Kuidas me näitust tegime ning järjekordne uus algus

Kolmapäeval sai minu pooleaastane praktika Mikkeli muuseumides läbi ning tuli edasi liikuda. Pean tunnistama, et viimane tööpäev oli ootamatult tundeline.
Ühel hetkel avastasin, et seisan üksi kesklinnas ja nutan. Eelkõige oli mul kahju sellest, et pidin hüvasti ütlema ühele suurepärasele töökaaslasele ja sõbrale.
Me oleme üks omamoodi veider paar – mina noorim, M. jälle vanim. Aga hingelt oleme vähemalt minu meelest küll üheealised. Sest M. pole mingi tavaline pensionile lähenev proua, sugugi mitte. Tema on selline 62-aastane, kes oskab kasutada nutitelefoni, veedab oma nädalalõpud ja puhkused reisides nii Soomes kui välismaal, saadab ühele Nepali poisikesele regulaarselt raha, et ta ennast harida saaks jne. M. on elanud sellist elu, mille üle võib ainult heas mõttes kadedust tunda.
Ja minu viimasel tööpäeval andis ta mulle kaardi, mida kaunistas tema enda kirjutatud luuletus ning viis mind Hattu-Baari ehk siis kohalikku kübarapoodi, kust sain endale mälestuseks ühe ilusa kingituse välja valida.
Tegimegi nalja, et kuigi me ei saa olla kindlad, et üksteist veel kunagi näeme, siis hakkame kübarasõpradeks ning alati, kui näeme kas tänaval või poes mõnda silmapaistvat peakatet, saadame sellest võimalusel üksteisele pildi.
Kübar olemas, astusime poest välja ja kallistasime. Alguses ühe korra, siis teise ja lõpuks kolmandagi, mõlemal pisarad silmis. Hüvastijätud on rasked, midagi pole teha.

M. on see inimene, kellelt viimase kuue kuu jooksul kõige rohkem õppisin ning kellega koos ka ühe näituse valmis tegime. Eesti keeles võiks selle nimi kõlada umbes nii: "Peaasi – peakatteid muuseumi kogudest" ning kõiki neid toredaid kaabusid, torukübaraid, nokamütse ja isegi kiivreid, mis me välja valisime, saab Mikkelis näha selle aasta lõpuni.
See oli minu esimene näitus, kuid nüüd tean, et see ongi see töö, mida tulevikus teha tahaksin. Minu armastus muuseumide vastu on vahepealse aja jooksul ainult kasvanud.
Näituse tegemise juures oli kõige toredam see, et ükski päev polnud päris samasugune. Mõni päev värvisime rekvisiite, teisel valisime muusikat, kolmandal sättisime riiuleid paika jne. Kogu see protsess oli nii inspireeriv.
Kui tavaliselt teeb muuseumi kultuuriajaloolised näitused üks vanem härrasmees, siis nüüd oli kindlasti kohe näha, et vahelduseks on keegi teine näituse kokku pannud. Hallid ja tumesinised värvid vahetusid ruttu valgete ja roosakate vastu ning sõjaaegsete olude jms asemel keskendusime moele ning sellele, kui palju üks peakate omal ajal selle kandja kohta rääkida võis. Tahtsime teha rõõmsates toonides, kerget ning nii noortele kui ka vanadele huvitavat näitust, mis ka suvel muuseumisse kutsuks, ning minu meelest saime hakkama.
Näituse põhiideeks on kübarapood, st lisaks eksponaatidele võib näituseruumist leida ka proovikabiini ning igasugused ajaloolised faktid ning lood on esitatud nö hinnasiltide kujul.

Et kogu asi ikka kindlasti liiga tõsine poleks, mängivad taustal laulud, millest igaüks sisaldab kas sõna hattu või hat.
Eeskujuks võtsimegi Mikkeli Hattu-Baari, mis avati 1963. aastal ning mille omanik on juba üle 50 aasta ka ise kübaraid valmistanud.

Sealt sai muuseum näituse jaoks erinevaid tööriistu, mida kübarameister oma igapäevases töös vajab. Nii õnnestus meil kokku panna mütside, kaabude ja kübarate teekond täiesti algusest ehk valmimisest kuni uue omaniku kätte jõudmiseni proovikabiinis.

