"Minu Norra" on üks j a h e (sõna, mida autor armastab) raamat, sest seal räägitakse palju ilmast. Muuhulgas ka sellest, kuidas Bergenis iga päev muudkui sajab ja kõik on hall. Või kui Tromsøs päike pikka aega üldse ei tõusegi. Siis ei aita ka see, et ümber on kaunis loodus ja Norra heaoluühiskond.
Kaamosest lugemine aitas kuumalaine kohe kordades talutavamaks muuta, sest siin kandis on suvi mitu aastat järjest suures osas vahele jäänud. Kui mul väikest last poleks, oleksin päikest täiel rinnal nautinud, ent nüüd tuli leppida sellega, et saan preili lõunaunede ajal terrassil pikutada ja lugeda.
Naljakas, et kõik, kes Norras reisinud on, peavad üheks siinseks turismimagnetiks ilusaid avaraid vaateid. Neid on siin tõesti palju ja väga ilusaid, ent nende nägemiseks tuleb ronida kuhugi kõrgesse kohta. Igapäevaelu möödub aga madalal kaljude vahel. (lk 36)
Kui mäed nutavad. Norra 2016. |
Peegel |
Tanel Saimrele on ette heidetud, et lugu keskendub liigselt autorile, tema isiklikule loole, mitte Norrale, kuid mulle see meeldis. Kellegi ehedad läbielamised ongi parim viis üht riiki tundma õppida. Ei mingeid poolvägisi sissepoogitud üldistusi ja faktiteadmisi.
See on teine asi, millega ma Norras veel ja veel kokku puutun: kui inimene on puhkusel, siis temaga seotud tööasjad lihtsalt seisavadki. Mis teha, kui on puhkus, siis on puhkus. Töö- ja puhkeaeg on norrakale püha ja neid omavahel segi ajada ei tohi. (lk 44)
Kirik |
Muuhulgas õpingud rahvusvaheliselt kirevas seltskonnas, teatav unelmate/optimismi purunemine, enese taasleidmine (või leiutamine) uuel kodumaal, erisuguste kultuuriliste barjääride ületamine või nigela, kuid kalli toiduga harjumine.
Bergeni igikestev vihm teeb sellele optimismile muidugi kiire lõpu. Noor teotahteline visuaalantropoloog Tanel ei leia kuskilt tööd. Tema omandatud haridus on mõttetu. Muuseumid ja vabaühendused, kes antropoloogi palgata võiks, on ülemehitatud ja alarahastatud. Akadeemiline maailm vaevleb samuti rahapuuduse käes: humanitaariat on tabanud ülemaailmne kriis, eelarvekärped ja kokkuhoiupoliitika. Postmodernism on läbi. (lk 122)
"See on ju see teine Norra, mis on esimese all," ütleb ta. "Keegi peab ju toidukauba poodi tooma, ehitusmeestele ehitusmaterjali kätte andma ja saiad algavaks päevaks valmis küpsetama."
Ka minust on saanud nüüd osa sellest rahvast. Ma olen ka kollases vestis lihttööjõud Ida-Euroopast. Tervist, seltsimehed töölisklassi liikmed! (lk 150)
Või see imeline tunne, kui esimest korda Soomest Eestisse külla sõitsin – kõik oli nii tuttav ja armas ja kodune. Mitte kunagi varem polnud ma Eestit sellise pilguga näinud.
Ja siis tulebki see tunne peale. Peas vasardab fraas "armas Eestimaa" nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgneb Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku on lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi. (lk 63)
Norra maastik |
Esmamulje Tromsøst on peaaegu liiga ilus, et seda uskuda. Keset Arktikat on kerkinud ülikoolilinn, kuhu on kokku tulnud inimesed üle kogu maailma ennast harima. Sukeldun pea ees sotsiaaldemokraatlikku heaollu. (lk 25)
Mina külastasin Tromsøt põgusalt 2016. aasta sügisel, kui sõpradega üle 3000 km maha sõitsime ja Lofoote külastasime. Linnake jättis mulle hea mulje, ehkki meile oli see tookord üks ööbimispunkt paljude seas. Hea meelega läheksin sinna tagasi.
Tromsø 2016 |
Lõputa tee |
Tromsøs on terve kunstimuuseum, kus mitte keegi ei käi. Ja siis on siin üks masin, mille eesmärk on merepõhja auke puurida, aga mis saab peale selle ka eeskujulikult hakkama kunstiliste elamuste pakkumisega. See koht on maailmamajanduse mootoriruum, siit tuleb nafta ja kogu see energia, mida me inimkonnana tarbime, need hüved ja rikkused, mis katavad meie elu põhivajadused, nii et jääb veel ülegi, nii et me saame ülal pidada ka kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke. Ja lisaks sellele on see koht ise ka veel kunstiteos. Roostes terasest vana ja väsinud naftaplatvorm, täis sädemeid, atsetüleenleegi pahinat, ventilatsiooni undamist, ketaslõikurite sädamete oranži ja elektrikeevituse sinist. Siin on valgust, skulptuuri ja helikunsti. Kui Tromsø kesklinnas oleks kunstimuuseumi asemel selline asi, käiks seal palju rohkem rahvast. (lk 153)
Viimast lehekülge pöörates tundsin, et tahaksin teada, mis edasi sai. Igatahes on mul südamest hea meel, et just Saimre Norrast kirjutas. Õnnestunud valik.
Sild |
Ma pole kindel, kas olen lugenud kas või ühe "Minu" sarja raamatu, päris esimesi proovisin vist, aga ei köitnud. Aga sinu muljet lugedes tekkis küll tunne, et seda loeks :)
VastaKustutaSelle raamatuga on vist nii, et paljudele ei meeldi kohe üldse, teistele jälle meeldib väga. Autoril on väga omanäoline stiil ja see kas sobib või mitte. Näiteks just see kohati filosoofiline lähenemine, antropoloogiasse süvenemine, keeruline sõnakasutus ja muidugi keskendumine endale, mitte riigile.
KustutaEga ma ise ka hirmus palju "Minu" -sarja raamatuid lugenud pole, kuid mulle tundub, et nendega sageli see värk, et autor elab küll põnevas kohas, kuid sulg ei jookse. Saimre lugu on mitmes mõttes väga argine, kuid sulg jookseb. Näha on, et inimene on aastate jooksul sahtlisse kirjutanud ja märkmeid teinud.
See raamat seisab mul juba mõnda aega kapil (tegelikult juba sellest hetkest, kui esitluselt raamatuga koju tulin...) ja ootab lugemist.
VastaKustutaMinu enda Norra oli kindlasti hoopis teistsugune Norra.
Ilmast armastavad norrakad väga rääkida. See tundus mulle algul nii kummaline. Saad inimesega kokku, vahetad paar viisakusväljendit ja siis hakkad ilmast rääkima... Aga sellega harjub ja see saab omaks :)
Soomlased armastavad samamoodi ilmast rääkida. Siia kolides tundus see mulle naljakas, aga nüüd olen ise samasugune :) Eriti kui nüüd juba mitu aastat ilmataat muudkui üllatab ja üllatab.
Kustuta