Minu Oksala

Selleks kulus küll enam-vähem kaks nädalat, aga lõpuks on meie asjad lahti pakitud või aita ära viidud. Mingil hetkel olid mu närvid nii läbi, et oleksin tahtnud väikese lapse kombel põrandale istuda ning lihtsalt kogu südamest nutma hakata. Jonnida, karjuda ja hädaldada.
Eks lisaks kolimisega alati kaasnevale stressile tegi minu puhul olukorda hullemaks see tõsiasi, et ma ausalt ei tahtnud jälle maale kolida. Olin kuidagi pähe võtnud, et eelmine Oksala suvi oli minu viimane.
Muidugi jääb Oksala saar kohaks, kus me ikka ja jälle käime, kuid külastamine ning siin elamine on kaks eri asja. See on meeste maailm, kus koristamine kunagi ei lõppe, äratus on umbes kell viis ning näljaseid nägusid on rohkem kui tavaliselt. Ega ma kokku ei lugenudki, mitu korda me Raunoga sel teemal vaidlesime, kuid lõpuks pidin tunnistama, et siia, tsivilisatsioonist kaugele, kolimine on praegusel hetkel kõige mõistlikum samm. Pealegi pole see ju midagi lõplikku, vaid suvine lahendus.
Igatahes kohe, kui kõik kastid said autost tuppa tassitud, lasin mina jalga ja sõitsin Eestisse. Mul oli seal ainult neli päeva aega, kuid imekombel jõudsin isegi Lõuna-Eestis ära käia ning näha nii oma peret kui ka minu inimesi. Mitte küll kõiki, kuid vähemalt suurt osa neist.

Lootsin, et ehk aitab Eestis käimine mul mingil imekombel sellest negatiivsest energiast lahti saada, kuid tagasi maale tulles olin ikkagi masendunud ja mõtlesin, et ma ei taha siin olla.

Positiivne oli aga see, et kui Eestis olles hõiskasin rõõmust iga kord, kui mõnda õitsvat põõsast või lillepeenart nägin, siis tagasi jõudes olid suvine rohelus ja värvid ka Oksalasse jõudnud. Põõsad veel ei õitse, kuid kohe-kohe algab seegi aeg jälle pihta. Ja mida rohkem on õisi, seda enam mina jaksan.
Igatahes terve see periood, mil elasime suurtesse mustadesse prügikottidesse topitud riiete keskel ning komistasime igal teisel sammul mõne pappkasti otsa, mul kergem ei hakanudki. Mitte mingi trikiga.
Siis saabus see päev, mil viskasin viimase sokipaari ära sokisahtlisse ning avastasin, et meie toa põrand on tühi, riiulid paigas, telekas seadistatud, voodi kokku pandud ning vaibad maas. Sel päeval sain jälle hingata ning maailm paistis mõnevõrra helgem.

Üleeile õhtul, pärast pikka päeva riisumist, muru niitmist, oksade kokku korjamist ja muude kevadiste tööde tegemist, jalutasin maja poole ning vaatasin järvele. Ei mingit tuult, selline täiuslik peegelpilt. Päike oli parajasti loojumas ning hoovi täitis mõnus kuldkollane valgus. Jalutasin üle maasikapõllu kaldale lähemale ning meenutasin endale, et maailmas on tuhandeid inimesi, kes sellisest elust ainult unistada võivad. Sellisest vaikusest, puhtast õhust ja loodusest. Sellest, et õhtul uksest välja astudes avaneb näiteks niisugune vaade:

Nii me nüüd siin elamegi – üks saar, tuhanded maasikad, lehmakari, pererahvas, kolm kassi, kolm chihuahuat, hüperaktiivne must labrador ja üks vihane oinas.
Ja üle pika aja saan jälle ausalt öelda, et olen õnnelik.