Ent ometi on iga ema omamoodi. Iga ema on peegeldus tema vanematest, lapsepõlvest – elust. Vähemalt mina olen pärast tütre sündi ikka ja jälle nostalgiliselt lapsepõlve meenutanud ja nii mõttes kui ka päriselt emalt täpsustusi küsinud.
Millisest metsast me selle hiiglasliku kukeseene leidsime?
Kas mäletad, kuidas me maalt koju hääletasime?
Kuhu need kurjad kalkunid jäid, kes teisel pool järve elasid?
Kui vanalt ma esimest korda vesirattaga järve “lõppu” välja sõitsin?
Mitu kala me kokku püüdsime? Kõik need varahommikud ja hilisõhtud. Tuhandeid?
Kas ma rääkisin sulle sellest päevast, kui ma mäe otsas vaatasin, kuidas te puid saagides paduvihma kätte jäite ja ise veel kuiv olin. Kuidas ma jooksin! Aga vihm sai mind lõpuks ikka kätte.
Sa ei naernud mu üle, kui terve päeva laudas istusin ja vihikusse mitmekümne lehma portreed joonistasin.
Sind ei häirinud, et ma kõik hoovi tüdrukud meile korraga külla kutsusin ning sul tuli meile mustmiljon vahvlit küpsetada.
Kõik need kadri- ja mardipäevakostüümid, mis sa ise mulle õmblesid. Kui ma vaid oskaks oma tütre jaoks sama teha. Aga mina saan vaevu sokid parandatud.
Kas on imelik, et meile meeldib koos surnuaial käia? Võiks jalutada randa või parki, aga meie lähme hoopis surnuaeda koristama.
Arvutu hulk pealtnäha tühiselt argiseid, kuid minu jaoks kustumatuid mälestusi. See teebki emaks olemise nii eriliseks. Kui sellest kirjutada, tulevad paratamatult mängu need kõige suuremad ja ehk isegi ülekasutatud sõnad ja tunded, aga tegelikult koosneb emadus just kõige igapäevastest pisiasjadest, mida me ehk olevikus tähelegi ei pane, kuid tulevikus heldinult meenutame. Ühel päeval loodan ka oma tütart ununenud lapsepõlveseikadega aidata.
Kuidas sa haiglast koju sõites kordagi ei nutnud, kuigi tee oli pikk ja päike paistis silma.
Sinu esimene kelgusõit, ere valgus ja üüratud lumehanged. Meie julge lõvitüdruk muutus äkitselt nii kartlikuks.
Ühel vihmasel aprillihommikul ütlesid mulle esimest korda “äiti” (“emme”). Mu süda jättis löögi vahele.
Kui sinu elu esimesel maikuul soojakraadid lakke hüppasid, viis issi sind murutraktoriga lõbusõidule. Ja selle asemel, et karta, tahtsid sa kohe ise rooli keerata.
Kui kauss tühjaks sai, me plaksutasime. Alguses plaksutas emme üksi, aga ühel hommikul hakkasid sa kaasa plaksutama.
See päev, kui me koju kaks õhupalli tõime ja sa neist vaimustusse sattusid. Rõõmukilkeid jätkus mitmeks nädalaks.
Laulev koer, mis emme ja issi a l a t i tantsima pani.
See, kuidas me igal õhtul loomalapsed magama sättisime. Sama lugu muudkui uuesti, aga sa ei väsinud sellest.
Need maailma kõige maitsvamad sõrmed ja varbad.
Kui õues lendas priske mesimumm ja sa jälgisid teda kui maailma kõige huvitavamat asja.
Külm arbuus ja lõputult naljakaid näoilmeid.
Millisest metsast me selle hiiglasliku kukeseene leidsime?
Kas mäletad, kuidas me maalt koju hääletasime?
Kuhu need kurjad kalkunid jäid, kes teisel pool järve elasid?
Kui vanalt ma esimest korda vesirattaga järve “lõppu” välja sõitsin?
Mitu kala me kokku püüdsime? Kõik need varahommikud ja hilisõhtud. Tuhandeid?
