rohelisemrohi: Vanad fotod ja soomlased, kes läksid oma "Ameerika unistust" otsima

Oksala saarele rajati talukoht väga-väga ammu, juba 16. sajandi keskpaigas. Esialgu kandis saarerahvas teist perekonnanime, ent ka Peremees võib uhkust tunda – ta pole mitte teine või kolmas, vaid lausa seitsmes sama suguvõsa esindaja, kes Oksalas talu pidanud.

Septembri lõpus lahkus Peremehe ema ning Oksalasse saabus terve kastitäis vanu albumeid. Otsustasin, et lihtsalt kappi viskamise asemel võiks neist hoopis väikese Oksala raamatu kokku panna. Natuke ajalugu ja rohkelt fotosid.
Nii olengi nüüd maal käies igal võimalusel pilte skänninud ning infot kogunud. Mõni kindlasti imestab, et kuidas ma viitsin, aga minu jaoks võrdub vanade asjade ja fotode seltsis veedetud aeg meelelahutusega. Ma võiks tundide viisi arhiivis istuda ja ümbritseva maailma üldse ära unustada.

Kurvaks teevad aga fotod, mis koheselt silma torkavad, kuid millest isegi Peremees midagi ei tea. See on kadunud ajalugu ja just seetõttu tahangi päästa, mis päästa annab. Kui Peremehega midagi juhtuma peaks, on need teadmised igaveseks läinud.

Näiteks üks ununenud looga matusepilt (väga loodan, et keegi ei ehmu), mille puhul Peremees mitte kedagi ära ei tundnud.

Iseenesest pole avatud kirstuga pildid (juhtus ju sedagi, et surnu tõsteti teistega koos istuma või seisma) sugugi haruldased, aga miski antud foto kompositsioonis ja eriti laste, keda on pildil p a l j u, pilkudes muudab selle meeldesööbivaks.

Edasi liigume teise äärmusesse – pulma. Nimelt leidsin foto, kus suur peoseltskond seisab vana maja ees. Oksalas! Ja Peremees ei tea, kellega tegu. Ei ühtegi tuttavat nägu. Muidugi pole ka pildi kvaliteet kiita, kuid mul on ikkagi nii kahju.

Minu lemmikuks kujunesid aga Peremehe sugulased, kes 20. sajandi alguses USAsse kolisid, seal pere lõid ning Oksala rahvaga läbi aastate kirjavahetust pidasid.