Norra 2.0: Lofoodid (kuidas me jälle üle 3000 km maha sõitsime)

PS. Pange vaim valmis, siit tuleb mammutpostitus.

Nagu eelmisel aastal julgelt välja kuulutasin, sõitsime ka sel sügisel Põhja-Norrasse seiklema, sihtpunktiks Lofoodid. Meie Norra 1.0 ehk Nordkapi reisipäeviku leiab siit.

Lofoodid on kaljusaared, mis paiknevad 67. ja 68. laiuskraadi vahel ning kerkivad merepinnast järsult 700-1100 meetri kõrguseni. Mägede vahel ootavad külastajat kalurikülad, liivarannad ja suviti ka keskööpäike. Saari ühendavad sillad ning (sh merealused) tunnelid. Lofootidel kuivatatakse igal aastal umbes 16 miljonit kilo lõhet ning arhipelaagi ligikaudu 25 000 püsielanikku ei taha enam midagi kuulda "Frozenist". Filmi peetakse põhjuseks, miks 2015. aasta suvel külastas Lofoote lausa miljon inimest. Liig on liig.

Reisist on tegelikult paar nädalat möödas, aga sain alles nüüd pildid valmis. Meie arvuti on suremas ning kui panna kokku v ä g a suur hunnik fotosid ja v ä g a aeglane masin, kus Photoshop enam normaalselt ei toimi, saab tulemuseks tohutu aja- ja närvikulu. Tuli vastu päevi, mil mõtlesin, et jätan järeltöötluse üldse pooleli ja jätkan alles siis, kui uue arvuti ostame (see tunne, kui oled pool tundi mõne foto kallal nokitsenud ja siis äkki jookseb PS niimoodi kokku, et midagi ei anna päästa). Sel juhul oleks see postitus aga alles järgmisel aastal sündinud.

Teele asusime taas neljakesi – mina, Rauno, Kerli ja Jane. Kui eelmisel aastal valitses matkabussis sooline tasakaal, siis seekord tuli Raunol üksnes naiste seltskonnaga leppida. Meil ülejäänutel oli Nordkapi kogemus seljataga, aga Janel mitte. Ta polnud varem üldse põhja poole reisinud ega nädalakest matkabussis veetnud. See on ikka hoopis teistmoodi elu.

Startisime reede hommikul ja tagasi jõudsime järgmise laupäeva õhtul. Kilomeetreid kogunes umbes 3400 ning ööbisime nii Soomes, Norras kui ka Rootsis. Nordkappi külastades ei mahtunud üks osa Soome käsivarrest ehk riigi loodepoolseim ots meie plaanidesse kuidagi ära, mistõttu sõitsime nüüd koju Kilpisjärvi kaudu.

Panin kokku kaardi, kus on näha kõik kaheksa ööbimiskohta:

1. päev (Hankasalmi->Gällivare Camping)

Päike paistis ning juba poole kümneks olid kohvrid autosse tassitud ja kogu seltskond stardivalmis. Püsisime kenasti graafikus ning midagi hädavajalikku maha ei unustanud. Igaüks leidis endale autos mugava koha, näiteks mina hakkasin Eestis tehtud pilte töötlema. Reisi esimene ja viimane päev on alati kõige üksluisemad, seega alguses ning lõpus pole erilist mõtet aknast välja vahtida.

