Maailma parimad ahjuporgandid

Minu ellu tuli hiljuti üks uus maitseaine – estragon. Kui paki esmakordselt avasin ja nuusutasin, mõtlesin küll, et oh ei, sellega ei oska ma midagi peale hakata. Estragoni lõhn meenutas mulle tugevalt lagritsat ja kuigi lagrits mulle maitseb, siis sellega kokata ma küll ei oskaks. Ent kuna ämm muudkui kiitis, et tema töö juures pakutakse maailma parimaid estragoni ja meega maitsestatud ahjuporgandeid, siis pidin ikka proovima. Porgand on ju nii kasulik, et ikka ja jälle üritan leida retsepte, mis ka mu mehele ja tütrele meeldiks.
Retsepti ämm ei teadnud, aga leidsin netist inspiratsiooni ja katsestasin. Välja kukkusid kõige maitsvamad ahjuporgandid, mida isegi minu pirtsakas pere on nõus sööma. Üldjuhul soostuvad nad porgandit tarbima ainult värskelt. Kui eile porgandid ahju lükkasin, ootas meie kaheaastane lausa pliidi kõrval, et millal need ometi valmis saavad. Tavaliselt saavad nii sooja vastuvõtu küpsised või muffinid.

Mulle meeldib kasutada erivärvilisi porgandeid ja korraga teen 1–1,5kg. Kuumutan ahju 220 kraadini. Otsin välja mõne kõrgema ahjuvormi. Koorin ja tükeldan porgandid. Lisan u 1–1,5 spl kuivatatud estragoni, u 1,5 spl õli, mõned kooritud küüslauguküüned (5-7), soola ja pipart. Segan läbi. Küpsetan u 30 min, aga põhimõtteliselt sõltub kõik ahjust ja maitseeelistustest. Mina armastan korralikult pruunistunud, aga mitte pudrupehmeid porgandeid ja otsustan üldjuhul silma järgi, millal toit valmis. Kui porgandid on küpsenud, lisan u 0,5 spl mett ning segan kõik korralikult läbi. Selleks ajaks on küüslauk hästi pehme ja segades saavad ka porgandid mõnusa küüslaugu meki juurde. Vajadusel lisan veel soola või pipart.

Estragoniporgandid sobivad hästi niisama näksimiseks või näiteks lisandina prae kõrvale.
Head isu!

#EV100

Laupäev oli väga ilus. Kesk-Soomes paistis päike ning kohe hommikul tõi Iivo Niskanen soomlastele kulla koju. Armas, et ta seejuures oma medalit ka Eestiga jagas, rõhutades, et tema suuski määrib Are Mets.

Suurem osa päevast möödus köögis, sest ootasime külalisi. Mina olin juba ammu seda meelt, et tähistame suurelt nii Soome kui ka Eesti sünnipäeva. Soome pidulaua võttis enda kanda ämm, Eesti söömingu korraldasin aga hea meelega ise.
Õhtu oli lõbus, laud lookas ning muidugi jagus head ja paremat ka järgmiseks päevaks. Päris naljakas oli üle pika aja hommikusöögiks kartulisalatit vitsutada. Andis kohe tunda, et eelmisel õhtul peeti maha üks korralik Eesti pidu.
Õnneks ei jäänud kokkamine vaid minu õlgadele, vaid igaüks tõi midagi kaasa – singirullidest ahjukalani. Vaid üks asi jäi südant kriipima. Nimelt olid juba kolmapäeval meie kohalikus Tallinna poes kõik kilud otsas, mis tähendas, et 100 aasta juubel tuli ilma kiluvõileivata üle elada. Imelik, et aastapäevaks polnud korralike varusid hangitud, kuid kuna poe omanikud on vene, mitte eesti rahvusest, siis ilmselt ei pööranud nad sellele erilist tähelepanu.

Kuulasime presidendi kõnet ja vaatasime ka lavastust, sest NO99! Muidugi hõiskasin kõigile juba mitu nädalat tagasi, et sel aastal tuleb etendus kindlasti eriti vinge. Minu siinne pere ei tea sellest teatrist mitte midagi, seega lootsin, et saan neile head Eesti asja tutvustada. Ütleme nii, et pettumus oli suur. Lõpuks vaatasingi etendust üksi, sest teised andsid kohe alla ja ajasid niisama juttu.

