A Star is Born / Täht on sündinud (2018)

Nägin "Täht on sündinud" kohta Facebookis nii palju positiivset tagasisidet, et kui saime ootamatult kingiks kohe-kohe aeguvad kinopiletid andis, oli valik lihtne.

See on selline film, mis tekitas vähemalt minus mingi meeletu isu kõvasti (head) muusikat kuulata. Soundtrack on tõesti mõnus ja ka andekalt ekraanile toodud. Mul polnud näiteks õrna aimugi, et Bradley Cooper, kelle jaoks on see ka lavastajadebüüt, oskab laulda.

Olin esialgu natuke segaduses, sest arvasin, et film räägib Lady Gaga elust. Kinos sain muidugi üsna ruttu aru, et olen millestki väga valesti aru saanud. "Täht on sündinud" on hoopis muusikaga läbi põimitud armastuslugu, tänapäevane versioon juba 1937. aastal ilmavalgust näinud linateosest. Õnneks või kahjuks on selles esitatud teemad (sõltuvusega võitlemine, meelelahutustööstuse pahupooled ja iseendaks jäämine) aegumatud ja kõnetavad tõenäoliselt ka järgmise 80 aasta pärast. Originaalfilm rääkis näitlejatest, 2018. aastal näeme sama lugu muusika kaudu, kusjuures Bradley Cooperi ja Lady Gaga vaheline keemia on käega katsuda.

Lady Gaga on küll öelnud, et tal on oma tegelaskuju Allyga vähe ühist, ent kui peaosas olnuks keegi teine, nt Beyoncé (nagu esialgu plaanitud), siis olnuks ka film kindlasti erinev. Gaga isiksus, välimus ja hääl – ekraanile jõudnud lugu on talle tehtud ning mul oli raske näha ekraanil Allyt, mitte Gagat. Ent see pole kriitika, pigem sulandus Gaga oma tegelaskujuga hämmastavalt sujuvalt üheks, andes filmile seeläbi juurde nö päriselu tunde.

Mulle väga meeldis, et Lady Gaga oli suure osa ajast rõhutatult loomuliku välimusega.

“I exposed myself in ways I had never done before. I completely let go, and it was the scariest thing I have ever done,” said Gaga at the premiere. “I brought everything I had in my body and my soul into this role. I went back and thought about my fears, my insecurities when I was younger and in high school. I was vulnerable. I wore no makeup and dyed my hair back to my natural color. There was no hiding, mentally and physically.” (Vanity Fair 09/2018)

See naine oskab ja julgeb laulda kogu südamest ning film tõi esile tema tugevused ning näitas edukalt, kuidas võimas lava-show ja uhked kostüümid ei anna muusikasse peidetud sõnumile sageli midagi juurde, pigem vastupidi.

Sageli olen kinos ennast tagasi hoidnud, sest kuidagi imelik on üksi nutta, aga nüüd nohistasid paljud ammu enne mind nina. Jõudsin juba mõelda, et olen seekord erand, aga viimane lugu keeras ka minu pisarakraanid lahti.

Film, mille muusika poeb naha alla. 8/10