Killukesi Eestist III: mis veel ütlemata jäi

Mõtlesin pikalt, et jätan meie juba detsembris toimunud Eesti reisi viimase osa üldse kirjutamata, kuid see jäi mind piinama, sest mul oli üks meenutuste-arvamuste-soovituste-kompott oma peas juba valmis keedetud.

Esiteks stiilipeod. Minu meelest pole olemas paremat tüüpi seltskondlikku üritust kui õnnestunud stiilipidu. See toimib ka juhul, kui kokku tulnud inimesed üksteist eriti hästi ei tunne, sest igaüks on ennast juba teatavasse rolli sisse elanud ja tunneb end seetõttu mõnevõrra vabamalt. Vähemalt minul on alati raske võõra rahva sekka hüpata ja ennast tutvustama hakata. Kostüüm seljas, paistab see kõik märksa lihtsam.
Samas on nõme, kui keegi üritab korraldada stiilipidu, ent enamik tuleb niisama kohale (lootes, et ülejäänud rahvas on tublim). Vähemalt mulle jätab selline "poolik" stiilikas pigem halva maigu suhu, sest mõned on kõvasti vaeva näinud ja teised pole viitsinud.
Igatahes korraldas meie sõpruskond detsembri lõpus Võrumaal päris oma jõuluhõngulise stiilipeo. Teema oli iseenesest vaba, kuid jagasime viieeuroseid kingitusi ning sõime traditsioonilist jõulutoitu. 99 protsenti osalejatest suutsid endale põneva alter ego leida ning kostüüme oli nii uhkeid, leidlikke kui ka lihtsalt naljakaid – Kreisiraadio tegelaskujudest kuni Lara Crofti, jõuluvana, kolme põrsakese ja Domino klotsideni välja. Mina olin Kadi Kalamajast (üle vindi hipster) ning Rauno esindas stereotüüpilist nohikut. Selline võrratu paar:

Teiseks üks soovitus. Kui te tahate kunagi korraldada üritust, mis ilma igasuguse kahtluseta kõigile meelde jääb, kutsuge kohale LaserEstonia. Mulle on tegelikult igasugused relvad vastumeelsed, kuid see, et võistlejad üksteist mängurelvadest justkui tulistavad, pole üldse asja point. Mõte on ikkagi täpsuses, põnevuses, üksteise taga ajamises, põõsaste vahel hiilimises ning n a e r m i s e s. Meie kampa kuuluvad täiesti erinevad inimesed – politseinikest lasteaiaõpetajateni –, kuid värskes õhus maha peetud laserlahingust olid kõik ühtemoodi vaimustuses. Siseruumidesse surutud Megazone, mis on mulle samuti tuttav, tundub selle kõrval ikka väga igav.
Tean, et meie Lõuna-Eesti sõpradel on lasermängude korraldamine nüüdseks lausa traditsiooniks kujunenud ning need on nii populaarsed, et kohale tullakse kaugemaltki.

Kolmandaks üks kogemus. Võrus olles käisime söömas ka linna uhkeimas restoranis, mis kuulub värskelt avatud Georgi hotelli juurde. Kuna nii restoran kui ka hotell paiknevad hoones, kus tegutses aastaid postimaja, kannab 30kohaline restoran nime Postmark.
Pidin seal kohe esimesel võimalusel ära käima, sest mul on selle hoonega eriline suhe. Väikese tüdrukuna unistasin sellest, kuidas oleksin printsess ja jooksin oma hommikukohvi selle imeilusa roosa maja rõdul. Hiljem tundsin sageli kurbust, sest sel Võru linnapildis välja paistnud historitsistlikul hoonel lasti pikalt seista ja laguneda. 2010. aastal ülikoolis olles kirjutasin majast isegi lühikese uurimuse, sest meil tuli ühe muinsuskaitsega seotud aine raames mõnda hoonet kirjeldada.

Krundile ehitamist alustati juba Napoleoni suure sõjaretke ajal 1812. aastal, kuid asi jäi paar aastat hiljem pooleli. 1839. a mõõdeti krunt välja Wilhelm Blomeriusele ning 1880. aasta algul läks see edasi Nursi mõisnik Alexander von Moellerile, kes selle oma suvepalazzoks ümber ehitas. Alexander von Moeller oli Võru linnapea (1892–1903) ning enne surma kinkis ta elamu Võru linnale postimajaks. 20. sajandi algusest (hiljemalt alates 1910. a) kuni 2009. aastani teeniski hoone postimajana (selle hilisem müük tekitas minu meelest õigustatult küsimusi, sest maja oli linnale antud just postimajafunktsiooni täitmiseks).

Peahoone eestvaade/Peahoone koos kõrvalhoonetega. Allikas: Võrumaa Muuseumi kogud.

Väljendasin tollases tekstis muret selle üle, et seoses oma pikaajalise funktsiooni kaotamisega, on hoone sümboolne väärtus hääbumisele määratud. Seda välja arvatud juhul, kui selle päästmiseks mingit nutikat plaani välja ei mõelda. 

Täna saan öelda, et see nutikas plaan tehtigi teoks ning sündis Eesti väidetavalt nutikaim hotell, mille identiteet on postimajaga tihedalt seotud. Kuuldes Georgi hotelli avamisest, olin siiralt õnnelik ning esimese külastuse põhjal võin öelda, et kindlasti tahaksin seal kunagi ka ööbida.

Restoran ise tekitas minus aga kahetisi tundeid. Nimi ja idee meeldivad mulle väga, teenindus oli igati eeskujulik ning ka toidud olid imemaitsvad (päriselt, mina pole Võrus kunagi nii hästi söönud), kuid õhkkond oli veidi kummaline. Restoranis kõlas küll taustamuusika, aga üle selle võis kuulda näiteks nende inimeste häält, kes istusid ruumi teises otsas või neid, kes panid fuajees riideid selga. Ja kui ma ütlen, et ma kuulsin hääli, siis pean silmas sõnasõnalisi vestlusi. Asi lõppes sellega, et sõime ja sosistasime, sest kuidagi väga ebamugav oli olla. Ent ainuüksi hea toidu pärast lähme Postmarki kunagi uuesti, eelistatavalt suvel, kui on avatud ka väliterrass.

Ja lõpetuseks üks portree, mille tahan tulevikus ka seinale riputada. Minu emm. Teda oli küll uskumatult keeruline pildil naeratama saada, kuid kui see lõpuks õnnestus, nägi ilmavalgust just niisugune foto, mida olingi oodanud.