Otsustasime abikaasaga hiljuti ühe filmiõhtu teha ja mõnda asjalikku filmi vaadata. Sellist, mis lihtsalt silmade eest läbi ei jookseks, vaid päriselt mõtlemisainet pakuks. Steven Spielbergi "The Post" paistis sobiv kandidaat ja film, mille peaosades on Tom Hanks ja Meryl Streep ju lausa kutsub vaatama. Minu teada on see nende esimene ühine filmiprojekt.
Usun, et mul oleks "The Posti" kohta palju rohkem öelda, kui meie aastane põnn oleks emme ja issi plaaniga kaasa läinud. Tavaliselt läheb ta magama ning seejärel on vähemalt kaks-kolm tundi vaikust, kuid just tol õhtul võttis preili kätte ja ärkas iga paarikümne minuti tagant. Panime siis muudkui pausile ja mina jooksin edasi-tagasi. Kahetunnise filmi vaatamiseks kulus meil nii üle kolme tunni ja tuju oli lõpuks üsna kehv.
Ehkki "The Postis" kujutatud sündmustest on möödunud aastakümneid, mõjub see Trumpi ajastul vägagi päevakajaliselt. See pole muidugi juhus, vaid tõenäoliselt peamine põhjus, miks see film üldse ilmavalgust nägi. USA presidendi ja ajakirjanduse vahelisest "sõjast" motiveeritud uudislood on muutunud peaaegu et igapäevaseks. Aeg-ajalt tundub, et inimesed on sellest teemast lausa väsinud – las ütlevad/kirjutavad, mida tahavad. "The Post" räägib aga aastast 1971, mil seegugune draama ei jätnud kedagi külmaks ja meenutab mõnevõrra pühalikult, kelle eest ajakirjandus vastutust kannab.
Mõnusalt nostalgiline on jälgida tollaste ajakirjanike töömeetodeid (ehkki Spotlight pakkus seda rõõmu veelgi rohkem), vaidlusi ning suurt kirge oma eriala vastu. Igasugune jutt trükimusta ei kannatanud. Ma ei taha nüüd vastik pessimist olla, aga tunnen nö valge ajakirjanduse tuleviku pärast tõsiselt muret, sest see upub kõige muu sisse lihtsalt ära. Ja ma ei pea siinkohal silmas kollase ajakirjanduse populaarsust, sest seda on lihtne eristada, vaid vilkuvaid reklaame, petlikke pealkirju, hämaraid või olematuid allikaid, salakavalat sisuturundust jne, mida leiab ka nö kvaliteetajakirjanduseks liigitatud väljaannetest. Kõik see muudab kollase ja valge piiri aina hägusemaks ning mulle tundub, et paljud ei viitsigi enam nö head ajakirjandust taga ajada, sest selle leidmine muutub aina keerulisemaks.
Filmi võluvaim tegelane on kahtlemata Meryl Streepi kehastatud Katharine ehk Kay Graham (1917–2001), kes pärast abikaasa enesetappu The Washington Posti juhtimise üle võttis. Riigi esimeseks naissoost ajalehekirjastajaks tituleeritud Kay peab ennast meeste maailmas kehtestama ja oma hääle leidma. See tähendab muuhulgas otsust, kas astuda Nixonile vastu ja avaldada nn Pentagoni paberid või mitte.
Ent ei saa rääkida The Washington Postist ilma seal peaaegu 30 aastat töötanud Ben Bradleeta (1921–2014), kelle rollis hiilgab Tom Hanks. Kui nii mõnigi kahtleb, kas tasub riskida, siis peatoimetaja Bradlee seisab ajakirjandusvabaduse eest ja annab ka Kaye julgust tegutseda.
Minu lemmikasi "The Posti" juures oligi peategelaste omavaheline keemia – Hanksi ja Streepi dialoogide ajal on õhus elekter.
Pilt: https://www.theverge.com
Lugu ise jääb aga kuidagi pealiskaudseks. Seda on raske seletada, sest kõik vajalik on justkui olemas ja ajastukohaste üksikasjadega on vaeva nähtud, ent jäin igatsema, et teatud momendid poleks nii spielbergilikult lihvitud. Jäid ootama midagi sellist, mille pärast seda filmi ka paari aasta pärast meenutaksin. Näiteks "Spotlight" on niisugune film, millest tänagi hea meelega vestleksin.
Nauditav vaatamine, ehkki minu lemmikfilmide riiulile ei jõua.
Tõnu Õnnepalu on üks minu lemmikkirjanikke ning olen nautinud iga tema sulest ilmunud raamatut, ent "Klaasveranda" kallal tahaksin väheke nuriseda. See üsna lühike poeem (ja ka näidendi "Sajand" alus) on nagu pinnavirvendus, mis algab ja juba lõpeb. Aga küllap ongi nii parem, et jäi tunne, et tahtnuks rohkem, mitte vähem.
Samas, nagu Õnnepalu puhul ikka, saavad kõik tähtsad asjad öeldud. Öeldud nii kaunilt, et nii mõnegi lause või lõigu võiks kas või seinale riputada. Eriti meeldis mulle "Klaasveranda" eessõna.
Lugu ise saab alguse 1910. aastal, mil baltisakslaste aeg Eestis läheneb lõpule. Tulevikku ei näe muidugi keegi, kuid sellest, et ajad on muutumas, saavad kõik aru.
Kirjaniku elus aastaid olulist rolli mänginud Esna mõisa klaasveranda vaadet naudivad von Grünewaldtid, kes elasid seal 1921. aastani. Õnnepalu tahab anda Esna viimasele mõisnike perekonnale loo ning teeb seda hästi, vältides baltisakslastga seotud klišeesid.
Ja ometi, ikka tahaks sinnapoole kiigata, kasvõi sellest verandauksest, kasvõi vajutades selle vana klaveri häälest ära klahve kütmata saalis. Miks? Ei tea isegi. Kas sellepärast, et kord oleme ise samasugune kadunud maailm? Või sellepärast, et me ikkagi veel kuidagi kuulume sinna, et me seisamegi kahe maailma vahepeal, me pole enam vana, aga pole veel ka uus?
Ajaliselt jaguneb poeem kaheks – esimene pool keskendub 20. sajandi algusele Eestis, teine elule "lubatud maal", mis aga hoopis pettumuse valmistas. Eesti oli ka paljudele baltisakslastele armastatud kodumaa.
Mina lubasin endal uskuda, et just nii oligi, sest miks mitte.
