Kõige eestilikum Eesti puhkus

See oli ausalt öeldes lausa isamaaline käik. Ja ma ei ole praegu irooniline või küüniline, kohe päriselt läks südamesse.

Meie Eesti-hõnguline teekond sai alguse Rehe talus, kus kõik koos Eesti laulule kaasa elasime ja lippudega lehvitasime. Võistlus ise ületas minu ootused, sest esikoha võttiski see lugu, millel oli kõige rohkem potentsiaali ja samas ka lai rahva toetus. Ei meenu, kas seda üldse kunagi varem juhtunud on.
Tegelikult olen juba praegu päris kindel, et hoopis Soome võib sel aastal kogu asja kinni panna, sest nende sajaprotsendiliselt silmapaistvat punklugu esitavad puuetega inimesed. Olen Soome üle uhke. Eesti üle ka, aga see on ikkagi Eurovisioon, kus üldjuhul lihtsalt heast loost ei piisa niikuinii.

Päev enne vabariigi aastapäeva käisime teatris Valdur Mikita "Lingvistilisele metsale" põhinevat "Eesti ajalugu" vaatamas. Esialgu, kui meie kõige vanemale ajaloole keskenduti, hakkasin juba kartma, et see pole ikka üldse minu maitse, aga mida tänapäevale lähemasse aega tükk jõudis, seda paremaks läks. Kohati tundsin lausa NO99-le iseloomulikku teravust. Üllatas see, et ka meestele meeldis.
Kõige ehedamalt jäi meelde saunas istumine ning Jüriöö ülestõusu üle vaidlemine, Eesti lähiajaloo lahtimõtestamine kotlettide kaudu ja muidugi tühja, valgete seintega Eesti Rahva Muuseumi avamine.
Nothing to kill and die for and no religion too.

Mis häiris? No näiteks käpiknukustseenis, kus eestlasi välja mõeldi, oleksin tahtnud ka Jannseni näha. Samuti oleksin seda alguse müütilis-rahvuslikku osa oluliselt lühendanud ja tänapäevasele rohkem ruumi andnud. Kohati häiris natuke õpiklik aastaarvude ja kuupäevade ette vuristamine, mis oli aga mõistetav, sest "Eesti ajalugu" on suuresti kooliõpilastele suunatud.

Lavastaja Mart Kase sõnavõtud, mille kohta olen kriitikat kuulnud, mind ei seganud. Ja ka lõpus näidatud videolõik, mis näitas sellist kõige-kõige tavalisemat Eestit, meeldis mulle väga. 

Aastapäeval sõitsime Võrru, kus emm oli meile piduliku laua katnud. Vaatasin üle pika aja vastvõtugi enam-vähem otsast lõpuni ära. Suurele pidulikkusele järgnes üks kuum, vahune ja igati mõnus vanniskäik. Oh, kui hea oli kodus olla, olgugi et vaid nii korraks.

Neljapäeval sõitsime tagasi Tallinnasse, kus sain kätte oma uue Eestist inspireeritud ehetekomplekti. See oli muide täiesti juhuslik, arvasin ise, et ega see enne märtsi valmis saa. Aitäh, Monica! Kui te armastate käsitööd ning sooviksite endale ühte loodussõbralikest materjalidest valmistatud ja täiesti unikaalset ehet, võtke temaga kindlasti ühendust. Üks tohutult andekas inimene.

Õhtul kuulasime läbi Ewerti ja draakonite uue albumi. Saan aru küll, miks Soomes nendega seoses vennalikust kadedusest räägitakse. See on parim Eesti bänd.

Laupäeval käisime kinos Elmo Nüganeni "1944" vaatamas. Ootused olid erinevate arvustuste põhjal väga kõrgele aetud, kuid ei tulnudki pettuda. Jah, esines ka neid klišeelikke dialooge, mis mind vist iga Eesti ajaloost rääkiva sarja/filmi puhul häirivad, kuid seekord pigistasin silma kinni, sest teostus oli nii võimas. Kõik minu tankidega seotud õudusunenäod ärkasid ka uuesti ellu.

Ma ei tea, kas olen nn pehmoks muutunud, aga pidin suure osa ajast nuttu kinni hoidma. Asi polnud isegi ainult filmis endas, pigem kõigis nendes traagilistes lugudes, mida ajalootudengina kuulsin ja lugesin, nendes elusaatustes, mis 40ndatel järsult lõppesid, lõhutud peredes, kes enam kunagi kokku ei saanud. 

Päris nutma ma siiski ei puhkenud, vähemalt mitte tol hetkel. Saalist väljudes tundsin aga mingit veidrat pingelangust ning allkorruse toidupoodi jõudes pidin siiski pisaraid pühkima. 

