#EV100

Laupäev oli väga ilus. Kesk-Soomes paistis päike ning kohe hommikul tõi Iivo Niskanen soomlastele kulla koju. Armas, et ta seejuures oma medalit ka Eestiga jagas, rõhutades, et tema suuski määrib Are Mets.

Suurem osa päevast möödus köögis, sest ootasime külalisi. Mina olin juba ammu seda meelt, et tähistame suurelt nii Soome kui ka Eesti sünnipäeva. Soome pidulaua võttis enda kanda ämm, Eesti söömingu korraldasin aga hea meelega ise.
Õhtu oli lõbus, laud lookas ning muidugi jagus head ja paremat ka järgmiseks päevaks. Päris naljakas oli üle pika aja hommikusöögiks kartulisalatit vitsutada. Andis kohe tunda, et eelmisel õhtul peeti maha üks korralik Eesti pidu.
Õnneks ei jäänud kokkamine vaid minu õlgadele, vaid igaüks tõi midagi kaasa – singirullidest ahjukalani. Vaid üks asi jäi südant kriipima. Nimelt olid juba kolmapäeval meie kohalikus Tallinna poes kõik kilud otsas, mis tähendas, et 100 aasta juubel tuli ilma kiluvõileivata üle elada. Imelik, et aastapäevaks polnud korralike varusid hangitud, kuid kuna poe omanikud on vene, mitte eesti rahvusest, siis ilmselt ei pööranud nad sellele erilist tähelepanu.

Kuulasime presidendi kõnet ja vaatasime ka lavastust, sest NO99! Muidugi hõiskasin kõigile juba mitu nädalat tagasi, et sel aastal tuleb etendus kindlasti eriti vinge. Minu siinne pere ei tea sellest teatrist mitte midagi, seega lootsin, et saan neile head Eesti asja tutvustada. Ütleme nii, et pettumus oli suur. Lõpuks vaatasingi etendust üksi, sest teised andsid kohe alla ja ajasid niisama juttu.

Ma pole üheltki NO99 etenduselt pettunult koju tulnud. Mõned lavastused on kindlasti rohkem meeldinud, ent olen alati tundnud, et mind pannakse proovile ja igav pole küll kordagi hakanud. Tõenäoliselt oleks antud film mõnes teises kontekstis isegi toiminud, kuid ma tõesti ei suutnud keskenduda ja kaasa mõelda. Muusikaline pool meeldis, aga ülejäänu jättis külmaks. Ja mul on sellest väga-väga kahju. Ma ei tea, kas nüüd järelvaadates oleks lool teine maik, aga vähemalt hetkel pole selleks mingit isu.

"Rodeo", mille järgmisena käima panime, läks seltskonnale hoopis paremini peale.

Kirjutan üles ka meie menüü, sest kes teab, millal tahan meenutada, mida Eesti 100. sünnipäeval sõime:

pits viina ja/või pokaal šampust
ahjuhaug & -köögiviljad
külm hapukoorekaste
sibulaklops
heeringas hapukoorega
singirullid
täidetud munad
peedi-küüslaugusalat
kartulisalat
porgandisalat
tikuvõileivad musta leiva ja pasteedi/põdravorstiga
kamapallid
mustika-kohupiimakook
toorjuustukook EV100 logoga (see oli ühtlasi minu esimene ja viimane katse midagi suhkrumassiga kaunistada – tulemus jättis soovida ning närvirakke kulus üle ootuste palju)

Mõnusat järgmist sajandit, Eesti!

Liisi Koikson – "Coffee For One"

Vaatasin täna viimast "Kolmeraudset", sest Mallukas käis Mihklile blogimisest rääkimas, kuid kõige eredamalt jäi mulle meelde hoopis muusika. Nimelt laulis samas saates aprillis uut albumit esitlenud Liisi Koikson (olgu kõrgemad jõud tänatud, sest kes teab, kas ja millal oleksin selle plaadi muidu avastanud), kes mind täielikult üllatas.

Võrreldes Koiksoni varasema loominguga, on koostöös Raul Ojamaaga valminud "Coffee For One" sootuks teisest maailmast ning täpselt my cup of tea coffee. Kohe pärast saadet avasin Spotify ja kuulasin albumi otsast lõpuni läbi. Esmamulje polnud petlik ning lisasin enamiku plaadi seitsmest loost ka oma playlisti. Seda juhtub harva.
Kõik lood on inglisekeelsed, kuid julgen arvata, et selle albumiga sihibki laulja Eestist kaugemale.

1	Procrastination Queen
2	I Am The Only One
3	Love Is Blind
4	All This Time
5	Coffee For One
6	Dance Around
7	Don`t Give Up

Liisi Koiksoni hääl on mulle tegelikult alati meeldinud, aga tänu sellele albumile sai minust fänn. Mul on nii hea meel, et ta võttis riski, proovis midagi uut ja tuli välja enda kirjutatud lugudega. "Coffee For One" on mahe, natuke salapärane ja väga kaasaegne, aga mitte mingil juhul igav.

Praeguse seisuga on minu lemmikuks kujunenud "Procrastination Queen", mille kohta on Koikson Elu24le öelnud järgmist: Esimesse singlisse tahtsin tabada selle hetke, kui korraga on lahtisi otsi ja vastamata kõnesid juba liiga palju, ja ei jõua enam tubli olla. Nii et ainuke asi, mida teha jaksad, on mingit tobedat koera videot youtube'ist vaadata ja loota, et kõik kuidagi ise laheneb. Täiesti ebaefektiivne jaanalinnu tehnika, aga tuleb siiski ette.

PS. Tean, et siin blogis on viimasel ajal väga vaikseks jäänud, kuid luban, et tegu on ajutise madalseisuga. Meil on hetkel lihtsalt nii kiired ajad ja suured elumuutused käsil, et isegi lugemine on soiku jäänud, kirjutamisest rääkimata. 

Panin blogi ka sel aastal EBAle kirja, seega kui keegi tahab mind meeles pidada, leiab rohelisemrohi-blogi kultuuriblogide aukartustäratavast kategooriast. See on suund, millega kavatsen ka tulevikus jätkata. Hääle saab anda siin.

Eesti Laul 2017: Spirit Animal vs Verona

Ma ei plaaninud Eesti Laulust rohkem kirjutada, sest poolfinaalide esitused pöörasid esialgse edetabeli niikuinii pea peale ja ükski minu lemmik finaalsaatesse ei pääsenud.

Aga kui "Verona" võitis, jäi mulle silma Kerli fännide terav reaktsioon. Iga võitjatega seotud uudise alla kogunes kümneid kommentaare, mis kõik Kerlile õigust nõuavad ja Koidu ja Laura lugu maha teevad. Väidetavalt pole need hapud viinamarjad, vaid nad ei saanud oma kuningannale häält anda. Sohk!
Tegelikult esines tõrkeid kõigi osalejate poolt hääletades, sest liinid olid ülekoormatud.

Olen küll Kerli karjääri Fizz Superstarist alates jälginud, ent ei uskunud, et ta võidab. Esiteks pole "Spirit Animal" hea laul (aga see on maitse asi) ja teiseks läks Kerli vokaaliga finaalis midagi väga viltu. Abikaasa küsis just Kerli esituse ajal kõrvalt, et kes see seal nii mööda laulab.
Kolmandaks tundub mulle, et ta lihtsalt ei meeldi väga paljudele eestlastele. Mäletan neid omal ajal ilmunud uudisnupukesi, kus kirjeldati, mida Kerli välismaal Eestist räägib. Need lood polnud reeglina positiivsed. Jah, nüüd on ta tagasi kodumaal, aga kahtlustan, et paljud pole tollaseid pealkirju (näiteks: "Eestis ei tohi teistest erineda") unustanud. Usun, et Koidu ja Laura fännklubi on siin kodu-Eestis suurem.

See selleks. Keegi pidi võitma ja keegi kaotama. Minu meelest on inetu, et Kerli, kes muidu sotsiaalmeedias nii aktiivselt tegutseb ja fännidega suhtleb, pole oma armeed tagasi kutsunud. Tekkinud olukorras oleks viisakas võitjaid õnnitleda. Päris tüütu on lugeda sõimukommentaare, mille autoriks on üldjuhul välismaalased, mitte eestlased. See oli ikkagi Eesti Laul.

Mina viskaksin kivi hoopis ERRi kapsaaeda, sest olen lapsest saati igal aastal eurokale kaasa elanud. Plaanisin ka sel aastal sama teha. Kahjuks jooksis koduleht kokku ja ei hakanud lõpuni välja normaalselt toimima. Aga see mure puudutas ilmselt ainult väliseestlasi.

PS. Leidsin youtubest kogemata "Spirit Animali" teise versiooni, mis mulle väheke rohkem meeldib, aga niisama ma seda lugu ikkagi ei kuulaks.