Paar tundi hiljem hakkas sadama ning nii kuni järgmise päevani välja. Ausalt öeldes oli see kõik natuke déjà vu, sest ka eelmise reisi algus möödus hallides toonides. Aga ühe suure erinevusega! Nimelt avastasin Põhja-Rootsis, et mul on sokid märjad. Selleks ajaks olime kindlasti kuus-seitse tundi teel olnud.
Raunost sai kähku detektiiv – küll helistas ta bussi omanikule, vaatas üle wc, võttis lahti tooli alla peidetud veepaagi jne. Kusjuures minu taibukas mees kahtlustas kohe, et see müstiline vesi pärineb rehvi juurest, kuid jättis saju tõttu selle variandi kontrollimise kõige lõppu.
Vihma kätte minekust ta aga ei pääsenud, sest loomulikult oligi süüdlaseks just tagumise rehvi porilaud, kus laiutas lapse pea suurune auk. Rauno püüdis selle kuidagi ära lappida. Esiteks kinnitas ta sinna autost leitud kruvide abil ühe pooleks lõigatud plastikpudeli, järgmiseks lisas mõned kilekotid, mida tuli veel korduvalt juurde toppida. See oli nagu must auk, mis ei tahtnud kuidagi täis saada. Bussi tagumise osa põrand koos vaibaga oli läbimärg ning lausa kaks pikka päeva ei saanud ma kanda oma armsaid villaseid sokke. Tragikoomiliseks muutis olukorra fakt, et omanik oli bussiga vaid mõne nädala eest hoolduses käinud ning seal eraldi ära maininud, et neil purunes hiljuti rehv. Hea töö, mehed.

Terve päev möödus sõites (üle 700 km) ning ööbimispaika saabusime alles hilisõhtul. Matkabussidele mõeldud plats oli vastikult porine ja üllatavalt täis. Parkisime auto ära, aga umbes kaks minutit hiljem tekkis probleem, sest meie kõrvale pargitud sakslased väitsid, et oleme neile liiga lähedal ja seletasid midagi tuleohutusnõuetest (saksa täpsus!). Meile oli reserveeritud koht nr 10 ja just sinna me ka parkisime. Rauno uuris asja ja avastas, et paarikese buss seisab hoopis meile lubatud kohal. No igatahes arvasid nemad, et meie võiksime ümber kolida ja kuna keegi pikemalt vaielda ei viitsinud, sõitsimegi kümme meetrit eemale ja valisime uue numbri. Saime küll märksa porisema paiga, aga jäime ellu.
Kämping ise jättis mittemidagiütleva mulje, aga kõik vajalik oli olemas.

2. päev (Gällivare->Lyngvær Lofoten Bobilcamping)

Panin endale igaks juhuks varase äratuse, sest lootsin päikesetõusu näha. Selle asemel vaatas mulle vastu paks udu. Ma ei pannud öösel tähelegi, et kohe meie käpingu kõrval voolab jõgi. Kõndisin tiirukese ja kobisin tagasi magama. Paari tunni pärast ärkasid ka teised ning üheksa paiku saime edasi liikuda. Vähemalt põrand oli enam-vähem kuiv ja sadu lõppenud.
Avastasime, et ka Põhja-Rootsi on imekaunis ning sealne maastik meenutas meie eelmist Norra reisi. Ilm oli pilvine, aga mõnusad värvid päästsid päeva.

Mida lähemale Norrale jõudsime, seda ilusamaks muutus ka loodus ning kuigi sõit oli pikk (üle 500 km), lubasime endale mõned üksikud peatused, et vaadet nautida. Ühel hetkel ronisime lausa bussi katusele. Seda sai juba eelmisel aastal harjutatud.

Kusagil (mul pole õrna aimugi, kus) Rootsis vaatas meile vastu nii võrratu maastik, et otsustasime seal kinni pidada ja lõunat süüa. Mina kasutasin võimalust bussist välja hüppamiseks ning läksin seiklema.

Lõpuks hakkasin väikese lapse kombel iga paari minuti tagant küsima, kas oleme juba Norras, sest aknast välja vaadates tundus, et muud võimalust ei saagi olla. Soome ja Norra maastiku vahel on ikka märksa suurem erinevus. Sõitsime muudkui kõrgemale ja kõrgemale ning taamal paistsid lumised mäetipud ja tuulegeneraatorid.

Sel momendil, kui üle piiri sõitsime, täitis bussi rõõmukisa. Või noh, mina ja Kerli kiljusime, samal ajal kui Rauno ja Jane magasid. Peatusime mingis bensijaamas, mille vastas avanes võrratu vaade merele. Jätsin "Rahva teenrite" podcasti järelkuulamise pooleli ja jooksin pildistama.

