Meil käisid külalised

Eelmine nädalavahetus käisid meil külalised kaugelt Salost ning seegi kord jõudsime vaid paari lühikese päeva jooksul nii üht kui teist ette võtta. Meil käib Oksalas tegelikult üsna harva külalisi, kuid kui ilmaga veab, on siin tohutult tore. Reegel on see, et kui mõni võõras auto hoovi sõidab, hakkab koheselt puhma tugev tuul, kogunevad vihmapilved või läheb meeletult külmaks. Ma ei mäletagi, millal me siin mõne sõbraga koos näiteks ilusat päikeseloojangut nägime. Meie jaoks on see tegelikult üsna tavaline, kuid harva õnnestub seda kellegi teisega jagada.

Sel korral läks aga teistmoodi, sest mõnusamat sügisilma poleks osanud soovidagi ning nii laupäeval kui ka pühapäeval seisime üheskoos õues ning imetlesime värvidemängu.

Mehed olid nii tublid, et läksid laupäeval kalale ning said päris korraliku saagi. Kuna Pinginaabri mees on tõeliselt andekas kodukokk, olid tal pühapäeval käed-jalad tööd täis. Eks me ülejäänud aitasime nii palju kui oskasime, aga suurem vaev jäi ikka talle. Ütleme nii, et latikast sai meestel mõneks ajaks villand nind ma kahtlustan, et järgmine kord valetatatakse meile, et kala ei tulnud, sest keegi ei jaksa nii suurt hunnikut pärast ära küpsetada. Tegime suitsulatikat, mille osas võib öelda, et eks harjutamine teeb meistriks ja see oli meie esimene kord, ja ahjulatikat koorega, mis oli väga-väga maitsev.

Olgugi et suitsulatikas natukene aia taha läks (kalast jäi kahtlaselt vähe alles), oli selle valmistamise protsess väga äge ning kõik kohad said mõnusa hõnguga täidetud.

Tuleb tunnistada, et sel korral läks nii, et mehed tegid tööd ja naised lõbutsesid, kuid mina ei kurda, sest sageli käib asi pigem vastupidi.

Mida kõike ma annaks, et meil neid hetki veel rohkem oleks. Meil oli Pinginaabriga mitu momenti, kui vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime kõva häälega välja, et see ongi jälle üks neist hetkedest, mille nimel tasub elada. See võib kõlada nagu mingi roosamanna klišee, aga meil tõesti on nii hea koos olla ja ma arvan, et seda suurt õnnetunnet võivadki mõista ainult need inimesed, kes oma kõigekõigemate nii harva kokku saavad. Mitte et me kõik koos Võrus või üldse Eestis elades ühiseid hetki hinnanud poleks, kuid pärast seda, kui need kokkusaamised enam sugugi iseenesestmõistetavad pole, oskan vähemalt mina neid ikka oluliselt rohkem väärtustada.

Kõige võimsam päikeseloojang oli pühapäeval, mil nägime roosat, kuldset, lillat, oranži ning kogu seda värvide virvarri ka enam-vähem samaaegselt. Kokad ei saanud vaate üle nuriseda.

Meil Pinginaabriga oli laupäeval aga oma projekt. Nimelt kasutasime me võimalust ning käisime keset sügisvärve pildistamas. Sellest kõigest teen teile aga juba homme eraldi fotopostituse.