Kas ma rääkisin sulle sellest päevast, kui ma mäe otsas vaatasin, kuidas te puid saagides paduvihma kätte jäite ja ise veel kuiv olin. Kuidas ma jooksin! Aga vihm sai mind lõpuks ikka kätte.
Sa ei naernud mu üle, kui terve päeva laudas istusin ja vihikusse mitmekümne lehma portreed joonistasin.
Sind ei häirinud, et ma kõik hoovi tüdrukud meile korraga külla kutsusin ning sul tuli meile mustmiljon vahvlit küpsetada.
Kõik need kadri- ja mardipäevakostüümid, mis sa ise mulle õmblesid. Kui ma vaid oskaks oma tütre jaoks sama teha. Aga mina saan vaevu sokid parandatud.
Kas on imelik, et meile meeldib koos surnuaial käia? Võiks jalutada randa või parki, aga meie lähme hoopis surnuaeda koristama.
Arvutu hulk pealtnäha tühiselt argiseid, kuid minu jaoks kustumatuid mälestusi. See teebki emaks olemise nii eriliseks. Kui sellest kirjutada, tulevad paratamatult mängu need kõige suuremad ja ehk isegi ülekasutatud sõnad ja tunded, aga tegelikult koosneb emadus just kõige igapäevastest pisiasjadest, mida me ehk olevikus tähelegi ei pane, kuid tulevikus heldinult meenutame. Ühel päeval loodan ka oma tütart ununenud lapsepõlveseikadega aidata.
Kuidas sa haiglast koju sõites kordagi ei nutnud, kuigi tee oli pikk ja päike paistis silma.
Sinu esimene kelgusõit, ere valgus ja üüratud lumehanged. Meie julge lõvitüdruk muutus äkitselt nii kartlikuks.
Ühel vihmasel aprillihommikul ütlesid mulle esimest korda “äiti” (“emme”). Mu süda jättis löögi vahele.
Kui sinu elu esimesel maikuul soojakraadid lakke hüppasid, viis issi sind murutraktoriga lõbusõidule. Ja selle asemel, et karta, tahtsid sa kohe ise rooli keerata.
Kui kauss tühjaks sai, me plaksutasime. Alguses plaksutas emme üksi, aga ühel hommikul hakkasid sa kaasa plaksutama.
See päev, kui me koju kaks õhupalli tõime ja sa neist vaimustusse sattusid. Rõõmukilkeid jätkus mitmeks nädalaks.
Laulev koer, mis emme ja issi a l a t i tantsima pani.
See, kuidas me igal õhtul loomalapsed magama sättisime. Sama lugu muudkui uuesti, aga sa ei väsinud sellest.
Need maailma kõige maitsvamad sõrmed ja varbad.
Kui õues lendas priske mesimumm ja sa jälgisid teda kui maailma kõige huvitavamat asja.
Külm arbuus ja lõputult naljakaid näoilmeid.
Kuidas me poes alati peegleid taga ajasime.
Kuidas sa uinudes mu sõrmest õrnalt kinni hoidsid.
Ma ütlesin, et emadus on valus, sest ma ei usu, et ükski rasedus/sünnitus oleks algusest lõpuni nagu pidu ja pillerkaar. Isegi üheksa kuud hiljem meenutan oma 21 tundi kestnud sünnitust hirmujudinatega, aga samas tunnen rõõmuvärelust, sest lõpp hea, kõik hea.
Kell 16.30
– Palun epiduraali. Ma ei suuda enam.
– Ootame natuke, praegu on veel vara.
15 minutit hiljem tulid mul veed ära ja ma mõtlesin, et kui ma kohe epiduraali ei saa, siis minestan. Väsimus andis märku, sest olin eelneval õhtul 23 paiku magama läinud ja juba 2.30 ajasid valud mul lõplikult une ära. Haiglasse sõitsime kell 10 hommikul (naljakas meenutada, et enne vaatasime kõige uuema GoTi osa ära). Söögiisu oli nullis, ent aeg-ajalt võtsin sõõmu või kaks ploomipüreed.
– Mul on epiduraali k o h e vaja.
– Jah, nüüd on õige aeg arst kutsuda.