Uuesti bussi istudes avasin üle pika aja Facebooki. Ma ei suutnud enda silmi uskuda, kui nägin, et ERR jagas teadet Aarne Rannamäe lahkumisest. Saate aru, seda saadet, mida ma parajasti kuulasin, juhtiski Rannamäe. Kõik jäi seisma ja pean tunnistama, et tema ootamatu surma vari saatis mind terve nädala jooksul. Ma ei hakka siin pikalt lahti seletama, miks ühe teleajakirjaniku lahkumine, keda ma isiklikult ei tundnud, mind niimoodi mõjutas. Igatahes on juhtunuga veel praegugi raske leppida. Rannamäe viimane "Rahva teenrite" saade on mul siiani lõpuni kuulamata.

Reis aga jätkus ning terve teekond Lofootidele oli nagu üks hiiglaslik postkaart. Mida lähemale jõudsime, seda rohkem tuli vastu tunneleid, sildu, pisikesi külasid ja mõistagi mägesid.

Ööbimiseks valisime Lyngvær Lofoten Bobilcampingu, kuhu saabumine ei lähe mul kunagi meelest. Kämpinguni oli veel umbes 5 kilomeetrit, kui nägime kogu reisi kõige võimsamat päikeseloojangut. Mäed justkui põlesid. Ainult et teed on seal kitsad ning käänulised, seega peatuda saime alles viimasel hetkel. Jõudsin napilt paar pilti teha.

See oli meie esimene öö Norras ning mõistsime kohe, et meil oleks vaja sularaha. Nordkapi reisi ajal veetsime Norras vaid ühe öö ning kämpingus, mis kuulus soomlastele (Alta). Selgus, et Lofootidel pääseb sooja duši alla ainult siis, kui sul on taskus vähemalt 10 NOKi. Meil ei olnud (jah, tõelised amatöörid). 10 NOKi tähendas nelja minutit sooja vett. Nii pesingi esimest korda elus kraanikausis juukseid. Magama minnes kuulasin bussi katusele langevate vihmapiiskade robinat ja palvetasin, et hommikul päike paistaks.

3. päev (Lofoodid)

Ei paistnud. Selle asemel ootas meid torm. Taevas oli hall, vihma sadas ning tuul alles kogus hoogu.

Käisime ära Lofootide läänetipus, kus paikneb külake nimega Å, kuid kõleda tuule tõttu ei peatunud me seal pikemalt. Just Å's lõpeb Euroopa maantee E10.

Ilma tõttu tuli meil oma plaane muuta ning mägedes seiklemise asemel otsustasime hoopis mõnda restorani külastada. Väljavalituks osutus Krambua, kus hinnatakse kohalikku toorainet ning armastatakse oma kliente üllatada, st päevamenüü oleneb saagist ja sellest, mis kokka parajasti inspireerib. Hinnad olid krõbedad, aga jäime oma valikutega väga rahule. Mina tellisin ahjus hautatud paltuse, mis maksis 315 NOKi.

Pärast lõunat sõitsime veel natuke ringi ja üritasime leida töötavat panka. Sellest kujunes võimatu missioon, mis ajas lõpuks lihtsalt naerma. Mõnda panka, mida kaart näitas, polnud üldse olemas, teine oli suletud ja kolmas vahetas raha ainult kindlatel päevadel. Õnneks leidus ka selliseid kämpinguid, mis nõustusid eurosid kroonide vastu vahetama.

Rõõm oli näha, et vähemalt surfarid ei lase vihmal ja külmal tuulel oma tuju rikkuda.

Järsku tundsin, et varbad on jälle märjad, seega peatusime ja Rauno jätkas bussi parandamist. Õnneks sai asi korda ja rohkem see auk meid ei kimbutanud.
Siirdusime varakult järgmisesse ööbimispaika, sest tahtsime saari väheke parema ilmaga avastada.

Öö veetsime kämpingus nimega Ramberg Gjestegård, mis meenutas pigem hipikommuuni. Mul pole boheemlaste vastu mitte midagi ja olen isegi kohati paras hipi, aga sealne oli mulle liiast. Igas nurgas haisesid kellegi sokid või saapad, kogu kämpingu peale leidus ainult paar dušši, igasugused pinnad olid silmnähtavalt räpased jne. See oli kindlasti kõige jubedam koht, kus peatusime. Lisaks veel torm, kusjuures mõni hull ööbis telgis. Vastu ööd läks torm ikka päris kõvaks ning tuul jõudis isegi meie suurt bussi raputada.

