BlacKkKlansman / Must mees klannis (2018) – sõnum president Trumpile

Vaatasime hiljuti kinos Spike Lee uusimat ja vägagi sotsiaalkriitilist filmi, mis on Soomes kõvasti tähelepanu saanud. Kui soomlasele antakse Hollywoodi filmis märgiline roll, on see muidugi suur uudis. "BlacKkKlansman" räägib Ron Stallworthist (John David Washington), kes tegi 1972. aastal ajalugu, olles esimene mustanahaline politseinik, kes sai tööd Colorado Springsi politseijaoskonnas. Kümnendi lõpul võttis ta sihikule Ku Klux Klani.

Kodumaal kõrgelt hinnatud näitleja Jasper Pääkkönen mängib "BlacKkKlansmanis" Felix Kendricksoni, kes on selgelt filmi kõige negatiivsem tegelane – mees, kes vihkab kõiki vähemusi ja kes on isegi oma sõprade silmis ettearvamatu.

Jasper Pääkkönen

"BlacKkKlansman" kestab üle kahe tunni ja ma veel mõtlesin, kas me ikka jaksame nii pikka filmi kinos vaadata, aga tempo oli hea ja kandis lõpuni välja. Tõsielulistel sündmustel põhinev lugu käsitleb raskeid küsimusi läbi pehmendava huumoriprisma, mis tõenäoliselt meelitab kinno ka neid, kes üldjuhul seda filmi ei valiks. Komöödia Ku Klux Klanist kõlab ju nii provokatiivselt, et lausa kutsub vaatama. 

Ent komöödiast on asi tegelikult kaugel. Jah, naerda saab, aga see pole filmi eesmärk.

„Onu Spike ei tee komöödiaid, jätke see endale meelde,“ tõdes režissöör ka ise.

"BlacKkKlansman" on otsene sõnum president Trumpile ja Spike Lee isegi ei püüa seda varjata. Kohati on tema tagamõte lausa häirivalt esil, ent õnneks on plusse rohkem kui miinuseid – suurepärased näitlejatööd, mõnus retromuusika ning ajastutruud üksikasjad, näiteks mulle jäid pidevalt silma ägedad aksessuaarid.

Häirisid mõned üksikud detailid, nt koridoris põleva risti suunas liuglemine jms, ent üldiselt pean "BlacKkKlansmani" nii nauditavaks kui ka vajalikuks linateoseks.

Kõige rohkem meeldis mulle see, et Spike Lee ei too välja ühte "paha", vaid kritiseerib äärmuslikku grupimentaliteeti üldiselt, rõhutades muuhulgas teatavaid sarnasusi Ku Klux Klani ja Mustade Pantrite käitumismustrites. 

"BlacKkKlansman" oleks aga teistsugune film, kui sel poleks põrutavat lõppu, mis toob needki vaatajad, kes ehk seni veel tõsiselt kaasa ei mõelnud, tagasi tänapäeva. Tagasi Trumpi juhitud USAsse. Tagasi maailma, kus vihakõne on muutunud kurvastavalt igapäevaseks nähtuseks.