Sihtpunkt: Nordkapp (ehk siis kuidas me nädalaga 3000 km maha sõitsime)

Reisi Põhja-Soome plaanisime me Raunoga juba eelmisel sügisel, kuid kuna tema oli klassiga niikuinii sinna minemas, otsustasime selle edasi lükata. Sel aastal võtsin mina aga pähe, et reis toimub igal juhul ning nii ka läks. Aga Lapimaaga piirdumise asemel võtsime nüüd sihtkohaks hoopis kaugema Nordkapi, mis on tuntud Euroopa madriosa põhjapoolseima tipuna (ehkki tegelikult on see põhjapoolseim koht, kuhu ka autoga ligi pääseb).
Autoelamu saime tuttavate kaudu tavahinnast natuke soodsamalt, enamiku söökidest ja jookidest ostsime Eestist ning teele asusime neljakesi (mina, Kerli, Rauno ja tema vend). Ühesõnaga tõeline säästureis, ei mingit glamuuri. Ent sellest kujunes üks minu elu kõige ägedamaid kogemusi ning juba praegu teeme plaane järgmise aasta septembriks, et jälle teele asuda (sihtkoht: Lofoodid).
Startisime esmaspäeva hommikul ning tagasi jõudsime pühapäeva õhtul. Läbituid kilomeetreid tuli kokku üle 3000, kütte peale kulutasime enam-vähem 450 eurot ning külastada jõudsime nii Põhja-Soomet, Rootsit kui Norrat.
Reisi eesmärgiks oli nautida ja üles pildistada sügisvärvides põhjamaise looduse ilu, sõpradega mõnusalt aega veeta ning kogeda midagi sellist, mida me kunagi ei unusta. Eesmärk sai täidetud.

1. päev (Hankasalmi->Tornio)

Alustasime oma teekonda Oksalast. Auto oli juba eelmisel õhtul ära toodud, kuid kuna selgus, et külmkapp ei tööta, sõitsime esialgu Jyväskyllä, lootes, et probleem osatakse kiirelt ära lahendada. Muidugi oli see inimene, keda meil vaja läks, just lõunale minemas ja tõenäoliselt oleks kogu asi vähemalt viis tundi aega võtnud, seega otsustasime, et saame oma kahe külmakastiga hakkama küll. Ööd olid siis juba piisavalt külmad, mis võimaldas toidukraami pakiruumi tõsta.
Ilm oli ausalt öeldes kohutav. Udu oli nii paks, et aknast polnud midagi näha, puhus külm tuul ning suurem osa ajast sadas vihma. Sõitsime ja sõitsime ning ootasime, et midagi muutuks, aga olukord läks pigem hullemaks. Ega mul sellest esimesest päevast erilisi mälestusi polegi, sest peatusime peamiselt bensiinijaamades. Ainus mainimisväärne asi, mis praegu meenub, on see, et ühe suusakeskuse ees nägime seismas Soome filmist "Napapiirin sankarit" tuntud autot. Nagu pildiltki näha, pole mägedes viibimisest just palju kasu, kui udu kõik vaated ära varjab.

Ööbisime Camping Tornios, kuhu saabusime alles poole üheksa paiku õhtul, seega mul polnud mahti seal piltigi teha. Kämping oli aga kogu reisi kõige kallim ja samas kõige ebameeldivam. Saun kuulus küll hinna sisse, kuid see polnud privaatne ning meie auto ümbrus oli rõvedalt mudane, koerad hakkasid juba varahommikul haukuma jne. Samas oli meie seltskond ikkagi heas meeleolus ning Eestist toodud kalkuniliha maitses väga hästi.

2. päev (Tornio->Muonio)

Teist päeva alustasime Rootsis käimisega, sest teadsime, et selleks uut võimalust ei tule. Tegime seal ainult väikese tiiru, kuid tagasi tulles võttis toll meidki teelt maha, et näha, kas meil juhuslikult mõnda pagulast autos peidus pole. Olgugi et tegelikult nad ei avanud ei meie duši- ega pakiruumi, vaid lihtsalt piilusid korraks uksest sisse.
Ilm oli jätkuvalt halb või veel halvem ning minul hakkas tuju tasapisi langema, sest käes oli meie kauaoodatud reisi teine päev ja ma olin teinud täpselt ühe foto. Niisiis otsustasime, et halb ilm meid ei sega ja vähemalt ühe vinge pildi peame ära tegema. Otsustasime ühiselt, et hea mõte oleks näiteks bussi katusele ronida.