4. päev (Lofoodid)

Panin endale jällegi varajase äratuse ning veendusin, et telgid olid öö üle elanud. Torm oli lõpuks vaibunud, kuid kahjuks jäi päikesetõus ühe suure mäe taha peitu. Läksin sellegipoolest randa värsket õhku hingama.

Olin ärgates elevil, sest teadsin, et lähme Reinebringenit vallutama. Just see vaade mind Lofootidele meelitaski. Olin Reinebringeni kohta juba eelnevalt lugenud ja teadsin, et tegu pole sugugi kerge ettevõtmisega (448 meetrit põhimõtteliselt otse üles), aga otsustasin, et ma ei anna alla, saagu mis saab.

Reine'i minnes sõitsime uuesti päev varem läbitud teel, aga aknast paistis täiesti teistmoodi pilt. Mäed on muidugi iga ilmaga võimsad, aga selgel päeval andis ümbritsev loodus kordades vägevama laengu.

Reine'i kaluriküla, kus 2016. aasta seisuga elab 309 inimest, on põhjusega nimetatud terve Norra kõige maalilisemaks külaks. Tegu on ka Moskenesi valla administratiivse keskusega.

Reinebringeni tippu viiv rada saab alguse umbes kilomeeter külast eemal ning lootsin südamest, et vähemalt algus on lihtne. Läks aga teisiti ning öine torm ei teinud olukorda sugugi paremaks. Kohe, kui maanteelt rajale astusime, läks raskeks.
Paarkümmend minutit hiljem tuli meile vastu üks väga viisaka välimusega trepp ja jõudsin naiivselt mõelda, et kõige karmim osa ongi läbi. Eksisin rängalt. Trepi kõrval seisis hoiatus selle kohta, et vana raja seisukord on väga halb ning parajasti ehitatakse uut. Uut rada, st seda ahvatleva välimusega treppi, paluti mitte kasutada, sest see on pooleli. Nagu tõelised turistid, otsustasime ülejäänud rahvaga kaasa minna ja ikkagi mööda neid "keelatud" treppe üles ronida.
Esiti asusime teele neljakesi, kuid Kerli andis esimesena alla, jäädes treppide juurde ootama. Ronisime kolmekesi edasi, kuid äkitselt sai trepp otsa ja ees ootas džungel. Rada kadus põhimõtteliselt ära (mis on ka loogiline, sest see oli ju pooleli) ja läksime sealt, kust tundus, et keegi on juba ees astunud. Tundsin kohati tõelist surmahirmu, eriti alla vaadates, ning sageli ei saanud kinni hoida muust kui taimevartest.
Olime juba lõpule üsna lähedal, kui Jane teatas, et ta enam ei suuda. Näis, et vähemalt pooled neist, keda kohtasime, tippu ei jõudnudki. See "üsna lähedal" tähendas veel paarkümmend minutit ronimist, ent kui me lõpuks kohal olime, tahtsid mul rõõmust ja meeletust pingelangusest lausa pisarad silma tulla.
Ma ei teagi, millega Reinebringenil kogetut võrrelda, sest füüsiliselt oli see kindlasti üks kõige raskemaid asju, mida olen teinud. Vaevalt et ma ilma Raunota vastu oleksin pidanud. Koos (olgugi et mudase ja higisena) tippu jõuda oli aga vägev. Kallistasime, õnnitlesime üksteist ellujäämise puhul, tõmbasime hinge ning nautisime vaadet. Uskuge või mitte, aga tipus oli soe JA tuulevaikne.

Umbes kümme minutit oli elu lill ja maailmas polnud ühtegi muret. Seejärel hakkas tasapisi kohale jõudma, et kõht on tühi, juua tahaks ning allaminek seisab veel ees. Tippu jõudes oli meil pudelipõhjas vaid tilgake vett, mille sõbralikult ära jagasime. Süüa polnud me üldse kaasa võtnud (jällegi, nagu tõelised amatöörid). Jälgisime kadedusega, kuidas teised matkalised meie ümber seljakotist veevarud, võileivad, šokolaadid ja muu hea kraami välja otsisid ning piknikku pidama asusid. Mis seal ikka, meie sättisime ennast jälle liikvele. Mulle, kes ma kardan kõrgust, sai väga ruttu selgeks, et tagasitee on kolm korda hullem.

Kui üles ronides said vatti eelkõige jalad, siis laskudes tegid suurema osa tööst käed. Ühesõnaga järgmisel hommikul valutas kenasti kogu keha. Muidugi olime nüüd targemad ja läksime otse vana raja peale. See oli küll mõnevõrra parem variant, kuid sain hästi aru, miks turistidel soovitatakse uue raja valmimiseni Reinebringenist üldse eemale hoida. Enamiku ajast olime jalgupidi ojas, kus vahetevahel ka käsi loputasin, sest need olid küünarnukkideni porised.

Raja lõpuosas saime ülejäänud reisikaaslastega jälle kokku ning sammusime üheskoos vapralt finišisse. Reinebringeni vallutamine nõudis kolm-neli tundi, ehkki maad tuli kokku vaid natuke üle kilomeetri. Huvi pärast googeldasin, kas kõik on sealt terve nahaga tagasi tulnud, ja selguski, et see mägi on vähemalt ühe inimelu nõudnud.
Kõht korises, seega võtsime suuna Reine'i Statoili. Veendusime, et head kohvi saab ainult Eesti Statoilist, kuid sealsed burgerid olid uskumatult head (või oli meil kõht nii tühi). Kohalikus toidupoes maksime nelja tomati eest umbes neli eurot, seega salat läks sel päeval kalliks.
Aga küla ise oli tõesti armas. Just selline koht, kust võiks rorbu (kalurimajakese) rentida ja idüllist mõnu tunda.

Kõhud täis, otsustasime üle vaadata kõrvuti paiknevad Hauklandi ja Utakleivi rannad. Need on sellised pikad paradiisihõngulised liivarannad, mis kutsuvad suvel Lofoote külastama. Kusjuures ühest rannast teise pääseb ka jalutades.

Teel olles jäid looduse kõrval silma ka lambad. Kui Nordkapi reisil pidi ette vaatama, sest iga hetk võis mõni põder põõsast välja hüpata, siis Lofootidel on täpselt sama seis, ainult et põtrade asemel üllatavad autojuhte lambad. Neid on tõesti kõikjal ja nad on meisterlikud mägironijad. Meist igal juhul osavamad.

Saabus aeg ööbiskohta minna. Valisime välja Brustranda Sjøcampingu, millest kujunes meie tänavuse reisi lemmik. Ilus loodus, vähe rahvast ning puhtad ruumid – mida muud võiks hing ihata. Meil vedas lausa nii palju, et saime auto järve äärde parkida. Sel õhtul istusime eriti pikalt õues, grillisime ja mekkisime Jägermeistrit. Jõudsime Janega isegi kiire fotosessiooni ette võtta.

5. päev (Lofoodid)

Viimane päev Lofootidel. Mingit konkreetset plaani meil polnud, niisiis külastasime neid vaatamisväärsusi, mis seni veel nägemata jäänud.

1. Unstadi rand

Selle paigaga meenuvad esmajoones meeletult kõva tuul, vaprad surfarid ja sõbralikud lambad.

2. Põhja-Norra suurima puuehitis ehk Vågani kirik, kuhu mahub korraga 1200 inimest.

3. Henningsvær

Henningsvær üllatas. Mäletan, kuidas teised uurisid, miks me sinna sõidame ja mina vastasin, et pidi hea vaade olema (see aga on Lofootidel peaaegu et raudkindel reegel, mitte erand). Olin kiiruga selle küla endale küll üles märkinud, kuid see oli ka kõik. 

Teed läksid muudkui kitsamaks ja vaated võimsamaks. Vastu tuli ka Rørvika rand, mis meenutas mingit ebamaist helesinist laguuni. Nimelt jääb sealne liivarand justkui kahe veekogu vahele. Ühel pool meri ja teisel pool üle kivide vulisev oja. Pluss üks hiiglaslik kivi, mille otsa ronides ennast kivikuningannaks kuulutasin.

Üle mõistuse kitsaste tänavatega Henningsvær paikneb mitmel väikesel saarel, mis on nii täis ehitatud, et tundub, et majad tõusevad otse merest. Ja sinna viib nii kitsas sild, et selle ületamiseks tuleb foori taga oma korda oodata. Sillalt avaneb vaade, mis meenutas mulle kummalisel kombel Pariisi. GPS juhatas meid jalgpalliväljaku kõrvale. Jah, selles mõnesaja elanikuga külas oli jalgpalliväljak.

Kui peaksin Reine'i ja Henningsværi vahel valima, siis ehkki otsus on r a s k e, annaksin hääle viimasele.

Järgmine ja ühtlasi viimane ööbimispaik Lofootidel: Sandsletta kämping, mida samuti ainult hea sõnaga meenutan. Kahjuks jõudsime sinna jällegi õhtuhämaruses. Lastega reisijatele sobiks Sandsletta eriti hästi, sest lisaks hädavajalikule leiab sealt ka väikese kohviku ning jänesed ja haned.

Päikeseloojang jäi sel õhtul tagasihoidlikuks. Pilved olid põnevamad kui värvid.

6. päev (Lofoodid->Tromsø)

Esialgu plaanisime veel ühe päeva Lofootidel veeta, aga kuna hommik tuli koos vihmaga, võtsime pähe, et sõidame juba päev varem Tromsøsse. See tähendas küll väga pikka sõitu, aga sajuse ilmaga oleksime niikuinii bussis istunud.
Üle poole päevast läks nii, et ma ei teinud ühtegi pilti, kuid õhtu saabudes hakkas taevas selginema ning tuli auto kinni pidada. Lofootidel ei saanud looduse põhjal veel arugi, et suvi on läbi, kuid põhja poole sõites võttis meid vastu sügisvärvide pillerkaar.

Ilmataat ei suutnud kuidagi ära otsustada, kas tuleb torm või mitte, sest puhuti kiskus taevas väga tumedaks, seejärel sadas, siis jälle piilus pilvemustrite keskelt päike jne.

Õhtul jõudsime Lofootidel nähtuga võrreldes märksa kaasaegsemasse Tromsø kämpingusse. Minu maitsele oli see isegi liiga modernne. Uksi avati kiipkaardiga ning hubasusest polnud juttugi. Samas on Tromsø ikkagi üle 70 000 elanikuga linn, seega ei tasunud seal maalähedast kämpingut lootagi.

7. päev (Tromsø->Kilpisjärvi)

Ärkasin ja läksin uurima, milline meie kämping päevavalguses välja näeb. Olime linnale üsna lähedal (pakun, et mingi 20min jalutuskäigu kaugusel), kuid parklat ümbritses mõnus sügis.

Kohe meie bussi kõrval kaunistasid parklat ilupõõsad, mille sügis oli punaseks värvinud ning loodus ära ehtinud. Kükitasin seal mõnda aega ja klõpsisin.

Esimese asjana käisime linna vaatamas ning Tromsø jättis väga hea mulje. Seal võiks kindlasti põhjamaise kultuuriga täidetud päeva veeta, kuid meie kuhugi sisse ei astunud, sest ees ootas teekond tagasi Soome.

Kui ainult värvidest rääkida, siis tegi Põhja-Norra Lofootidele silmad ette. Sügis on minu lemmikaastaaeg, mida võiksin jäädagi suu ammuli vahtima ja pildistama.

Kohe, kui Soome piiri lähedusse jõudsime, ilmusid teedele põhjapõdrad. Siiani polnud me ühtegi põtra näinud, kuid äkitselt olid nad igal pool ja kehtestasid omad liikluseeskirjad.

Kilpisjärvel tervitasid meid sellised põhjapõdrad, kes inimesi sugugi ei kartnud ning fotograafidele leplikult poseerisid.

