlevad Elizabethi isa George VI haigust ja tema valitsusaja lõppu, Elizabethi trooniletõusu vaid 25aastaselt ning oma uue positsiooniga harjumist. See ei pruugi olla õnnistus, vaid õnnetus, eriti kui tuleb leida tasakaal kuninganna ning abikaasa rolli vahel.

Sarja vaadates torkas ikka ja jälle pähe, et kuninganna Elizabeth II on nii vana, et sai aru pidada Winston Churchilli endaga. Seda maailmas, kus lahutus oli veel midagi häbiväärset ja miniseelik skandaalne. Ja ta on võimul ka nüüd – nutitelefonide ja säutsude ajastul, mil seks müüb ning USA presidendiks kõlbab Donald Trump. Väärikus ja au, mille kaudu kuninganna Elizabeth II end identifitseerib, on oma kunagise tähtuse kaotanud. Tänapäeval on kahtlemata tegu dinosaurusega, aga mul on väga hea meel, et ta on nii kaua vastu pidanud. Ja mitte üksi, vaid koos abikaasa Philipiga (Matt Smith).

Pilt: Wikipedia. Elizabeth II kroonimine 1953

Näitlejatööd on tasemel. Koheselt jääb silma Winston Churchilli kehastav John Lithgow, kuid särab ka Elizabethi noorem ja märksa ettearvamatum õde printsess Margaret, keda mängib Vanessa Kirby. Kuninganna ise avaneb järk-järgult. Üllatab Matt Smith (Philip), kes näitab alati tagaplaanil püsivat Edinburghi hertsogit hoopis teises valguses.
Meeldisid tagasivaated Elizabethi lapse- ja noorpõlve, mis annavad Jared Harrisele võimaluse ka pärast kuninga surma George VI kingades ekraanile ilmuda. Kui võrrelda Colin Firthi ning Jared Harrist, siis minu hääl läheb viimasele.

Pildid: whats-on-netflix.com

"The Crownis" tõuseb korduvalt esile kuninganna olemuse sisu. Ideaalis peaks võimukandja olema peaaegu et ebainimlik, ilma arvamuste, hoiakute ja emotsioonideta. Nagu püha kuju, mitte tavaline inimene.

People will always want you to smile, or agree or frown. The minute you do, you will have declared a position, a point of view. And that is the one thing as sovereign that you are not entitled to do.

To do nothing is the hardest job of all, and it will take every ounce of energy you have. To be impartial is not natural, not human.

Elizabeth püüdis algusest peale sellele ideaalile vastata ja pärast sarja vaatamist tundsin, et mõistan paremini ka seda, miks ta printsess Diana traagilise surma järel nii "südametult" käitus. Ta käitus täpselt nii, nagu pidas õigeks ja väärikaks, arvestamata, et ajad olid muutunud.

Jah, "The Crown" on küll ajaloolistel sündmustel põhinev sari, mitte päriselu, ent miks mitte salaja uskuda ja vaatemängu, mille hinnaks olevat lausa 100 miljonit, nautida. Sarja tegijad on üksikasjade kallal vaeva näinud: nõupidamised ajaloolaste ja teiste asjatundjatega, pikad päevad raamatukogus ning põhjalikud intervjuud. Kusjuures sarja värvikaimad osad, mis nii mõneski vaatajas imestust võivad tekitada, pole sugugi liialdatud (nt George VI operatsioon palees, printsess Margareti armastuslugu Peter Townsendiga, Londoni 1952. aasta sudu, Churchilli põletatud portree, viis, kuidas Elizabeth oma isa surmast kuuleb jne).

Kuningliku perekonna, eriti kuninganna kuvandile teeb sari kindlasti head, mitte vastupidi.
"The Crown" rõhutab just seda, mille peitmise nimel Elizabeth on terve elu pingutanud – kuningliku perekonna inimlikkust ja ebatäiuslikkust – ning see on ääretult sümpaatne.