26

Jälle üks aasta, jälle üks sünnipäev, jälle 12 kuu võrra kogemusi juures.

Sel aastal ma mingit pidu ei teinud, kuigi juba pühapäeval käisin oma Soome perega söömas ja tähistamas, ning isegi Facebookist võtsin sünnipäevameelespea maha. Oli kuidagi selline tunne.

Esmaspäeva õhtul kell 00.00 tegime abikaasaga endale ühed mõnusad kokteilid ja panime GoTi uue osa käima. Midagi muud polnudki vaja.
Olime kolmeni üleval ja plaanisime lõunani põõnata, kuid kahjuks tegin mingil põhjusel juba kell kaheksa hommikul silmad lahti ning uni oligi läinud. Mõtlesin küll, et lähen veel tagasi pikali, aga imekombel ajas ka Rauno ennast püsti ning läks mulle üllatust tooma.

Jõudes selle kapini, kuhu kink oli peidetud, avastas ta aga, et ka meie armas Äpu polnud minu sünnipäeva ära unustanud. Äpukest oli öösel mingi kõhugripp tabanud, st pooled meie korteri vaipadest olid täis kakatud. No võite ilmselt ette kujutada, millise piduliku meeleolu selline ilus äratus tekitas. Õnneks läks nii, et sünnipäevalast koristama ei sunnitud.

Ja muidugi sain ennast lohutada ka selle armsalt pakitud kingitusega, mis mind laua peal ootas.

Pakist tuli välja telefon. Olime kunagi minu ääretult ebapraktilise ning üldse kohutava Lumia välja vahetamisest küll rääkinud, kuid kuna Rauno pühendas viimase kuu minu valedele jälgedele viimisele ja korrutas, et ta ei saa mulle mingit erilist kinki teha, olin ikka väga üllatunud.

Minu uue sõbra nimeks on Oneplus One ning praegusel hetkel julgen öelda, et see paistab olevat üks täiuslik telefon, sest ma tõesti pole selle juures veel ühtegi viga avastanud. Hea kaamera, vastupidav aku ja kõik paistab nii-nii ilus, minu vana telefoniga ei anna võrreldagi.

Rõhutan, et kiita võin seda alles nüüd, sest eilne päev möödus küll täielikus hullumajas. Kõik oli võõras, jäin kuidagi ilma oma kontaktidest jne. Sain uue telefoni, aga kaotasin umbes tuhat närvirakku. Samas täna tundub kogu eilne paanitsemine nii ajuvaba ja telefon täiesti loogiline.
Probleem oli ilmselt pigem selles sünnipäevastressis, mis mind igal aastal tabab. Õnneks kestab see alati ainult ühe päeva.

Õhtul käisime veel kogu perega jalutamas ning suvist ilma nautimas. Ja sünnipäev oligi jälle läbi.

PS. Eriti tänulik olen nende kaartide eest, mis mulle postiga saadeti. Olen juba mõnda aega üritanud ilusate soovide paberile panemise kommet taaselustada, sest vähemalt mina ei viska mitte kunagi ühtki kaarti minema ja aeg-ajalt, kui mõni must päev vastu tuleb, võtan need jälle kätte ja meenutan.
Mul on selline suur pappkast, kus säilitan kõiki oma kalleid mälestusi (piletid, postkaardid, kirjad, kutsed jne) ning võin ausalt öelda, et tulekahju korral oleks see üks esimestest asjadest, mille kaenlasse haaraksin.