Kämpinguks valisime Tundrea ning kuna kell oli alles kuus ja ilm ilus, valisin välja ühe paarikilomeetrise matkaraja ja asusin teele. Keegi teine ei viitsinud kaasa tulla, aga võin öelda, et nad jäid paljust ilma. Sügis at its best. Kilpisjärvi on muideks paik, kust võib korraga näha nii Soome, Rootsi kui ka Norra mägesid.

Kuna Kilpisjärvi on täiesti arvestatav turismikeskus, panime ennast üle pika aja viisakalt riidesse ja käisime kohalikus restoranis kokteilil. Sel puhul sai isegi üks selfie tehtud.

Ilma mõttes oli õhtu täiuslik, ainult et väga-väga külm. Lofootidel püsis temperatuur tunduvalt kõrgemal. Öösel mõtlesime veel külabaaristki läbi hüpata, aga uksed olid kinni (vaatamata tee äärde pandud sildile, mis väitis, et baar on kaheni hommikul avatud). Kahtlustan, et ühtegi klienti polnud ja omanik läks koju magama.

Kilpisjärvel nägin ka oma elu kõige eredamaid virmalisi, kuid pildile ma neid seekord ei saanud.

8. päev (Kilpisjärvi->Pello)

Reisi lõpuosaga läks meil nii, et plaanisime ööbida Ylläksel, mis on põhja mõistes väga elav keskus, täis poode, restorane ja pubisid. Otsustasime Ylläksen Ykkös Caravani kasuks ning proovisime sinna ka ette helistada, kuid keegi ei vastanud. Kohale jõudes müüdi otse meie nina ees viimane vaba paik ära. Pettumus oli suur, sest olin seda õhtut pikalt oodanud.

Tiirutasime siis natuke aega ringi ja püüdsime uue plaani välja mõelda. Lõpuks otsustasime, et sõidame ära Pellosse ja lähme päev varem koju. Raunol oli esmaspäeval 4.45 äratus, seega tegime endale teene.

Kämpingute valik oli seal kandis väike, aga just Arctic Campingus pääsesime viimaks sauna. Lofootidel ja ka norrakatele kuuluvas Tundreas polnud mitte kusagil normaalset sauna (või noh, mõnes kohas oleksime suure raha eest sauna pääsenud küll, aga näiteks 150 eurot paari tunni eest tundus meile ikkagi liiga kallis).
Õnneks lõppes see halvasti alanud päev rõõmsal noodil, sest sealne luksuslik saun oli hiigelsuur ja kohe Tornionjoen ääres. Võtsime leili ning mina olin see hull, kes ka kaks korda ujumas käis.

9. päev (Pello->Hankasalmi)

Viimane päev oli, nagu võiski arvata, igav. Sõitsime hommikust õhtuni, tehes vaid paar üksikut peatust. Hankasalmele jõudsime umbes kell kaheksa. Bussi koristamise rõõmu jätsime pühapäevaks.


Teile, kes te selle postituse lõpuni vastu pidasite ja loodust armastate, tahan öelda, et kui vähegi võimalik, käige Põhja-Norras ära. Annan omapoolse garantii, et see on kogemus, mida te mitte kunagi ei unusta. Matkabussiga reisime on küll aeganõudev, aga samas on see suhteliselt soodne ning mugav.

Meie ühiseelarve oli järgmine:
buss 550 eurot
küte umbes 550
Eestist kaasa ostetud toidukraam 85
muud kulud (grillsüsi, ühekordsed nõud, salatimaterjal jne) umbes 50
kämpingud keskmiselt 27 eurot/öö = 216
=1451/4=362,75 eurot inimese kohta

Muidugi lisanduvad sellele summale veel nt restoranid jms kulud, aga need valikud tegi juba igaüks ise.

Ma ei oska veel öelda, kas me ka järgmisel aastal Norrasse sõidame, aga igal juhul lähme Lofootidele kunagi tagasi. Keskööpäike on mul veel nägemata.

PS. Panin mälestuseks ka ühe väikese video kokku, olgugi et algmaterjal üsna kehva kvaliteediga: