Salajased paberid / The Post (2017) – päevakajaliselt nostalgiline

Otsustasime abikaasaga hiljuti ühe filmiõhtu teha ja mõnda asjalikku filmi vaadata. Sellist, mis lihtsalt silmade eest läbi ei jookseks, vaid päriselt mõtlemisainet pakuks. Steven Spielbergi "The Post" paistis sobiv kandidaat ja film, mille peaosades on Tom Hanks ja Meryl Streep ju lausa kutsub vaatama. Minu teada on see nende esimene ühine filmiprojekt.

Usun, et mul oleks "The Posti" kohta palju rohkem öelda, kui meie aastane põnn oleks emme ja issi plaaniga kaasa läinud. Tavaliselt läheb ta magama ning seejärel on vähemalt kaks-kolm tundi vaikust, kuid just tol õhtul võttis preili kätte ja ärkas iga paarikümne minuti tagant. Panime siis muudkui pausile ja mina jooksin edasi-tagasi. Kahetunnise filmi vaatamiseks kulus meil nii üle kolme tunni ja tuju oli lõpuks üsna kehv.

Ehkki "The Postis" kujutatud sündmustest on möödunud aastakümneid, mõjub see Trumpi ajastul vägagi päevakajaliselt. See pole muidugi juhus, vaid tõenäoliselt peamine põhjus, miks see film üldse ilmavalgust nägi. USA presidendi ja ajakirjanduse vahelisest "sõjast" motiveeritud uudislood on muutunud peaaegu et igapäevaseks. Aeg-ajalt tundub, et inimesed on sellest teemast lausa väsinud – las ütlevad/kirjutavad, mida tahavad. "The Post" räägib aga aastast 1971, mil seegugune draama ei jätnud kedagi külmaks ja meenutab mõnevõrra pühalikult, kelle eest ajakirjandus vastutust kannab.

Mõnusalt nostalgiline on jälgida tollaste ajakirjanike töömeetodeid (ehkki Spotlight pakkus seda rõõmu veelgi rohkem), vaidlusi ning suurt kirge oma eriala vastu. Igasugune jutt trükimusta ei kannatanud. Ma ei taha nüüd vastik pessimist olla, aga tunnen nö valge ajakirjanduse tuleviku pärast tõsiselt muret, sest see upub kõige muu sisse lihtsalt ära. Ja ma ei pea siinkohal silmas kollase ajakirjanduse populaarsust, sest seda on lihtne eristada, vaid vilkuvaid reklaame, petlikke pealkirju, hämaraid või olematuid allikaid, salakavalat sisuturundust jne, mida leiab ka nö kvaliteetajakirjanduseks liigitatud väljaannetest. Kõik see muudab kollase ja valge piiri aina hägusemaks ning mulle tundub, et paljud ei viitsigi enam nö head ajakirjandust taga ajada, sest selle leidmine muutub aina keerulisemaks.

Filmi võluvaim tegelane on kahtlemata Meryl Streepi kehastatud Katharine ehk Kay Graham (1917–2001), kes pärast abikaasa enesetappu The Washington Posti juhtimise üle võttis. Riigi esimeseks naissoost ajalehekirjastajaks tituleeritud Kay peab ennast meeste maailmas kehtestama ja oma hääle leidma. See tähendab muuhulgas otsust, kas astuda Nixonile vastu ja avaldada nn Pentagoni paberid või mitte.
Ent ei saa rääkida The Washington Postist ilma seal peaaegu 30 aastat töötanud Ben Bradleeta (1921–2014), kelle rollis hiilgab Tom Hanks. Kui nii mõnigi kahtleb, kas tasub riskida, siis peatoimetaja Bradlee seisab ajakirjandusvabaduse eest ja annab ka Kaye julgust tegutseda.
Minu lemmikasi "The Posti" juures oligi peategelaste omavaheline keemia – Hanksi ja Streepi dialoogide ajal on õhus elekter.

Pilt: https://www.theverge.com

Lugu ise jääb aga kuidagi pealiskaudseks. Seda on raske seletada, sest kõik vajalik on justkui olemas ja ajastukohaste üksikasjadega on vaeva nähtud, ent jäin igatsema, et teatud momendid poleks nii spielbergilikult lihvitud. Jäid ootama midagi sellist, mille pärast seda filmi ka paari aasta pärast meenutaksin. Näiteks "Spotlight" on niisugune film, millest tänagi hea meelega vestleksin.

Nauditav vaatamine, ehkki minu lemmikfilmide riiulile ei jõua.