Pisut kurvameelsem "Rehepapp" ehk "November" (2017)

Kuuldes, et 2000. aastal ilmunud "Rehepapist" ("Rehepapp ehk november") tehakse l õ p u k s film, teadsin, et lähen seda suurel ekraanil vaatama. Kui veebruari alguses Eestis väikesel kultuurireisil käisin, kasutasingi võimalust "November" kinos ära näha.  Täiesti kogemata sattusime mingisugusele Raadio 2 eriseansile, niisiis juhatas filmi sisse Rainer Sarnet isiklikult.

Selleks ajaks, kui kinno pääsesin, olid lehtedesse jõudnud ka esimesed arvustused, mis minu esialgset vaimustust mõnevõrra maandasid, ent oma silm on kuningas. Intervjuude põhjal teadsin, et "November" pole "Rehepapp" ning näiteks A. Kukumägi soovitas raamatu enne kinno astumist üldse ära unustada. Lugesin "Rehepappi" ammu ning selle sisu uuesti üle ei korranud. Ometi mäletan, et raamatut lugedes sain päris palju naerda. On ju ka groteskne "Rehepapp" sünge sisuga, kuid A. Kivirähk suudab vist enam vähem igal teemal nii kirjutada, et saad küll mõistusega aru, et asi on halb, aga muigama ajab sellegipoolest.

Kivirähk ise ütles ühes intervjuus, et "Novembris" on raamatu põhiolemus ära tabatud. Ja kes olen mina, et temaga vaielda. Kui mõelda, mis on "Rehepapi" tuumaks, siis see kajastub ka ekraanil. Muuhulgas pärisorjadest eestlaste meelsus, uskumused ja morbiidne huumor, mõisahärrade ja kirikuga seotud stereotüübid jne – see kõik on ka "Novembris" olemas.

Samas oleksin tahtnud enam kivirähklikku "Rehepappi" ja vähem seda armukolmnurka, millele filmis rõhku pandi. Teatud kohad, kus liiga pikalt armunute valul peatuti, muutsid minu jaoks väsitavaks. Näiteks kratte oleks võinud minu poolest ikka tunduvalt rohkem näidata.

Tegelikult ma aga ei virise. Istusin kinos ja mul oli siiralt uhke tunne, et Eestis on selline film valmis tehtud. "November" on visuaalne maiuspala ning olen õnnelik, et see just mustvalgena sündis. Värvid ei sobi ju novembriga kuidagi kokku. Seda, et mul olnuks igav vaadata, ei juhtunud vist hetkekski. Ka siis, kui lugu ise parajasti oluliselt pinget ei pakkunud, sõin ekraanil toimuvat silmadega.

Eriti avaldasid muljet kratid, katk ja see, kuidas äratati ellu eestlaste vanad kombed, näiteks hingedeaeg. Näitlejatest paistis eriliselt välja Rea Lest ja tema Liina.
Kui õigesti mäletan, siis ühes EPLi arvustuses kritiseeriti seda, et filmis osaleb arvukalt tegelasi, kes tegelikult näidelda ei oska. Mulle nende tekitatud efekt just meeldis.

Soovitan ka neile, kes kunstilisi filme ei armasta, sest asi on vaimset ponnistust väärt.

Eesti Laul 2017: II poolfinaal

Eestikeelseid lugusid leiab teisest poolfinaalist veelgi vähem (st kahe asemel üks) kui esimesest, kuid üldine tase on minu meelest kõrgem. Ma ei tea, kas olen kummaliselt heas tujus, aga valdav osa lugudest kõlas kahtlaselt hästi. Sellist asja polegi vist varem juhtunud. Isegi Koit Toome lugu polnud kohutav.
Pingerea moodustamine oli seetõttu veelgi raskem kui eelmisel korral. 2.–6. koha järjestamine tundus esialgu poolvõimatu, sest konkurents on nii tasavägine, aga lõpuks sain hakkama (peaaegu). Ja jällegi, live-esitused võivad praegused hinnangud pea peale pöörata.

1. Antsud - "Vihm"  – Seda tüüpi loo puhul on väga raske öelda, kuidas Eurovisioonil läheks. Tõenäoliselt kas väga hästi või väga halvasti, aga mulle meeldib. Ja eesti keeles!

2. Angeelia - "We Ride With Our Flow" – Eelmisest loost täiesti erinev ja eurolaval ette ei kujuta, aga mulle sellised "hõljuvad" lood meeldivad. Ainult et kui sõnu kuulata, siis mittemidagiütlev.

3. Koit Toome ja Laura - "Verona" – Liiga ära silutud ja lihvitud, kuid mulle tundub, et just "Verona" on see lugu, millel võiks eurolaval hästi minna.

4.& 5. Daniel Levi - "All I Need" & Almost Natural - "Electric" – Kuulasin korra, kaks ja veel kolmandagi, aga no ei osanud ühte teisest paremaks pidada. Mitmes mõttes sarnased lood, millel on hitipotentsiaali, kuid samas ka oht, et need kiirelt ununevad, sest seda tüüpi muusikat toodetakse nii palju.

6. Liis Lemsalu - "Keep Running" – Justkui hitiks loodud, aga miks mul on tunne, et olen seda lugu juba kuulnud. Ja mitte ainult korra või kaks. Samas Liis oskab show'd teha, nii et eks näis, mis lives juhtub.

7. Close To Infinity featuring Ian Karell - "Sounds Like Home" – Esimesena torkas pähe, et hipsterlik lugu. Aga kuna mina ei ole hipster, siis võib-olla eksin. Pole päris minu teetass, aga jäi meelde küll.

8. Kerli - "Spirit Animal" – II poolfinaali kõige suurem pettumus. Mulle Kerli tegelikult meeldib, eriti algusaegade Kerli, aga see lugu pole absoluutselt minu maitse ja uuesti ei kuulaks. Samas pakun, et Kerlil on nii palju fänne, et edasi pääseb ta igal juhul. Ja noh, biit on täitsa hea.

9. Alvistar Funk Association - "Make Love, Not War" – Väga omapärane lugu, mis kohe silma paistis, aga mitte ainult positiivses võtmes. Kuna mina haldjakeelest aru ei saa ning kohati viskas liftimuusika vibe'i, siis pigem mitte.

10. Rasmus Rändvee - "This Love" – Ei ole otseselt halb lugu, aga kuna unustasin selle kohe pärast kuulamist ära, ütleksin, et midagi jääb puudu. Ja pärast eelmise aasta Eurovisiooni fopaad tekitab vähegi jamesbondilik lugu minus automaatselt vastumeelsust.

Lapsepõlvest, rahast ja ühest heast raamatust

Mõni aeg tagasi jagasid mitmed blogijad enda lapsepõlvemälestusi. Tähelepanu keskpuntkis oli raha ning see, kas ja kui palju selle olemasolu või nappus last mõjutab. Mõistagi hakkasin minagi oma lapsepõlve meenutama. Ja täiesti kogemata sattusin samal perioodil kuulama Jeannette Wallsi "Klaaslossi", millest paremat teost selle teema avamiseks annab otsida.

Minu lapsepõlv möödus Võrus ning mul tuli leppida ühe vanemaga. Alguses oli isa küll rohkem või vähem meiega ühenduses, kuid pooljuhuslikud külaskäigud ning vabatahtlik-sunniviisilised kingitused ei muuda kedagi lapsevanema tiitli vääriliseks. Täpselt ei mäletagi, millal temaga viimati rääkisin, aga pakun, et sellest on vähemalt 15 aastat. Kasvatas mind ikkagi ema üksi.

Nagu tolle aja (90ndad ja 2000ndate algus) puhul tavaline, polnud meil raha kunagi palju ja alati tuli säästa. Õnneks on minu ema meisterlik kodukokk, kes suudab peaaegu et mitte millestki piduliku õhtusöögi valmistada. Nälga ei tundnud ma mitte kunagi.
Emm on mul selline, et materiaalsetest asjadest ta eriti ei hooli. Kui on valida, siis praktiline võidab trendika. Enamiku riietest ostsime kaltsukatest, mida Võrus leidus küllaga, ning sageli õmbles emm ka ise. Täna oskan seda hinnata, aga lapsena elasin teatud asjade puudumist raskelt üle. Pahatihti lunisin seni, kuni emm nõusse jäi. Et ta iseendale mõne uue ja kalli asja oleks lubanud, ma üldse ei mäletagi. Ilmselt just seetõttu, et kui seda rahanatukest vahetevahel üle jäi, kulus see minu soovidele.

Ei saa muidugi väita, et k õ i k olid vaesed, sugugi mitte, aga minu lähemas sõpruskonnas polnud keegi teistest tähelepanuväärselt rikkam. Korter oli meil vanaaegne, täis nõukaaegset mööblit, ent ma ei osanud seda häbeneda, sest minu sõprade kodud olid laias laastus samasugused. Ehk oligi meie korter tagasihoidlikum, aga külalisi käis mul kogu aeg. Emm naerab vahest, et kõik hoovi lapsed olid natuke ka tema omad.
Ükski sünnipäev ei jäänud raha pärast pidamata. Laual olid lihtsad kodused söögid, aga meie kambas ei pirtsutanud toiduga mitte keegi. Tahtsime hoopis playbacki korraldada ja esineda, tantsu lüüa ning mängida. Toit ja isegi kingitused olid selle kõrval vähetähtsad.