Anne Frank oli täiesti tavaline tüdruk, kes sündis 1929. aastal Frankfurdis. Kui Saksamaal tuli võimule Hitler, evakueerus Frankide pere Hollandisse. Saksamaa okupeeris Hollandi 1940. aastal ning Anne Franki võrdlemisi muretu lapsepõlv sai läbi ja pere oli sunnitud surmahirmus peituma. Anne Frank pidas päevikut 1942. aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ning praeguseks on see tõlgitud vähemalt 60 keelde ja on üks maailma tuntumaid päevikuid. “Anne Franki päevik” on liigutav kirjeldus ühest mõtlemapanevast ajastust, ajaloorataste vahele sattunud tavalise perekonna kroonika. Ning lugu katkenud lapsepõlvest.
Anne Frank. Pilt: newsweek.com
Anne Franki päevikust on nii palju kirjutatud, et juba öeldule on raske midagi uut lisada. Sirvisin Goodreadsis arvustusi ja märkasin, et üldjuhul loetu kas meeldib või mitte. Vähesed jäävad kahevahele. Minu jaoks oli küsimus eelkõige selles, kuidas seda üldse hinnata. Andsin Anne Franki päevikule maksimumi, sest võtsin seda kui ajaloolist dokumenti, mitte kirjandusteost. Pakub see siis põneva lugemiselamuse või ei, aga tulenevalt autori traagilisest saatusest, keskkonnast, kus ta oma mõtted kirja pani, ning õnnelikust juhusest, et kirjutatu üles leiti ja avaldati, on Anne Franki mälestused niikuinii hindamatud.
Originaaltekst on aga vaid osaliselt säilinud. See päevik, millega Anne oma 13. sünnipäeval alustas, sai juba 1942. aasta lõpuks täis. Ta jätkas kirjutamist, kuid näiteks 1943. aastast on säilinud vaid hilisem, publitseerimiseks mõeldud versioon. Idee päeviku avaldamiseks sai Anne 1944. aastal, kuuldes raadiost üleskutset sõjaaegseid päevikuid ja muid kirjutisi alles hoida. Seejärel hakkas Anne ise oma märkmeid ümber töötama, olles nii enda päeviku esimene tsensor.
Mina lugesin Mirjam Pressleri kokku pandud varianti (The Definitive Edition/1995), mis ilmus pärast Anne'i isa Otto Franki surma. Selles on ühendatud kolm teksti – nii originaal (A), Anne'i toimetatud (B) kui ka tema isa hilisemate kärbetega (C) versioon. Päeviku eri väljaannete kohta võib lähemalt uurida näiteks siit.
Tavaliselt hoian ajaloolistest isikutest lugedes esialgu netist eemale. Raamat loetud, hakkan googeldama. Anne Franki päeviku puhul talitasin vastupidiselt, sest teadsin ette, mis juhtub. Usun, et tegin õige valiku, sest päevikus mainitud inimeste elukäigu tundmine andis loole sügavust juurde. Teadmine, et ükski (va Otto Frank) tagakoja elanikest ei näe sõja lõppu, muutis ka nende kõige argisemad tegevused omamoodi traagiliseks. Lapsed õppisid, sest kavatsesid tagasi kooli minna. Kuulati raadiot, lootuses rõõmsaid uudiseid kuulda. Loeti kokku tagakojas veedetud päevi, piiludes aknast sinist taevast. As long as this exists, this sunshine and this cloudless sky, and as long as I can enjoy it, how can I be sad?
Tagakoja elanikud. Pilt: emaze.com
Anne'i päevikus kuulub väga suur roll noore tüdruku eneseavastusele. Arvestades autori vanust ja seda, kui pikalt Frankide perekond tagakojas elas, tundub see ka igati loomulik. Just see, et päevik kujutab endast akent teismelise tüdruku mõttemaailma, mitte sünget juutide kannatuste ja sõjasündmuste kirjeldust, paistabki suurele osale lugejatest pettumuse valmistavat.
Although I'm only fourteen, I know quite well what I want, I know who is right and who is wrong. I have my opinions, my own ideas and principles, and although it may sound pretty mad from an adolescent, I feel more of a person than a child, I feel quite indepedent of anyone.
Loo keskmes on Anne, kuid mind see ei häirinud. Mulle meeldis, et päevik on kirjutatud igapäevaelu vaatenurgast – mida söödi, mismoodi ohu korral käituti, kus ennast pesti, kuidas ruumid jaotati, mille pärast tülitseti jne. Need üksikasjad muudavad päeviku eriliseks ja ka vajalikuks.
Otseloomulikult arvasid nad kõik, et jäävad ellu, seega päeviku kandvaks jooneks on lootus, mitte masendus või allaheitlikkus.
It’s difficult in times like these: ideals, dreams and cherished hopes rise within us, only to be crushed by grim reality. It’s a wonder I haven’t abandoned all my ideals, they seem so absurd and impractical. Yet I cling to them because I still believe, in spite of everything, that people are truly good at heart.
Selle lõigu kirjutas Anne 15. juulil 1944, mil tagakoja avastamiseni ja selle elanike arreteerimiseni olid jäänud vaid loetud nädalad.
Mõned üksikud ohumärgid ning äkitselt – lõpp.
Kurvad faktid: Frankide perekond toimetati Westerborki transiitlaagrist Auschwitzi ühel kolmest viimasest Hollandist lahkunud rongist (3. septembril 1944). Anne'i ema suri 6. jaanuaril 1945 Auschwitz-Birkenau koonduslaagris nälga (ta keeldus söömast), vaid 21 päeva enne laagri vabastamist. Õed Margot ja Anne surid Bergen-Belsenis tüüfusesse veebruaris-märtsis 1945, laager vabastati mõned nädalad hiljem, 15. aprillil.
PS. Kui kellelgi tekkis huvi "tagakojas" ise ära käia, saab seda teha siin.
Iga Netflixi sari, mis mulle ette satub, on kas hea või väga hea. Esiteks "House of Cards", järgmiseks "Orange is the New Black" ja viimati "The Crown". Ma olen kannatamatu inimene ning Netflixi toodangut eristab teistest võimalus hoobilt kas või terve hooaeg ära vaadata.
Näiteks "Game of Thrones" on ilmselt minu lemmiksari läbi aegade, aga ajab ikka närvi küll, et uut hooaega tehakse enam-vähem aasta ja seejärel peab iga osa veel omakorda ootama. Palju mõnusam oleks võtta üks vaba päev, sõbrad külla kutsuda ja korralik GoTi maraton korraldada.
Kui sulle meeldivad ajastutruud kostüümid, tõestisündinud lool põhinev tegevustik ning sa tahaksid piiluda ühe kuulsa kuningliku perekonna igapäevaellu, siis on Peter Morgani (kes kirjutas stsenaariumi ka 2006. aasta "Kuningannale") "The Crown" täiuslik valik. Facebooki-reklaamid jätavad mind üldjuhul külmaks, aga selle sarja avastasin just FB kaudu. Iga kord, kui uudistevoo avasin, vilkus muude postituste vahel "The Crowni" treiler. Lõpuks otsustasin uurida, millega tegu.
Pilt: Engadget.com
Briti kuninglik perekond on mulle tegelikult alati huvi pakkunud. Vähemalt sel ajal, kui mina veel põhikoolis käisin, räägiti inglise keele tunnis sealse monarhia ajaloost väga põhjalikult. Kui õigesti mäletan, vaatasime ära ka suurema osa BBC 15-osalisest doksarjast "A History of Britain". Minus tekkis lausa vaimustus ja unistasin teismelisena Londonis elamisest. Iroonilisel kombel pole ma aga siiani Londonisse pääsenud.
"The Crowni" tsentris on 1952. aastal kuningannaks kuulutatud Elizabeth II (Claire Foy) ning iga hooaeg keskendub eri kümnendile.
See on juba praegu kindel, et vähemalt üks hooaeg ootab veel ees. Esimesed kümme tunnipikkust osa (1947–1956) käsitlevad Elizabethi isa George VI haigust ja tema valitsusaja lõppu, Elizabethi trooniletõusu vaid 25aastaselt ning oma uue positsiooniga harjumist. See ei pruugi olla õnnistus, vaid õnnetus, eriti kui tuleb leida tasakaal kuninganna ning abikaasa rolli vahel.
Sarja vaadates torkas ikka ja jälle pähe, et kuninganna Elizabeth II on nii vana, et sai aru pidada Winston Churchilli endaga. Seda maailmas, kus lahutus oli veel midagi häbiväärset ja miniseelik skandaalne. Ja ta on võimul ka nüüd – nutitelefonide ja säutsude ajastul, mil seks müüb ning USA presidendiks kõlbab Donald Trump. Väärikus ja au, mille kaudu kuninganna Elizabeth II end identifitseerib, on oma kunagise tähtuse kaotanud. Tänapäeval on kahtlemata tegu dinosaurusega, aga mul on väga hea meel, et ta on nii kaua vastu pidanud. Ja mitte üksi, vaid koos abikaasa Philipiga (Matt Smith).
Pilt: Wikipedia. Elizabeth II kroonimine 1953
Näitlejatööd on tasemel. Koheselt jääb silma Winston Churchilli kehastav John Lithgow, kuid särab ka Elizabethi noorem ja märksa ettearvamatum õde printsess Margaret, keda mängib Vanessa Kirby. Kuninganna ise avaneb järk-järgult. Üllatab Matt Smith (Philip), kes näitab alati tagaplaanil püsivat Edinburghi hertsogit hoopis teises valguses.
Meeldisid tagasivaated Elizabethi lapse- ja noorpõlve, mis annavad Jared Harrisele võimaluse ka pärast kuninga surma George VI kingades ekraanile ilmuda. Kui võrrelda Colin Firthi ning Jared Harrist, siis minu hääl läheb viimasele.
Pildid: whats-on-netflix.com
"The Crownis" tõuseb korduvalt esile kuninganna olemuse sisu. Ideaalis peaks võimukandja olema peaaegu et ebainimlik, ilma arvamuste, hoiakute ja emotsioonideta. Nagu püha kuju, mitte tavaline inimene.
People will always want you to smile, or agree or frown. The minute you do, you will have declared a position, a point of view. And that is the one thing as sovereign that you are not entitled to do.
To do nothing is the hardest job of all, and it will take every ounce of energy you have. To be impartial is not natural, not human.
Elizabeth püüdis algusest peale sellele ideaalile vastata ja pärast sarja vaatamist tundsin, et mõistan paremini ka seda, miks ta printsess Diana traagilise surma järel nii "südametult" käitus. Ta käitus täpselt nii, nagu pidas õigeks ja väärikaks, arvestamata, et ajad olid muutunud.
Jah, "The Crown" on küll ajaloolistel sündmustel põhinev sari, mitte päriselu, ent miks mitte salaja uskuda ja vaatemängu, mille hinnaks olevat lausa 100 miljonit, nautida. Sarja tegijad on üksikasjade kallal vaeva näinud: nõupidamised ajaloolaste ja teiste asjatundjatega, pikad päevad raamatukogus ning põhjalikud intervjuud. Kusjuures sarja värvikaimad osad, mis nii mõneski vaatajas imestust võivad tekitada, pole sugugi liialdatud (nt George VI operatsioon palees, printsess Margareti armastuslugu Peter Townsendiga, Londoni 1952. aasta sudu, Churchilli põletatud portree, viis, kuidas Elizabeth oma isa surmast kuuleb jne).
Kuningliku perekonna, eriti kuninganna kuvandile teeb sari kindlasti head, mitte vastupidi.
"The Crown" rõhutab just seda, mille peitmise nimel Elizabeth on terve elu pingutanud – kuningliku perekonna inimlikkust ja ebatäiuslikkust – ning see on ääretult sümpaatne.
Oksala saarele rajati talukoht väga-väga ammu, juba 16. sajandi keskpaigas. Esialgu kandis saarerahvas teist perekonnanime, ent ka Peremees võib uhkust tunda – ta pole mitte teine või kolmas, vaid lausa seitsmes sama suguvõsa esindaja, kes Oksalas talu pidanud.
Septembri lõpus lahkus Peremehe ema ning Oksalasse saabus terve kastitäis vanu albumeid. Otsustasin, et lihtsalt kappi viskamise asemel võiks neist hoopis väikese Oksala raamatu kokku panna. Natuke ajalugu ja rohkelt fotosid.
Nii olengi nüüd maal käies igal võimalusel pilte skänninud ning infot kogunud. Mõni kindlasti imestab, et kuidas ma viitsin, aga minu jaoks võrdub vanade asjade ja fotode seltsis veedetud aeg meelelahutusega. Ma võiks tundide viisi arhiivis istuda ja ümbritseva maailma üldse ära unustada.
Kurvaks teevad aga fotod, mis koheselt silma torkavad, kuid millest isegi Peremees midagi ei tea. See on kadunud ajalugu ja just seetõttu tahangi päästa, mis päästa annab. Kui Peremehega midagi juhtuma peaks, on need teadmised igaveseks läinud.
Näiteks üks ununenud looga matusepilt (väga loodan, et keegi ei ehmu), mille puhul Peremees mitte kedagi ära ei tundnud.
Iseenesest pole avatud kirstuga pildid (juhtus ju sedagi, et surnu tõsteti teistega koos istuma või seisma) sugugi haruldased, aga miski antud foto kompositsioonis ja eriti laste, keda on pildil p a l j u, pilkudes muudab selle meeldesööbivaks.
