Pildipostitus: kevad südames ja v i i m a k s ka aias

Eestis pole kevadmärgid ilmselt enam eriliseks uudiseks, kuid siin Soomes on kõik alles algamas. See on lausa uskumatu, kui palju me ajast maas oleme, ka eelmise aastaga võrreldes.

Igatahes sel nädalavahetusel olime maal ning nüüd vist isegi usun, et minu sünnipäeval pole lumi maas. Veel eelmine nädal ei olnud ma selles sugugi kindel.
Laupäeval sadas terve päev vihma, kuid eile võtsin (sel kevadel esimest korda) kaamera kätte, läksin aeda ja hakkasin pildistama. See oli uskumatult mõnus. Talv on minu jaoks alati selline aeg, kus mul on poole vähem inspiratsiooni oma fotoharrastusega tegelemiseks, ehkki paar lumist seeriat saan alati tehtud. Suvi, värvid ning rohelus on see, mis mind kõige rohkem innustab ning see aeg on nüüd algamas.

Roomasin maas, võitlesin oksadega ning ootasin, et päike ennast kas või korraks näitaks. Päeva peakangelasteks osutusid siniliiliad, sest leidsin ühe suure vana põõsa seest neid terve suguvõsa.
Viskasin ennast põõsa keskele pikali, kummikud jalas ja mingi vana roosa maajope seljas, ning kujutasin ette, mis näoga teised mind vaataks, kui nad just sel hetkel mööda kõnniks. Õnneks või kahjuks kedagi ei tulnud.

Eks fotoblogisse jõuavad varem või hiljem kõik need pildid, millega enam-vähem rahule jäin, seda postitust kaunistavad vaid mõned lemmikud.

Kordan, ka Soomes on lõpuks kevad, uskuge või mitte.