Kolimiseni on veel aega, aga juba praegu kavandan oma peas vaikselt, k u i d a s enda asjad kokku pakime, kuhu need viime, mille hoopis maha müüme jne. Aeg-ajalt mõtlen ka sellele, mida meie Mikkeli kodu juures kõige rohkem igatsema jään. Siin on tegelikult palju head, olgugi et suurem osa ajast olen (ka siin blogis) Mikkeli osas pigem negatiivne olnud.
* See on meie esimene kodu. Mitte ükski teine paik ei saa seda tiitlit endale. Meie esimesed ühised ostud, sisustamised jne. Kõik need mälestused jäävad siia.
* Äpul on siin mõnus, kindlasti parem kui mõnes kesklinna kortermajas. Elame sellises rahulikus piirkonnas, kus meie kartlik koerake ei pea hirmuga autosid haukuma ning kuna ta ka treppe eriliselt ei fänna, on ridaelamu ikka eriti mugav variant.
* Meie elutoas on üks roheline sein, mida ma armastan. Soomes on tavaline see, et üürikorter on täiesti valge. Ja ka lahkudes tuleb korter jätta valgeks, ei mingit seinte värvimist või muud loomingulisust. Keegi on siin kunagi enne meid reegleid rikkunud ja mul on selle üle hea meel.
* Kesklinna jõuab siit jalutades umbes 10-15 minutiga - see on minu meelest täiuslik kaugus.
* Meil on üks lisatuba, mida saame kasutada nii külalistetoana kui parajasti ebavajalike, kuid siiski väärtuslike asjade säilitamiseks.
* Järv jääb meie majast paarisaja meetri kaugusele ning isegi öösiti korralikult valgustatud jooksurajale pääsemiseks tuleb astuda vaid mõned sammud.
* Mikkeli on Eestile ikkagi lähemal kui Oksala või näiteks Jyväskylä...või hoopis Rovaniemi (kes teab, kuhu me järgmisena kolime)
* See on Helsingist üsna kauge väikelinn, kuid siin on aktiivne eestlaste klubi.
* Meie majal on ka nn ühised koduloomad - oravapaarike, keda katusel ringi jooksmas võib näha ja jänku, kes aeg-ajalt hoovis hüppab.
Õnneks saan ennast lohutada kõige sellega, millest ma puudust tundma ei jää:
* Need ääretult jubedad helepruunid ja kulunud kapid, mis meie korteris enam-vähem igast toast vastu vaatavad.
* See kole ja plekiline põrandakate, mille ma k o h e välja vahetaks, kui see minu teha oleks.
* Veidrad naabrid, eelkõige siis meie tore naabrimees, keda ma vist kogu selle aja jooksul ühe korra kainena olen näinud. Muuhulgas räägib ta Raunole, kes on talle põhimõtteliselt võhivõõras inimene, oma sekselust ja abieluprobleemidest, karjub spordivõistluste ajal üksi keset hoovi mingeid roppusi jne.
* Mikkeli peaaegu olematu kultuurielu. Inimesele, kes siia paariks päevaks tuleb, jätkub tegevust küll, aga kohalikul hakkab kiiresti igav. Kui ma oleksin siia otse Võrust kolinud, siis see mind tõenäoliselt nii palju ei häiriks, aga kahjuks jõudis Tartu mu sealsete aastate jooksul ära hellitada. Nüüd on raske vähemaga leppida.
* Meie naabrite hull taks, keda õnneks harva näeme, aga kes igal võimalusel Äpule kallale tahab tormata.
* Minule sobivate töökohtade hulk on siin minimaalne. Mikkeli pole ühele humanitaarile, eriti veel välismaalasele, just eriti lootusrikas koht. See on pigem tööstuslinn. Tean küll, et paari aasta pärast vabaneks muuseumis lausa kaks kohta, aga no kuidagi ei jaksa seda aega ära oodata.
* Siia korterisse ei tahaks ja saaks me niikuinii rohkem kui paariks aastaks jääda ning üldine korteritevalik on Mikkelis ikka väga kehv. Hinna ja kvaliteedi suhe on sageli paigast ära.
* Olen Mikkeliga selle 1,5 aasta jooksul küll harjunud, selle isegi omaks võtnud, aga ma pole siin elamisest mitte kunagi vaimustuses olnud. Mingi tõrge on jäänud ja mu kõhutunne ütleb, et see ei kaoks ka tulevikus. Usun siiralt, et leidub mõni linn, kus me mõlemad õnnelikud võiksime olla. Meil tuleb see lihsalt üles leida.
No Comments Yet, Leave Yours!