Edasi liigume teise äärmusesse – pulma. Nimelt leidsin foto, kus suur peoseltskond seisab vana maja ees. Oksalas! Ja Peremees ei tea, kellega tegu. Ei ühtegi tuttavat nägu. Muidugi pole ka pildi kvaliteet kiita, kuid mul on ikkagi nii kahju.
Minu lemmikuks kujunesid aga Peremehe sugulased, kes 20. sajandi alguses USAsse kolisid, seal pere lõid ning Oksala rahvaga läbi aastate kirjavahetust pidasid.
Oksala fotokogu kõige ägedamad pildid pärinevalt just sellelt neljaliikmeliselt perekonnalt.
Ja täpiks "i" peal:
Kui ma selle projektiga kaugemale jõuan, kirjutan ka Oksala saare ajaloost pikemalt. Fotomaterjali ja põnevaid lugusid igatahes jagub.
2007. aastal ilmunud "Tuhat hiilgavat päikest" sattus minu teele kogemata, aga lugu oli nii kaasahaarav, et sai ühe päevaga otsa.
"Tuhat hiilgavat päikest" valgustab läbi kahe noore naise – Mariami ja Laila – loo Afganistani lähiajalugu. Raamat keskendub nende noorusaastatele, ehkki sel hetkel, kui naiste elud põimuvad, on Mariam juba oma kolmekümnendates. Romaani üheks tugevuseks ongi kahe väga erineva naise omavaheliste suhete arengu kujutamine. Eriti läks mulle hinge Mariam.
Kuna pearoll kuulub naistele, oskasin juba ette arvata, mis mind ees ootab. Lootsin küll, et äkki Hosseini üllatab ja esitleb afgaani naiste argipäeva teistsuguse nurga alt. Seda kahjuks ei juhtunud, kuid lugu oli sellegipoolest põnev ning hästi kirjutatud (lugesin inglise keeles, sest eestikeelne tõlge pidi olema alla igasugust arvestust). Samas sooviski autor näidata naiste karmi igapäevaelu, keskendudes reeglile, mitte otsides erandeid.
Hosseini pakub kõike seda, mida Afganistanile pühendatud romaanilt paratamatult eeldatakse. Sõda, naistevastast vägivalda (muuhulgas on seal levinud aumõrvad), hirmu ja traagilisi perekonnalugusid. Ent õ n n e k s ei piirdu ta üksnes ootuspärasega. "Tuhat hiilgavat päikest" räägib ka armastusest, sõprusest ja ellujäämisest.
Dramaatilisi momente on ehk liigagi palju, aga kuna raamatut oli võimatu käest panna, ei saa tegelikult kurta. Imestan, et "Tuhat hiilgavat päikest" pole ikka veel filmiks saanud, sest materjal on selleks justkui loodud. Kui millegi kallal norida, siis raamatusse mahutatud ajalootund mõjub sageli kohmakalt. Huvitav, kas Hosseini kirjutas ülejäänud loo enne valmis ja lisas poliitilise ajaloo kui kohustusliku elemendi hiljem juurde? Ent neile, kes Afganistani ajalugu pinnapealselt tunnevad, on ajaloolistest kõrvalepõigetest kahtlemata abi.
Väga meeldis, et "Tuhat hiilgavat päikest" tutvustab kas või kaudselt ka sõjaeelset aega. 1960. ja 1970. aastate alguse Afganistani, kus naised andsid ülikoolides loenguid ning jalutasid Kabuli tänavail miniseelikutes. Hosseini juhib tähelepanu sellele, et just kommunistide mõjul (kommunistide ja traditsiooniliste hõimude vahel käis aastaid võimuvõitlus) omandasid naised mõnevõrra suuremad õigused ja vabadused. Women have always had it hard in this country, Laila, but they’re probably more free now, under the communists, and have more rights than they’ve ever had before… it’s a good time to be a woman in Afghanistan. And you can take advantage of that, Laila. Of course, women's freedom – here, he shook his head ruefully – is also one of the reasons people out there took up arms in the first place. (lk 144)
Kunagist ja praegust Afganistani võrdlevate piltide, mis internetiavarustes ringlevad, taust sai igatahes märksa selgemaks.
Loo lõpp on küll lootusrikas, kuid meenutades, mis Afganistanis praegu toimub, tekitab see lootusekiir pigem masendust. "Tuhat hiilgavat päikest" sai alguse 2003. aastal, mil Hosseini Kabuli külastas ning kohalike Talibani perioodi mälestusi kuulas. Need olid vaheldumisi õudus- ja kangelaslood ning just seda tahtiski ta oma romaaniga edasi anda. Et on vägistamised ja tapmised, kuid samal ajal armastavad emad ikka oma lapsi, ühe vägivaldse mehe kahest naisest võivad saada parimad sõbrad ning kodudes fännatakse salaja Titanicut. Kui uudiseid lugedes võivad kaotatud inimelud jääda pelgalt numbriteks, siis Hosseini toob toimuva kõhedusttekitavalt lähedale.
Romaani tegevus lõpeb ajal, mil Taliban on võimult tõrjutud ning tuhanded naaberriikidesse pagenud afgaanid naasevad, lootuses, et elu läheb paremaks. Nii mõnigi, teiste hulgas ka Laila, igatseb Afganistani ning soovib aidata. Olgugi et meedia vahendusel võib Lähis-Idast jääda mulje kui maapealsest põrgust, mõjub tema kodumaa-armastus loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Sellest Afganistanist, mida Laila igatseb, tahtnuksin rohkemgi osa saada.
Mõned stiilinäited: Learn this now and learn it well. Like a compass facing north, a man’s accusing finger always finds a woman. Always. You remember that, Mariam.
And that, ...is the story of our country, one invasion after another...Macedonians. Saddanians. Arabs. Mongols. Now the Soviets. But we're like those walls up there. Battered, and nothing pretty to look at, but still standing.
Outside mockingbirds are slinging blithely, and once in a while, when songsters take flight, Mariam can see their wings catching the phosphorescent blue of moonlight beaming through the clouds. And though her throat is parched with thirst, and her feet burn with the pain of pins and needles, it is a long time before Mariam gently frees her finger from the baby’s grip and gets up.
"I'm sorry," Laila says, marveling at how every Afghan story is marked by death and loss and unimaginable grief. And yet, she sees, people find a way to survive, to go on.
Mariam is never very far. She is here, in these walls they've repainted, in the trees they've planted, in the blankets that keep the children warm, in these pillows and books and pencils. She is in the children's laughter. She is in the verses Aziza recites and in the prayers she mutters when she bows westward. But, mostly, Mariam is in Laila's own heart, where she shines with the bursting radiance of a thousand splendid suns.
Mõtlesin pikalt, et jätan meie juba detsembris toimunud Eesti reisi viimase osa üldse kirjutamata, kuid see jäi mind piinama, sest mul oli üks meenutuste-arvamuste-soovituste-kompott oma peas juba valmis keedetud.
Esiteks stiilipeod. Minu meelest pole olemas paremat tüüpi seltskondlikku üritust kui õnnestunud stiilipidu. See toimib ka juhul, kui kokku tulnud inimesed üksteist eriti hästi ei tunne, sest igaüks on ennast juba teatavasse rolli sisse elanud ja tunneb end seetõttu mõnevõrra vabamalt. Vähemalt minul on alati raske võõra rahva sekka hüpata ja ennast tutvustama hakata. Kostüüm seljas, paistab see kõik märksa lihtsam.
Samas on nõme, kui keegi üritab korraldada stiilipidu, ent enamik tuleb niisama kohale (lootes, et ülejäänud rahvas on tublim). Vähemalt mulle jätab selline "poolik" stiilikas pigem halva maigu suhu, sest mõned on kõvasti vaeva näinud ja teised pole viitsinud.
Igatahes korraldas meie sõpruskond detsembri lõpus Võrumaal päris oma jõuluhõngulise stiilipeo. Teema oli iseenesest vaba, kuid jagasime viieeuroseid kingitusi ning sõime traditsioonilist jõulutoitu. 99 protsenti osalejatest suutsid endale põneva alter ego leida ning kostüüme oli nii uhkeid, leidlikke kui ka lihtsalt naljakaid – Kreisiraadio tegelaskujudest kuni Lara Crofti, jõuluvana, kolme põrsakese ja Domino klotsideni välja. Mina olin Kadi Kalamajast (üle vindi hipster) ning Rauno esindas stereotüüpilist nohikut. Selline võrratu paar:
Teiseks üks soovitus. Kui te tahate kunagi korraldada üritust, mis ilma igasuguse kahtluseta kõigile meelde jääb, kutsuge kohale LaserEstonia. Mulle on tegelikult igasugused relvad vastumeelsed, kuid see, et võistlejad üksteist mängurelvadest justkui tulistavad, pole üldse asja point. Mõte on ikkagi täpsuses, põnevuses, üksteise taga ajamises, põõsaste vahel hiilimises ning n a e r m i s e s. Meie kampa kuuluvad täiesti erinevad inimesed – politseinikest lasteaiaõpetajateni –, kuid värskes õhus maha peetud laserlahingust olid kõik ühtemoodi vaimustuses. Siseruumidesse surutud Megazone, mis on mulle samuti tuttav, tundub selle kõrval ikka väga igav.
Tean, et meie Lõuna-Eesti sõpradel on lasermängude korraldamine nüüdseks lausa traditsiooniks kujunenud ning need on nii populaarsed, et kohale tullakse kaugemaltki.
Kolmandaks üks kogemus. Võrus olles käisime söömas ka linna uhkeimas restoranis, mis kuulub värskelt avatud Georgi hotellijuurde. Kuna nii restoran kui ka hotell paiknevad hoones, kus tegutses aastaid postimaja, kannab 30kohaline restoran nime Postmark.
Pidin seal kohe esimesel võimalusel ära käima, sest mul on selle hoonega eriline suhe. Väikese tüdrukuna unistasin sellest, kuidas oleksin printsess ja jooksin oma hommikukohvi selle imeilusa roosa maja rõdul. Hiljem tundsin sageli kurbust, sest sel Võru linnapildis välja paistnud historitsistlikul hoonel lasti pikalt seista ja laguneda. 2010. aastal ülikoolis olles kirjutasin majast isegi lühikese uurimuse, sest meil tuli ühe muinsuskaitsega seotud aine raames mõnda hoonet kirjeldada.
Krundile ehitamist alustati juba Napoleoni suure sõjaretke ajal 1812. aastal, kuid asi jäi paar aastat hiljem pooleli. 1839. a mõõdeti krunt välja Wilhelm Blomeriusele ning 1880. aasta algul läks see edasi Nursi mõisnik Alexander von Moellerile, kes selle oma suvepalazzoks ümber ehitas. Alexander von Moeller oli Võru linnapea (1892–1903) ning enne surma kinkis ta elamu Võru linnale postimajaks. 20. sajandi algusest (hiljemalt alates 1910. a) kuni 2009. aastani teeniski hoone postimajana (selle hilisem müük tekitas minu meelest õigustatult küsimusi, sest maja oli linnale antud just postimajafunktsiooni täitmiseks).
Peahoone eestvaade/Peahoone koos kõrvalhoonetega. Allikas: Võrumaa Muuseumi kogud.
Väljendasin tollases tekstis muret selle üle, et seoses oma pikaajalise funktsiooni kaotamisega, on hoone sümboolne väärtus hääbumisele määratud. Seda välja arvatud juhul, kui selle päästmiseks mingit nutikat plaani välja ei mõelda.
Täna saan öelda, et see nutikas plaan tehtigi teoks ning sündis Eesti väidetavalt nutikaim hotell, mille identiteet on postimajaga tihedalt seotud. Kuuldes Georgi hotelli avamisest, olin siiralt õnnelik ning esimese külastuse põhjal võin öelda, et kindlasti tahaksin seal kunagi ka ööbida.
Restoran ise tekitas minus aga kahetisi tundeid. Nimi ja idee meeldivad mulle väga, teenindus oli igati eeskujulik ning ka toidud olid imemaitsvad (päriselt, mina pole Võrus kunagi nii hästi söönud), kuid õhkkond oli veidi kummaline. Restoranis kõlas küll taustamuusika, aga üle selle võis kuulda näiteks nende inimeste häält, kes istusid ruumi teises otsas või neid, kes panid fuajees riideid selga. Ja kui ma ütlen, et ma kuulsin hääli, siis pean silmas sõnasõnalisi vestlusi. Asi lõppes sellega, et sõime ja sosistasime, sest kuidagi väga ebamugav oli olla. Ent ainuüksi hea toidu pärast lähme Postmarki kunagi uuesti, eelistatavalt suvel, kui on avatud ka väliterrass.
Ja lõpetuseks üks portree, mille tahan tulevikus ka seinale riputada. Minu emm. Teda oli küll uskumatult keeruline pildil naeratama saada, kuid kui see lõpuks õnnestus, nägi ilmavalgust just niisugune foto, mida olingi oodanud.
Soome, minu praegune kodu, sai täna 98-aastaseks. Soomlaste iseseisvuspäeva traditsioonid on eestlastega üsna sarnased – süüdatakse küünlad, pannakse lauale mõni rahvustoit, meenutatakse neid, kes iseseisva Soome sünnile kaasa aitasid ning vaadatakse presidendi vastuvõttu, mille vajalikkuse ja kulude üle sama innukalt polemiseeritakse.
Ehkki 6. detsember on rõõmus päev, tähistatakse seda väärikalt ning teatava tõsidusega, sest Soomeski süttis pärast iseseisvuse väljakuulutamist sõda. Soomes puhkenud sõja käik erines mitmeti samal aastal alguse saanud Eesti Vabadussõjast (olgugi et mõlemal juhul mängis idanaaber märgilist rolli), ent stabiilse ja toimiva riigi rajamine nõudis ka siin hulgaliselt inimelusid. Soomlased sõdisid soomlaste vastu ning selle traagilise kogemuse mõju on ka peaaegu sada aastat hiljem tunda. 1918. aasta sõda on kindlasti üks tundlikumaid teemasid Soome riigi ajaloos.
Tänane google.fi
Mina mõtlen tänasel päeval aga hoopis sellele, mida Soome juures kõige rohkem hindan ja armastan.
Esimesel kohal on kindlasti loodus, sest olgugi et avastasin loodusfotograafia juba Eestis elades, andis just siinne keskkond mulle inspiratsiooni sellega märksa intensiivsemalt tegelema hakata. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas me oma Mikkeli kodu aknast oravaid jälgisime ja ma sageli ahhetasin ja ohhetasin, sest isegi linnas elades ootas loodus kohe ukse taga. Ja olgugi et tänavune süngis tundub kuidagi eriliselt sünge ning nüüdki sajab õues vihma ning saabas vajub muda sisse, on Soome ikkagi ilus. Kas või praegu näen aknast välja vaadates küll raagus puid ja halli taevast, kuid sealsamas on ka järv ning taamal paistvad naabersaared.
Soomes elamine on ka minu arusaamasid omajagu muutnud, sest siinne elu on Eestist ikkagi mitmes mõttes erinev. Soome on maa, kus riik tuleb hädas appi ja isegi aina tõusvate maksuprotsentidega lepitakse, sest põhjamaine heaoluühiskond on soomlastele kallis ning eriti nüüd, raske majanduslanguse perioodil, nähakse selle päästmise nimel kõvasti vaeva. Ma ei väida, et Soomes on ideaalne maksusüsteem või et Soome-suguses lapsehoidja-riigis elamine pole aeg-ajalt väsitav, kuid inimesed julgevad siin nii enda kui ka endast nõrgemate õiguste eest seista. Selleni, kuidas siin osatakse väärtustada ühiseid hüvesid või kuidas suhtutakse vähemustesse, on Eestil veel pikk tee minna.
Olen ennast alati keskmisest küünilisemaks inimeseks pidanud, kuid sain vist ühel hetkel üledoosi ning üha tihemini tajun küünilisuse taga hoopis kibedust või kadedust, mitte huumorit. Kusjuures sellest ääretust küünilisusest sai mul villand siis, kui olin Eestist juba ära kolinud ja toimuvat (avage näiteks mõne täiesti suvalise uudise kommentaarium) eemalt jälgisin.
Aga et asi liiga tõsiseks ei kisuks, käige ja piiluge blogist Finnish Nightmares, kuidas keskmist soomlast esindav Matti iseseisvuspäeva veedab.
Kuulasin eile raadiosaate "Muuli ja Samost" eelmise nädala osa, kus arutleti selle üle, kas Eesti 100. sünnipäevaks peaks Konstantin Pätsile mälestussamba püstitama või mitte. Jälgin küll Eesti uudiseid, aga see sambateema oli minust kuidagi mööda läinud.
Ma ei hakka siin pikalt seletama, ent kuna tahan öösel rahuliku südamega magama minna, pean ära mainima, et mina seda ideed ei toeta. Lõpuks ometi on Vabadussamba ehitamise, lagunemise ja parandamise saaga raugemas, mistõttu võiks nüüd pausi pidada, selle asemel et uue vastuolulise sambaprojektiga pihta hakata. Monumentaalkunst jätab mind ka muidu suhteliselt külmaks, aga Pätsi isik muudab asja veelgi keerulisemaks.
Pätsi ei ole mõtet heroiseerida ega demoniseerida, kuid on selge, et tegu on mehega, kelle roll Eesti ajaloos tekitab vastakaid tundeid ja kellele pühendatud monument kutsuks ja on juba nüüd kutsunud esile negatiivset suhtumist, eriti juhul, kui selle rajamiseks kasutataks ka riigieelarvelisi ressursse.
Kui samba jaoks vajalik summa kogutaks kokku vaid annetuste teel, siis palun väga. Sel juhul toetaksin K. Muuli poolt välja pakutud varianti, et kui juba midagi püstitada, siis Eestimaa Päästekomiteele tervikuna, mitte ainult Pätsile.
Trivimi Velliste jutt Pätsist kui Eesti George Washingtonist on minu arvates meelevaldne. Hold your horses. Esimese nime googeldades leiab vasteks "demokraatia isa", teise puhul "demokraatia hävitamine". Olgugi et asjad pole kunagi nii mustvalged, viitab see siiski tõsiasjale, et nimetatud meeste roll oma kodumaa ajaloos on pehmelt öeldes erinev.
Foto: Wikipedia
Ja kui rääkida ausammastest kui patriotismi ja eestluse edendajaist, siis viimase aja sündmuste (nn pagulaspaanika ja sellega kaasnenud arvamusavaldused) taustal jääb küll mulje, et meie rahvustunne on niigi tugev.
Juuli viimasel nädalavahetusel otsustasime jälle üle pika aja Soomemaad avastama minna. Ja nagu eelmistelgi kordadel, muutis siinne loodus mind taas sõnatuks.
Sihtpunktiks valisime Savonlinna, kuhu on Oksalast peaaegu 200km. Vahemaa meid aga ei heidutanud, sest seltskond oli lõbus ning mina isiklikult olin seal käimisest vähemalt aastakese unistanud.
Savonlinna on tuntud eelkõige ühe asja poolest – just seal seisab keskaegne kindlus nimega Olavinlinna, mis pani isegi minul, kes ma arvasin, et äkki on Tallinna vanalinn mind keskaegse ilu suhtes juba immuunseks muutunud, ikkagi silmad särama.
Kyrönsalmi kaljusaarele 1475. aastal Erik Axelsson Totti algatusel rajatud Olavinlinna on muuhulgas Euroopa põhjapoolseim tänase päevani säilinud keskaegne kivikindlus. Oma pika ajaloo jooksul on kindlus täitnud nii kasarmu, vangla kui ka lao funktsiooni, kuid tänapäeval tuntakse seda eelkõige rahvusvahelise ooperifestivali (esimene ooperipidustused toimusid Olavinlinnas juba 1912. aastal) toimumispaigana ning ühe Soome sümbolehitisena.
Täiskasvanule maksab pilet kaheksa eurot ning hinna sisse kuulub ka ekskursioon giidi juhatusel, kas soome, vene või inglise keeles.
Olavinlinna, eriti koos seda ümbritseva järve ja mõnusa loodusega, pakub tõelist silmailu ning ausalt öeldes on raske uskuda, et ka nii võimsa ehitise puhul on kaalutud selle lammutamist. Õnneks ongi need kaalutlused vaid kaalutlusteks jäänud ning juba 19. sajandi lõpust on kindlus riikliku kaitse all.
Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli meie giidi kõnestiil. Tundus, et tekst on küll kenasti ja hoolikalt pähe õpitud, kuid tegelikku huvi asja vastu pole ning kõik see aastaarve ja nimesid täis lugu vuristati meile nii kiiresti ette, et isegi soomlastel oli raskusi järjel püsimisega.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Olavinlinna imekauni vaatega ajaloolist wc-d, mida kõik hoolega pildistasid.
Koju sõites otsustasime teha veel ühe peatuse, sest tahtsime käia läbi ka Hakoapaja külakesest. Rauno oli seal juba aastaid tagasi käinud ning oma kogemust vaid ülivõrdes sõnu kasutades kirjeldanud, seega muidugi tekkis ka ülejäänud seltskonnal soov see põnev paik ära näha. Naljakal kombel selgus hiljem, et kuigi meie reisi peasihiks oli ajalooliselt uhke Savonlinna, avaldas tagasihoidlik ja looduslähedane Hakoapaja kõigile rohkem muljet.
Hakoapaja külakse ehitamiseks on kasutatud vaid sellist puitu, mis on lebanud vee all kas aastasadu või isegi -tuhandeid. Soome keeles öeldakse selle kohta uppopuu, kuid ma pole päris kindel, kuidas seda eesti keeles kutsutakse. Olen kuulnud, et must tamm seisab samuti jõemudas, aga ma ei oska öelda, kas see on täpselt sama asi, sest Hakoapaja ehitamiseks kasutatud puit on tulnud selle sama küla kõrval paikneva järve põhjast.
Igatahes teeb loo veelgi huvitavamaks see, et selle küla on ehitanud üks mees – Esa Heiskanen, kelle elu tiirlebki uppopuu ümber. Kui alguses võis seda nimetada vaid harrastuseks, siis nüüd töötab külas ka tema naine ning sellest on kujunenud kasumlik ettevõte, nende elutöö. Saime Esa seltsis ka kohvi juua ja temaga natuke juttu rääkida ning see kirg, mida ta oma töö vastu tunneb, ei jäänud kellelegi märkamatuks.
Kohvipaus
Hakoapaja on just selline tükike Soomet, mis võtab hästi kokku kõik need põhjused, miks ma seda maad armastan. See lõhn, rohelus, järv, rahu, mida on raske sõnadesse panna, vaid tuleb kogeda. Otsustasime kohe, et me lähme sinna kindlasti tagasi, mitte vaid tunnikeseks, vaid ikka vähemalt üheks ööpäevaks, sest lühemast ajast lihtsalt ei piisa.
Minu lemmikpaik kogu külas on Hakoapaja kohvik, kuhu meie sattusime just sellisel mõnusal õhtusel ajal, kui päike polnud enam nii kõrgel ning kogu terass oli täidetud kuldse valgusega.
Paremat kohta ühe mõnusa suveõhtu nautimiseks ei oska ma ettegi kujutada. Olgugi et olin seal esimest korda, tundsin, et see ongi minu Soome.
See oli ausalt öeldes lausa isamaaline käik. Ja ma ei ole praegu irooniline või küüniline, kohe päriselt läks südamesse.
Meie Eesti-hõnguline teekond sai alguse Rehe talus, kus kõik koos Eesti laulule kaasa elasime ja lippudega lehvitasime. Võistlus ise ületas minu ootused, sest esikoha võttiski see lugu, millel oli kõige rohkem potentsiaali ja samas ka lai rahva toetus. Ei meenu, kas seda üldse kunagi varem juhtunud on.
Tegelikult olen juba praegu päris kindel, et hoopis Soome võib sel aastal kogu asja kinni panna, sest nende sajaprotsendiliselt silmapaistvat punklugu esitavad puuetega inimesed. Olen Soome üle uhke. Eesti üle ka, aga see on ikkagi Eurovisioon, kus üldjuhul lihtsalt heast loost ei piisa niikuinii.
Päev enne vabariigi aastapäeva käisime teatris Valdur Mikita "Lingvistilisele metsale" põhinevat "Eesti ajalugu" vaatamas. Esialgu, kui meie kõige vanemale ajaloole keskenduti, hakkasin juba kartma, et see pole ikka üldse minu maitse, aga mida tänapäevale lähemasse aega tükk jõudis, seda paremaks läks. Kohati tundsin lausa NO99-le iseloomulikku teravust. Üllatas see, et ka meestele meeldis.
Kõige ehedamalt jäi meelde saunas istumine ning Jüriöö ülestõusu üle vaidlemine, Eesti lähiajaloo lahtimõtestamine kotlettide kaudu ja muidugi tühja, valgete seintega Eesti Rahva Muuseumi avamine. Nothing to kill and die for and no religion too.
Mis häiris? No näiteks käpiknukustseenis, kus eestlasi välja mõeldi, oleksin tahtnud ka Jannseni näha. Samuti oleksin seda alguse müütilis-rahvuslikku osa oluliselt lühendanud ja tänapäevasele rohkem ruumi andnud. Kohati häiris natuke õpiklik aastaarvude ja kuupäevade ette vuristamine, mis oli aga mõistetav, sest "Eesti ajalugu" on suuresti kooliõpilastele suunatud.
Lavastaja Mart Kase sõnavõtud, mille kohta olen kriitikat kuulnud, mind ei seganud. Ja ka lõpus näidatud videolõik, mis näitas sellist kõige-kõige tavalisemat Eestit, meeldis mulle väga.
Aastapäeval sõitsime Võrru, kus emm oli meile piduliku laua katnud. Vaatasin üle pika aja vastvõtugi enam-vähem otsast lõpuni ära. Suurele pidulikkusele järgnes üks kuum, vahune ja igati mõnus vanniskäik. Oh, kui hea oli kodus olla, olgugi et vaid nii korraks.
Neljapäeval sõitsime tagasi Tallinnasse, kus sain kätte oma uue Eestist inspireeritud ehetekomplekti. See oli muide täiesti juhuslik, arvasin ise, et ega see enne märtsi valmis saa. Aitäh, Monica! Kui te armastate käsitööd ning sooviksite endale ühte loodussõbralikest materjalidest valmistatud ja täiesti unikaalset ehet, võtke temaga kindlasti ühendust. Üks tohutult andekas inimene.