Teismeeas hakkasin raha varasemast enam väärtustama. Eriti häiris mind see, et meil polnud kodus arvutit, mille sain oma sõprade seas vist tõesti viimasena. Õnneks tegutses linnas mitu internetipunkti, ehkki suurema osa ajast istusin netis (vägisi torkab pähe tollaste modemite krigisev hääl) ikka sõprade juures. Näiteks Pinginaabri viielapselises peres oli arvuti kasutamiseks kindel järjekord, kuid sellegipoolest jagasid nad oma aega lahkelt ka minuga. Ühel hetkel toimus murrang – kui varem mindi pärast kooli esimesel võimalusel mõnele sõbrale külla, siis hiljem kiirustati hoopis koju tšättima. Kuna minul kodus arvutit polnud, elas ka see külaskäimise komme kauem.

Aga ka minul oli asju, mida uhkusega teistele näitasin. Kohe meenuvad punased lakk-kingad, mida kandsin ka siis, kui need mulle enam kuidagi jalga ei tahtnud mahtuda. Paarilt sünnipäevapeolt tulin koju ja asusin, nutt kurgus, lõhkiseid varbaid tohterdama. Mis seal ikka, ilu nõuab ohvreid (käisin siis esimeses klassis). Või valge Nike'i koolikott, mida emalt pikalt nurusin. Kui ihaldatud koti lõpuks endale sain, käisin sellega igal pool. See polnud minu silmis tavaline seljakott, vaid aksessuaar. Sellesse nimekirja kuulusid ka uhiuus muusikakeskus, Saksamaalt kingituseks saabunud Ken-nukk, empsi tehtud nukumööbel jne.

Mulle tundub, et tänapäeval pole riiete päritolu enam üldse nii tähtis. Käsitöö on moes, kaltsukad on ägedad ja ka brändidel pole midagi viga. Pigem peetakse lugu stiilist/kvaliteedist, mitte rahalisest väärtusest või firmamärgist. Tollal see päris nii ei olnud. Eesti oli lõpuks vaba ja äkitselt ilmusid poeriiulitele ENSVs raskesti kättesaadavad välismaised bränditooteid, millest kujunesid teismeliste seas omamoodi staatusesümbolid. Mõni popp tüüp oli üleni sama brändiga kaetud, sokkideni välja. Sotsiaalne surve pole aga kuhugi kadunud, vaid lihtsalt teisenenud. Usun, et tänapäeva teismelised võrldevad näiteks nutitelefone jms.

Mingit regulaarset taskuraha ma ei saanud, pigem küsisin siis, kui vaja. Mulle see sobis ja ma ei tunne, et ma seetõttu rahaga ümber käia ei oskaks. Mida vanemaks saan, seda kokkuhoidlikumaks muutun. Kas või väike musta päeva fond peab olema kõrvale pandud.

Olen emale südamest tänulik. Vaatamata piiratud vahenditele ei jäänud ma millestki hädavajalikust ilma, kuid samas polnud mul võimalik saada kaugeltki kõike, mis pähe tuli.
Mäletan, et lapsena oli mul selline naabritüdruk, kes ei mahtunud oma tuppa äragi, sest seal oli nii palju mänguasju. Tollal tundsin kahtlemata kadedust, aga samas ei osanud ta ise neid uhkeid Barbiesid ja mänge, millest teised unistasid, hinnata. Enamik neist vedelesid unustatult põrandal hunnikus.
Mul oli küll vähem asju, aga samas oskasin ka vähemast rõõmu tunda – pärast vihma võilille-nukkudele soenguid teha, hobusena mööda õue ringi kapata, võsas hoovi poistega sõda pidada või varaste hommikutundideni turnikal nõida mängida. Ja see ei maksnud mitte midagi.

Keegi kirjutas, et vägisi jääb mulje, otsekui tuleksid kõik blogijad vaestest peredest. Kahtlustan, et rahateema läheb lihtsalt rohkem südamesse neile, kes lapsena ühest või teisest asjast puudust tundnud.

Raha on muidugi vajalik, aga kokkuvõttes teisejärguline. Loomulikult ei pea ma siinkohal silmas juhtumeid, kus lapsevanem ei tea, millest lastele süüa teha, sest isegi kuivainete kapp on tühi, ning tema lapsed kõnnivad veel südatalvelgi suvejalanõudes kooli. Sel juhul võtab raha või täpsemalt selle puudumine kogu tähelepanu, sest kui pole eluks hädavajalikku, ei jää aega üksteisele keskendumiseks.
Ma mõtlen peresid, kus võib-olla elatakse ajast ja arust mööbli keskel, kuid igaühel on voodi ometi olemas. Et kümne Barbie asemel on üks odavam nukk ning ehkki talvesaapad on kulunud, püsivad varbad soojas.

Vaesusest läbi lapse silmade räägib ka Jeannette Walls. Kui 2005. aastal ilmunud "Klaasloss" poleks memuaar, võiks arvata, et puruvaestes oludes veedetud lapsepõlve kirjeldav minategelane liialdab. Ent 1960. aastal sündinud Jeannette meenutab omal nahal kogetut (olgugi et siin-seal on mõned üksikasjad kindlasti ilukirjanduslikud, keegi ei saa oma lapsepõlve NII detailselt mäletada), kirjutades nii hea sulega, et raamatut on võimatu käest panna. Minu puhul tähendas "Klaasloss" ekstra pikki jalutusringe, sest ma ei suutnud kuulamist lõpetada.

Jeannette kasvas kuueliikmelises (isa Rex, ema Rose Mary, tütred Lori, Jeannette ja Maureen ning poeg Brian) Wallside perekonnas, kes alalõpmata kolis ning paaril korral lausa tänavale sattus. Sellise rahutu elustiili põhjustas eelkõige lennukate mõtetega, kuid alkoholilembene Rex. Isa lubas väikesele Jeannette'ile, et ehitab neile esimesel võimalusel uhke klaaslossi, millest saab perekonna päris kodu.
"Klaasloss" näitab tabavalt, kuidas laps vaesust tajub. Ja Jeannette'i puhul räägime me ikkagi ekstreemsest vaesusest – näljast, rottide ja madudega kooselamisest, ilma kütteta talvedest jne.

Lugu saab alguse New Yorgis, kus täiskasvanud Jeannette näeb takso aknast oma ema prügikastis sobramas ning teda valdab häbitunne, mille juured peituvad kauges lapsepõlves. Tänu sissejuhatusele saab lugeja ka loo kõige süngematel hetkedel toetuda teadmisele, et Jeannette'il õnnestub vaesuse nõiaringist viimaks pääseda.

Jeannette'i vanemad pole rumalad joodikud, nagu selliste lugude puhul tavaline. Rex on karismaatiline, kuid püsimatu ning igasuguste riiklike struktuuride (poliitikute, sõjaväelaste, politseinike, sotsiaaltöötajate ning isegi arstide) suhtes paranoiline, boheemlaslik ema Mary unistab aga kunstikukarjäärist – see on tema prioriteet number üks. Nad mõlemad ohverdavad enda ebarealistlike ideede nimel kogu pere heaolu. Näiteks Rose võiks päeva pealt õpetajana tööle asuda, kuid peab iga muud ametikohta allaandmiseks.
Lastel, kel pole võimalik joogiklaasi ääres või pintsel käes õhulosse ehitada, tuleb aga tõelises maailmas hakkama saada. Sageli peavad hoopis nemad oma ema-isa eest hoolitsema, näiteks teeb väike Jeannette juba kolmeaastaselt ise süüa.

Esialgu annab Jeannette vanematele, eeskätt probleemsele isale, kõik patud andeks, ning leiab isegi kohutavates tingimustes midagi, mille üle rõõmustada. Vanemaks saades näeb ta aga tühjadest lubadustest läbi ning üritab oma vanemaid parandada, tulemusteta.
Kusjuures vähemalt mulle jäi ridade vahelt lugedes mulje, et tegelikult ei heida Jeannette oma vanematele ette mitte vaesust, vaid hoolimatust. Seda, et kumbki neist ei tõstnud lapsi esikohale.

"Klaaslossi" muudab eriti sümpaatseks viis, kuidas autor oma vanemaid kirjeldab. Mitte kordagi kibestumuse või vihaga, ehkki põhjust oleks. Vot see alles on tingimusteta armastus.

Lisaks liigutavale perekonnaloole pakub "Klaasloss" kaudselt sissevaate selliste USA väikelinnade (näiteks Welch) siseellu, millest laiem üldsus midagi ei tea. Nende unustusehõlma vajunud ning armetu välimusega asulate elanike kõrvus kõlab American Dream utoopilise muinasjutuna.

Soovitan soojalt.

Mõned stiilinäited:

You should never hate anyone, even your worst enemies. Everyone has something good about them. You have to find the redeeming quality and love the person for that.

