Veel üks monument?

Kuulasin eile raadiosaate "Muuli ja Samost" eelmise nädala osa, kus arutleti selle üle, kas Eesti 100. sünnipäevaks peaks Konstantin Pätsile mälestussamba püstitama või mitte. Jälgin küll Eesti uudiseid, aga see sambateema oli minust kuidagi mööda läinud.
Ma ei hakka siin pikalt seletama, ent kuna tahan öösel rahuliku südamega magama minna, pean ära mainima, et mina seda ideed ei toeta. Lõpuks ometi on Vabadussamba ehitamise, lagunemise ja parandamise saaga raugemas, mistõttu võiks nüüd pausi pidada, selle asemel et uue vastuolulise sambaprojektiga pihta hakata. Monumentaalkunst jätab mind ka muidu suhteliselt külmaks, aga Pätsi isik muudab asja veelgi keerulisemaks.
Pätsi ei ole mõtet heroiseerida ega demoniseerida, kuid on selge, et tegu on mehega, kelle roll Eesti ajaloos tekitab vastakaid tundeid ja kellele pühendatud monument kutsuks ja on juba nüüd kutsunud esile negatiivset suhtumist, eriti juhul, kui selle rajamiseks kasutataks ka riigieelarvelisi ressursse.
Kui samba jaoks vajalik summa kogutaks kokku vaid annetuste teel, siis palun väga. Sel juhul toetaksin K. Muuli poolt välja pakutud varianti, et kui juba midagi püstitada, siis Eestimaa Päästekomiteele tervikuna, mitte ainult Pätsile.
Trivimi Velliste jutt Pätsist kui Eesti George Washingtonist on minu arvates meelevaldne. Hold your horses. Esimese nime googeldades leiab vasteks "demokraatia isa", teise puhul "demokraatia hävitamine". Olgugi et asjad pole kunagi nii mustvalged, viitab see siiski tõsiasjale, et nimetatud meeste roll oma kodumaa ajaloos on pehmelt öeldes erinev.

Foto: Wikipedia

Ja kui rääkida ausammastest kui patriotismi ja eestluse edendajaist, siis viimase aja sündmuste (nn pagulaspaanika ja sellega kaasnenud arvamusavaldused) taustal jääb küll mulje, et meie rahvustunne on niigi tugev.