Tegelikult koosnes ka teine päev eelkõige sõitmisest, aga ööbimispaika puhkemajas Pekonen jõudsime sel korral valgel ajal ning võib-olla jäid just seetõttu sealt kuidagi palju ilusamad mälestused. Samas pessu me sel korral ei pääsenudki, sest sauna eest nõuti meie meelest liiga kõrget hinda.

3. päev (Muonio-Alta)

Kolmapäeva hommikul ärkasime vara, sest eelmine päev näitas, et kui me tahame kuidagigi graafikus püsida, ei tohi me lõunani magada. Olin kohe ärgates põnevil, sest teadsin, et sellest tuleb esimene päev, kui näeme neid paikasid, mille juba eelnevalt kaardile üles märkinud olin. Aga eriti ootasin üle Norra piiri sõitmist, sest selle maa nägemisest olin juba aastaid unistanud.
Esimese pikema peatuse tegime Jyppyrä vaatepaigas, olgugi et ilm oli jätkuvalt hall ning kartsin algusest peale, et üles jõudes pole mitte midagi näha. Olime umbes poole mäe peal, kui kõigile lisaks hakkas ka vihma sadama. Pooleli me oma teekonda siiski ei jätnud. Tõus oli raske ning võttis ikka korralikult võhmale.

Poisid käisid kiirelt üleval tiiru ära ja kadusid tagasi bussi. Meie jäime Kerliga kauemaks ringi vaatama ja just siis juhtus midagi maagilist. Taevas läks selgeks. See juhtus nii ruttu, et vaid loetud sekundite jooksul muutus meid ümbritsenud paks sein läbipaistvaks ning me saime lõpuks näha, miks sealset vaadet internetiavarustes kiidetakse.

Jõudsime juba rõõmustada, et nüüd lähebki ilm paremaks, aga tegelikult jagus seda lusti umbes kümneks minutiks ning hakkaski uuesti sadama. Mind see aga ei heidutanud ning otsustasin ennast veel enne bussi tagasi siirdumist punaste mustikalehtede keskele pikali visata.

Kohe, kui üle Norra piiri sõitsime, muutus maastik täielikult. Ja mina jõudsin korraks mõelda, et me oleme lootusetult hiljaks jäänud. Et sügis on seal juba ammu läbi ning mingitest värvidest pole enam juttugi. Iseenesest avaldasid needki vaated muljet, aga see polnud see, mille pärast me nii kaugele sõitnud olime. Proovisime esimesel võimalusel ka Statoili ära, aga Eesti oma on ikka parim.

Ent mida sügavamale Norrasse sõitsime, seda ilusamaks ilm läks ning õige pea toimus looduses järjekordne radikaalne muutus ning äkitselt olime me sattunud postkaardi sisse. See tähendab, et iga nurga tagant avanes uus vaade, mille võinuks postkaardina teele saata ja meil oli õnn olla selle kõige keskel. Mida lähemale Alta linnakesele jõudsime, seda enam me ahhetasime ja ohhetasime.

Eriti rabav oli üks kurviline teelõik, mida ümbritsesid  kaljud. Seal pidin ikka päris mitmel korral paaniliselt peatust paluma, sest mulle tundus, et me sõidame kõigest mööda. Ühel hetkel vaatas abikaasa mind juba päris vihaselt, sest tema oleks hea meelega kiiremini ööbimispaika jõudnud. Selles mõttes olen ma ikka keskmisest tüütum reisikaaslane.

 

Järgmisena jõudsimegi Alta-nimelisse kaluritelinna, kuhu ka järgmisel aastal uuesti tahame minna. See linn väärib külastamist juba ainuüksi selle merevaate pärast, mis sealt avaneb.

Meie ööbimispaik Alta River Camping asetses kohe Alta jõe ääres ning selle omanikud olid soomlased, mis tegi asja eriti mugavaks. Kartsime esialgu, et Norras on kindlasti jube kõrged hinnad, kuid sealne arve kujunes mõlemast Soomes veedetud ööst väiksemaks. Alta River Camping saab ööbimiskohtade võrdluses kindlasti esikoha. Meie Kerliga käisime seal ka saunas ära ning leil oli kõva.

4. päev (Alta->Nordkapp->Porsanger)

Alustasin päeva sellega, et Altas natuke rohkem ringi vaadata. Jalutasin mööda ühte üsna väikest mereäärset teed ja mõtlesin, kuidas sealsed inimesed elavad ja et nende jaoks see kõik (sh näiteks elektroonilised hinnasildid, mida ma isegi Soomes veel näinud pole) midagi igapäevast. 