I never believed in Santa Claus. None of us kids did. Mom and Dad refused to let us. They couldn't afford expensive presents and they didn't want us to think we weren't as good as other kids who, on Christmas morning, found all sorts of fancy toys under the tree that were supposedly left by Santa Claus.
Dad had lost his job at the gypsum, and when Christmas came that year, we had no money at all. On Christmas Eve, Dad took each one of us kids out into the desert night one by one.
"Pick out your favorite star", Dad said.
"I like that one!" I said.
Dad grinned, "that's Venus", he said. He explained to me that planets glowed because reflected light was constant and stars twinkled because their light pulsed.
"I like it anyway" I said.
"What the hell," Dad said. "It's Christmas. You can have a planet if you want."
And he gave me Venus.

"Things usually work out in the end."
"What if they don't?"
"That just means you haven't come to the end yet."

NO44 "Fantastika" (+ pikk proloog)

Kui sügisel "Kõntsa" vaatamas käisin, plaanisin kogetut ka blogis lahata, aga äkitselt tundus, et arvamusi ja arvustusi on nii palju, et mul polegi midagi lisada.

2015. aprillis esietendunud "FANTASTIKAST" polnud ma imelikul kombel midagi kuulnud.

Aga enne kui ma räägin "FANTASTIKAST", pean rääkima ka NO99st. Kuidagi kummaline oleks siin arvamust avaldada, justkui poleks midagi juhtunud. Toas on elevant nimega Tiit Ojasoo.

Esimest korda käisin NO99s 11. klassis, st peaaegu 10 aastat tagasi. Lavastuseks oli "ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" ning lavastajaks Ojasoo. Hiljem seletasin nädalate viisi kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, miks "GEP" on LAHE ja kuidas isegi kõige põikpäisem teatrivihkaja seda kas või salaja naudiks. Sest see oli nii erinev kõigest, mida olin varasemalt teatrisaalis näinud ja kogenud. Ma tunnetasin, et olen osa laval toimuvast. Et minul kui vaatajal on oma osa täita. Et vaadatakse teatrist ja kunstist kaugemale.

Ja see algusaegade trupp! Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Andres Mähar, Risto Kübar, Marika Vaarik. "FANTASTIKAS" näeb neist vaid kolme – Kaljujärve, Raudseppa ja Vaarikut. Praegune trupp on hea, aga selles esimeses oli koosseisus midagi erakordset.

Alates "GEP-ist" proovisin Tallinnasse sattudes ka NO99sse jõuda. Sellest kujunes omamoodi traditsioon, mis kestab tegelikult siiani.

Mul pole ühegi teise teatriga NO99ga võrreldavat suhet, mistõttu kutsus Ojasoo juhtum esile väga palju emotsioone. Uskumatus (palun öelge, et see on uus ja rabav performance), pettumus, kurbus ja kaastunne. Ojasoole oli muidugi raske kaasa tunda, ent ühel hetkel sai mul sellest meediatsirkusest küllalt. Mul pole õrna aimugi, mis jaanuaris täpselt juhtus ning vägivallale ei ole niikuinii õigustust, kuid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias mindi asjaga üle igasuguste piiride. Eriti arvestades, et kannatanu on selge sõnaga välja öelnud, et ta ei soovi avalikkuse tähelepanu ja soovib eluga edasi minna, andestada ning anda ka teisele poolele võimalus oma eluga edasi minekuks. Neist poliitikutest, kes võimalusest pildile pääseda kümne küünega kinni haarasid, ei hakka ma üldse rääkimagi.

Kui Ojasoo lõpuks oma taandumisest teatas, oli ka minu esimene mõte: "Kas nüüd piisab?". Hea meelega kopeeriksin siia NO99 näitlejate avaliku kirja täisteksti, aga kuna see on nii pikk, võib igaüks seda ise lugeda. 

Ma väga loodan, et piisab. Kui andestada tahab isegi see inimene, kellele liiga tehtud, siis võiks ka avalikkus maha rahuneda. Hukkamõist oli vajalik, kuid sellele järgnenud lahmimine mitte. Ka varjamise ja kinnimätsimise süüdistusi ei suuda ma lõpuni mõista, sest nii palju kui mina asjast sotti saan, soovis ohver ise juhtunut salajas hoida.

Mina loodan, et NO99 kestab edasi ja ei kaota oma selgroogu. Eestile on seda teatrit vaja. 

Nüüd aga Mart Kangro "FANTASTIKA" juurde, mis keskendub meie kaasaja tõeluseihalusele. Enne teatrisaali astumist teadsingi lavastusest enam-vähem ainult seda lauset, sest kui võimalik, loen igasuguseid arvustusi alles pärast etendust. Nii ei trügi kellegi teise mõtted ja arvamused minu kogemust segama.

Suutsin autentsuse teemaga kohe suhestuda, sest blogimaailmaski on selle üle elavalt arutletud. Kelle blogi on fassaad, kes paneb kirja ehedaid emotsioone, kes julgeb rääkida ka mitte nii ilusatest hetkedest jne. Blogija/kirjutaja/autor on ju tegelikult üks paljudest rollidest, millesse me end asetame. See ei saagi olla lõpuni välja päris.

NO99 kodulehelt võib lugeda, et "FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst?

Kui peaksin "FANTASTIKA" ühe sõnaga kokku võtma, siis võiks selleks olla "küsimused". Need küsimused, mida laval esitati. Vastused – kord lühikesed, kord põhjalikud. Kus lõpeb näitleja roll ja algab ta ise? Aga ka need küsimused, mida lavastus minus tekitas. Kui tihti me võtame selle aja, et küsida pealtnäha tühiseid asju? Kui tihti kuulame ära pika ja üksikasjaliku vastuse? Kui tihti küsime vaid ajatäiteks? Kui tihti vastame ausalt? 

Gert Raudsepa õpetussõnad aplausi ja kummardamise teemal ajasid südamest naerma.

Kass nimega Tiina Tauraite ning kottpime ruum, mida täitis vaid kiunumine – see oli üheaegselt hämmastav ja kiuslik. Mulle ei meeldi pimedus.

Ja muidugi need hetked, kui ma juba peaaegu et uskusin, et see, mis mu silme ees toimub, on päris. Ent kõik kordus. Puhas mäng.

"FANTASTIKA" on oma lihtsuses võrratult sügav. Pinge püsis algusest lõpuni.

Selline etendus, mida tahaks kaks korda näha. 

NO44 FANTASTIKA from Teater NO99 on Vimeo.

Kodutunne

Mulle jäi mõni aeg tagasi silma üks Briti postitus, kus ta kirjutas kodutundest. Proovisin, aga ei leidnud seda enam üles.
Eks see ole loogiline, et kodutundest ja -igatsusest kirjutavad sageli just need blogijad, kes elavad välismaal. Minagi ei kippunud Eestis kodutunde tähenduse üle pikemalt arutlema, sest kodutunde loomine on oma kodumaal märksa lihtsam.

Kui rääkida linnadest, siis Tartus tundsin ennast kindlasti kodusemalt kui Võrus, ehkki need vähem kui sada kilomeetrit olid tegelikult tähtsusetud. Üks lühike bussisõit. Tund ja 15 minutit.

Tollal pidasin koduks mingit kindlat paika, näiteks minu lapsepõlvekodu Võrus oli ja on alati kodu. Tartu Pepleri tänava korteris tundsin ennast samuti täiesti koduselt, ehkki teadsin, et see on ajutine ja pidime iga päev palvetama, et uks kinni püsiks ning aknad eest ei kukuks. Seal oli hea olla. Pealegi saime elada minu lemmiklinna südames. Ometi kimbutas mind viimastel Tartu aastatel pahatihti koduigatsus. 

Pärast seda, kui Rauno minu ellu tuli, sain aru, et kodu pole ainult koht, vaid see võib olla ka inimene. Mitte ükski korter, maja ega isegi linn ei suutnud teda asendada. Teate küll neid tuntud klišeesid, mida armastatakse raamituna seinale riputada. Home is where the heart is jne. Kui 2012. aastal oleks keegi sellise plakatiga minu ukse taha ilmunud, poleks ma ilmselt silmagi pilgutanud, vaid rahakoti välja otsinud. Just nii ma tundsingi. 

Ehitasime ühist kodu, ehkki elasime üksteisest 500 kilomeetri kaugusel ja läks veel aega, enne kui me lõplikult kokku leppisime, et just mina olen see, kes teise riiki kolib. See kodu oli mõtteline, täis õhulosse ning lootusi. Ja muidugi kodutunnet.

Soomes mõistsin, kui palju rohkemat läheb tõelise kodutunde tekitamiseks vaja. Meil oli täiesti normaalne korter ning saime lõpuks, pärast kaheaastast kaugsuhet, koos elada. Ma ei suutnud aga pikalt mingisugust kodutunnet leida, kuigi ma tõesti üritasin. Nii elasingi oma kibeda pettumuse välja selle inimese peal, kes andis endast parima, et mind aidata. 

