"Tuhat hiilgavat päikest" valgustab läbi kahe noore naise – Mariami ja Laila – loo Afganistani lähiajalugu. Raamat keskendub nende noorusaastatele, ehkki sel hetkel, kui naiste elud põimuvad, on Mariam juba oma kolmekümnendates. Romaani üheks tugevuseks ongi kahe väga erineva naise omavaheliste suhete arengu kujutamine. Eriti läks mulle hinge Mariam.
Kuna pearoll kuulub naistele, oskasin juba ette arvata, mis mind ees ootab. Lootsin küll, et äkki Hosseini üllatab ja esitleb afgaani naiste argipäeva teistsuguse nurga alt. Seda kahjuks ei juhtunud, kuid lugu oli sellegipoolest põnev ning hästi kirjutatud (lugesin inglise keeles, sest eestikeelne tõlge pidi olema alla igasugust arvestust). Samas sooviski autor näidata naiste karmi igapäevaelu, keskendudes reeglile, mitte otsides erandeid.
Kuna pearoll kuulub naistele, oskasin juba ette arvata, mis mind ees ootab. Lootsin küll, et äkki Hosseini üllatab ja esitleb afgaani naiste argipäeva teistsuguse nurga alt. Seda kahjuks ei juhtunud, kuid lugu oli sellegipoolest põnev ning hästi kirjutatud (lugesin inglise keeles, sest eestikeelne tõlge pidi olema alla igasugust arvestust). Samas sooviski autor näidata naiste karmi igapäevaelu, keskendudes reeglile, mitte otsides erandeid.
Hosseini pakub kõike seda, mida Afganistanile pühendatud romaanilt paratamatult eeldatakse. Sõda, naistevastast vägivalda (muuhulgas on seal levinud aumõrvad), hirmu ja traagilisi perekonnalugusid. Ent õ n n e k s ei piirdu ta üksnes ootuspärasega. "Tuhat hiilgavat päikest" räägib ka armastusest, sõprusest ja ellujäämisest.
Dramaatilisi momente on ehk liigagi palju, aga kuna raamatut oli võimatu käest panna, ei saa tegelikult kurta. Imestan, et "Tuhat hiilgavat päikest" pole ikka veel filmiks saanud, sest materjal on selleks justkui loodud. Kui millegi kallal norida, siis raamatusse mahutatud ajalootund mõjub sageli kohmakalt. Huvitav, kas Hosseini kirjutas ülejäänud loo enne valmis ja lisas poliitilise ajaloo kui kohustusliku elemendi hiljem juurde? Ent neile, kes Afganistani ajalugu pinnapealselt tunnevad, on ajaloolistest kõrvalepõigetest kahtlemata abi.
Dramaatilisi momente on ehk liigagi palju, aga kuna raamatut oli võimatu käest panna, ei saa tegelikult kurta. Imestan, et "Tuhat hiilgavat päikest" pole ikka veel filmiks saanud, sest materjal on selleks justkui loodud. Kui millegi kallal norida, siis raamatusse mahutatud ajalootund mõjub sageli kohmakalt. Huvitav, kas Hosseini kirjutas ülejäänud loo enne valmis ja lisas poliitilise ajaloo kui kohustusliku elemendi hiljem juurde? Ent neile, kes Afganistani ajalugu pinnapealselt tunnevad, on ajaloolistest kõrvalepõigetest kahtlemata abi.
Väga meeldis, et "Tuhat hiilgavat päikest" tutvustab kas või kaudselt ka sõjaeelset aega. 1960. ja 1970. aastate alguse Afganistani, kus naised andsid ülikoolides loenguid ning jalutasid Kabuli tänavail miniseelikutes. Hosseini juhib tähelepanu sellele, et just kommunistide mõjul (kommunistide ja traditsiooniliste hõimude vahel käis aastaid võimuvõitlus) omandasid naised mõnevõrra suuremad õigused ja vabadused.
Women have always had it hard in this country, Laila, but they’re probably more free now, under the communists, and have more rights than they’ve ever had before… it’s a good time to be a woman in Afghanistan. And you can take advantage of that, Laila. Of course, women's freedom – here, he shook his head ruefully – is also one of the reasons people out there took up arms in the first place. (lk 144)
Women have always had it hard in this country, Laila, but they’re probably more free now, under the communists, and have more rights than they’ve ever had before… it’s a good time to be a woman in Afghanistan. And you can take advantage of that, Laila. Of course, women's freedom – here, he shook his head ruefully – is also one of the reasons people out there took up arms in the first place. (lk 144)
Kunagist ja praegust Afganistani võrdlevate piltide, mis internetiavarustes ringlevad, taust sai igatahes märksa selgemaks.
Loo lõpp on küll lootusrikas, kuid meenutades, mis Afganistanis praegu toimub, tekitab see lootusekiir pigem masendust. "Tuhat hiilgavat päikest" sai alguse 2003. aastal, mil Hosseini Kabuli külastas ning kohalike Talibani perioodi mälestusi kuulas. Need olid vaheldumisi õudus- ja kangelaslood ning just seda tahtiski ta oma romaaniga edasi anda. Et on vägistamised ja tapmised, kuid samal ajal armastavad emad ikka oma lapsi, ühe vägivaldse mehe kahest naisest võivad saada parimad sõbrad ning kodudes fännatakse salaja Titanicut. Kui uudiseid lugedes võivad kaotatud inimelud jääda pelgalt numbriteks, siis Hosseini toob toimuva kõhedusttekitavalt lähedale.
Romaani tegevus lõpeb ajal, mil Taliban on võimult tõrjutud ning tuhanded naaberriikidesse pagenud afgaanid naasevad, lootuses, et elu läheb paremaks. Nii mõnigi, teiste hulgas ka Laila, igatseb Afganistani ning soovib aidata. Olgugi et meedia vahendusel võib Lähis-Idast jääda mulje kui maapealsest põrgust, mõjub tema kodumaa-armastus loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Sellest Afganistanist, mida Laila igatseb, tahtnuksin rohkemgi osa saada.
Mõned stiilinäited:
Learn this now and learn it well. Like a compass facing north, a man’s accusing finger always finds a woman. Always. You remember that, Mariam.
Mõned stiilinäited:
Learn this now and learn it well. Like a compass facing north, a man’s accusing finger always finds a woman. Always. You remember that, Mariam.
And that, ...is the story of our country, one invasion after another...Macedonians. Saddanians. Arabs. Mongols. Now the Soviets. But we're like those walls up there. Battered, and nothing pretty to look at, but still standing.
Outside mockingbirds are slinging blithely, and once in a while, when songsters take flight, Mariam can see their wings catching the phosphorescent blue of moonlight beaming through the clouds. And though her throat is parched with thirst, and her feet burn with the pain of pins and needles, it is a long time before Mariam gently frees her finger from the baby’s grip and gets up.
"I'm sorry," Laila says, marveling at how every Afghan story is marked by death and loss and unimaginable grief. And yet, she sees, people find a way to survive, to go on.
Mariam is never very far. She is here, in these walls they've repainted, in the trees they've planted, in the blankets that keep the children warm, in these pillows and books and pencils. She is in the children's laughter. She is in the verses Aziza recites and in the prayers she mutters when she bows westward. But, mostly, Mariam is in Laila's own heart, where she shines with the bursting radiance of a thousand splendid suns.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar