Olge head ja ärge varastage jõulukuuselt tulesid

Tänane päev oli kümnel eri põhjusel raske (lühikokkuvõte: magamatus, nälg ning paha tuju), mistõttu olin veendunud, et mitte miski ei suuda mind enne homset naerma ajada. Ja uudiste lugemine üldjuhul tuju tõstmisele kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Seekord läks aga teisiti. Vähemalt naerda sain küll.

Nimelt on Mikkeli (minu eelneva kodulinna) jõulukuuse tuled viimastel päevadel korduvalt kustunud. Eks linnarahvas eeldas, et mõni tehniline rike ja läks oma eluga edasi. Nüüd aga selgus, et kuna kuuske kaunistavad kallid energiasäästlikud lambid, on need madalamate oksade küljest lihtsalt minema viidud.

Täna võetigi linna poolt vastu otsus, et varastatud lampide asemele pannakse uued ja odavamad, mis tõenäoliselt röövleid ei huvita. Isegi Mikkeli linna ametlikul twitteri kontol pandi inimestele südamele, et nad kuuse tuledest näpud eemale hoiaks.

Siis ihan oikeesti mikkeliläiset: älkää varastako torin joulukuusen valoja! Kuusi on tarkoitettu valoineen kaikkien iloksi. #mlivaltuusto

— Mikkelin kaupunki (@MikkelinK) December 7, 2015

Toimunu on mõistagi traagiline. Olgu, lund pole ja Soomes on muidu ka raske aeg, aga no nii palju jõulutunnet võiks ikka kokku kraapida, et linna keskele sätitud kuusk rahule jätta. 

Mind ajas see kõik aga hoopis naerma, sest kui täna oleks esimene aprill, siis ma ei usuks, et selline asi üldse tõele vastab. Kes samamoodi kahtleb ja soome keelt oskab, võib juhtunut kirjeldava uudisloo siin ise üle lugeda.

Pilt: Etsy (Shanndale)

Kuidas me näitust tegime ning järjekordne uus algus

Kolmapäeval sai minu pooleaastane praktika Mikkeli muuseumides läbi ning tuli edasi liikuda. Pean tunnistama, et viimane tööpäev oli ootamatult tundeline.
Ühel hetkel avastasin, et seisan üksi kesklinnas ja nutan. Eelkõige oli mul kahju sellest, et pidin hüvasti ütlema ühele suurepärasele töökaaslasele ja sõbrale.
Me oleme üks omamoodi veider paar – mina noorim, M. jälle vanim. Aga hingelt oleme vähemalt minu meelest küll üheealised. Sest M. pole mingi tavaline pensionile lähenev proua, sugugi mitte. Tema on selline 62-aastane, kes oskab kasutada nutitelefoni, veedab oma nädalalõpud ja puhkused reisides nii Soomes kui välismaal, saadab ühele Nepali poisikesele regulaarselt raha, et ta ennast harida saaks jne. M. on elanud sellist elu, mille üle võib ainult heas mõttes kadedust tunda.
Ja minu viimasel tööpäeval andis ta mulle kaardi, mida kaunistas tema enda kirjutatud luuletus ning viis mind Hattu-Baari ehk siis kohalikku kübarapoodi, kust sain endale mälestuseks ühe ilusa kingituse välja valida.
Tegimegi nalja, et kuigi me ei saa olla kindlad, et üksteist veel kunagi näeme, siis hakkame kübarasõpradeks ning alati, kui näeme kas tänaval või poes mõnda silmapaistvat peakatet, saadame sellest võimalusel üksteisele pildi.
Kübar olemas, astusime poest välja ja kallistasime. Alguses ühe korra, siis teise ja lõpuks kolmandagi, mõlemal pisarad silmis. Hüvastijätud on rasked, midagi pole teha.

M. on see inimene, kellelt viimase kuue kuu jooksul kõige rohkem õppisin ning kellega koos ka ühe näituse valmis tegime. Eesti keeles võiks selle nimi kõlada umbes nii: "Peaasi – peakatteid muuseumi kogudest" ning kõiki neid toredaid kaabusid, torukübaraid, nokamütse ja isegi kiivreid, mis me välja valisime, saab Mikkelis näha selle aasta lõpuni.
See oli minu esimene näitus, kuid nüüd tean, et see ongi see töö, mida tulevikus teha tahaksin. Minu armastus muuseumide vastu on vahepealse aja jooksul ainult kasvanud.
Näituse tegemise juures oli kõige toredam see, et ükski päev polnud päris samasugune. Mõni päev värvisime rekvisiite, teisel valisime muusikat, kolmandal sättisime riiuleid paika jne. Kogu see protsess oli nii inspireeriv.
Kui tavaliselt teeb muuseumi kultuuriajaloolised näitused üks vanem härrasmees, siis nüüd oli kindlasti kohe näha, et vahelduseks on keegi teine näituse kokku pannud. Hallid ja tumesinised värvid vahetusid ruttu valgete ja roosakate vastu ning sõjaaegsete olude jms asemel keskendusime moele ning sellele, kui palju üks peakate omal ajal selle kandja kohta rääkida võis. Tahtsime teha rõõmsates toonides, kerget ning nii noortele kui ka vanadele huvitavat näitust, mis ka suvel muuseumisse kutsuks, ning minu meelest saime hakkama.
Näituse põhiideeks on kübarapood, st lisaks eksponaatidele võib näituseruumist leida ka proovikabiini ning igasugused ajaloolised faktid ning lood on esitatud nö hinnasiltide kujul.

Et kogu asi ikka kindlasti liiga tõsine poleks, mängivad taustal laulud, millest igaüks sisaldab kas sõna hattu või hat.
Eeskujuks võtsimegi Mikkeli Hattu-Baari, mis avati 1963. aastal ning mille omanik on juba üle 50 aasta ka ise kübaraid valmistanud.

Sealt sai muuseum näituse jaoks erinevaid tööriistu, mida kübarameister oma igapäevases töös vajab. Nii õnnestus meil kokku panna mütside, kaabude ja kübarate teekond täiesti algusest ehk valmimisest kuni uue omaniku kätte jõudmiseni proovikabiinis.

Proovikabiin

Näitusesaali seinad katsime vanade teemakohaste ajaleheväljalõigetega, millest vanimad pärinevad 1870. aastatest.
Ja võin ausalt öelda, et just see näitus tegi minust kübarainimese. Varem poleks ma seda küll ette kujutanud, ehkki üks suvine kaabu oli mul olemas küll.

Peaaegu valmis

Valmis

Näituse-teema lõpetuseks pean veel ära mainima, et just tänu sellele projektile sain ka ühe oma elu suurima šoki osaliseks. Nimelt käisid ka mõned ajakirjanikud näitusega tutvumas ning tegid seal pilti. Seda, kas, millal ja missuguses vormis näitust lõpuks kajastatakse, meile ei öeldud.

Paar päeva hiljem läksin pärast hommikust jooksuringi postkasti juurde ja leidsin sealt värske Länsi-Savo ehk siis kohaliku maakonnalehe. Esiteks üllatas mind ajaleht ise, sest meie seda ei telli, kuid süda jäi mul korraks seisma alles siis, kui selle esikaant nägin. Kaanetüdruk mis kaanetüdruk :)

Proovikabiini testimas

Teine põnev kogemus oli Mikkeli raadiole antud intervjuu, mis oli küll väga kohutav, aga meeldejääv sellegipoolest. Kohutav siis eelkõige seetõttu, et mul tuli pärast raadiost enda vigast soome keelt kuulata (mitu päeva järjest), rääkimata sellest, et ma ka muidu ei suuda üldse enda lindistatud häält taluda. Mulle tundus, et enne intervjuu algust ja pärast rääkisin nii sujuvalt, aga kohe, kui mikrofon tööle pandi, lõi närv sisse ja pea oli tühi. M., keda samuti intervjueeriti, muidugi väitis, et kõik läks väga hästi, aga mina jään ikka endale kindlaks.

Igatahes eile oli see päev, kui meil ka Mikkelile hüvasti tuli öelda. Olime paari viimase nädala jooksul juba mõned asjad maale ära toonud, kuid valdav enamus oli jätkuvalt seal. Kolmapäeva õhtul avasime pudeli veini, panime muusika mängima ning hakkasime pakkima. Eile tuli ka Rauno vend meile appi, sest mina poleks küll kuidagi mingeid nõudepesumasinaid või sügavkülmikuid tassida jõudnud. Ka kolmekesi kujunes sellest üks pikk-pikk tööpäev, sest Soomes tuleb korter ära minnes alati sajaprotsendiliselt tühjaks teha ning väga korralikult ära puhastada. Siin ollakse selles osas ikka oluliselt rangemad kui Eestis. Pakkisime, küürisime ning viskasime mitu kotitäit jama ka minema. Peaaegu kogu meie varandus mahtus ära ühte suurde bussi ning selle järelkärusse. Muidugi diivani müüsime juba paar nädalat tagasi maha, et saaks ruumi säästa.

Äpu aitas pakkida

Lõpuks vaatasime toad veel viimast korda üle, panime oma võtmed köögikapile, tõmbasime ukse kinni ja oligi kõik.
Meie esimene kodu, palju ilusaid mälestusi, koledad köögikapid ja põrandad, võrratu loodus, kõik need jalutuskäigud ning naljakad naabrid.
Jään Mikkelit igatsema, kuid ootan samas põnevusega sügist, sest meil pole jätkuvalt õrna aimugi, kuhu edasi suundume. Praegusel hetkel oleme ametlikult maainimesed ja elame Oksala saarel.

Homme sõidan paariks päevaks Eestisse, sest tunnen, et pean enne suve veel kas või korraks sealset õhku hingama. Üle pika-pika aja võtan selle teekonna ette üksi, nagu neil aegadel, kui veel abikaasaga eraldi elasime. Päris nostalgiline ja tüütu üheaegselt.

PS. Ma ei tea, kas ja kui palju suvel kirjutama pääsen, kuid vähemalt instagramis püüan ikka aktiivne olla.
Ilusat suve teile, armsad lugejad!

Haiged ja väsinud

Nädalavahetus oli ju igati tore, meil käisid külalised, sõime kooki ja jõime natuke liiga palju veini. Aga koos selle toredusega saabus meie koju ka mingi salakaval pisik. Rauno oli esimene ohver, sest tal oli juba laupäeval imelik olla ja pärast seda läks ainult hullemaks.

Minul, kes ma juba mõnda aega totaalse kevadväsimuse ja -nördimuse all olen kannatanud, läks natuke kauem. Olin küll väsinud ja pahur, aga uskusin, et see tuleneb abikaasa ma-ei-suuda-seda-isegi-mitte-sõnadesse-panna-stiilis norskamisest, mis mul neli päeva magada polnud lasknud. 

Eile tööl olles hakkasin tajuma, et asi on vist ikkagi milleski enamas ja täna tundus voodist wc-sse jõudmine juba sellise saavutusena, et oleksin tahtnud rõõmust hüpata. Muidugi polnud mul ka selleks jaksu. 

Külm, kuum, kõik kohad valutavad, silmad kuivavad, neelata on valus ja kraadiklaasi meil pole. Ausalt, järgmisesse koju ostame, sest hetkel oleme üksteise palavikku vanade heade meetoditega mõõtnud ja ma täitsa tunnistan, et need pole just kõige veenvamad. Et lööd teisele käe otsa ette ja püüad mingit vähegi adekvaatset hinnangut anda. 

Enne seda jubedat haigust oli aga üks unustamatu pühapäev. Me naersime. Seda on raske seletada, aga me naersimegi terve päeva ja õhtu ning isegi und ei tahtnud tulla, sest ikka veel ajas naerma. Mul pole õrna aimugi, miks tol päeval kõik nii naljakas tundus, aga abikaasa on alati väitnud, et olen peojärgsetel hommikutel kuidagi eriti lõbus. 

Sai tõesti natuke teleka ees maailma kõige veidramaid tantse tantsitud, viisist mööda lauldud ja eriti verist õudukat vaadatud, kuid ükski neist asjadest pole tegelikult erakordne.

Seekord oli kõik lihtsalt kümme korda naljakam. Võib-olla oli see saatus, et enne seda õudust andsid kõrgemad jõud meile ühe ääretult positiivse päeva. Püstitasime vägagi tõenäoliselt mingi naermise rekordi, kahju, et tunnistajaid polnud.

Tagasi olevikku tulles peab aga tõdema, et tänane päev on olnud jube. Lisaks kohutavale enesetundele sai mul lõpuni vaadatud How to Get Away with Murder'i esimene hooaeg ja loomulikult annaksin ma ära suure osa oma olematust varandusest, et järgmist osa näha. Seda aga ei tule enne sügist. Lohutan ennast sellega, et Game of Thrones tuleb aprillis tagasi. GoT ravib kõik vanad haavad (ja tekitab uusi veel rohkem juurde). 

Aga nüüd näljasena tundub, et kõige hullem tänase päeva juures on hoopis see, et mu armas abikaasa ei too enda haigele naisele suppi. Te ei kujuta ette ka, kuidas ma tahaks praegu oma lemmikhiinaka vürtsikat krevetisuppi, aga ta keeldub sellele järele minemast, kuigi muu toit ei isuta kohe üldse. Milline ebaõiglus, olgugi et Rauno on ise ka haige ja peaks seal ilmselt umbes pool tundi ootama. Tuleb vist apteegist toodud Finrexi joomisega leppida. Peaaegu sama maitsev, eks ole.

Nüüd peab pingutama, et nädalavahetuseks terveks saada. Ei tahaks pisikuid maale kaasa võtta.

Eile võidutses spontaansus ja sündis kaks pildiseeriat

Iseenesest oli eile väga tavaline tööpäev. See oli küll päikeselisem kui tavaliselt ning neelas rohkem energiat, sest viisime juba teist päeva järjest läbi Suur-Savo muuseumi kevadist suurpuhastust, aga muidu täiesti argine.
Siis kuulsin aga ilmatarkadelt, et ega seda head ilma kauaks ei jätku ning otsustasin õhtul Mikkelit ja linnatulesid pildistama minna. Muidu ongi mai käes ja jääbki see asi tegemata. Rauno tuli kaasa, sest see tundus kuidagi turvalisem. Ta küll hädaldas terve aja, aga mõned pildid said ikka tehtud. Kõige hullem oli asja juures aga hoopis see vastik tolm, mida autod üles keerutasid. Lõpuks olid hambavahed ka liivased.

Pärast päikeseloojangut läks väljas kiiresti külmaks, mistõttu koju jõudes olid sõrmed juba päris tuimad ning tundus, et võiks kohe teki alla ära kaduda. Istusime aga korraks veel teleka ette ja loomulikult saime teada, et väljas võib virmalisi näha. Paar tunnikest seedisime seda ideed, et kas minna või mitte, kuid lõpuks viskasime saapad jalga ja läksime. Ma olin küll enam-vähem tuduriietes, aga ega see kuidagi emotsiooni ei rikkunud. Need olid minu esimesed virmalised ja ma nautisin iga hetke. Sõitsime linnast natuke välja, et paremini näha, kuigi tegelikult avanes kohe uksest välja astudeski päris äge vaatepilt.
Tavaliselt teen ma ikka enne mingit uurimistööd, et kuidas mingit uut asja kõige parem pildistada oleks, aga seekord oli kõik nii spontaanne, et püüdsin lihtsalt endast parima anda. Olen küll täna juba nii paljusid imelisi virmaliste pilte näinud, et enda omad tunduvad muudkui tuhmimad ja tühisemad, aga olen ikkagi uhke. Esimesed on esimesed.

Abieluinimeste reede

Alakorruse naabritel oli eile korralik pidu, mille üle oli tegelikult siiralt hea meel. Tore teada, et me pole siin majas ainsad, kellele meeldib aeg-ajalt keskmisest kõvemini muusikat kuulata. Üldiselt on kõik meie seinanaabrid hiirvaiksed või siis seinad piisavalt paksud.

Mida aga meie, tublid abieluinimesed, reede õhtul tegime? Alustuseks käisime jõusaalis ja pärast mängisime taskulambi ja tossuga. No mul selliste täiuslike suitsupiltide tegemiseks vajalikku tehnikat veel pole, aga midagi andis välja mõelda küll. Ja leidlik mees annab sellistes olukordades ikka väga palju juurde.
Tuleb tunnistada, et kuigi vahepeal kulusid mõned (tuhanded) närvirakud ka, siis kokkuvõttes oli päris lõbus.
Kindlasti katsetame kunagi uuesti.

Meie Mikkeli kodu head ja vead

Kuna pikk-pikk ootus ja ärevus on viimaks läbi saanud ning abikaasa tööalane tulevik lõpuks selgunud, teame nüüd, et maikuus jätame Mikkeli selja taha, tõenäoliselt jäädavalt. Vähemalt hetkel ei kujuta ma küll ette, mis meid siia tagasi tooks, aga never say never.
Kolimiseni on veel aega, aga juba praegu kavandan oma peas vaikselt, k u i d a s enda asjad kokku pakime, kuhu need viime, mille hoopis maha müüme jne. Aeg-ajalt mõtlen ka sellele, mida meie Mikkeli kodu juures kõige rohkem igatsema jään. Siin on tegelikult palju head, olgugi et suurem osa ajast olen (ka siin blogis) Mikkeli osas pigem negatiivne olnud.

* See on meie esimene kodu. Mitte ükski teine paik ei saa seda tiitlit endale. Meie esimesed ühised ostud, sisustamised jne. Kõik need mälestused jäävad siia.

* Äpul on siin mõnus, kindlasti parem kui mõnes kesklinna kortermajas. Elame sellises rahulikus piirkonnas, kus meie kartlik koerake ei pea hirmuga autosid haukuma ning kuna ta ka treppe eriliselt ei fänna, on ridaelamu ikka eriti mugav variant.

* Meie elutoas on üks roheline sein, mida ma armastan. Soomes on tavaline see, et üürikorter on täiesti valge. Ja ka lahkudes tuleb korter jätta valgeks, ei mingit seinte värvimist või muud loomingulisust. Keegi on siin kunagi enne meid reegleid rikkunud ja mul on selle üle hea meel.

* Kesklinna jõuab siit jalutades umbes 10-15 minutiga - see on minu meelest täiuslik kaugus.

* Meil on üks lisatuba, mida saame kasutada nii külalistetoana kui parajasti ebavajalike, kuid siiski väärtuslike asjade säilitamiseks.

* Järv jääb meie majast paarisaja meetri kaugusele ning isegi öösiti korralikult valgustatud jooksurajale pääsemiseks tuleb astuda vaid mõned sammud.

* Mikkeli on Eestile ikkagi lähemal kui Oksala või näiteks Jyväskylä...või hoopis Rovaniemi (kes teab, kuhu me järgmisena kolime)

* See on Helsingist üsna kauge väikelinn, kuid siin on aktiivne eestlaste klubi.

* Meie majal on ka nn ühised koduloomad - oravapaarike, keda katusel ringi jooksmas võib näha ja jänku, kes aeg-ajalt hoovis hüppab.



Õnneks saan ennast lohutada kõige sellega, millest ma puudust tundma ei jää:

* Need ääretult jubedad helepruunid ja kulunud kapid, mis meie korteris enam-vähem igast toast vastu vaatavad.

* See kole ja plekiline põrandakate, mille ma k o h e välja vahetaks, kui see minu teha oleks.

* Veidrad naabrid, eelkõige siis meie tore naabrimees, keda ma vist kogu selle aja jooksul ühe korra kainena olen näinud. Muuhulgas räägib ta Raunole, kes on talle põhimõtteliselt võhivõõras inimene, oma sekselust ja abieluprobleemidest, karjub spordivõistluste ajal üksi keset hoovi mingeid roppusi jne.

* Mikkeli peaaegu olematu kultuurielu. Inimesele, kes siia paariks päevaks tuleb, jätkub tegevust küll, aga kohalikul hakkab kiiresti igav. Kui ma oleksin siia otse Võrust kolinud, siis see mind tõenäoliselt nii palju ei häiriks, aga kahjuks jõudis Tartu mu sealsete aastate jooksul ära hellitada. Nüüd on raske vähemaga leppida.

* Meie naabrite hull taks, keda õnneks harva näeme, aga kes igal võimalusel Äpule kallale tahab tormata.

* Minule sobivate töökohtade hulk on siin minimaalne. Mikkeli pole ühele humanitaarile, eriti veel välismaalasele, just eriti lootusrikas koht. See on pigem tööstuslinn. Tean küll, et paari aasta pärast vabaneks muuseumis lausa kaks kohta, aga no kuidagi ei jaksa seda aega ära oodata.

* Siia korterisse ei tahaks ja saaks me niikuinii rohkem kui paariks aastaks jääda ning üldine korteritevalik on Mikkelis ikka väga kehv. Hinna ja kvaliteedi suhe on sageli paigast ära.

* Olen Mikkeliga selle 1,5 aasta jooksul küll harjunud, selle isegi omaks võtnud, aga ma pole siin elamisest mitte kunagi vaimustuses olnud. Mingi tõrge on jäänud ja mu kõhutunne ütleb, et see ei kaoks ka tulevikus. Usun siiralt, et leidub mõni linn, kus me mõlemad õnnelikud võiksime olla. Meil tuleb see lihsalt üles leida.

Kui ei saa kirjutada, sest tuleb elada

Avastasin täna ehmatusega, et viimasest blogipostitusest on juba üle nädala mööda veerenud. Sellist pausi ei olegi päris kaua ette tulnud. Asi pole aga selles, et mul kirjutamisest kopp ees oleks, lihtsalt kõik minu viimase nädala vabad päevad möödusid hoopis täiel rinnal elu nautides, kaugel-kaugel arvutist.

Salo sõbrad jõudsid reede õhtul Mikkelisse, kust juba laupäeval edasi Oksalasse sõitsime ning alles esmaspäeval tagasi tulime.

Võiks arvata, et kui üksteisega mitu päeva ninapidi koos olla, hakkab koduigatsus vaikselt peale tükkima, kuid meil oli pigem vastupidi. Saime hoogu ainult juurde ning kui esmaspäeval Mikkelis jälle head aega pidime ütlema, oli mul ikka väga raske Pinginaabrist lahti lasta (sõna otseses mõttes).

Meil oli nii palju plaane ning saan uhkusega öelda, et suutsime need ka 99 protsendi ulatuses teoks teha. Seda juhtub harva.

Kuna oleme abikaasaga nii ütlemata heasüdamlikud, tahtsime Pinginaabrit, kes õudukaid ainult läbi sõrmede piilub, järjekordse kummituste või muude kollidega täidetud filmiga üllatada. Lõpuks õnnestus meil aga lausa kaks lugu ära vaadata. Kes rõõmustas, kes mitte.
Lootsime külalistele järvel ka natuke ekstreemsust pakkuda ning Pinginaaber saigi lisaks mootorsaani ja atv-ga jääl kihutamisele isegi traktorisse istuda, mis siis, et seda masinat ta igaks juhuks tööle panema ei hakanud.

Plaanisime hästi süüa ning kui aus olla, siis põen ikka veel neid tuhandeid kaloreid, mis nädalavahetusel suure õhinaga sisse õgitud said. Aga talvel õues tule tegemises ja grillimises on midagi nii maagilist, et sellistel hetkedel on parem igasugused dieedipidamised ära unustada. Küll see argipäev jälle kätte jõuab.
Kindlasti kavatsesime teha sauna, mille Ämm pühapäeva õhtul nii kuumaks küttis, et ma paari leili ajal lausa karjusin. Ikka mõnust. Pole paremat sauna kui naistesaun Oksalas. Olen siin ju varemgi kirjutanud, mis imeasjadega me seal alati hakkame saame ning seegi kord ei jäänud eelmistele kuidagi alla.

Öeldakse aga, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega lasen pühapäevastel fotodel enda eest ise rääkida.

Kui teisipäeva õhtul pilte vaatasin ja meie tegemised justkui uuesti läbi elasin, sain aru, et see oli kindlasti üks neist kokkusaamisest, mis mitte kunagi ei unune ja mida me ikka ja jälle uuesti meenutame.

PS. Kes rohkem näha tahab, võib ka fotoblogist läbi hüpata :)

Ilus hommik

Täna oli just selline päikesevaba ja üksluine hommik, mis üldse välja ei kutsunud. Olin aga juba eile õhtul otsustanud, et lähen üle pika-pika aja enne hommikusööki jalutama ning seda ma ka tegin. Igaks juhuks, kuigi ma mingit potentsiaali ei näinud, võtsin ka kaamera kaasa.
Pärast oli aga jube hea tunne ning kuigi nägu külmus natuke ära, kavatsen homme uuesti minna. Ja mis veel parem, isegi paar paar pilti sain tehtud. Aeg-ajalt piisab ka ainult ühest sellisest fotost, mis endale päriselt meeldib, ning ka kõige hallim hommik muutub ilusaks.

Poliitiliselt ebakorrektseid Soome reklaame 50. ja 60. aastatest

Tänase päeva saatsime mööda ühes muuseumi suurimatest hoidlatest. Ehkki ühest korralikust hoidlast on asi ikka väga kaugel. Aga kuna muuseumid vaevlevad rahapuuduse käes vist enam-vähem kõikjal maailmas, isegi Soomes, siis tuleb hetkel olukorraga leppida.

Läksime sinna, et vanadest ajalehtedest ja ajakirjadest mütsidega seotud reklaame ning fotosid otsida. Loodame nende abil meie tulevasele näitusele natuke elu lisada ning inimestes nostalgiat tekitada. Ent lisaks mütsireklaamidele jäi mulle silma palju muudki põnevat. Ükskõik, kui palju ma neid vanu reklaame vaatan ja imestan, ei saa mul neist ikka kunagi villand. Mõni ajas ikka päris korralikult naerma ka, olgugi nende sisu tegelikkuses pigem tragikoomiline, mitte koomiline.

Üks värvikas seebireklaam:

"Kas paksud on kõhnadest inimestest rõõmsamad?" Uus uuring väidab, et ei ole. Minimeal aitab kaalu kaotada.

"Ka Aafrikas võetakse Minimeali abil kaalust alla."

"Kas see pereema on sulle tuttav?" Osuuskassa kutsub naisi endale majandusarvet avama. Ikka selleks, et sinna abikaasa palgast iga kuu kokku lepitud summa laekuks. See võimaldaks pere eest paremini hoolitseda ja kasvataks pereema majanduslikku iseseisvust. Arve teinud pereema saab rohkem naeratada.

Lehti sirvides selgus, et 60ndatel viidi läbi laiaulatuslik võikampaania. Kõikjal jäid silma reklaamid, mis kutsusid inimesi võid absoluutselt igale toidule lisama. Selles konkreetses reklaamis parandab või köögiviljade maitset.

Ja muidugi kõik need suitsureklaamid:

Tüdruk põletas ära poisi südame. Poiss pani seepeale põlema ühe Bristoli.

Kaks järgmist ei vaja pikemaid kommentaare, kõik on niigi selge.

Muuhulgas sain täna teada, et Soomes armastati juba 60ndatel jõulupakki lotopileteid panna. Mina arvasin, et see on mingi Rauno perekonna kiiks, aga tuleb välja, et tegu on aastakümnetevanuse traditsiooniga. Lotopilet toovat kingi saaja näole tõelise jõuluilme, mis on täidetud rõõmu ja ootusärevusega.

PS. Väljas on n i i külm ja n i i ilus.

Akadeemiline nostalgia

Olin juba ammu otsustanud ja seda siingi maininud, et võtan osa Mikkeli Akadeemia tänavusest kogunemisest, sest ega seda just iga päev juhtu, et ühes Soome väikelinnas saab I. A. Masso loengut kuulata.

Loeng pole tegelikult päris õige nimetus, sest kõnelejate voorud olid väga lühikesed - igaühele oli ette nähtud 45 minutit, mille sisse tuli mahutada nii oma sõnavõtt kui ka küsimustele vastamine.

Viisime MEKi poolt Massole lilli ja tänasime teda osalemise eest. Oleks ütlemata tore, kui ikka rohkem ja rohkem Eestile olulisi inimesi Helsingist kaugemalegi jõuaks.

Masso rääkis propagandast ja infosõjast ning mina muutusin kohe nostalgiliseks, meenutades enda magistritööd. Tema lähenes sellele teemale küll pigem päevakajaliselt (Ukraina sündmused jne), kuid asja põhisisu on sama. Propagandavõtted pole aastakümnetega just palju muutunud, eriti kui jutt käib meie idanaabrist.

Lehitsesin hiljem oma tööd ja meenutasin neid aegu, kui kartsin, et see ei saa mitte kunagi valmis. Kõiki neid unetuid öid ja seda, kuidas kuu enne esitamistähtaega uskusin siiralt, et võin ühel hetkel südamerabanduse saada. Ma isegi ei mäleta, mitu korda selle ikkagi enam-vähem sajaleheküljelise töö lõpuks läbi lugesin, aga usun, et paari peatükki võinuksin lausa peast tsiteerida.

kehtib ka magistri puhul

Seda naljakam/traagilisem oli kaitsmine, mil sain teada, et vaatamata korduvale ülelugemisele ja toimetamisele oli sinna ikka paras hulk vigu sisse jäänud. Eelkõige siis tähevigu, aga ka muud.

Kohe, kui kaitsmiselt koju jõudsin, lugesin kogu töö uuesti läbi ja oleksin tahtnud karjuda - vead, vead, vead. Muidugi enamik neist olid sellised lollid tähelepanematusest tulenevad apsakad – pigem kosmeetilised, mitte sisulised. 

See on ju tavaline, et loed ühte teksti muudkui uuesti ja uuesti ja lõpuks ei suuda enam tähtigi normaalselt eristada, sest kõik sõnad on juba ette teada. Selles faasis on väga raske vigu märgata. Pärast kaitsmist oli minu pilk aga äkitselt väga selge.

Keerlesin vihaselt voodis, kujutledes, kuidas see töö netti üles läheb ja mu elu ära rikub. See ülidramaatiline ahastus ei kestnud aga kaua, sest mul lihtsalt polnud aega ennast sellega piinata – kaitsmine ja meie pulmad toimusid vaid paaripäevase vahega.

Nüüd tundub tollane paanika koomiline, eriti arvestades, et kaitsmisel hinne palli võrra tõusis ning neid kraaditöid, mida eraldi artiklite või raamatutena välja ei anta, viitsivad väga vähesed inimesed avada. Vaatasin kohe üle, mitu korda nende paari aasta jooksul minu tööd on vaadatud – 176. Ja need on ju vaid klikid, mitte tegelikud lugejad, kelle hulk on tõenäoliselt imeväike. 

Ent tänane päev oli mõnus. Ei mäletagi, millal viimati mõnel loengul käisin, rääkimata sellest, et need olid minu esimesed soomekeelsed loengud.

Tagasi tsivilisatsioonis

Oleme tagasi Mikkelis.
Esialgu oli Oksalas kõik ilus, kuid mingi aja pärast tabas mind meeletu koduigatsus. Samas rongiga Mikkelisse sõita ma ikkagi ei tahtnud, sest ega siin ka üksi mõnus pole. Ühesõnaga tuli leppida sellega, et saarelt pääsu pole, sest Rauno pidi oma tööpäevad ära tegema.

Alguses nautisin küll päikest ja lund, kuid seegi kadus ühel hetkel ära. Kõik päevad olid ühtemoodi hallid, rääkimata sellest, et vahepeal möödus enam-vähem pool nädalat nii, et lumetorm ei lõppenudki. Muudkui sadas ja sadas. Miinuskraadidega pole mul lume vastu midagi, aga kui temperatuur seal -1 ja 1 kraadi vahel kõigub, ei taha ma varvastki õue pista.

Oksalas ajab närvi ka see, et ei saa ennast normaalselt pesta. Suvel pole see mingi probleem, võib kas või järve hüpata, kui sauna ei viitsi teha, aga talvel on kõik palju keerulisem. Järv on jääs ning pump kinni, mis tähendab, et vesi tuleb käsitsi sauna vedada. Ja see korraliku veesurveta juuksepesu ei tule mul üldse välja.

Neil päevil, mil ukse taga postkaardilik talveilm ootas, vedasin ennast ikka jalutama ka. Ja tänu lahkele jõuluvanale saan ka fotoka nüüd kotis kõikjale kaasa võtta ning ei pea muretsema, et äkki jääb mõni pilt tegemata.

Neil päevil, mil värsket õhku hingama ei jõudnud, rahustasin närve ohtra küünlapõletusega, nagu mul ikka kombeks. Korraga põles keskmiselt kümme küünalt ja hakkas küll kergem. 

Rauno premeeris ennast raske töö eest uue kõlariga. Räägitakse autohulludest, aga mind on õnnistatud täieliku helitehnikafriigiga. Maal juhtus päris sageli nii, et toas istus kolm meest ja üks naine. Mina vaatasin mõnda sarja, esimene härra uuris krossikaid, teine kõlareid ja kolmas traktoreid. Praeguseks hetkeks on vaid traktor veel puudu.

Meie keskkõlar jõudis täna kohale. Abikaasa polnud isegi jõulude ajal sama suures ärevuses. 

Et te teaksite, siis meil on imeväike elutuba, kuhu on mahutatud kapisuurused kõlarid. Nüüd saabus siis järjekordne "pereliige" ja seegi on enam-vähem sama mõõtu meie tv-alusega. Kui aus olla, siis ma juba ootan, et me mõnda suuremasse korterisse saaksime kolida. Siis ei näeks see hiiglaste komplekt nii veider välja. 

Täna olin üle pika aja jälle muuseumis ja seal oli nii vaikne. Tundub, et inimesed pole veel pühadest täielikult toibunud.
Sama siin.
Eile öösel magasin ehk tunni või paar. Akna taga paistis täiskuu ning kõrval norskas abikaasa. Pole just parim hea une retsept.