Mikkelis sain aru, et kodutunne pole ainult hubane korter või see üks inimene, vaid tuttavad tänavanimed, pähekulunud poehinnad, eestikeelsed tv-kanalid, filmiõhtud sõpradega, sünnipäevadele (õigel päeval!) kohalejõudmised, hommikutundideni venivad jutuajamised jne. See teadmine, et mind oodatakse ka kusagil mujal kui kodus.

Materiaalses mõttes polnud ma kunagi varem nii mugavalt elanud, kuid sellegipoolest hakkasin Mikkelis kodu kui mõnusat eluaset alahindama. Tundus, et kui me vaid Eestisse koliks, oleks kõik kohe hästi. Eesti sümboliseeris minu jaoks kõike, millest Soomes pidevalt puudust tundsin. Sain aru, et olen blogile ideaalse nime valinud, sest rohi paistis alati mujal rohelisem. 

Eestist unistan ikka, kuid Oksalas (loe: looduskaunis pärapõrgus) veedetud aeg, mil jäime ilma harjumuspärastest mugavustest, tõi mind tagasi maa peale.

Eile sai täis meie esimene kuu uues korteris ning nüüd oskan seda hoopis teistmoodi hinnata. Tunnen linnaõhust küll jätkuvalt puudust, aga see pole kõige olulisem. Selles pisikeses külakeses on kõik eluks vajalik olemas. Poodidest, raamatukogust ja kohvikust tähtsamakski pean aga seda, et me pole üksi. Rauno perekond on mõnesaja meetri kaugusel ning kuna ta on siin ka üles kasvanud, tuleb tänaval ikka ja jälle vastu tuttavaid nägusid.

Praegu mõtlen, et kodutunne on pühapäevane pannkoogihommik, kus sööjaid on nii palju, et kõik ei taha korraga laua taha ära mahtuda. See, et ma saan iga kell ämmale helistada ja ta endaga jalutama kutsuda. Et juuksuris käin meheõe juures ning mul on sõbranna, kellega veinitada ja Super Mariot mängida. Et vaid jalutuskäigu kaugusel on teised kodud, kuhu meid oodatakse. Et meil on väike aed, kus Äpu saab ilma rihmata joosta ja mina saan ürte kasvatada. Ja kuigi ka praegune kodu on ajutine, olen täna rahul. 

Kodutunne pole midagi püsivat, vaid teiseneb ajas. Olgu selleks siis vanus, lapsed, abielu, lahkuminek, töökoht või elupaik, mis meid muudab – see, mida tähendab kodutunne, muutub koos meiega. 

Eestil on sünnipäev

Ja sel puhul nägin ka mina lõunalauaga natuke rohkem vaeva. Olgugi et sööjaid oli ainult kolm ja Rauno "toorest" kala ei söö, st heeringast ja kiluvõileibadest hoiab ta näpud eemale. Koogi välimusega ma päriselt rahule ei jäänud, aga natuke kodusem tunne tuli küll.
24. veebruaril tunnen alati koduigatsust. Nii ka täna.

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
Ja kummalised nende laululood.

(sõnad Peeter Volkonski)

#EV98

Killukesi Eestist III: mis veel ütlemata jäi

Mõtlesin pikalt, et jätan meie juba detsembris toimunud Eesti reisi viimase osa üldse kirjutamata, kuid see jäi mind piinama, sest mul oli üks meenutuste-arvamuste-soovituste-kompott oma peas juba valmis keedetud.

Esiteks stiilipeod. Minu meelest pole olemas paremat tüüpi seltskondlikku üritust kui õnnestunud stiilipidu. See toimib ka juhul, kui kokku tulnud inimesed üksteist eriti hästi ei tunne, sest igaüks on ennast juba teatavasse rolli sisse elanud ja tunneb end seetõttu mõnevõrra vabamalt. Vähemalt minul on alati raske võõra rahva sekka hüpata ja ennast tutvustama hakata. Kostüüm seljas, paistab see kõik märksa lihtsam.
Samas on nõme, kui keegi üritab korraldada stiilipidu, ent enamik tuleb niisama kohale (lootes, et ülejäänud rahvas on tublim). Vähemalt mulle jätab selline "poolik" stiilikas pigem halva maigu suhu, sest mõned on kõvasti vaeva näinud ja teised pole viitsinud.
Igatahes korraldas meie sõpruskond detsembri lõpus Võrumaal päris oma jõuluhõngulise stiilipeo. Teema oli iseenesest vaba, kuid jagasime viieeuroseid kingitusi ning sõime traditsioonilist jõulutoitu. 99 protsenti osalejatest suutsid endale põneva alter ego leida ning kostüüme oli nii uhkeid, leidlikke kui ka lihtsalt naljakaid – Kreisiraadio tegelaskujudest kuni Lara Crofti, jõuluvana, kolme põrsakese ja Domino klotsideni välja. Mina olin Kadi Kalamajast (üle vindi hipster) ning Rauno esindas stereotüüpilist nohikut. Selline võrratu paar:

Teiseks üks soovitus. Kui te tahate kunagi korraldada üritust, mis ilma igasuguse kahtluseta kõigile meelde jääb, kutsuge kohale LaserEstonia. Mulle on tegelikult igasugused relvad vastumeelsed, kuid see, et võistlejad üksteist mängurelvadest justkui tulistavad, pole üldse asja point. Mõte on ikkagi täpsuses, põnevuses, üksteise taga ajamises, põõsaste vahel hiilimises ning n a e r m i s e s. Meie kampa kuuluvad täiesti erinevad inimesed – politseinikest lasteaiaõpetajateni –, kuid värskes õhus maha peetud laserlahingust olid kõik ühtemoodi vaimustuses. Siseruumidesse surutud Megazone, mis on mulle samuti tuttav, tundub selle kõrval ikka väga igav.
Tean, et meie Lõuna-Eesti sõpradel on lasermängude korraldamine nüüdseks lausa traditsiooniks kujunenud ning need on nii populaarsed, et kohale tullakse kaugemaltki.

Kolmandaks üks kogemus. Võrus olles käisime söömas ka linna uhkeimas restoranis, mis kuulub värskelt avatud Georgi hotelli juurde. Kuna nii restoran kui ka hotell paiknevad hoones, kus tegutses aastaid postimaja, kannab 30kohaline restoran nime Postmark.
Pidin seal kohe esimesel võimalusel ära käima, sest mul on selle hoonega eriline suhe. Väikese tüdrukuna unistasin sellest, kuidas oleksin printsess ja jooksin oma hommikukohvi selle imeilusa roosa maja rõdul. Hiljem tundsin sageli kurbust, sest sel Võru linnapildis välja paistnud historitsistlikul hoonel lasti pikalt seista ja laguneda. 2010. aastal ülikoolis olles kirjutasin majast isegi lühikese uurimuse, sest meil tuli ühe muinsuskaitsega seotud aine raames mõnda hoonet kirjeldada.

Krundile ehitamist alustati juba Napoleoni suure sõjaretke ajal 1812. aastal, kuid asi jäi paar aastat hiljem pooleli. 1839. a mõõdeti krunt välja Wilhelm Blomeriusele ning 1880. aasta algul läks see edasi Nursi mõisnik Alexander von Moellerile, kes selle oma suvepalazzoks ümber ehitas. Alexander von Moeller oli Võru linnapea (1892–1903) ning enne surma kinkis ta elamu Võru linnale postimajaks. 20. sajandi algusest (hiljemalt alates 1910. a) kuni 2009. aastani teeniski hoone postimajana (selle hilisem müük tekitas minu meelest õigustatult küsimusi, sest maja oli linnale antud just postimajafunktsiooni täitmiseks).

Peahoone eestvaade/Peahoone koos kõrvalhoonetega. Allikas: Võrumaa Muuseumi kogud.

Väljendasin tollases tekstis muret selle üle, et seoses oma pikaajalise funktsiooni kaotamisega, on hoone sümboolne väärtus hääbumisele määratud. Seda välja arvatud juhul, kui selle päästmiseks mingit nutikat plaani välja ei mõelda. 

Täna saan öelda, et see nutikas plaan tehtigi teoks ning sündis Eesti väidetavalt nutikaim hotell, mille identiteet on postimajaga tihedalt seotud. Kuuldes Georgi hotelli avamisest, olin siiralt õnnelik ning esimese külastuse põhjal võin öelda, et kindlasti tahaksin seal kunagi ka ööbida.

Restoran ise tekitas minus aga kahetisi tundeid. Nimi ja idee meeldivad mulle väga, teenindus oli igati eeskujulik ning ka toidud olid imemaitsvad (päriselt, mina pole Võrus kunagi nii hästi söönud), kuid õhkkond oli veidi kummaline. Restoranis kõlas küll taustamuusika, aga üle selle võis kuulda näiteks nende inimeste häält, kes istusid ruumi teises otsas või neid, kes panid fuajees riideid selga. Ja kui ma ütlen, et ma kuulsin hääli, siis pean silmas sõnasõnalisi vestlusi. Asi lõppes sellega, et sõime ja sosistasime, sest kuidagi väga ebamugav oli olla. Ent ainuüksi hea toidu pärast lähme Postmarki kunagi uuesti, eelistatavalt suvel, kui on avatud ka väliterrass.

Ja lõpetuseks üks portree, mille tahan tulevikus ka seinale riputada. Minu emm. Teda oli küll uskumatult keeruline pildil naeratama saada, kuid kui see lõpuks õnnestus, nägi ilmavalgust just niisugune foto, mida olingi oodanud. 

Uus aasta, vähem enesetsensuuri

Plaanisin lõpetada killukestega Eestist ehk siis panna kirja meie aastalõpupuhkuse kolmanda osa, aga vähemalt hetkel pole mul selleks tahtmist.

Maadlen rahutusega ning kuna veedan ülearu palju aega iseenda seltsis, siis ka mõtetega, mida ehk muidu vältida üritaksin. Ma ei jõua neid kordi kokkugi lugeda, kui mind on süüdistatud, ehkki heatahtlikult, liigses enesekriitikas. Teatud mõttes olen kohe kindlasti pessimist. Mäletan aega, kui blogimisega alustasin ning oma virtuaalsele kodule nime valisin. Tahtsin, et see oleks positiivne paik, mis lausa sunnib mind halvas head nägema, ja olgugi et siia on vahel harva ka mitte nii helgeid tekste sattunud, usun, et vähemalt laias laastus olen hakkama saanud. Kindlasti pole ma üritanud üleval hoida mingit perfektset fassaadi. Ma pole meie argimuresid maha salanud, kuid olen otsustanud neil pikemalt mitte peatuda. See on olnud teadlik valik.

Ilusale keskendumine on ju nii mugav, sest rõõmsad hetked vajavad harva lahtiseletamist. Ent kuna elu ei koosne ainult kaunist loodusest ja kaameraga ringi jooksmisest, on mul kohati, eriti viimasel ajal, raske ainult positiivsele keskenduda. Tunnen, et see püüe on hakanud mind piirama.

Mitte et ma siin nüüd regulaarselt viriseda sooviksin, pigem tahaksin sellest blogist ja nii ka iseendast enamat välja pigistada. Ühel perioodil kirjutasingi tegelikult kõigest, mis mulle korda läks, aga kui tajusin, et seda blogi ei loegi ainult minu lähedased, muutusin ettevaatlikuks ning loobusin teatud teemadest. Ja tõenäoliselt pole ükski blogija tagasiside suhtes täiesti immuunne. Postitused nn elustiilindusest, muuhulgas seiklustest köögis ja elust maal või fotolood loodusest, saavad igal juhul rohkem tähelepanu kui näiteks raamatuarvustused. Aga viimased on mulle endale kõige südamelähedasemad. 

Segane jutt, ma tean, aga nende mõtete kirjapanek aitab mul oma peas mingisugustki korda luua.

Kui aus olla, siis olen väsinud ja vihane. See väsimus on eelkõige vaimne, mitte füüsiline. Korrutan küll, et vihkamine on halb (elementaarne, Watson!), aga ka ma ise olen viimaste kuude ja tegelikult terve selle aasta jooksul korduvalt tundnud, et emotsioonid tõusevad lakke ja ma ei suuda enda arvamust ainult iseendale hoida, olgugi et nii oleks targem ja vastupidisel tegevusel pole mitte mingit tulemust. Va see, et kisa ja kära on veel rohkem. Peamiseks tüliõunaks on jätkuvalt pagulased, ent neist alguse saanud või nendeni välja jõudnud vaidluste juured ulatuvad palju sügavamale. Asi on põhimõttes, nagu kombeks öelda.

Räägitakse, et Eesti ühiskond on lõhestunud. Sama probleem vaevab suurt osa maailmast, sh ka Soomet. Muidugi Soome saabus sügisel enam-vähem tuhat varjupaigataotlejat n ä d a l a s ning vähemalt tol hetkel maksis see riigile 265 000 eurot p ä e v a s. Oktoobri lõpus räägiti juba peaaegu miljonist eurost päevas. Saan väga hästi aru, miks raskes majanduslanguses vaevleva Soome elanikud selliseid arve nähes ehmuvad. See on inimlik ning võib ratsionaalselt argumenteerida, et nii suur pagulaste hulk käib riigile üle jõu. Mitu pagulast Eestisse on jõudnud?
Ja kui tihtipeale saab öelda, et las need poliitikud kaklevad, küll inimesed elavad oma elu ikka samamoodi edasi, siis praegu vaieldakse nii ajaleheveergudel kui ka baarileti ääres, nii pealinnas kui ka kaugetes metsakülades. Isegi meie muidu väga kokkuhoidvas sõpruskonnas ei saa pagulastest rahulikult rääkida, sest kõigil on oma kindel ja sugugi mitte ühtne arvamus. 

Mul pole midagi eriarvamuste vastu, kuid inimõigused ei kuulu nende teemade alla, mille üle vaielda. Kopeerin siia Eesti Inimõiguste Keskuse koduleheküljelt paar rida, mis peaksid kõigile tuttavad olema, aga paratamatult tundub, et need vajaksid üle kordamist.

Inimõigused on igale inimesele kuuluvad kaasasündinud põhiõigused, mis põhinevad inimväärikusel ja mida seetõttu peetakse võõrandamatuteks.
Inimõigused on kõigil inimestel, olenemata sellest kus nad parajasti viibivad või millist kodakondsust omavad.
Inimõigused on kõigil inimestel võrdselt.

Ja veel:

Pagulane on isik, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, rahvuse või poliitiliste seisukohtade tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Pagulasel puudub oma riigi kaitse. Pagulane ei ole isik, kes saab ise otsustada, millal ta lahkub kodumaalt ja millal võib kodumaale naasta. Majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.

Kuuldes lahmimist stiilis "võta need pagulased siis enda juurde elama, kui sa neid nii väga armastad", tõusevad mul ihukarvad püsti. Armastusel ei ole asjaga midagi pistmist. Küsimus on empaatiavõimes, mitte selles, et kõik, kes pagulasi valimatult (sageli unustatakse ära, et nende seas on ka naisi, lapsi ja vanureid, mitte ainult noori mehi) vägistajateks ei sõima, unistaksid päevast, mil nende kodumaale tuleks sadu või tuhandeid hätta sattunud ja hoopis teistsuguse kultuuritaustaga inimesi. See oleks ju mõistusevastane. Sest on selge, et vähemalt esialgu ei saa tulijad iseseisvalt hakkama ja vajavad ühiskonna abi. See pole mitte ühegi osapoole jaoks hea uudis, aga see on olukord, kus me oleme. Tahtsime kuuluda Euroopa Liitu – ELi probleemid on ka meie probleemid.
Kas Eestis on teisi, eestlastele endile olulisemaid mureküsimusi, millele riigijuhid rohkem tähelepanu võiksid pöörata? Kindlasti on. Aga sama võiksid teha ka need, kes pagulastevastasest vihalainest jõudu ammutavad ja samaaegselt paremale ja vasakule etteheiteid loobivad.

Pidi allikas: Reality Next by Scott Longyear

Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et ei leidunud mitte kaks või kolm tüüpi, vaid terve hulk inimesi, kes "Tujurikkujas" esitatud "Ei ole üksi ükski maa" kuulmist (kas või ainult esialgu) arvasid, et selle laulu point oligi vähemusi ja pagulasi mõnitada. Vot see alles on omas (loe: valges/heteroseksuaalses jne) mullis elamine. 

Või siis teine äärmus, et ühes naljasaates esitatud sketši võetakse koguni nii tõsiselt, et selle sisu üle näiteks "Foorumis" arutleda. 

Kui veel aastavahetuse programmist rääkida, siis "Kinoteater", mis vähemalt minu jaoks tuli justkui eikusagilt, pakkus sümpaatse üllatuse. Eriti meeldis mulle "Lindmeest" meenutav kaameratöö, võimalus mööda telemaja kitsaid koridore ringi põrutada ning see, et tehti sellist nalja, mis ka paar aastat hiljem naerma võiks ajada. Nägin just hiljuti ühte intervjuud, kus Märt Pius mainis, et tagasiside, eelkõige arvustuste kujul, on olnud napp. Küllap jäi "Kinoteater" sel aastal "Tujurikkujale" järgnenud draama varju, ent loodetavasti on meil nüüd uus heatasemeline huumorisaade, mida aastavahetusel oodata.

PS. Kuna olen sotsiaalmeediast väsinud, sulgesin määramata ajaks blogi FB-lehe. Siin kirjutan ikka edasi :)

Killukesi Eestist II: miks ma armastan Lõuna-Eestit

Asi ei ole ainult selles, et ma olen Võrumaalt pärit või selles, et sealsetel külateedel ringi sõites tunduvad kõik need ääretult kummalised kohanimed ikkagi natuke tuttavad ja mitte ka selles, et just seal on üsna tavaline välja minnes täiesti juhuslikult mõnda vana sõpra kohata.
Lõuna-Eesti on lihtsalt n i i ilus ja mul on üks väike unistus. Suurem unistus on see, et me kunagi Eestisse tagasi kolime, aga väiksema unistuse juures mängib põhiosa üks pisike maamaja kusagil Võrumaa kuplite vahel. Vähemalt suviti tahaksin seal olla ja Soome korraks üldse ära unustada.

