Tanel Saimre "Minu Norra" – mõnus kuuma ilma lugemine

Kesk-Soome saadeti tänaseks tõenäoliselt viimane südasuviselt kuum päev, seega on paras hetk meenutada raamatut, mida lugesin neil nädalail, kui õues püsivalt 30 soojakraadi vastu vaatas.

"Minu Norra" on üks j a h e (sõna, mida autor armastab) raamat, sest seal räägitakse palju ilmast. Muuhulgas ka sellest, kuidas Bergenis iga päev muudkui sajab ja kõik on hall. Või kui Tromsøs päike pikka aega üldse ei tõusegi. Siis ei aita ka see, et ümber on kaunis loodus ja Norra heaoluühiskond.

Kaamosest lugemine aitas kuumalaine kohe kordades talutavamaks muuta, sest siin kandis on suvi mitu aastat järjest suures osas vahele jäänud. Kui mul väikest last poleks, oleksin päikest täiel rinnal nautinud, ent nüüd tuli leppida sellega, et saan preili lõunaunede ajal terrassil pikutada ja lugeda.

Naljakas, et kõik, kes Norras reisinud on, peavad üheks siinseks turismimagnetiks ilusaid avaraid vaateid. Neid on siin tõesti palju ja väga ilusaid, ent nende nägemiseks tuleb ronida kuhugi kõrgesse kohta. Igapäevaelu möödub aga madalal kaljude vahel. (lk 36)

Kui mäed nutavad. Norra 2016.

Jajaa, Eestis sajab ju ka palju vihma, arvavad nad naiivselt. Ei, mu sõbrad. Ei saja. Bergenis sajab aastas taevast alla keskmiselt 2250 millimeetrit vett, samas kui näiteks Tallinnas on see näitaja 565 millimeetrit. Eesti kliima muutub Bergenis elades ilusaks mälestuseks. (lk 120)

Peegel

"Minu Norra" pakkus mulle kõigist siiani loetud "Minu"-sarja raamatutest enim äratundmishetki. Soome ja Norra ühiskonnakorralduses on palju sarnast ning näiteks bürokraatlikud vingerpurssid, mis raamatus omajagu tähelepanu saavad, on mullegi v ä g a tuttavad.
Tanel Saimrele on ette heidetud, et lugu keskendub liigselt autorile, tema isiklikule loole, mitte Norrale, kuid mulle see meeldis. Kellegi ehedad läbielamised ongi parim viis üht riiki tundma õppida. Ei mingeid poolvägisi sissepoogitud üldistusi ja faktiteadmisi.

See on teine asi, millega ma Norras veel ja veel kokku puutun: kui inimene on puhkusel, siis temaga seotud tööasjad lihtsalt seisavadki. Mis teha, kui on puhkus, siis on puhkus. Töö- ja puhkeaeg on norrakale püha ja neid omavahel segi ajada ei tohi. (lk 44)

Kirik

Saimre on kirja pannud ühe ausa, ent samas ka humoorika võõra (heaolu)riigiga kohanemise loo. Tegin ikka ja jälle märkmeid, et just nii ongi. Selles loos oli mulle lihtsalt nii palju tuttavaid momente, isegi nostalgiat.
Muuhulgas õpingud rahvusvaheliselt kirevas seltskonnas, teatav unelmate/optimismi purunemine, enese taasleidmine (või leiutamine) uuel kodumaal, erisuguste kultuuriliste barjääride ületamine või nigela, kuid kalli toiduga harjumine.

Bergeni igikestev vihm teeb sellele optimismile muidugi kiire lõpu. Noor teotahteline visuaalantropoloog Tanel ei leia kuskilt tööd. Tema omandatud haridus on mõttetu. Muuseumid ja vabaühendused, kes antropoloogi palgata võiks, on ülemehitatud ja alarahastatud. Akadeemiline maailm vaevleb samuti rahapuuduse käes: humanitaariat on tabanud ülemaailmne kriis, eelarvekärped ja kokkuhoiupoliitika. Postmodernism on läbi. (lk 122)

"See on ju see teine Norra, mis on esimese all," ütleb ta. "Keegi peab ju toidukauba poodi tooma, ehitusmeestele ehitusmaterjali kätte andma ja saiad algavaks päevaks valmis küpsetama."
Ka minust on saanud nüüd osa sellest rahvast. Ma olen ka kollases vestis lihttööjõud Ida-Euroopast. Tervist, seltsimehed töölisklassi liikmed! (lk 150)

Või see imeline tunne, kui esimest korda Soomest Eestisse külla sõitsin – kõik oli nii tuttav ja armas ja kodune. Mitte kunagi varem polnud ma Eestit sellise pilguga näinud.

Ja siis tulebki see tunne peale. Peas vasardab fraas "armas Eestimaa" nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgneb Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku on lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi. (lk 63)

Norra maastik

Tudeng Tanel, kes on ühtlasi tulevane naftaplatvormide tööline, jõuab Tromsøsse aastal 2010, ent lugedes tundus, et see kõik võinuks toimuda ka eile. Heaoluühiskonnad muutuvad a e g l a s e l t.

Esmamulje Tromsøst on peaaegu liiga ilus, et seda uskuda. Keset Arktikat on kerkinud ülikoolilinn, kuhu on kokku tulnud inimesed üle kogu maailma ennast harima. Sukeldun pea ees sotsiaaldemokraatlikku heaollu. (lk 25)

Mina külastasin Tromsøt põgusalt 2016. aasta sügisel, kui sõpradega üle 3000 km maha sõitsime ja Lofoote külastasime. Linnake jättis mulle hea mulje, ehkki meile oli see tookord üks ööbimispunkt paljude seas. Hea meelega läheksin sinna tagasi.

Tromsø 2016

Saimre armastab keerulisi sõnamänge ja ei karda lugejat proovile panna. Võtsin seda kui komplimenti ning vaatasin mõne üksiku sõna rõõmuga sõnaraamatust järele. Tema värvikas väljendusviis pakkus mulle, kes ma viimasel ajal nii harva eestikeelseid raamatuid loen, tõelist naudingut. Ja seda raamatut sain ma lausa päriselt käes hoida. Milline luksus!

Lõputa tee

Ma tunnen niisiis ühest küljest kõikehõlmavat transtsendentset ühendust terve inimkonnaga, teisest küljest aga tohutut peataolekut. Nagu võib tunda surmamõistetud vang, kelle kongi uks avatakse ja kellel valvurid käsivad endaga kaasa tulla. Segatuna sellega, mida tunneb lotopiletit kontrolliv inimene, kes näeb, kuidas number numbri järel täppi läheb. Segatuna sellega, mida tunneb fentanüüli süstiv Kopli narkomaan. Segatuna sellega, mida tundis Kolumbus, kui ta pärast nädalatepikkust avamerel seilamist läänekaares silmapiiril maad nägi. Segatuna sellega, mida tunneb avakosmoses hõljuv astronaut, kes on manustanud LSDd. Ehk siis, ei, ma tegelikult ei tea, millega seda tunnet võrrelda. (lk 125)

Tromsøs on terve kunstimuuseum, kus mitte keegi ei käi. Ja siis on siin üks masin, mille eesmärk on merepõhja auke puurida, aga mis saab peale selle ka eeskujulikult hakkama kunstiliste elamuste pakkumisega. See koht on maailmamajanduse mootoriruum, siit tuleb nafta ja kogu see energia, mida me inimkonnana tarbime, need hüved ja rikkused, mis katavad meie elu põhivajadused, nii et jääb veel ülegi, nii et me saame ülal pidada ka kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke. Ja lisaks sellele on see koht ise ka veel kunstiteos. Roostes terasest vana ja väsinud naftaplatvorm, täis sädemeid, atsetüleenleegi pahinat, ventilatsiooni undamist, ketaslõikurite sädamete oranži ja elektrikeevituse sinist. Siin on valgust, skulptuuri ja helikunsti. Kui Tromsø kesklinnas oleks kunstimuuseumi asemel selline asi, käiks seal palju rohkem rahvast. (lk 153)

Viimast lehekülge pöörates tundsin, et tahaksin teada, mis edasi sai. Igatahes on mul südamest hea meel, et just Saimre Norrast kirjutas. Õnnestunud valik.

Sild

PS. Postitust kaunistavad mõned minu enda fotod Norra reisidelt.