Sügisvärvides fotoshuut

Olime Pinginaabriga juba vähemalt aastakese rääkinud sellest, et mõnel ilusal päeval võiks ühe korraliku fotoshuudi ära teha. Kahjuks on aga nii läinud, et tavaliselt pole see päev ikka piisavalt ilus või pole aega või lihtsalt ei jaksa. Vabandustest ei ole ju kunagi puudus. 

See muide kipubki nii olema, sest fotograafiahuvilisena peaksin olema õnnelik selle üle, et mind ümbritsevad kaunid naised, kuid pildistada saan ma neid ikka üliharva. 

Igatahes otsustasime laupäeval, et seekord teeme selle asja päriselt ära. Sügisest paremat aega õues pildistamiseks minu meelest polegi, sest looduses olles jääb taust igal juhul ilus. Lihtsalt suviselt roheline võiks ju igavaks muutuda, aga sügisvärvidest ei saa vähemalt minul mitte kunagi küllalt. Ainus probleem on see, et vastikult kiiresti hakkab külm ja just Pinginaabri jäised käed olid põhjuseks, miks ka meie sessioon eriti pikaks ei kujunenud. 

Kokkuvõttes võib aga öelda, et paremat modelli on raske tahta. Küll ei kartnud ta ennast maha pikali visata ega ebatasasel maastikul ringi ronida ning samuti suutis Pinginaaber ära kuulata kõik minu üldse mitte selged juhised näoilmete kohta ja imekombel neist ka aru saada.

Valgusega läks nii, nagu alati. Hommikul oli taevas selge ja jõudsime sellise võrratu ilmaga isegi päris pikal jalutustiirul käia, aga selleks ajaks, kui metsa jõudsime, oli päike täielikult pilve taha kadunud. Tavaliselt oleks see mu tuju ikka korralikult ära rikkunud, sest olin täpselt planeerinud, millal peaksime alustama, et nn kuldset tundi tabada. Selle asemel saime halli tunni, aga lõpuks selgus, et sellest polnud midagi. Ilusast inimesest saab absoluutselt igas valguses ilusaid pilte teha.

Panen siia mõned sügisesed lemmikud, eks fotoblogisse ilmub varem või hiljem suurem valik nii värvilisi kui ka mustvalgeid võtteid.