Õhtul vaatasime peaministrikandidaatide debatti, mis pärast sellist emotsionaalset kinoõhtut mind kuidagi eriliselt ärritas. Eelkõige siis Savisaar, kellest on saanud täielik naljanumber. Aga selles pole ju midagi naljakat, kui ta järgmisel päeval üle 25 000 hääle kokku kogub.

See, et uued tulijad vanasid vähemalt mingil määral raputasid, on kindlasti positiivne, kuid EKRE Riigikokku pääsemine teeb murelikuks.

Ka valimisprotsent jäi minu meelest ikkagi madalaks, eriti arvestades, kui kergeks kogu see protsess meie jaoks muudetud on. E-valimine võttis minult ehk 10 minutit ja sedagi vaid seetõttu, et ma tõesti ei suutnud sel korral koheselt otsustada, millisele kandidaadile oma hääl anda. Usun, et keskmine kiirus jääb sinna kahe minuti kanti. Seda ei ole ju palju palutud?

Kogu selle eestilikkuse vahele mahtus ka rohkelt väga toredaid kokkusaamisi, kallistusi ja seda sorti olemisi, millest siin Soomes pidevalt puudust tunnen. 

Et istutaksegi tundide viisi üheskoos ja räägitakse. Ja mitte ainult sellest, kuidas kellelgi läheb, kes järgmisena lapse saab või töökohta vahetab. Kõigest. Räägitakse nii palju, et lõpuks võib ka vaikida. See tähendab, et me oleme saanud piisavalt kaua koos olla, et saame korraks peatuda ja mitte midagi öelda. 

Pärast Soome kolimist juhtub mul seda tegelikult harva, sest üldiselt on Eestis ühest kohast teise jõudmisega nii kiire, et sellest pinnapealsest kuidas-sul-läheb-jutust kaugemale ei jõuagi. Aega on alati liiga vähe. Seekord tuli vastu aga ka paar sellist hetke, kus tõesti tundsin, et oleme jälle meie, mitte need inimesed, kes vaid mõned korras aastas kokku saavad ja pidevalt ajapuudusega võitlevad, vaid m e i e. 

Ja aitäh teile kõigile selle eest, et te meid alati rõõmsalt ning kõige hea ja paremaga vastu võtate. Kehakaalule ei mõju see küll hästi, kuid minu ilusate mälestuste pank sai ka seekord kõvasti täiendust.  

Veel positiivset:

Sahvri toidud on n i i head - tellisime kõik erineva roa ja kõik neli taldrikut said puhtaks. See oli vist esimene kord, kui keegi ei virisenud.

Täiendasin enda JOIK-i varusid ja ammu-ammu tühjaks saanud ravimteede sahtlit.

Leidsin selle pooltunnikese ja sain Tartus üksi ringi jalutada.

Käisime Manniga Kumus (Kadriorg on isegi porisel ajal võrratu) ning kõndisime kokku umbes 10 kilomeetrit. Üle pika aja oli meil üks täiesti oma päev.

Emm laadis meie auto jälle maitsvaid asju täis (nt saime kaasa mitu purki kodust plovi).

Lõpuks võin öelda, et olen Sinilinnus ära käinud.

Õde kinkis mulle Jaak Juske "Lood unustatud Tartust", mida ma a r m a s t a n, eelkõige pildimaterjali tõttu.

Minu külmkapimagnetite kollektsioon sai uue liikme.

Sain Siiliprouale sünnipäeva puhul õigel päeval ja täitsa näost näkku õnne soovida. See on ju lausa luksus, arvestades, kui harva me üldse kokku saame.

Natuke vingu ja hala ka:

Päikest oli vähe ja kõikjal oli vastikult mudane.

Valimispropaganda tuli uksest ja aknast sisse, isegi kinos tuli enne filmi algust Taavi Rõivast kuulata.

Nii vastik oli nii laeva astuda, sest ei oska veel arvata, millal uuesti Eestisse pääsen. Seekord ma tõesti ei tea.

Salongikõlbulikke pilte sündis selle nädalakese jooksul vaid mõni üksik. Õnneks vähemalt telefoniga said mõned instagrami-jäädvustused ikka tehtud.

Üks rekkajuht oleks meid  Tallinn-Tartu maanteel hullumeelseid möödasõite üritades peaaegu ära tapnud.

Ma ei jõudnud raamatupoodi.

Aega oli ikkagi liiga vähe.

Homme on jälle muuseum. Rauno kirjutab lõputööd. Mai keskel kolime jäädavalt Mikkelist ära, see on nüüd selge. Järjekordne ootusaeg võib alata. Palju küsimärke.

PS. Meie Äpu sai vahepeal kolmeseks.