Proovikabiin

Näitusesaali seinad katsime vanade teemakohaste ajaleheväljalõigetega, millest vanimad pärinevad 1870. aastatest.
Ja võin ausalt öelda, et just see näitus tegi minust kübarainimese. Varem poleks ma seda küll ette kujutanud, ehkki üks suvine kaabu oli mul olemas küll.

Peaaegu valmis

Valmis

Näituse-teema lõpetuseks pean veel ära mainima, et just tänu sellele projektile sain ka ühe oma elu suurima šoki osaliseks. Nimelt käisid ka mõned ajakirjanikud näitusega tutvumas ning tegid seal pilti. Seda, kas, millal ja missuguses vormis näitust lõpuks kajastatakse, meile ei öeldud.

Paar päeva hiljem läksin pärast hommikust jooksuringi postkasti juurde ja leidsin sealt värske Länsi-Savo ehk siis kohaliku maakonnalehe. Esiteks üllatas mind ajaleht ise, sest meie seda ei telli, kuid süda jäi mul korraks seisma alles siis, kui selle esikaant nägin. Kaanetüdruk mis kaanetüdruk :)

Proovikabiini testimas

Teine põnev kogemus oli Mikkeli raadiole antud intervjuu, mis oli küll väga kohutav, aga meeldejääv sellegipoolest. Kohutav siis eelkõige seetõttu, et mul tuli pärast raadiost enda vigast soome keelt kuulata (mitu päeva järjest), rääkimata sellest, et ma ka muidu ei suuda üldse enda lindistatud häält taluda. Mulle tundus, et enne intervjuu algust ja pärast rääkisin nii sujuvalt, aga kohe, kui mikrofon tööle pandi, lõi närv sisse ja pea oli tühi. M., keda samuti intervjueeriti, muidugi väitis, et kõik läks väga hästi, aga mina jään ikka endale kindlaks.

Igatahes eile oli see päev, kui meil ka Mikkelile hüvasti tuli öelda. Olime paari viimase nädala jooksul juba mõned asjad maale ära toonud, kuid valdav enamus oli jätkuvalt seal. Kolmapäeva õhtul avasime pudeli veini, panime muusika mängima ning hakkasime pakkima. Eile tuli ka Rauno vend meile appi, sest mina poleks küll kuidagi mingeid nõudepesumasinaid või sügavkülmikuid tassida jõudnud. Ka kolmekesi kujunes sellest üks pikk-pikk tööpäev, sest Soomes tuleb korter ära minnes alati sajaprotsendiliselt tühjaks teha ning väga korralikult ära puhastada. Siin ollakse selles osas ikka oluliselt rangemad kui Eestis. Pakkisime, küürisime ning viskasime mitu kotitäit jama ka minema. Peaaegu kogu meie varandus mahtus ära ühte suurde bussi ning selle järelkärusse. Muidugi diivani müüsime juba paar nädalat tagasi maha, et saaks ruumi säästa.

Äpu aitas pakkida

Lõpuks vaatasime toad veel viimast korda üle, panime oma võtmed köögikapile, tõmbasime ukse kinni ja oligi kõik.
Meie esimene kodu, palju ilusaid mälestusi, koledad köögikapid ja põrandad, võrratu loodus, kõik need jalutuskäigud ning naljakad naabrid.
Jään Mikkelit igatsema, kuid ootan samas põnevusega sügist, sest meil pole jätkuvalt õrna aimugi, kuhu edasi suundume. Praegusel hetkel oleme ametlikult maainimesed ja elame Oksala saarel.

Homme sõidan paariks päevaks Eestisse, sest tunnen, et pean enne suve veel kas või korraks sealset õhku hingama. Üle pika-pika aja võtan selle teekonna ette üksi, nagu neil aegadel, kui veel abikaasaga eraldi elasime. Päris nostalgiline ja tüütu üheaegselt.

PS. Ma ei tea, kas ja kui palju suvel kirjutama pääsen, kuid vähemalt instagramis püüan ikka aktiivne olla.
Ilusat suve teile, armsad lugejad!