Viis minutit hiljem saabus eriti kaastundliku näoga ämmaemand ja teatas, et anestesioloogid on parajasti hõivatud ja keegi tuleb esimesel võimalusel. See pidavat üks e r i t i harv juhus olema.
Möödus peaaegu KAKS tundi.
Aga ma olen ikka veel siin ja kirjutan seda postitust, seega pole hullu. Olgugi et ühel hetkel puhkesin ma lihtsalt nutma ja ägisesin Raunole, et ma annan alla. Teadsime mõlemad, et seda varianti pole. Igal juhul ei kujuta ma ettegi, et R. poleks kaasas olnud. Ta hoidis mul terve sünnituse aja käest kinni, julgustas ja toetas, kuidas oskas. Sel hetkel, kui mulle lõpuks epiduraal pandi, värisesin kontrollimatult üle terve keha. Imestan, kuidas nad selle tehtud said, aga kõik läks hästi.
Enam-vähem 12 tundi pärast seda, kui ma tahtsin alla anda, kohtusimegi oma tütrega. Mina olin muutunud ja Rauno oli muutunud. Äkitselt olime kellegi vanemad. Tean, et kõigil ei teki lapsega koheselt lähedust, selleks võib minna tund, päev või nädal, ent minu süda paisus t ä p s e l t sel hetkel, kui teda esimest korda nägin.
Kuidas sa uinudes mu sõrmest õrnalt kinni hoidsid.
Ma ütlesin, et emadus on valus, sest ma ei usu, et ükski rasedus/sünnitus oleks algusest lõpuni nagu pidu ja pillerkaar. Isegi üheksa kuud hiljem meenutan oma 21 tundi kestnud sünnitust hirmujudinatega, aga samas tunnen rõõmuvärelust, sest lõpp hea, kõik hea.
Kell 16.30
– Palun epiduraali. Ma ei suuda enam.
– Ootame natuke, praegu on veel vara.
15 minutit hiljem tulid mul veed ära ja ma mõtlesin, et kui ma kohe epiduraali ei saa, siis minestan. Väsimus andis märku, sest olin eelneval õhtul 23 paiku magama läinud ja juba 2.30 ajasid valud mul lõplikult une ära. Haiglasse sõitsime kell 10 hommikul (naljakas meenutada, et enne vaatasime kõige uuema GoTi osa ära). Söögiisu oli nullis, ent aeg-ajalt võtsin sõõmu või kaks ploomipüreed.
– Mul on epiduraali k o h e vaja.
– Jah, nüüd on õige aeg arst kutsuda.
Viis minutit hiljem saabus eriti kaastundliku näoga ämmaemand ja teatas, et anestesioloogid on parajasti hõivatud ja keegi tuleb esimesel võimalusel. See pidavat üks e r i t i harv juhus olema.
Möödus peaaegu KAKS tundi.
Aga ma olen ikka veel siin ja kirjutan seda postitust, seega pole hullu. Olgugi et ühel hetkel puhkesin ma lihtsalt nutma ja ägisesin Raunole, et ma annan alla. Teadsime mõlemad, et seda varianti pole. Igal juhul ei kujuta ma ettegi, et R. poleks kaasas olnud. Ta hoidis mul terve sünnituse aja käest kinni, julgustas ja toetas, kuidas oskas. Sel hetkel, kui mulle lõpuks epiduraal pandi, värisesin kontrollimatult üle terve keha. Imestan, kuidas nad selle tehtud said, aga kõik läks hästi.
Enam-vähem 12 tundi pärast seda, kui ma tahtsin alla anda, kohtusimegi oma tütrega. Mina olin muutunud ja Rauno oli muutunud. Äkitselt olime kellegi vanemad. Tean, et kõigil ei teki lapsega koheselt lähedust, selleks võib minna tund, päev või nädal, ent minu süda paisus t ä p s e l t sel hetkel, kui teda esimest korda nägin.
Vaatasin beebit ja Raunot ning väga võimalik, et see sünnituspalatis kogetud ülevoolav õnnetunne ei kordu enam kunagi. See oli selline šoki, kergenduse, üllatuse, rõõmu ja armastuse sümbioos. Olime mõlemad rampväsinud, kuid ometi mäletan esimestest minutitest kõike – iga sõna, ilmet, lõhna, mis meil seljas oli ja kuidas meid ümbritses mõnusalt hämar valgus. Mäletan, kui kohmakalt me seda pisikest inimest esimest korda hoidsime.