Õhtul kuulasime läbi Ewerti ja draakonite uue albumi. Saan aru küll, miks Soomes nendega seoses vennalikust kadedusest räägitakse. See on parim Eesti bänd.
Laupäeval käisime kinos Elmo Nüganeni "1944" vaatamas. Ootused olid erinevate arvustuste põhjal väga kõrgele aetud, kuid ei tulnudki pettuda. Jah, esines ka neid klišeelikke dialooge, mis mind vist iga Eesti ajaloost rääkiva sarja/filmi puhul häirivad, kuid seekord pigistasin silma kinni, sest teostus oli nii võimas. Kõik minu tankidega seotud õudusunenäod ärkasid ka uuesti ellu.
Ma ei tea, kas olen nn pehmoks muutunud, aga pidin suure osa ajast nuttu kinni hoidma. Asi polnud isegi ainult filmis endas, pigem kõigis nendes traagilistes lugudes, mida ajalootudengina kuulsin ja lugesin, nendes elusaatustes, mis 40ndatel järsult lõppesid, lõhutud peredes, kes enam kunagi kokku ei saanud.
Päris nutma ma siiski ei puhkenud, vähemalt mitte tol hetkel. Saalist väljudes tundsin aga mingit veidrat pingelangust ning allkorruse toidupoodi jõudes pidin siiski pisaraid pühkima.
Õhtul vaatasime peaministrikandidaatide debatti, mis pärast sellist emotsionaalset kinoõhtut mind kuidagi eriliselt ärritas. Eelkõige siis Savisaar, kellest on saanud täielik naljanumber. Aga selles pole ju midagi naljakat, kui ta järgmisel päeval üle 25 000 hääle kokku kogub.
See, et uued tulijad vanasid vähemalt mingil määral raputasid, on kindlasti positiivne, kuid EKRE Riigikokku pääsemine teeb murelikuks.
Ka valimisprotsent jäi minu meelest ikkagi madalaks, eriti arvestades, kui kergeks kogu see protsess meie jaoks muudetud on. E-valimine võttis minult ehk 10 minutit ja sedagi vaid seetõttu, et ma tõesti ei suutnud sel korral koheselt otsustada, millisele kandidaadile oma hääl anda. Usun, et keskmine kiirus jääb sinna kahe minuti kanti. Seda ei ole ju palju palutud?
Kogu selle eestilikkuse vahele mahtus ka rohkelt väga toredaid kokkusaamisi, kallistusi ja seda sorti olemisi, millest siin Soomes pidevalt puudust tunnen.
Et istutaksegi tundide viisi üheskoos ja räägitakse. Ja mitte ainult sellest, kuidas kellelgi läheb, kes järgmisena lapse saab või töökohta vahetab. Kõigest. Räägitakse nii palju, et lõpuks võib ka vaikida. See tähendab, et me oleme saanud piisavalt kaua koos olla, et saame korraks peatuda ja mitte midagi öelda.
Pärast Soome kolimist juhtub mul seda tegelikult harva, sest üldiselt on Eestis ühest kohast teise jõudmisega nii kiire, et sellest pinnapealsest kuidas-sul-läheb-jutust kaugemale ei jõuagi. Aega on alati liiga vähe. Seekord tuli vastu aga ka paar sellist hetke, kus tõesti tundsin, et oleme jälle meie, mitte need inimesed, kes vaid mõned korras aastas kokku saavad ja pidevalt ajapuudusega võitlevad, vaid m e i e.
Ja aitäh teile kõigile selle eest, et te meid alati rõõmsalt ning kõige hea ja paremaga vastu võtate. Kehakaalule ei mõju see küll hästi, kuid minu ilusate mälestuste pank sai ka seekord kõvasti täiendust.
Veel positiivset:
Sahvri toidud on n i i head - tellisime kõik erineva roa ja kõik neli taldrikut said puhtaks. See oli vist esimene kord, kui keegi ei virisenud.
Täiendasin enda JOIK-i varusid ja ammu-ammu tühjaks saanud ravimteede sahtlit.
Leidsin selle pooltunnikese ja sain Tartus üksi ringi jalutada.
Käisime Manniga Kumus (Kadriorg on isegi porisel ajal võrratu) ning kõndisime kokku umbes 10 kilomeetrit. Üle pika aja oli meil üks täiesti oma päev.
Emm laadis meie auto jälle maitsvaid asju täis (nt saime kaasa mitu purki kodust plovi).
Õde kinkis mulle Jaak Juske "Lood unustatud Tartust", mida ma a r m a s t a n, eelkõige pildimaterjali tõttu.
Minu külmkapimagnetite kollektsioon sai uue liikme.
Sain Siiliprouale sünnipäeva puhul õigel päeval ja täitsa näost näkku õnne soovida. See on ju lausa luksus, arvestades, kui harva me üldse kokku saame.
Natuke vingu ja hala ka:
Päikest oli vähe ja kõikjal oli vastikult mudane.
Valimispropaganda tuli uksest ja aknast sisse, isegi kinos tuli enne filmi algust Taavi Rõivast kuulata.
Nii vastik oli nii laeva astuda, sest ei oska veel arvata, millal uuesti Eestisse pääsen. Seekord ma tõesti ei tea.
Salongikõlbulikke pilte sündis selle nädalakese jooksul vaid mõni üksik. Õnneks vähemalt telefoniga said mõned instagrami-jäädvustused ikka tehtud.
Üks rekkajuht oleks meid Tallinn-Tartu maanteel hullumeelseid möödasõite üritades peaaegu ära tapnud.
Ma ei jõudnud raamatupoodi.
Aega oli ikkagi liiga vähe.
Homme on jälle muuseum. Rauno kirjutab lõputööd. Mai keskel kolime jäädavalt Mikkelist ära, see on nüüd selge. Järjekordne ootusaeg võib alata. Palju küsimärke.
PS. Kõik siin ajaveebis nimetatud inimesed ja kirjeldatud sündmused on väljamõeldis ning seosed reaalse eluga on juhuslikud.
Siinsed tekstid ja isetehtud fotod kuuluvad ainuõigusega blogipidajale ning nende kopeerimine ja avaldamine kasu saamise eesmärgil on vargus. Blogi sisu kasutamiseks küsi autori nõusolekut.
:format(webp)/cdn.vox-cdn.com/uploads/chorus_image/image/57562483/the_post_dom_NOR_D30_071017_204253_204322_R_COMP_rgb.0.jpg)
&cropxunits=900&cropyunits=600&rotate=0&s.contrast=0.3&s.saturation=0.2&s.brightness=0&s.grayscale=0&s.alpha=1&quality=100&s.roundcorners=0%2C0%2C0%2C0&format=jpg)