Ma pole üheltki NO99 etenduselt pettunult koju tulnud. Mõned lavastused on kindlasti rohkem meeldinud, ent olen alati tundnud, et mind pannakse proovile ja igav pole küll kordagi hakanud. Tõenäoliselt oleks antud film mõnes teises kontekstis isegi toiminud, kuid ma tõesti ei suutnud keskenduda ja kaasa mõelda. Muusikaline pool meeldis, aga ülejäänu jättis külmaks. Ja mul on sellest väga-väga kahju. Ma ei tea, kas nüüd järelvaadates oleks lool teine maik, aga vähemalt hetkel pole selleks mingit isu.

"Rodeo", mille järgmisena käima panime, läks seltskonnale hoopis paremini peale.

Kirjutan üles ka meie menüü, sest kes teab, millal tahan meenutada, mida Eesti 100. sünnipäeval sõime:

pits viina ja/või pokaal šampust
ahjuhaug & -köögiviljad
külm hapukoorekaste
sibulaklops
heeringas hapukoorega
singirullid
täidetud munad
peedi-küüslaugusalat
kartulisalat
porgandisalat
tikuvõileivad musta leiva ja pasteedi/põdravorstiga
kamapallid
mustika-kohupiimakook
toorjuustukook EV100 logoga (see oli ühtlasi minu esimene ja viimane katse midagi suhkrumassiga kaunistada – tulemus jättis soovida ning närvirakke kulus üle ootuste palju)

Mõnusat järgmist sajandit, Eesti!

Nädalavahetus Helsingis

Need, kes selle blogiga pikemalt tuttavad, teavad, et kui ilmad soojaks lähevad, jääb siin vaikseks. Pärast seda, kui Oksala minu ellu tuli, saan kevadel ja eriti suvel kirjutamisest üldjuhul vaid unistada. Selle asemel ma loen..või noh, kuulan. Minu audioraamatute vaimustus ainult kasvab, aga kirjutamist see ei asenda.

Maaelu ei oota ja mõnel päeval tundub, et Oksala neelab mind tervenisti alla. Et me teeme ja teeme, aga töö ei lõppe kunagi otsa. Kuni ühel hetkel on lumi jälle maas ning sealne elu jääb justkui seisma. Aga selle päevani on veel aega.

Täna tahtsin kirjutada aga hoopis oma sünnipäevast. Selles on küll peaaegu kuu aega möödas, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Seni oli Helsingi minu jaoks üksnes läbisõidulinn, kuid mai alguses sai see viga parandatud. Käisime pealinnas nagu tõelised turistid.

Tallinn ja Helsingi on mitmes mõttes väga erinevad, näiteks pole siin sellist vanalinna nagu meil Eestis. Samas tunnen näiteks mere lähedust põhjanaabrite juures rohkem. Helsingi on ka tõeline jalakäijate paradiis. Autost on kesklinnas pigem kahju kui kasu, sest parkimine on kallis ja autoga liikumine väsitav. Kuna kõik need kohad, mida külastada tahtsime, jäid vaid paari kilomeetri raadiusesse, otsustasime auto üldse koju jätta ning üle pika aja bussiga sõita.

Päeva parim üllatus oli see, et sel hetkel kui Jyväskyläs bussi istusime, teatas Pinginaaber, et nad saaksid meiega liituda. Vahetasin siis kiiresti Radissoni broneeringu hoopis ühe neljase kesklinna apartmendi vastu.
Õues paistis päike ning soojakraadid ulatusid mõlemal päeval 20 kanti, mis on mai esimese nädala kohta lausa imetabane. Soomes on hea ilm alati pool võitu.

Kuna Kiasmas on iga kuu esimesel reedel tasuta sissepääs ning ka Soome Rahvusmuuseumisse (Kansallismuseo) pääseb reede õhtuti ilma piletita sisse, säästsime päris palju raha. Mulle meeldisid mõlemad muuseumid, ent mehed jätsid nüüdiskunsti esimesel võimalusel seljataha ja läksid hoopis õlut jooma.

Rohkelt silmailu pakkunud rahvusmuusemis otsustasime mingil arusaamatul põhjusel, et võiks iga peegli juures ühe selfie teha (ma ei hakka neid kõiki siia toppima).