Järgmiseks asusimegi teele Nordkapi suunas, kuid esimese tunni jooksul liikusime ikka väga tagasihoidlikult edasi, sest tegelesime rohkem looduse imetlemisega. See on nii vapustavalt ilus piirkond, et iga Põhja-Norra külastaja võiks seal ära käia. 

Altast kaugemale jõudes muutus maastik jälle mõnevõrra üksluisemaks (Norra standarite järgi), seega saime sõitmisele keskenduda.

Just kusagil selle tee peal tuli Rauno esimest korda rooli tagant ära ja andis juhikoha Kerli kätte. See oli tegelikult naljakas, sest Kerli rääkis enne reisi, et eks ta mõned sirgemad otsad ikka võib sõita, aga lõpuks läks nii, et teel Nordkappi ja sealt tagasi oli roolis justnimelt naine. Ja me jäime ellu, olgugi et sealsed mägiteed ja ääretult järsud kurvid võtsid kohati hingetuks.

Kui ühel hetkel uuesti mere äärde jõudsime, läks tempo jälle oluliselt aeglasemaks ning tekkis hirm, et võib-olla me ei näegi Nordkappi valgel ajal. See mereäärne teejupp sinna pole tegelikult üldse nii pikk, aga me tegime seal kindlasti vähemalt viis peatust.

Tee Nordkappi oli põnev ka seetõttu, et seal on päris mitu tunnelit. Vähemalt neli-viis kindlasti, kuid kõige pikem on üle 200 meetri merepinnast allapoole küündiv Nordkapi tunnel, mille läbimine oli omaette kogemus. Alguses läks tee nii järsult alla, et Kerli pidi ühel hetkel pidurit vajutama, sest hoog muutus juba lausa hirmutavaks. Ja sama äkki hakkas tee ka üles minema ning tundus, et isegi gaas põhjas ei taha meie bussike edasi minna.

Kui olime Nordkapist vaid mõne kilomeetri kaugusel, muutus maastik väga-väga mägiseks ning tuul oli k õ v a. 

Lõpuks olimegi kohal ning vaatasime, kuidas pilved meiega enam-vähem samal kõrgusel ringi liiguvad. Seda tunnet, kui sa seisad üle 300 meetri kõrgusel graniitkaljul ja paistab, et see ongi maailma äär, on raske kirjeldada. Kusjuures Euroopa tegelikku põhjatippu on Nordkapist silmaga näha, seega mul pole üldse sellist tunnet, nagu ma poleks seal p ä r i s tipus ära käinud.

Tuul oli seal nii tugev, et auto rappus, selgeid pilte oli ääretult raske teha ja kõrvarõngastel lendas tükke küljest.

Nordkapist lahkudes oli väljas juba pime ning kuigi olime planeerinud seal kandis ka ööbida, teatas Kerli vapralt, et tahab edasi sõita ja nii me jõudsimegi hilisõhtuks peaaegu Porsangeri välja. See oli ainus öö, mille veetsime ilma elektrita kusagil parkimisplatsil, aga needki on Norras nii korralikud, et sellest polnud midagi. Kusjuures ka WC-s oli sõites väga mugav käia, sest iga paarikümne kilomeetri tagant tuli vastu mõni kenasti hooldatud kuivkäimla (koos inva-WCga muideks).

Vaatamata hilisele saabumisele jõudsime veel grillida, Jägermeistrit maitsta ja palju-palju naerda.

5. päev (Porsanger->Kakslauttanen)

Panin endale äratuse päikesetõusu ajaks, sest olime pargitud otse mereranda ning oli lootust näha värvidemängu peegeldust. Kahjuks sel hommikul loodus mingit erilist üllatust ei pakkunud, kuid paar pilti tegin ikka. 

