Ehkki 6. detsember on rõõmus päev, tähistatakse seda väärikalt ning teatava tõsidusega, sest Soomeski süttis pärast iseseisvuse väljakuulutamist sõda. Soomes puhkenud sõja käik erines mitmeti samal aastal alguse saanud Eesti Vabadussõjast (olgugi et mõlemal juhul mängis idanaaber märgilist rolli), ent stabiilse ja toimiva riigi rajamine nõudis ka siin hulgaliselt inimelusid. Soomlased sõdisid soomlaste vastu ning selle traagilise kogemuse mõju on ka peaaegu sada aastat hiljem tunda. 1918. aasta sõda on kindlasti üks tundlikumaid teemasid Soome riigi ajaloos.
 |
| Tänane google.fi |
Mina mõtlen tänasel päeval aga hoopis sellele, mida Soome juures kõige rohkem hindan ja armastan.
Esimesel kohal on kindlasti loodus, sest olgugi et avastasin loodusfotograafia juba Eestis elades, andis just siinne keskkond mulle inspiratsiooni sellega märksa intensiivsemalt tegelema hakata. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas me oma Mikkeli kodu aknast oravaid jälgisime ja ma sageli ahhetasin ja ohhetasin, sest isegi linnas elades ootas loodus kohe ukse taga. Ja olgugi et tänavune süngis tundub kuidagi eriliselt sünge ning nüüdki sajab õues vihma ning saabas vajub muda sisse, on Soome ikkagi ilus. Kas või praegu näen aknast välja vaadates küll raagus puid ja halli taevast, kuid sealsamas on ka järv ning taamal paistvad naabersaared.
Soomes elamine on ka minu arusaamasid omajagu muutnud, sest siinne elu on Eestist ikkagi mitmes mõttes erinev. Soome on maa, kus riik tuleb hädas appi ja isegi aina tõusvate maksuprotsentidega lepitakse, sest põhjamaine heaoluühiskond on soomlastele kallis ning eriti nüüd, raske majanduslanguse perioodil, nähakse selle päästmise nimel kõvasti vaeva. Ma ei väida, et Soomes on ideaalne maksusüsteem või et Soome-suguses lapsehoidja-riigis elamine pole aeg-ajalt väsitav, kuid inimesed julgevad siin nii enda kui ka endast nõrgemate õiguste eest seista. Selleni, kuidas siin osatakse väärtustada ühiseid hüvesid või kuidas suhtutakse vähemustesse, on Eestil veel pikk tee minna.
Olen ennast alati keskmisest küünilisemaks inimeseks pidanud, kuid sain vist ühel hetkel üledoosi ning üha tihemini tajun küünilisuse taga hoopis kibedust või kadedust, mitte huumorit. Kusjuures sellest ääretust küünilisusest sai mul villand siis, kui olin Eestist juba ära kolinud ja toimuvat (avage näiteks mõne täiesti suvalise uudise kommentaarium) eemalt jälgisin.
Aga et asi liiga tõsiseks ei kisuks, käige ja piiluge blogist Finnish Nightmares, kuidas keskmist soomlast esindav Matti iseseisvuspäeva veedab.
 |
| Autor: Finnish Nightmares |
Minu järelejäänud aeg muutub mulle endale üha väärtuslikumaks. Kui ma oleksin sinuvanune, siis uuriksin ja prooviksin üldistada võrdlevalt iseseisvumise käsitlust tänapäeva Soomes ja Eestis.
VastaKustutaSa märgid õigesti, et Soome kodusõda on mingil moel tabuteema omal maal, õigemini valulik faktoloogia, mis isegi siiani lõhestab ühiskonda. Eesti Vabadussõda on minu hinnangul ajaloolises populaarkäsitluses ideologiseeritud valikfaktide kogum, mis peaks ühiskonnas kasvatama patriotismi. Sellise lähenemisviisiga paistavad silma ka õpetatud ajaloolased oma publikatsioonides.
Ma ei tea, kas seda väites on mul õigus. Sina, noore inimesena ja vastava ettevalmistusega, saad seda tõestada või ümber lükata. Ma arvan, et selline artikkel Soomes või Eestis tekitaks vähemalt poleemika erialaringkondades :)
See tõesti on tabuteema, mida näitab seegi, et ikka veel pole päriselt kokku lepitud, kuidas seda sõda kutsuda. 1918. aasta on kõige kindlam variant. Sinu idee on igatahes väga huvitav, ma kohe tõsiselt kaalun seda.
Kustuta