Kiasma kutsus esile meie mängulise poole. Eriti Lõuna-Koreast pärit Choi Jeong Hwa suured installatsioonid üllatasid oma värvide ja kavala materjalikasutusega.

Kõige ägedam teos terves Kiasmas kandis nime "Babylon" ning koosnes erinevate aroomidega täidetud vaasidest. Käisime rivi otsast lõpuni läbi, ehkki mõnes üksikus vaasis ootas nii jube hais, et sellest toibumine võttis paar minutit aega. Nagu piltidelt näha, oli tegu rahva lemmikuga.

Õhtust sõime väga mõnusa õhkkonnaga restoranis Juttutupa, mille juured ulatuvad aastasse 1884. Tripadvisor paigutab selle Helsingi 1017 toidukoha hulgas lausa 25. kohale. Restorani valisin mina, sest olin juba kodus eeltööd teinud ning otsisin kohta, kus saaks kõhu täis, kuid samas ei tuleks ennast päris vaeseks maksta. Juttutupa pakkus praade umbes 17–25 euro ringis, mis on pigem alla siinse keskmise. Toidud olid lihtsad, kuid kõik jäid rahule.

Kuna Juttutupa paikes kesklinnast natuke kaugemal, saime jalutades päikeseloojangut nautida ning nägime ka seda osa Helsingist, kuhu iga turist ei satu.

Reisi teise päeva pühendasime Suomenlinnale, kuhu ei tasu vaid paariks tunniks minnagi. 1748. aastal nurgakivi saanud Suomenlinna paikneb Helsingist lühikese praamisõidu kaugusel. Kuna saarestik kuulub halduslikult linnaosade hulka, võib sinna sõita kas või kell neli hommikul.
Enne teele asumist krabasime turult kohvi ning veetsime ühe tõeliselt idüllilise kohvipausi.

Sõit kestis umbes 15 minutit ning pakkus ühe meeldejääva vaate teise järel. Ainsaks miinuseks oli külm tuul.

Saarel pani imestama see, et kuigi tegu on tuntud turistimagnetiga, elavad seal ka tavalised inimesed, kes elavad oma tavalist elu – kuivatavad õues pesu, niidavad muru ja teevad sporti. Aastaringseid elanikke on alla tuhande. Ühest küljest tundsin kadedust, sest sealne ümbruskond on maaliline, kuid samas hakkaksid kõik need edasi-tagasi voorivad turistid ikka väga ruttu närvidele käima.

Suomenlinnas tegutseb ka väga mitu muuseumit, kuid mai esimesel nädalal olid avatud vaid mänguasjamuuseum ning Suomenlinna keskus. Viimane valmistas täieliku pettumuse, sest näitus koosnes põhiliselt tekstist.
Mänguasjamuuseumisse tahtsin igal juhul minna, sest Tartu Mänguasjamuuseumist lahkun alati hea tujuga. Suomenlinnas sain aga aru, miks mõned inimesed nukke kardavad. See oli üks ääretult kummaline ja samas naljakas kogemus.

Algus oli ilus, sest muuseum meenutas väikest nukumaja ning sisse astudes ootas ees pisike, kuid hubane kohvik.

Aga siis astusime näituseruumidesse...

Veetsime Suomenlinnas neli tundi, kuid ajast jäi ikka puudu. Avastamist jätkuks seal kindlasti terveks päevaks, eriti suvel, kui kõik muuseumid on avatud.

Tagasi Helsingisse jõudes läksid meie teed sõpradega lahku. Nemad kiirustasid bussi peale, aga meil oli paar tundi vaba aega alles. Tegime kesklinnas veel ühe tiiru, kuulasime tänavamuusikuid ning külastasime Soome legendaarseimat raamatupoodi.

Akateeminen Kirjakauppa asutati aastal 1893 ning seda tuntakse eelkõige väga laia väliskirjanduse valiku tõttu.

Mul on nüüd minu Helsingi. Ja enam pole see üksnes lõputute ootamiste, kiirtoidu, trammipeatuste ja kohvrite tassimise, vaid hoopis hea teeninduse ning vingete vaatamisväärsuste linn. See oli meie esimene, aga kindlasti mitte viimane Helsingi reis.