Antud hommikut mäletan aga eelkõige seetõttu, et mitte kunagi varem pole ma pidanud bussi joostes käima lükkama. See oli tõesti koomiline, sest selles parklas polnud keegi peale meie terve õhtu ja hommiku jooksul peatunud, aga just siis, kui hommikusöögiga lõpetasime ja mõtlesime teele asuda, sõitis meie kõrvale Soome numbrimärgiga buss. Rauno üritas meie bussi käivitada ja selgus, et aku on tühi (masin ise polnud sellest kuidagi märku andnud). Võõras bussijuht tundus väga rõõmus olevat, et saab soomlastega juttu puhuda, sest ta oli juba mitu päeva ühte Hiinast pärit 11liikmelist perekonda ringi vedanud ja tundis ennast üksikuna. Hiinakad kadusid merd pildistama, ent nende bussijuht jäi meie seltsi. Nn krokodille tal aga kaasas polnud, kuid nõuga proovis mees ikka abiks olla. Lõpuks otsustasime, et enne kui püüame suurema bussi abil meie ratastega kodule elu sisse saada, proovime ise jõudu. Ja uskuge või mitte, aga see õnnestus!

Enne Porsangerist lahkumist tiirutasime veel ümbruskonnas ringi, sest sealgi oli parajasti parim sügisvärvide aeg ning oskasime juba oodata, et Soomes läheb ilm jälle halvaks. 

Üle piiri jõudes nägime aga, et ilm polegi enam nii hall, kuigi Norraga võrreldes muutus temperatuur ikka oluliselt külmemaks ning sinisest taevast polnud enam jälgegi.

Käisime Tuulispää tipust Inari järve imetlemas ja sel korral sain ka mina bussi katusele ronida, sest nii avanes veelgi parem vaade.

Ööbimispaigaks valisime Luxia Campingu, mis oli põhimõtteliselt liivaplats pärapõrgus, aga saun oli seal mõnus ning ka grillkoda sai tasuta kasutada. 

Sealset ööd ei unusta ma aga kunagi, sest see oli ainus kord terve meie põhjamaise seikluse jooksul, kui taevas võis virmalisi näha. Naljakas oligi see, et terve päev oli kõik hall ja hommikul jälle sadas, kuid sinna vahele mahtus see üks imeline hetk. Ja see tõesti oli selline lühike ja eriline moment, sest ma sain täpselt ühe foto.

6. päev (Kakslauttanen->Petäjäkylä)

Päeva alustasime sellega, et sõitsime läbi lähedalasuvad mäetipud ja ostsime suveniire. Maastik oli iseenesest mõnus, aga hall taevas muutis iga vaate poole võrra igavamaks.

Kui muidu oli meil see reis sportlikus mõttes laisalt möödunud, siis 546meetrise Kiilopää tipus käisime jalgsi ära. Andis ikka tunda küll, et vorm pole enam see, mis Tartu aegadel, ehkki tempo oli ka kiire. 

Teel ööbimispaika avastasime täiesti juhuslikult ühe vaatetorni ja nii ilusat vaadet polnudki me Soomes veel näinud. Poisid magasid sel ajal bussis, seega nemad jäid sellest ilma.

Seekordseks ööbimispaigaks oli Kuusamo lähedal paiknev Petäjäkylä kämping, mis paiknes mõnusa männimetsa keskel. Otsustasime, et meie viimane reisil veedetud öö ei tohi meelest minna, seega tegime sauna ja läksime ujuma. Vesi oli jääkülm, aga kõik julgesid vapralt sisse hüpata. See oli sügiseseks ujumiseks ideaalne paik, sest sauna lahutas järvest vaid paar meetrit. 

7. päev (Kuusamo->Hankasalmi)

Viimane päev oli sõna otseses mõttes kojusõit. Me ei teinud mitte midagi huvitavat ja peatusime ainult bensiinijaamades. Ainsaks erandiks oli üks tee äärde jäänud Reijo Kela teos, mis lausa nõudis tähelepanu. Teos kandis nime "Hiljainen Kansa" ehk "Vaikne/Vaikiv rahvas" ning ainus sõna, millega seda kirjeldada oskan, on creepy. 

Need umbes tuhatkond tegelast on seal seisnud juba 1994. aastast alates ning kaks korda aastas (talvel ja suvel) vahetub ka nende garderoob. 

Ühtlasi oli see nädala viimane foto. Koju jõudsime umbes kell kaheksa õhtul, olles väsinud aga rõõmsad. 

Meie reisi kolmas ja neljas päev jäävad mulle igaveseks meelde. Ka ülejäänud aeg oli tore, kuid pärast Norras käimist tundus Soome kuidagi mittemidagiütlev. Ma tean, et suures osas oli selles süüdi kehv ilm, sest olen isegi kõiki neid imelisi Lapimaa pilte netist vaadanud. Kunagi võiks uuesti õnne proovida.

Üks suur tükk minu südamest jäi aga Norrasse, seega sinna tuleb meil kohe kindlasti tagasi minna.