Igatahes jõudsin meie viimase Eesti reisi jooksul rohkem kui korra imestada, et kuidas Lõuna-Eesti mulle iga aastaga aina rohkem tähendama hakkab. Võimalik, et see on teatud koduse tunde vajakajäämisega seotud nostalgia, sest siin Soomes pole me veel seda õiget kodu leidnud. Isegi Võru linn hakkab mulle tasapisi jälle armsaks muutuma, ehkki minu elus oli vahepeal periood, mil ma sinna üldse minna ei tahtnud. Eks ma empsile sõitsin aeg-ajalt külla, aga need käigud piirdusidki kodus istumisega. Nüüd, mitu aastat hiljem, vaatan Võrumaad värske pilguga ja paratamatult avastan ikka ja jälle, kuidas sealsed paigad aitavad mul ajas tagasi minna ja meenutavad mulle lugusid, mida tahan Raunoga jagada.

Igatahes palus emm meil ennast Helmesse oma vanemate hauale viia, sest ta polnud sinna juba pikka aega pääsenud. Olime muidugi kohe nõus, sest minagi tahtsin näha, kus ja mis. Mõni kindlasti imestab, et kuidas ma enda vanavanemate hauale pole sattunud, aga kuna me kunagi ei kohtunud, pole mul nendega mingit isiklikku suhet tekkinud. Küll aga on mind kui vanaisa ja -emata kasvanud last terve elu sügav vanavanemate igatsus saatnud. Sellest ei saa ma ilmselt kunagi lahti, olgugi et vanust juba omajagu. Ent vähemalt paberil olen enda juured üles otsinud, sellest võib lugeda siin.

Lapsena olen ka Helme surnuaial käinud, aga see oli nii ammu, et ma ei mäleta seda. Nüüd sai see viga parandatud, kusjuures valisime täiesti kogemata sõiduks välja kogu Eestis veedetud nädala kõige mõnusama ja kargema talvepäeva.

Mind ajas kogu see ilu muidugi hulluks, sest teha oli palju ja pildistamiseks aega ei jäänud. Järgmisel ehk siis aasta viimasel päeval palusin Raunol ennast Suure Munamäe vaatetorni (PS. Miks see tädi seal alati nii kuri on?) viia, sest ma lausa pidin veel paari head klõpsu saama. Mul oli seljataga terve kuu muda ja pimedust, seega abikaasa isegi ei üritanud minuga vaielda, ehkki ta ise ärkas samal hommikul palavikuga ning torni üles ei tulnud.

Edasi sõitsime Roosisaare silla juurde, kust avaneb minu lemmikvaade Võru linnale. See on koht, kus üritan Võrru sattudes alati ära käia, ükskõik, mis ilmaga.

Ja kuigi olime seekord Võrus märksa pikemalt kui tavaliselt, jäi ajast ikkagi puudu.

Killukesi Eestist I: piparkoogid

Olen sellest täiesti teadlik, et käes on uus aasta ning tõenäoliselt ei taha isegi kõige suuremad jõulufännid enam möödunud pühadega seotud asjadest midagi kuulda, aga ma ikkagi pean siin veel eelmise aasta lõpupäevi meenutama. Näiteks seda, kuidas me empsiga üle mitme aasta taas koos piparkooke kaunistasime ja mul oli kohe päris ausalt selline tunne, et olen jälle väike laps.

Tegime sel aastal nii tavalisi kui ka tatrajahust piparkooke ja kuigi tatrajahu maitse mind üldse ei häirinud, valmistasid viimased ikkagi pettumuse. Retsepti leidsime siit ehk siis tegime nii tervislikud piparkoogid kui üldse võimalik (magusasõpradel soovitan rohkem mett/suhkrut lisada) ja katsime need hiljem paksu glasuurikihiga (mis on muidugi ebatervislik, aga no las ta olla). 

Nisujahust

Tatrajahust

Igatahes just glasuuriga seoses juhtus midagi kummalist. Mõlemast tainast valmistatud piparkoogid käisid paralleelselt ahjus ning kaunistasime me neid samuti samaaaegselt, kuid järgmisel päeval ei tahtnud tatrapiparkookide glasuurikiht kuidagi paigal püsida, vaid kukkus maha. Teiste piparkookidega oli aga kõik korras. 

Aga kuna mina niikuinii piparkooke süüa ei armasta, vaid tahan neid ainult kaunistada, siis selles mõttes kõik õnnestus. Ja kuna me isegi ei üritanud mingeid eriti uhkeid mustreid joonistada, jäin meie piparkookide kodukootud välimusega kokkuvõttes väga rahule. Mulle tundus, et emps oli osavam, aga talle jälle, et hoopis mina. Nii lõppeski meie kaunistamisvõistlus sõbraliku viigiga.

Enamiku tatrajahu-piparkookidest pakkisime kenasti ära ja jagasime laiali. Võib-olla võtab järgmine aasta keegi teine ka julguse kokku ja proovib natuke teistsuguseid piparkooke teha.

Head uut ja hääd uut!

Väike tagasivaade aastale 2015

Minu 2015 oli täis üles-alla kõikumisi. Kord tundus, et kõik on hästi, siis jälle, et halvemini ei saakski minna.

Oleme jäänud maale plaanitust märksa kauemaks. Pean tunnistama, et mul on olnud raske, sest vähemalt alguses tundsin linnakärast ikka tõsiselt puudust ja olles maailma kõige rahulikumas paigas, ei leidnud ma kuidagi rahu. Närveldasin, tujutsesin ja paaril korral lihtsalt nutsin ennast magama, sest tahtsin ära. Ja kui aus olla, ei teadnud ma isegi, kuhu.
Ühel hetkel panin aga tähele, et maal elamine on mulle hästi mõjunud. See on võimaldanud mul aja maha võtta ja iseendas selgusele jõuda. Leidsin vastuse paarile küsimusele, mida endalt juba aastaid küsinud olen.
Maaelu on ka mitmed minu prioriteedid ja harjumused segamini pööranud. Sest maal ei käi asjad nii, et ärkad, sööd kõhu täis ja hakkad kirjutama. Töö ei saa siin mitte kunagi otsa. Kõik peavad panustama ja nii lähebki päev sageli nii mööda, et mul pole aega arvuti taha istuda. Kohati on see väsitav, aga samas meeldivad mulle tööd, mille tulemus on koheselt näha. Näiteks selle nädala alguses toimus meil siin s u u r jõulukoristamine ning nii me koristasimegi kolmekesi kolm-neli päeva järjest ja ikka vähemalt viis tundi korraga. Maakodu koristamine on võrreldes linnamajaga hoopis erinevast "kaalukategooriast". Töö tasus aga ära, sest kui põrandad pestud ja tolm võetud, otsisime jõuluehted kapist välja ning tuli küll hoopis teistmoodi tunne sisse. Ja nagu filmis, hakkas just siis õues lund sadama. See lumi on nüüdseks küll peaaegu täielikult läinud, aga vähemalt korraks oli ilus.
Aeg voolab maal elades omasoodu ja nüüdseks olen ma sellega ära harjunud.


2015 oli minu jaoks ka isemoodi blogiaasta. Üldse muutus blogi mulle pärast Soome kolimist tähtsamaks, aga viimase aasta jooskul olen seda rohkem tähele pannud. Blogimine on üks asi, mis on minuga alati kaasas käinud, vahet pole, mis linnas või riigis ma parajasti elanud olen. Blogiakna avamine sümboliseerib minu jaoks, nii veider kui see ka poleks, stabiilsust ja turvatunnet.

Parimad filmid – Kuldmedal läheb kindlasti"Amyle", sest mind pole ammu ükski film niimoodi liigutanud, aga väga meeldisid ka "Going Clear: Scientology and the Prison of Belief", "1944", "Land of Smiles" ning "Nightcrawler", "Interstellar" ja "The Imitation Game", ehkki viimased kolm on ametlikult küll 2014. aasta filmid.

Meeldejäävaim lugemiselamus – Esikoha saab kindlasti Bill Brysoni "Kõiksuse lühiajalugu". See raamat tekitas tunde, et võiksingi lugema jääda. Veel märgiksin ära Ken Folletti sajandi triloogia, mis on minu meelest väga hea sulega kirjutatud. "Fall of Giants" oli esimene Folletti raamat, mille kätte võtsin, ning olen kuulnud, et see pole tegelikult sugugi tema parim, aga vähemalt esimene osa oli kaasahaarav. Hetkel on mul käsil triloogia teine osa, seega eks näis, kas ja kui palju minu arvamus veel muutub.
Ja väga meeldis ka Caitlin Morani "Kuidas olla naine", mis äratas ellu minu sisemise feministi.

