The Haunting of Hill House (2018) – midagi õudukasõpradele

Leidsin kogemata uue sarja, mis pani mu südame kiiremini lööma. Tegu on õudukaga, seega nõrganärvilistel tasub Netflixi "The Haunting of Hill House" ilmselt vahele jätta. Ent kõigil, kel kummitused ööund ei röövi, soovitan kohemaid Netflixi avada, sest nii kaasahaaravat õudukat pole ma ammu näinud. Neelasime abikaasaga kõik kümme osa esimesel võimalusel alla.

Mike Flanagani loodud sarja vundamendiks on Shirley Jacksoni 1959. aasta romaan ning seegi linateos tõestab, et raamatute põhjal tehtud ekraniseeringud lihtsalt on alati reeglina natuke paremad.
Lugesin ühte arvustust, kus "The Haunting of Hill House'i" võrreldi "This is Us'iga" (+kummitused) ja ma täitsa mõistan, miks. Asi pole ainult ajas edasi-tagasi hüppamises, vaid Crainide perekonna loo järkjärgulises avamises.
Õudukate põhiline nõrkus on see, et kogu energia läheb "kollidele" ja muu jääb väga pinnapealseks. "The Haunting of Hill House" sama viga ei tee, vaid juba peaaegu 30 aastat ühe (või tegelikult kahe) õnnetu perekonna kaela ümbritsenud "sõlm" harutatakse lahti võrratu üksikasjalikkusega.

Abikaasad Olivia (Carla Gugino) ja Hugh Crain (Henry Thomas/Timothy Hutton) ja nende viis last –Nell (Violet McGraw/Victoria Pedretti), Shirley (Lulu Wilson/Elizabeth Reaser), Luke (Julian Hilliard/Oliver Jackson-Cohen), Theo (Mckenna Grace/Kate Siegel) ja Steven (Paxton Singleton/Michiel Huisman) – veedavad ühe saatusliku suve igivanas mõisas, mis kuulus pikalt Hillide suguvõsale ning kuhu ümberkaudsed elanikud pärast pimedat minna ei taha. Plaan on maja ära remontida ja kasumiga edasi müüa.

Aeg Hillide mõisas muudab aga Crainide elu ning iga osaga kaevab vaataja ennast lähemale teadmisele, mis tollal tegelikult juhtus. Esimesed viis osa keskenduvad lastele ning kuidas selles majas läbielatu igaüht neist ka täiskasvanuna ühel või teisel moel jälitab. Nende elud peegeldavad rõhutatult leina eri astmeid - eitus, viha, kurbus jne.

Ma pole kindel, kas see oli viienda või kuuenda osa ajal, aga mäletan, kuidas teatasin abikaasale pidulikult, et see on üks parimaid õudukaid, mida olen näinud. Pean ennast üle keskmise kogenud ja külma närviga õudukasõbraks. Klassikaliste õudukatega on minu suhe küll üsna olematu (ehkki "Linnud" jättis mu hinge nooruspõlves nii sügava jälje, et kord Võrus Roosisaare sillal seistes ja linnuparve märgates mõtlesin täiesti paaniliselt, et kuhu ma nüüd jooksen ja mida teen), aga oskasin juba varateismelisena "Alieni" nautida ja võisin nt "Elm Streeti luupainaja" ma-ei-tea-mitmenda osa ajal rahuliku südamega magusasse unne vajuda.

One, two, Freddy's coming for you
Three, four, better lock your door
Five, six, grab your crucifix
Seven, eight, gonna stay up late
Nine, ten, never sleep again

Kas olen ainus, kellel hakkavad Freddy Kruegerit meenutades automaatselt need read kõrvus kõlama?

Verised õudukad (à la "Saag") mulle ei istu, sest need pole minu jaoks pingelised, vaid lihtsalt rõvedad. Samuti ei valiks ma ise vaatamiseks zombi- või vampiirifilmi, sest need teemad jätavad mind külmaks. 2000. aastate õudukatest, mis mulle meeldinud, tulevad pähe "The Exorcism of Emily Rose",  "Sinister", "The Conjuring",  "Oculus", "[Rec]", "The Ring", "The Cabin in the Woods" , "Orphan" ja "Insidious", aga mul on filmide peale üsna kehv mälu.

"The Haunting of Hill House'i" tugevuseks pole ainult huvitavad tegevusliinid, andekad näitlejad (nii lapsed kui ka täiskasvanud), õudselt! ilus visuaal, vaid ka mingisugune raskesti seletatav värskus. Üldjuhul lahterdan õudukad samasse kasti ning unustan kähku, kuid "The Haunting of Hill House" jääb meelde, erineb. Ja kui üldjuhul ei viitsi ma õudukaid teist korda vaadata, sest loo võlu peitub teadmatuses, selles saladuselooris, mida ei tohi liiga vara kergitada, siis selle sarja võtaksin hea meelega uuesti ette. Kas või selleks, et taustale peidetud kollid (neid on p a l j u) üles leida.

Korralik kiidulaul, ent meepotist leiab ka ühe tõrvatilga– lõpp valmistas pettumuse. Juba eelviimase osa ajal tajusin, et asi hakkab allamäge libisema ja viimane osa oli minu silmis lati alt läbi jooksmine. Õudukate kategoorias oli "The Haunting of Hill House" muidugi lõpuni välja tasemel, kuid sari ise tõstis ootused nii kõrgele, et lootsin veelgi rabavamat finaali. Abigaili liin üllatas ja punase toa müsteeriumi lahendus avaldas muljet, aga potentsiaali oli veelgi enamaks.

Ärritun, kui loo lõpp liiga lahtiseks jääb, kuid "The Haunting of Hill House'i" tundsin, et kõik sai justkui liiga selgeks. Lisanuksin muidu väga õnnestunud retseptile grammikese rohkem salapära.

I thought for so long that time was like a line, that our moments were laid out like dominoes and that they fell one into another. 
But I was wrong. It's not like that at all. Our moments fall around us like rain or snow or confetti. 
– Nell

9/10