Minu ema on üks kange naine. Tal tuli üksi hakkama saada, sest minu isa otsustas ühel päeval, et teda ei huvita, ning kadus meie elust nagu tina tuhka. See oli tema valik ja mina tegin vihase teismelisena valiku talle mitte kunagi andeks anda.
Mul on alati olnud unistus, et kui mina kunagi lapse saan, on tal armastav suhe nii oma ema kui ka isaga. Et üks ei pea olema kahe eest, et rõõmud ja ka mured oleksid jagatud, et üks õpetaks joonistama, teine haamrit kasutama ja et meil oleksid ühised traditsioonid.
Ma ei saa ehk kunagi teada, mis minu emal kõik tegemata jäi või millised unistused ta maha mattis, sest tal tuli üksi last kasvatada. Mitte keegi ei peaks olema nii tugev.
Üheksa kuud on kindlasti liiga lühike aeg suurte üldistuste tegemiseks. Võtan päeva korraga ja püüan iga päev olla nii hea ema, kui oskan. Mõni öö on raskem kui teine, ent õnneks on meil vanaema ehk mummi, kes igal võimalusel rõõmuga aitab. Kui kurb oleks maailm ilma vanaemadeta, kes kunagi beebipiltidest ei väsi ja igale uuele oskusele südamest kaasa elavad.
Siin blogis valitseb vaikus, sest sageli, kui tahan arvuti kätte võtta ja kirjutama hakata, tuleb vastu mõni neist hetkedest, millest ma ei raatsi ilma jääda. Tunnen, et küll kõik muu ootab, ent seda aega, mil kõik päevad on täis põnevaid avastusi, ei saa ma kunagi tagasi. Aega, mil mina olen selle väikese inimese maailm ja ma näen, et ta tahab kõike minuga jagada. Ma tahan kohal olla ja mäletada, et võiksin neist hetkedest ka talle rääkida.
See ongi vist suurim muutus. Meie tütar on alati number üks.
Ilusat emadepäeva!
Minu ema on üks kange naine. Tal tuli üksi hakkama saada, sest minu isa otsustas ühel päeval, et teda ei huvita, ning kadus meie elust nagu tina tuhka. See oli tema valik ja mina tegin vihase teismelisena valiku talle mitte kunagi andeks anda.
Mul on alati olnud unistus, et kui mina kunagi lapse saan, on tal armastav suhe nii oma ema kui ka isaga. Et üks ei pea olema kahe eest, et rõõmud ja ka mured oleksid jagatud, et üks õpetaks joonistama, teine haamrit kasutama ja et meil oleksid ühised traditsioonid.
Ma ei saa ehk kunagi teada, mis minu emal kõik tegemata jäi või millised unistused ta maha mattis, sest tal tuli üksi last kasvatada. Mitte keegi ei peaks olema nii tugev.
Üheksa kuud on kindlasti liiga lühike aeg suurte üldistuste tegemiseks. Võtan päeva korraga ja püüan iga päev olla nii hea ema, kui oskan. Mõni öö on raskem kui teine, ent õnneks on meil vanaema ehk mummi, kes igal võimalusel rõõmuga aitab. Kui kurb oleks maailm ilma vanaemadeta, kes kunagi beebipiltidest ei väsi ja igale uuele oskusele südamest kaasa elavad.
Siin blogis valitseb vaikus, sest sageli, kui tahan arvuti kätte võtta ja kirjutama hakata, tuleb vastu mõni neist hetkedest, millest ma ei raatsi ilma jääda. Tunnen, et küll kõik muu ootab, ent seda aega, mil kõik päevad on täis põnevaid avastusi, ei saa ma kunagi tagasi. Aega, mil mina olen selle väikese inimese maailm ja ma näen, et ta tahab kõike minuga jagada. Ma tahan kohal olla ja mäletada, et võiksin neist hetkedest ka talle rääkida.
See ongi vist suurim muutus. Meie tütar on alati number üks.
Ilusat emadepäeva!