Suurim saavutus – Minu esimene näitus.

Parim album – Adele on tagasi! Olen "25" nüüdseks vähemalt 20 korda läbi kuulanud ja ikka veel pole villand saanud.

Õnnelik mälestus – Võib vist öelda, et suurem osa septembrikuust, sest Rhodosel veedetud puhkus oli suurepärane ja roadtrip Nordkappi lausa i m e l i n e. Seda viimast reisi ei unusta ma tõesti mitte kunagi.

Ent paraku jääb 2015 mulle meelde ka vihkamise aastana.
Vihkame pagulasi, sest nad on vägistajad ja terroristid. Vihkame homoseksuaalseid inimesi, sest nad on teistmoodi ja nakatavad lapsi oma "haigusega". Vihkame poliitikuid, sest nad valetavad. Vihkame mustanahalisi, sest nad pole valged. Vihkame Eestit, sest see on sitt maa. Vihkame ülejäänud maailma, sest seal on veel hullem. Vihkame venelasi, sest nad ei oska eesti keelt. Vihkame Toidupanka, sest seal töötavad vargad. Vihkame presidenti, sest tal on uus naine ja mis veel hullem – Lätist. Vihkame seda sportlast, kes jälle medalit ei saanud.
Vihkame, vihkame, vihkame.
Need on ainult mõned üksikud näited, mis mulle erinevates kommentaariumides ja sotsiaalmeedias ikka uuesti ja uuesti silma on jäänud.
Kõige hullem on see, et kogu selle vihkamisega kaasneb hirmus palju ebaõiglast üldistamist. Ja just selle üldistava lahmimisega demonstreeritakse sageli oma rumalust. Minagi vihkan vargaid, terroriste ja vägistajad, aga süü lasub ikkagi konkreetsetel isikutel, mitte ei laiene kõigile, kes meile mõnda tuntuks saanud vägistajat, terroristi või varast kuidagi meenutavad. Olgu selleks ühisosaks siis nahavärv, emakeel või amet.

Ma loodan, et aasta 2016 toob meile paremaid uudiseid, sest sel aastal on maailmavalu tõesti uksest ja aknast sisse tunginud.


Homme toome ka elutuppa kuuse ning juba 23. detsembri õhtul peame maha oma esimese väikese jõulupeo, mis koosneb heast söögist, kaminatulest ja Monopolyst. Jõululaupäeva tähistame sel aastal Rauno õe juures ning juba järgmisel päeval sõidamegi nädalaks Eestisse.

Uskumatu, et neljas advent ongi kohe läbi ja jõulud ukse ees. Ainult lumi on puudu.

Modell: Köpi

Eesti Laul 2016

Uskuge või mitte, aga suutsin k õ i k Eesti Laulu võistluslood läbi kuulata ning mõtlesin, et panen oma esialgse arvamuse ka kirja. Pärast live-esitusi on huvitav näha, kas ja kui palju see edetabel muutub.

Tervikpilt tekitas segaseid tundeid. Esimene emotsioon oli ettevaatlikult positiivne, kuid peagi asendus algne rõõm küllastumusega. Paari laulu puhul tundus, et potentsiaali tegelikult on, aga see miski, mis lubaks ka eurolaval läbi lüüa, jääb puudu. 

Sättisin lood oma äranägemise järgi paremusjärjestusse. Tasub meeles pidada, et nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, seega liiga tõsiselt ei tasuks seda asja võtta.

Foto: esctips.com

I poolfinaal:

1. "Seis" / Mick Pedaja – Selles loos on minu jaoks see miski, mis paneb ikka uuesti ja uuesti kuulama. Samas tahaksin, et live'i tarbeks otsitaks laulust üles üks koht, kus pinge üles kruvida. Ma väga loodan, et tuleb selline minimalistlik aga võimas esitus, ehkki Eurovisiooni jaoks on see lugu ilmselt liiga new age. Suur pluss eesti keeles laulmise eest (aga miks Mick, mitte Mikk?)!

2. "Immortality" / Cartoon feat. Kristel Aaslaid" – Ükski Cartooni laul pole mind nii külmaks jätnud, aga loodan sellele, et elav esitus on stuudioversioonist parem.

3. "Supersonic" / Laura – Nii lõhmuselik lugu kui üldse võimalik, aga Laura hääl mulle meeldib. Olen kommentaariumis tähele pannud, et räägitakse Laura vs Grete lahingust. Mina kahtlustan, et kumbki neist ei võida, aga Laura lugu teeb Gretele ikkagi pika puuga ära.

4. "Lonely Boy" / Kéa – Algus on paljulubav, refrään ei istu.

5. "Love a Little Bit" / The Jingles – Selline mõnusalt rõõmsameelne lugu, ent eriliselt ei kõneta.

Siit edasi läks juba väga raskeks, sest viis viimast läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

6.  "I'm Facing North" / Würffel – Mäletan, et superstaarisaate ajal hoidsin Rosannale pöialt, aga see konkreetne laul näitab tema häält halvast küljest.

7. "Salty Wounds" / Windy Beach

8. "How Many Times" / Zebra Island

9. "Hispaania tüdruk" / Indrek Ventmann – Mõnel suvisel kontserdil võiks isegi kaasa laulda, aga selle võistluse kontekstis pettumus. Samas mida rohkem kuulan, seda rohkem meeldib. Võib-olla harjun veel ära.

10. "Kaugel sinust" / Kati Laev ja Noorkuu

II poolfinaal:

1. "Play" / Jüri Pootsmann – Selle aasta lemmiklugu. Aga akustiline versioon meeldib stuudioversioonist natuke rohkem ja mul on nii kahju, et Jüri eesti keeles ei laula. Selle häälega võib kaugele jõuda.

2. "Meet Halfway" / Púr Múdd – Mõnus "tramm ja buss", aga jällegi puudub see kulminatsioon, mis aitaks kohe esimesel kuulamisel meelde jääda.

3. "Strong" / Anett Kulbin – Väga-väga ilusa häälega laulja.

4. "Sally" / Go Away Bird – Video ajas pea ringi käima, aga lugu on täitsa kuulatav.

5. "Miljon korda" / Gertu Pabbo  – Ilus eesti keel, aga lugu ise jättis mind külmaks.

6. "Patience" / I Wear* Experiment – Omapärane, aga vokaal jääb kuidagi nõrgaks.

7. "Stories Untold" / Grete Paia – Ootasin huviga, sest seda lugu peetakse üheks favoriidiks, aga no üldse ei meeldi. Samas eurolaval võiks ehk läbigi lüüa, raske öelda.

8. "Eiolemulolla" / Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem

9. "Unikaalne" / La La Ladies

10. "Parmupillihullus" / Meisterjaan – Väga kummaline.

Saagu valgus

Just eile lugesin kohalikust lehest, et täiskasvanud soomlane kulutab sel aastal jõuludele 514 eurot. Üle poole sellest summast läheb muidugi kingitustele.
Elan ise ka Soomes, aga esialgu tundus see summa mulle ikkagi väga suur. Ent kui poodi minna ja hindasid vaadata, pole selles midagi uskumatut. Valik on küll lai, aga näiteks lasteriided on nii Eestis kui ka Soomes kallid. Täiesti tavaline õhukesest materjalist pluus, millega sobiks kooli minna, maksab sageli 15-20 eurot.
Siinsed sissetulekud on ikkagi nii suured, et tõenäoliselt saab enamik inimesi hakkama. Eestis aga on palgad märksa väiksemad, kuid hinnad on kauplustes (va toidupoes) tegelikult samad ja tihtipeale isegi kõrgemad. Rääkimata peredest, kus vanematel pole üldse tööd ja stabiilset sissetulekut.

Meie sõpruskonnas pakkus üks hea inimene välja idee, et võiksime kõik jõulude puhul kedagi aidata ning nii avastasimegi MTÜ Saagu Valgus, mis kutsub inimesi üles vaesuspiiril ja alla vaesuspiiri elavate perede lastele jõulukingitusi tegema. Kui läksin ja sealsetele nimekirjadele (nt Võrumaa leiad siit) pilgu peale heitsin, nägin, et paljud lapsed soovivad nuku asemel hoopis tekki, patja, sokke ja kindaid või hügieenitarbeid. Mu süda tahtis murduda.
Mina ostan ühele 10aastasele tüdrukule Barbie ja ülejäänud summa eest lasen mõne teise lapse pakki sokid, kindad või midagi magusat lisada.
Tean, et detsember on enamikule majanduslikult raske kuu, kuid kutsun sellegipoolest üles kõiki, kel vähegi võimalik, aitama kaasa sellele, et ükski neist lastest jõulukingist ilma ei jääks.

Näide nimekirjast:

Foto: Saagu Valgus- Võrumaa

Kui tahad kedagi aidata, mine Saagu Valgus FB-lehele, vali välja laps, kelle soovi sa täita saaksid ning anna sellest pildi all ka teada.